Sulge
Sulge
Põlva maakond
Tartu maakond
Valga maakond
Võru maakond
Nimi: Võru Instituut
Tüüp: Organisatsioon
Postiaadress: Tartu 48, 65609 Võru
Telefon: 7828750
Kodulehekülg: http://www.wi.ee
E-post: wi@wi.ee
Seos paigaga:
– Uurib ajaloolise Võrumaa keelt ja kultuuripärandit.
– Olemas mitmed avalikult kasutatavad andmebaasid ajaloolise Võrumaa andmestikuga (kohanimed, bibliograafia).
– Võimalus otsida kontakte üle Vana-Võromaa organisatsioonide või isikutega.
Vana-Võromaa on ühe põlise läänemeresoome rahva – võrokeste – kodukoht. See on ummamuudu kant Lõuna-Eestis, kus rahvas kõneleb tänapäevasest eesti keelest hoopis teistmoodi keelt – võru keelt, mida on kõneldud siin maanurgas vähemalt paartuhat aastat.
Vana-Võromaa on endisaegne Võru maakond (saksa keeles Kreis Werro), mis moodustati 1783. aastal kaheksast ajalooliselt võrukeelse rahvastikuga kihelkonnast – Karula, Hargla, Urvaste, Rõuge, Kanepi, Põlva, Räpina ja Vastseliina. Tervikliku haldusüksusena püsis see 1920. aastani.
Tänapäeval asub kaheksa kihelkonnaga piiritletud võru keele- ja kultuuriruum Võru, Põlva, Valga ja Tartu maakondades. Eristamaks ajaloolist kultuuriruumi kaasaegsest Võru maakonnast, on kasutusele võetud mõisted ajalooline Võrumaa ja Vana-Võromaa.
Vana-Võromaa hõlmab ligikaudu 4200 km2. Tänapäeval elab Vana-Võromaa kaheksas kihelkonnas 58 000 inimest, kellest enamus on kohalike juurtega.
Vana-Võromaa elanikkonna identiteedi ja põlisuse uurimine 1998. aastal näitas, et kaks kolmandikku tööealisest elanikkonnast on põlised (vähemalt kolm põlvkonda Vana-Võromaal elanud). Kuigi Vana-Võromaa on viimase 90 aasta vältel olnud administratiivselt killustatud, selgus uuringust, et rahva mälus on tugevalt püsinud teadmine, et ollakse võrukene ja kõneldakse võru keelt.
Muinasajal kuulusid Vana Võrumaa alad Ugandimaa koosseisu, kuid olid arvatavasti üsna hõreda asustusega. Ka keskaja algul, mil Ugandimaa baasil rajati Tartu piiskopkond, jäid hilisema Võrumaa alad üsnagi kõrvaliseks piirkonnaks. Põhjasõja järel valitses kogu Mandri-Eestit Vene keisririik, mille halduskorralduse käigus loodi 1783 aastal keisrinna Katariina II käsul Tartumaa lõunapoolsetest aladest Võru kreis. Kreis hõlmas kaheksat kihelkonda ja selle piir ühtis üsna täpselt võru keeleala piiriga. Just sellest ajast alates saab rääkida võrukeste omaette identiteedist, mis kujunes uue haldusüksuse baasil ning nende kaheksa kihelkonna piirides käsitletakse tänini võrukeste keelepruuki ja traditsioonilist kultuuri.
Asustuspildi kujunemist on enim mõjutanud looduslikud olud. Mägine ja metsade-soode rohke maastik soodustas hajaasustuse tekkimist. Rahvastik tegeles peamiselt põllumajandusega, Peipsi ääres oli oluline ka kalapüük. Rahvastik oli valdavalt paikne, suurem väljaränne toimus 19. sajandi keskel Pihkvamaale ja Siberisse ning 20. sajandi alguses samuti Venemaa aladele.
Võrumaa piiride muutumine algas 1920. aastal, mil Valga linn jagati Eesti ning Läti vahel ja Eesti aladel moodustati uus Valga maakond, mille koosseisu liideti osa Karula ja Hargla kihelkonnast. Seoses Petseri maakonna loomisega 1922. aastal liideti Võru maakonnaga Luhamaa nulk, mis oli ajalooliselt setode asuala. 1925. aastal viidi osa Räpina kihelkonnast Tartu maakonna alla. Nõukogude administratiivreformide käigus 1950-60 aastatel toimus mitmeid halduskorralduse muutusi, mille lõpptulemusena tekkisid Võru ja Põlva rajoon, kusjuures Põlva rajooniga liideti endise Tartumaa alasid, aga Meeksi külanõukogu läks uuesti Tartu rajooni koosseisu. Setomaa Eesti poolele jäänud alad liideti samuti uute rajoonidega. Hiljem tehti muutusi veel võru ja Valga rajooni piiril. Eesti taasiseseisvumisega muutusid rajoonid samades piirides maakondadeks.
Eesti Vabariigi taasloomisega hakkasid võrokesed taas kõnelema oma ajaloolisest keele- ja kultuuripiirkonnast, traditsioonide hoidmisest ning võru keele kasutusvaldkondade laiendamisest. Vana-Võromaa perifeerne asend, kaugus keskustest ning põlise rahva suur osakaal rahvastikus on soodustanud rikkaliku vaimse pärandi püsimist.
Kuigi kihelkonnad ei ole enam mitme inimpõlve vältel haldusüksustena ametlikult kasutusel, on nad praeguseni põliselanike põlvkondlikus mälus edasi elanud, väljendudes näiteks suhtlusvõrgustikes, keelepruugi eripärades ja ka matusetraditsioonides (kihelkonna surnuaiad). Osad endised kihelkonnakeskused on säilitanud ümberkaudsete külade ja ka valdade jaoks tõmbekeskuse positsiooni, nt Räpina, Põlva, Vahtsõliina, Kanepi, Rõuge. Tõmbekeskuse positsiooni on kaotanud Urvaste Antslale, Karulas Lüllemäe Valga linnale ja Hargla samuti Valga linnale.
Vana-Võromaad kui kultuuripiirkonda ohustab praegune halduskorraldus, mis killustab varasemalt ühtse kultuuripiirkonna nelja maakonna vahel. Ka valdade piirid ning toimimine ei toeta enamasti varasemaid kihelkondlikke sidemeid.
Maakondade piirid, mis poolitavad ja tükeldavad ajaloolisi kihelkondi, raskendavad ka asjaajamisi ning suhtlust varasemalt ühtsena toiminud piirkondades. Uued tõmbekeskused ja nende järgi seatud logistika (transport, kaubandus, teenused) nõrgestavad varasemaid keskusi. Riiklik poliitika soodustab rahvastiku ümberpaiknemist ja seega on oht, et piirkonnast lahkuvad ennekõike noored põlised elanikud, mis on otsene oht pärimuslike teadmiste põlvest põlve edasiandmisele.
Koos vanema põlvkonna kadumisega ununevad mälus olnud seosed ning identiteedid. Noortele edasiantud teadmised ja oskused ei ela edasi kodukohas, sest nende kandjad lahkuvad piirkonnast.
Vana-Võromaa piirkonnana ei kõneta enam kaasaja noori, sest nemad seostavad enda päritolu ja identiteeti pigem kaasaegsete maakondade piiride kaudu. Üldiselt puudub nooremal põlvkonnal seos Vana-Võromaa kui nende identiteedi ühe osaga, sest koolides ja ka kodudes ei kõnelda sellest, sageli ei mõisteta Vana-Võromaa kohta midagi enam öelda.
Alates 1989. aastast on igal suvel augustis peetud ajaloolise Võrumaa erinevates kihelkondades Kaika suveülikooli, mis on võro keelele ja kultuurile keskendunud kolmepäevane suvekool. Nendes suvekoolides osaleb keskmiselt paarsada inimest ja ettevõtmine toetab paigaidentititeeti.
1995. aastal loodi võru keele ja kultuuri uurimise ning arendamisega tegelev teadus- ja arendusasutus Võru Instituut, mis on oma tegevuses keskendunud ajaloolise Võrumaa piirkonnale.
Võro Seltsi VKKF eestvõtmisel tähistati Vana-Võromaa piirid 2008. aasta mais-juunis suuremate teede ääres siltidega.
Vana-Võromaad ja tema inimesi ühendav esimene võrukeelne laulupidu Uma Pido peeti 31. mail 2008 Võrus Kubijal. Pidu võeti võrokeste poolt väga hästi vastu, see osutus väga oluliseks kogukonda liitvaks sündmuseks. Järgnevad peod toimusid 2010. aastal Põlvas Intsikurmus, 2013. aastal Võru Kubijal, 2016. aastal Põlvas Intsikurmus ning 2018. aastal Võru Kubijal. Järgmine pidu on kavandatud toimuma aastal 2023.
Vana-Võromaa piirkonnale oli suunatud riigieelarvest finantseeritav toetusprogramm “Lõunaeesti keel ja kultuur”, mis rakendus aastatel 2000 – 2009. Jätkuprogrammid on olnud “Vana-Võromaa kultuuriprogramm 2010-2013” ning “Vana-Võromaa pärimukultuuriprogramm 2014-2017”, mis jätkub ka perioodil 2018-2021.
Ülevaade ajaloolisest Võrumaast – Ülevaade pärineb raamatust “Kuis eläs mulgi, saarõ javõro kiil? Kohakeelte seisundiuuring Mulgimaal, Saaremaal ja Võrumaal”, toim Külli Eichenbaum ja Kadri Koreinik, Võru Instituudi toimetised 21, Võru 2008, lk 32-37.
Vana-Võromaa. Turismikaart. Tiijuht tuuritajalõ. – Vana-Võromaad tutvustava voldiku vaatefail. Trükis koostatud 2018.
www.wi.ee/ – Vana-Võromaa kihelkondade lugusid saad lugeda Võru Instituudi avalehelt triibukirjalistele rombidele klikkides. Iga kihelkonda tähistab selle kihelkonna üks triibuseeliku muster. Tekstid pärinevad raamatust Võromaa kodolugu, 2004.
Facebook