Sulge
Sulge
Lindoral on juba üle saja aasta järjepidevalt igal sügisel laata peetud. 1920. aastatest alates on ajaloolisele laadakohale kauplema tuldud simunapäeval, 28. oktoobril. Laadaplats asub Võromaa ja Setomaa piiril, kohalike tähtsamate teede ristil. Ei ole täpselt teada, millal seal esimest korda laata peeti, aga kohalike vanemate inimeste sõnul on juba nende vanavanemad Lindora laadast kui oma lapsepõlvemälestusest kõnelenud.
Laat on olnud maarahva jaoks tähtis kauplemis- ja kohtumispaik. Kui varasemal ajal sai Lindoral kokku peamiselt lähiümbruse rahvas, siis praegusel ajal tullakse sinna ka mujalt Eestist ning uudistajaid on välismaaltki. Lindora laata teatakse kui “lambalaata”, sest varasemal ajal kaubeldi seal põhiliselt koduloomadega, eelkõige lammastega. Hiljem hakati müüma ka käsitöötooteid, aedvilju ning muud majapidamises ülejäänud kraami. Lisaks kauplemisele on laat paigaks, kus kohtutakse sugulaste ning tuttavatega, vahetatakse uudiseid ning klaaritakse ka pooleliolevaid asju. Lindora laada omapäraks on siiani, et kauplemine algab varavalges ning lõunaks on suurem ost-müük juba läbi. Söögikraamist lähevad kõige paremini kaubaks lambaliha ja suitsulihatooted. Loomulikult on turgu aiasaadustel. Kaubeldakse ka käsitöö ja vanakraamiga ning pakutakse mitmesugust tööstuskaupa. Laadal müüakse lambaid, põrsaid, kitsi, jäneseid, hanesid ja kanu, kassipoegi ning kutsikaid.
1990. aastate lõpuni oli Lindora üks vähestest vana tava järgivatest laatadest – ajalooliselt väljakujunenud paika tuldi ilma reklaamita ja kauplejad leidsid endale ise müügikoha. Populaarsust kogunud laadal, mida 2010. aastal külastas ligi 10 000 inimest, tegelevad nüüdseks müüjate paigutamise, liikluskorralduse, prügi koristamise ja korravalvega mitu kohalikku organisatsiooni. Vastseliina valla volikogu kehtestab igal aastal laadakorra. Kogukond teeb koostööd, et piirkonna põlise laada maine püsiks hea ning et esiplaanil oleksid kohalikud kauplejad. Nõnda on laadatava kõige paremini hoitud.
Rahva hulgas on levinud teadmine, et Lindora teerist on ammune laadapidamise koht: vähemalt 150 aastat, kuid arvatavasti kauemgi. Esimene kirjalik teade pärineb 1893. aastast, mil laata peeti Lindora kõrtsi juures, teeristist paarsada meetrit Obinitsa poole. Kuni 1914. aastani toimus laat 20. oktoobril. 1921.-1926. aastani oli laadapäevaks 3. oktoober, järgnevatel aastatel peeti laata 28. oktoobril. Ühel korral, 1930. aastal toimus laat veel 3. oktoobril. Edaspidi jäi laadapäevaks 28. oktoober. Nõnda on see olnud tänaseni, hoolimata sellest, milline nädalapäev juhtub olema.
Pärimuse järgi kaubeldi Lindoral algul peamiselt koduloomadega. Lihunikest ülesostjad muretsesid laadalt hulgem lambaid – sellest tuligi lambalaada nimi. Hiljem kaubeldi ka muu kraamiga. Rahvast meelitati laadale tsirkuse ja mustkunstnike ülesastumistega. Kauplemine olevat alanud varahommikul ning kestnud õhtuni.
Laatade tähtsus hakkas üle kogu Eesti mõnevõrra vähenema, kui 20. sajandi alguses loodi tarbijate ühistud ning kaupade hankimine muutus maarahva jaoks mugavamaks. Nõukogude võimu kehtestamisega lõppes ka enamuse seniste laatade pidamine, sest eraomandi kasutamine oli rangelt reguleeritud. Jäi kauplemine turgudel. Üksikutes paikades peeti veel vanast tavast maalaatu: sõltus kohalikust poliitaktiivist ja miilitsast, kas laat toimus või ajati kauplejad laiali.
1980. aastatel paistis, et Lindora laat on samuti hääbumas. Laadapaika seadsid simunapäeval sammud vaid mõned vanemad Tammõ, Tabina, Soena ja Morkornulga mehed, kellel lammas oheliku otsas, kellel mõni korv müügiks. Pillimees tuli ka ja nõnda siiski peeti laata vana tava järgi.
1988. aastast alates tekkis teadlikke laadalisi juurde ning laat hakkas tasapisi aasta-aastalt laienema. Lisaks kauplemisele korraldasid kohalikud mehed heategevusloteriid, üles astusid naljamehed. 1990. aastate lõpus oli Lindora laat nii populaarseks muutunud, et kaugemalt tulevad müüjad hakkasid juba eelmisel õhtul kohalike kauplemiskohti ära võtma. Seni olid ümbruskonna mehed laadakorral silma peal hoidnud. Rahvahulga ja müüjate rohkuse tõttu tuli aga sekkuda kohalikel omavalitsustel.
Lindoral peetav sügisene laat on läbi aegade ümbruskonna elanike jaoks oluline olnud. Asudes suurematest keskustest ja seega ka kaubandusvõimalustest kaugel, on laat olnud kohaks, kus oma talusaadusi ja loomi müüki panna ning vajaminevat osta. Laada omapäraks ja tugevuseks on olnud see, et Lindorale tulevad oma kaupadega nii võrokesed kui setod, sest laadapaik jääb kahe rahva piirialale. Igapäevaselt ei ole võrokeste ja setode vahel varemalt suurt läbikäimist olnud, kuid simunapäeva laadal sai naabrite isesuguseid kaupu ja ka teist laadi tavasid oma silmaga näha.
Kauplemise kõrval on laat koht, kus kokkuleppeid sõlmida, uudiseid vahetada, nalja teha ja meelt lahutada. Lindora laadal on ikka olnud pillimehi ja on laulu üles võetud. Viimasel kümne aastal on laadal lausa kultuuriprogramm, mille raames kohalikud esinejad laulu, tantsu või naljatükkidega üles astuvad. Lindora laata teatakse kui Eesti ainsat järjepidevalt toimunud maalaata, mida on rahva enda algatusel peetud. Küllap tullakse edaspidigi simunapäeval Lindorale kokku nii kaua, kui inimestel selleks huvi ja tarvidust on.
Kauplemist ja laatade toimumist on valitsev võim alati püüdnud reguleerida. Sellest tulenevalt on laatade pidamine Eestis aja jooksul mitmeid muudatusi läbi teinud. Näiteks Rootsi ajal olid maal laadad keelatud, neid võis pidada vaid linnades. Ajaga on muutunud ka laatade toimumise paigad, nt seoses uute asulate tekkimisega või muutunud liiklusolude tõttu. On olnud aegu, mil laadad on peaaegu välja surnud, ja aegu, mil laadad on väga rahvarohkeks kasvanud.
Lindora laat tuli tänu kohalike inimeste aktiivsusele nõukogudeaegsest hääbumisohust välja. Aastatega liiga suureks paisunud laadal aga sattusid kohalike, traditsiooni hoidnud inimeste kauplemistavad ja -tingimused ohtu. Seetõttu pidid kohapealsed organisatsioonid laadakorraldusse sekkuma.
Ajal, mil laadalisi oli vaid kümmekond, asusid kohalikud võro ja seto kultuuri edasikestmise eest muretsevad inimesed Lindora laata toetama, tulles nii simunapäeval laadale ja kui ka sellest kõneledes-kirjutades. Aktiivsemad laadatraditsiooni kaitsjad olid Kalle Eller, Aare Hõrn, Kaido Kama ja Lindora kohalik mees Osvald Liivik. Ka sotsiaalmajanduslikud olud olid soodsad: talusid taastati ning kauplemine ei olnud keelatud. Võro Keele ja Kultuuri Fond hakkas alates 1989. aastast välja andma Võro-Seto tähtraamatut – raamatkalendrit, mille esmaseks levitamise kohaks kujunes just Lindora laat. Lindoral toimuvast on kirjutatud luuletusi ning jutte, milles antakse edasi laada meeleolu ning sündmusi. Etnoloog Mare Piho on laadast teinud filmi «Küll me Lindora laadal näe…» (1998).
Aastate jooksul on laada kordaminekule järjest enam olnud tarvis tähelepanu pöörata – tegeleda liikluskorralduse, kauplejate platsile paigutamise, prügi koristamise ja korravalvega. Alates 2005. aastast kehtestab Vastseliina valla volikogu oma määrustega igal aastal laadakorra. Alates 2009. aastast on vastutuse laada laabumise eest enda kanda võtnud Vastseliina Piiskopilinnuse SA. Laada ohjamisele aitavad kaasa ka MTÜ Vastseliina Teisipäevaklubi, Vastseliina vallavalitsus, Vastseliina rahvamaja, Meremäe vald, Orava vald ja kaitseliidu Rõuge-Vastseliina üksikkompanii.
Artikleid Lindora laadast – Aastatel 1998-2010 ajakirjanduses ilmunud ülevaateid Lindora laadast.
Laada müügikorda puudutavad korraldused – Lindora laada kasvava populaarsuse tõttu on Vastseliina vallavolikogu alates 2005. aastast pidanud laada korraldamisesse sekkuma. Igal aastal antakse välja kauplemist reguleerivad määrused.
Luuletusi ja jutte Lindora laadast – Lindora laadast on kirjutatud luuletusi ning jutte. Valiku koostas Külli Eichenbaum 2011. aastal.
Pärimuslikud nimetused: Lindora tiirist, Lindura tiirist
Asukoht: Võru maakond, Vastseliina vald, Lindora küla
Asukoha kirjeldus
Vastseliina kihelkonnas olev Lindora teerist asub poole kilomeetri kaugusel Piusa jõest – ajaloolisest Seto- ja Võromaa vahelisest piirijõest. Lindora küla lähistel paiknevasse põlisesse kauplemise ja laadapidamise kohta jõudmiseks tuleb sõita mööda Võru-Räpina maanteed 4 km kuni Kääpa ristini, sealt keerata paremale Obinitsa suunas. Lindora teeristini jääb veel 17 km.
Kontakt
Nimi: Vastseliina Piiskopilinnuse SA
Tüüp: Organisatsioon
Maakond: Võru maakond
Linn / vald: Vastseliina vald
Postiaadress: Võidu 14, Vastseliina vald, 65201, Võrumaa
Telefon: 5096301
Kodulehekülg: http://www.vastseliina.ee/linnus/
E-post: linnus@vastseliina.ee
Seos paigaga: Vastseliina Piiskopilinnuse SA kaudu saab infot Lindoral toimuva laada kohta. Laata peetakse igal aastal simunapäeval, 28. oktoobril.
Lindora küla lähedal, Vastseliina kihelkonna ja Setomaa piiril on (Võru)-Kääpa-Obinitsa ja Vastseliina-Lepassaare-(Viluste) teede ristumiskoht, kus aastakümneid on igal simunapäeval laata peetud. Lindoral müüakse talusaadusi, käsitööd ja loomi, pakutakse ka vanakraami ning mitmesugust tööstuskaupa. Paik on kauplemiseks sobiv: tee ääres on piisavalt lagedat maad, koht on kuiva männimetsa ääres, ümberkaudsetest küladest tulevad Lindorale otseteed.
Praegusel ajal on laat nii rahvarohke, et kauplemine on hargnenud kõigi nelja tee pervedele ja ka metsa alla vana Tabina-Lindora tee äärde. Vana laadaplats jääb Võru poolt tulles üle teeristi vasakule. Seda kohta tähistab vastav infotahvel. Ümberkaudne mets kuulub Riigimetsa Majandamise Keskusele, kes on avalikuks kasutamiseks rajanud vana laadaaseme äärde metsa alla lõkkeplatsiga puhkekoha. Teed koos hooldusvööndiga on riigimaanteed ja kuuluvad Maanteeametile.
Ajalooline taust
Lindora kandi asutusajalugu ulatub kaugele muinasaega. Võib arvata, et Lindora on olnud olulise tähtsusega paik mitte ainult kohalike elanike jaoks, sest sealt läks läbi vana postitee. Külas olid ka veski ja kõrts, neist viimasenamainitu oli ümbruskonna elanike jaoks tähtis kauplemise koht. Lindora kõrtsi on nimetatud 1726. aasta kirikuvisitatsiooni aruandes. Ka hilisemad revisjonid kinnitavad selle tegutsemist. Lindora kõrts on kantud Mellini atlasesse (1796) ja Rückeri kaardile (1839). 1866. aasta Vene 3-verstasel kaardil paikneb Lindora kõrts kuue tee ristis.
Lindora kandi kaubanduselule mõjus soodsalt Petseri-Valga raudteeliini avamine 1889. aastal. Lepassaarde raudteejaama rajamise tõttu muutus vana tee Lepassaarest üle Lindora kihelkonnakeskusesse käidavamaks.
Kirjalikest allikatest on teada, et 19. sajandi lõpul on Lindora kõrtsi lähedal laata peetud, kuid rahvapärimus kõneleb veelgi kaugemast ajast. Pärimusel, mis räägib Lindora laada „igipõlisest” pidamisest, võib siiski mõningane tõepõhi all olla. Nimelt olla keskajal tulnud kaubalodjad Pihkva järvelt mööda Piusa jõge kuni Tamme veskini. Edasiliikumist takistanud kärestike tõttu laaditi kaup seal vankritele ja regedele ning viidi edasi Vastseliina. Kuna Lindora asub siin lähedal, mitme (kauba)tee ristumiskohas, kujunenudki sellest hilissügisene laadapaik. Arheoloogia- ja ajaloo andmed ei rääkivat sellele teooriale vastu.
Vanemal ajal olid teed võrreldes praegustega hulga kitsamad ja käänulisemad, nõnda oli ka Lindora kandis. Tähtsamad teed olid kruusakattega pinnaseteed, mida on aja jooksul laiemaks tehtud, õgvendatud, täidetud ning pinnatud. Kääpa-Obinitsa teed laiendati ja uus sirge teetrass rajati viimati aastatel 1987-1991. Vana tee on metsa all veel hästi jälgitav. Laada pidamiseks on praegune avar teerist aga üpriski sobilik.
Fotod
Teised materjalid
Lindora vanemast ajaloost – Lühike ülevaade Lindora kandi vanemast ajaloost. Koostanud Arvis Kiristaja ja Külli Eichenbaum, detsember 2011.
Facebook