Vikatiga heina niitmine Vana-Võromaal
Vikatiga hainaniitmine (võru keeles)
Sulge
Sulge
Käsivikatiga heina niitmine on üks traditsioonilistest töövõtetest, mis praegusajal on üsna harva kasutusel. Suuri pindu enam vikatiga ei niideta ja käsitsi loomade talvesööta ka ei varuta, sest masinatega läheb see töö kiiremini. Väiksemas mahus niitmisel ja hoonete ümbruse korrashoiul kasutatakse üksikutes peredes veel vikatit, aga suuremates majapidamistes tehakse see töö ära muruniidukite või trimmeritega. Siiski on vikatil masinate ees mitu eelist, mida paljud vikatiga töötama harjunud inimesed hindavad: vikatiga niites pole müra, kulud on väiksed, remondiga saab ise hakkama, niidu laiust ja rütmi saab ise valida. Vikatiga niites säästetakse heinamaade pisielustikku ja vikatitera eest jõuavad pakku minna heinas elutsevad väikeloomad. Vikat kulub aeglaselt, eriti kui temaga palju ei niideta ja teritamisviisiks on pinnimine (tsagamine).
Vana Võrumaa maamajapidamistes on üldiselt veel vikatid olemas, kuid neid kasutatakse siis, kui peetakse loomi, kellele tuleb lauta heina ette niita. On peresid, kus vikatiga niidetakse ka õueaeda ning maja lähiümbrust, sest nii kas ollakse harjunud või on see teadlik valik. Vanal Võrumaal kasutatakse käsitsi niitmisel valdavalt nn Vene vikatit, millel on ümar lüsi ning mille käepide on V-kujuliselt ümber varre painutatud ja selle asukohta saab muuta. Vikatit teritatakse peamiselt tsagades, lõikamist tuleb harva ette ja vikati teritamine käia peal on siin kandis hoopis võõras. Vikati ja niitmisega seotud sõnavara on traditsiooniliselt võrukeelne.
Vikatiga niitmise kohta arvatakse, et see on raske ja väsitav töö, kuid vilunud niitja jaoks, kes teab töövõtteid ja vastavaid nippe, on niitmine lihtne. Vikatiga lõigatakse kasvav hein ligi maad varrelt maha, tõugates seejuures heina kaareks kokku ja liikudes tööjärjega edasi. Heinakaare laius ja niitmise kiirus olenevad vikati pikkusest, heinast ja maapinna konarlikkusest. Vikatiga niitmine nõuab oskusi ja vilumust, mida õpib töö käigus. Lisaks on tarvis osata vikatit töökorras hoida: teritada ja varre otsa panna. Neid teadmisi saab omandada asjatundjatelt, keda paraku jääb aina vähemaks.
Vikat on põline heina ja teravilja lõikamise tööriist, mis võeti kasutusele rauaajal. Eesti vanim teadaolev arheoloogiline vikatileid pärineb 6. sajandist Läänemaalt. Vikat on olnud sirbi kõrval hädavajalik vahend, et varuda heina kariloomade ületalve pidamiseks.
Esimesed hobujõul töötavad mehhaniseeritud niidumasinad võeti kasutusele 20. sajandi alguses. Nõukogudeaegsetes ühismajandites tehti heinatööd esialgu käsitsi. 1960ndatel aastatel käis niitmine juba traktoritega, mille taha oli haagitud niiduk. Peatselt mehhaniseeriti kogu heinatöö. Masinatega sai töötada kuivadel ja tasasematel maadel, aga õuemaad, kraaviperved, metsaääred ja sooheinamaad niideti ikka vikatiga. Kodumajapidamistes oli küll lubatud piiratud hulgal loomi pidada, kuid heinamaad loomade söötmiseks ja talveheina varumiseks oli vähe. Heina võis lubade alusel niita kehvematelt maatükkidelt, kus masinatega majandada ei saanud. Seega tehti oma majapidamises heina vähemalt osaliselt ikkagi käsitsi.
Kuni nõukogude aja lõpuni oli loomakasvatus maaperede jaoks hea lisasissetuleku teenimise võimalus. 1990ndate aastate muudatused majanduses lõid aga olukorra, kus mõne lehma pidamine osutus kulukamaks kui toodangust saadav tulu. Nii lõpetaski enamik talusid kariloomade kasvatamise, kuigi heinamaid söödavarumiseks oli nüüd piisavalt. Ka taluaedades ja maamajade ümbruses hakati heina niitma käsiniidumasinatega, mida kaubandusvõrgus nüüd laias valikus saada oli.
Vikatiga niidetakse heina taludes, kus tegeletakse loomakasvatusega. Igapäevane väikeses mahus loomadele heina etteniitmine on vikatiga ratsionaalne. Vikatiga on hea niita ka põlluääri, kraavipervi ning viljapuuaedu. Võrumaa paiguti künklik maastik ei võimaldagi igal pool masinaga töötada. Seega on vikati käsitsemise oskus sealsete maamajapidamiste õue- ja haljasalade korrashoiul oluline ka siis, kui loomi ei peeta.
Vikati kasutamine nõuab oskust ja selle töökorras hoidmine vastavaid teadmisi, mida õpitakse maast madalast. Niitma saab laps hakata siis, kui on olemas tema pikkusele sobiv vikat. Vanasti oli majapidamistes eri suurusega vikateid. Vanast kulunud lühemast vikatist, mis heinamaal niitmiseks enam ei sobinud, tehti nn väikevikat. Sellega võis laps väiksema ja kergema heinamaatüki peal niitmist harjutada. Kasvades ja oskuste paranedes sai ta juba päris vikatit kasutama hakata.
Vikati käsitsemine on vaid siis lihtne ja kerge, kui vikat on töökorras – õigesti varre otsas ja korralikult teritatud. Kui vikatiga niitmine läheb raskeks, aga vikatit seada ei osata, ongi kõige lihtsam selle kasutamine lõpetada ning võtta appi tehnika. Mõistlik on siiski leida asjatundja, kes õpetab vikati teritamise ja varde paneku võtteid.
Käsitsi heina niitmine, mis on sajandeid olnud maarahva igapäevaelu osa, on vaikselt hääbumas. Peamiseks põhjuseks on suured muutused maamajanduses: elu ei soosi väiketaludes loomadega majandamist. Suurtootmise kõrvalt on kadumas traditsiooniline elatustalu ning elulaad, mille sisuks on loodushoidlik majandamine. Õuemaa korrashoidmiseks kasutatakse järjest rohkem muruniidukeid ja trimmereid, sest moes on madalalt pügatud ja hooldatud muru. Ühtlast ja tasast niidet on vikatiga raskem saada kui muruniidukiga. Seepärast ongi vikat üsna kiiresti kõrvale jäetud ja investeeritud muruniitjatesse. Suuremate pindade hooldamiseks on soetatud murutraktorid. Üles kasvavad uued põlvkonnad lapsi, kes pole kordagi vikatiga niitmist näinud ega proovinud, ehkki vikat on veel kuuri all alles. Koos vanemate põlvkondade kadumisega kaovad ka need, kes vikatit varde panna, pinnida, teritada ning sellega heina või vilja niita oskaksid.
Vikati kasutajate jaoks valmistab muret ka uute vikatite leidmine. Kagu-Eestis on vähemasti viimase poole sajandi jooksul vikat olnud poe- või laadakaup. Kuigi aiatarvete kauplustes on tänapäeval müügil nii vikatiterasid kui ka metallist varrega vikateid ning mõnel maalaadal pakutakse puust vikativarsi ja käepidemeid, on head vikatit siiski raske leida. Vikati ostul peab oskama ära tunda, kas vikatitera on liiga pehme, ülearu kõva või paras. Kõige paremaid vikateid on varem toodud Venemaalt.
Heinaniitmine on üsna perekeskne töö ja seda peetakse maal tavaliseks oskuseks, millele erilist tähelepanu ei pöörata. Siiski on külas hästi kuulda, kui mõnes talus asendub vikati pinnimise-luiskamise hääl murutraktori või trimmeri mürinaga.
Mõned külakogukonnad on asunud vikatiga heina niitmist kui tarvilikku oskust ühiste tegevuste abil toetama. 1998. aastast alates on Haanjamaal Plaanil jaanipäeviti peetud käsitsi heina niitmise võistlusi. Ettevõtmine kogub aina populaarsust: kui algusaastatel võtsid mõõtu peamiselt kohalikud mehed-naised, siis viimastel aastatel on tuldud kaugemaltki. Võistluspäeval on mõni asjatundja huvilistele näidanud, kuidas vikati vardepanek ja pinnimine käib ning kuidas vikatit hooldada tuleb. Võistluste menu on aidanud vikatiga niitmisele suuremat tähelepanu pöörata ja selle tööriista häid külgi meelde tuletada. Võistluste meediakajastused on samuti suurendanud huvi käsitsi niitmise oskuse omandamise ja taas kasutusele võtmise vastu. Vikati seadmist on kirjeldanud Evar Saar „Võro-Seto tähtraamatus 2009″.
Niitmisvõistlusi või niidupäeva on peetud ka teistes Võrumaa külades. Nooremad põlvkonnad, kel pole kodus võimalust heinaniitmist proovida, saavad siis kogenud niitjate juhatusel ka vikatiga töötamist harjutada.
Vikadi tsagamisest – Mandli Sulev kirjutab vikati pinnimisest ja luiskamisest. Uma Leht, 16.06.2009.
Vikat või trimmer? – Uma Lehe ajakirjanik Peedosaare Kaisa uuris 2008. aastal Plaani heinaniitmise võistlusel niitjatelt, mil moel kodus heina niidetakse. Uma Leht, 1.06.2008.
Loomuliku eluviisi keskuse koduleht – Looduslähedast eluviisi propageeriv koduleht www.juured.ee tutvustab vikatiga heinaniitmist ja vahendab Austria päritolu vikateid.
Tegutsemisvorm: MTÜ
Asutamisaeg: 2005
Töötajate, liikmete ja/või osalejate arv: 2011. aasta seisuga on liikmeid 50.
Lühitutvustus
Plaani ümbruse külade selts tegutseb selle nimel, et Plaani kandis oleks turvaline elada, suvitajatel huvitav puhata ja külalisel hea olla. Selts korraldab ka mitmeid kohalikul pärandil põhinevaid ettevõtmisi. Jaanipäeval toimub seltsi eestvedamisel Plaanil vikatiga käsitsi heinaniitmise võistlus.
Kontakt
Maakond: Võru maakond
Linn / vald: Haanja vald
Postiaadress: Plaani küla Haanja vald 65134 Võru maakond
Telefon: 5030785
Kodulehekülg: www.plaanikotus.eu
E-post: Silver.Nakk@rmk.ee
Kontakt: Silver Näkk (Juhatuse liige)
Kontakt: Ene Aedmaa (Juhatuse liige)
Külaselts tegeleb nii oma kodukoha heakorra eest hoolitsemise kui ka paikkonna elukorralduse jaoks oluliste tavade hoidmisega. Üheks suuremaks külaseltsi ettevõtmiseks on käsitsi heinaniitmise võistluse läbiviimine. Enam kui tosin aastat tagasi otsustasid külamehed niitmisel omavahel mõõtu võtta ning selgitada välja parim käsitsiniitja. Võistlust hakati pidama jaanipäeval. Võistlemissooviga niitjaid on viimastel aastatel olnud 15–20. Kui algusaegadel võtsid mõõtu peamiselt kohalikud mehed-naised, siis viimastel aastatel on võistlejaid tulnud kaugemaltki.
Võistluse käigus tuleb maha niita Plaani kiriku tagusel mäenõlval asuv heinamaatükk, mis on mõõdetud väiksemateks osadeks. Iga võistleja saab loosiga lõigu, mille niitmiseks on aega paar tundi. Tööriistad peavad niitjal endal kaasas olema. Hinnatakse nii töö kvaliteeti kui ka niitmisstiili.
Heinaniitmise võistluse läbiviimine, ühised kalapüügipäevad külajärvel ning heakorratööde tegemine on liitnud kogukonda. Plaani külarahvas korraldab ise aktiivselt oma eluolu ning näeb ühises tegutsemises jõudu seatud eesmärkide saavutamiseks.
Ajalooline taust
Plaani Kotus loodi kaheksa väikese küla elanike algatusel. Lähinaabruse külades tegutsesid juba varem mitmed aktiivsed külaseltsingud, mille ettevõtmistesse oli ka Plaani ümbruse rahvas kaasatud. Külade ühise tegutsemiseni jõuti 2002. aastal, mil ümbruskonna külamehed korraldasid Plaani külajärvel kalapüügipäeva. 2003. aastal pandi kirja paikkonna arengukava ning 2005. aastal loodi MTÜ. Rahvakoosolekutel valitakse külade esindajatest koosnev aktiiv, kes seltsi tegemisi eest võtab.
Alates 1998. aastast toimuvad igal jaanipäeval Plaanil käsitsi heinaniitmise võistlused. Esimestel aastatel korraldas võistlust Plaani talunik Kraami Sulev koos Haanja Tantsu Mängu Laulu Seltsiga, viimasel ajal on Plaani ümbruse külarahvas päeva korraldamisel hoogsalt kaasa löönud. 2008. aastal toimunud XI võistlusest alates on peakorraldaja Plaani külaselts.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Heinaniitmise oskus omandatakse kodus. Võistlusel enese proovile panemine on noortele parajaks väljakutseks, kus oma oskusi ka teistele näidata ning vanemate ja osavamatega rinda pista. Aastate jooksul on võistlustel osalenud arvukalt nooremaid mehi ning ka päris poisikesi ja neidusid. See näitab, et käsitsi heinaniitmine on ka nooremate põlvkondade jaoks tavaline oskus, mis leiab võistluse kontekstis ka laiemat väärtustamist ning tunnustamist.
Tutvustamine
Kord aastas, jaanipäeval toimub Plaanil heinaniitmise võistlus, mille käigus saavad huvilised õppida vikatiga töötamist. Samal päeval tutvustatakse ka teisi põliseid töövõtteid ja oskusi, nagu saunavihtade tegemine, vikati varde panek ja hooldamine, kirvega puude lõhkumine. Kohalikud näitavad ning müüvad oma käsitööd ja toidukraami.
Fotod
Video
Hetk Plaani heinaniitmise võistluselt
Heina niitmine ja vikati luiskamine.
Video: Andres Ots (2011)
Bibliograafia
Parv, Marika 2010. Tegusad Võrumaa külad. Võru: Kodukant Võrumaa.
Internetiallikad
Plaani Kotus – Plaani külaseltsi kodulehekülg kajastab seltsi tegevust ja eesmärke.
Koostaja: Külli Eichenbaum (2012)
Facebook