Rahvameditsiin Vana-Võromaal
tohtõrdaminõ (võru keeles)
rahvaarst, ravitseja, tasoja, sobija, tark, nõid
Sulge
Sulge
Rahvameditsiin on rahva seas kasutusel olevad uskumused, teadmised ning ravivõtted haigustest jagusaamiseks. Kuna haigusi võib olla väga mitmeid liike, siis on kasutusel erinevaid ravivõtteid, näiteks sõnumine, ravimtaimedega ravimine, tugeva väega raviainete pruukimine ja abi otsimine rahvatohtritelt. Uskumuse järgi on oluline aru saada haiguse tekkimise põhjusest – siis saab häda tohterdada õigete võtetega. Kergemate ja väiksemate hädade korral püütakse ise haigusest jagu saada. Abiks on elu jooksul kuuldud-nähtud tarkused või siis pöördutakse teadjamate poole. Kui haigus tuntud ravivõtetele ei allu, minnakse arsti juurde.
Tihti otsitakse abi rahvatohtritelt, juhul kui inimesel pole usku arstide oskustesse või pole tänapäeva meditsiinisüsteemist abi saadud. Võrumaa vanemate inimeste hulgas on rahvameditsiinist tuntud raviviisid jätkuvalt populaarsed, sest vanemaid inimesi kimbutavad haigused sagedamini ning nad peavad oma tervisega rohkem tegelema. Tihti ei saada arstilt abi ja hädaga tuleb ise hakkama saada. Nii proovitakse kunagi kuuldud-nähtud raviviise ja uuritakse sugulastelt-tuttavatelt-naabritelt, kas kellelgi pole sarnast häda olnud või kuidas seda võiks ravida. Suust-suhu levivad ka nn edulood, et milline raviviis on millise haiguse vastu aidanud. Ja jätkuvalt on maapered need, kes traditsioone edasi viivad. Maainimesele on arsti juurde jõudmine tülikas ja aeganõudev ettevõtmine ning tavaliste mööduvate haiguste puhul ravitaksegi ise käepäraste vahenditega.
Ravivahenditeks on praegusel ajal varutud koju mitmeid ravimtaimi, viina, mett, taruvaiku, kuusevaiku, eetrit (võrukeeli õuhka), rasva (hane, mägra). Metsamarjadest kasutatakse enim mustikaid, pohli ja kuremarju. Ravitakse veel magnetite või vaskrahaga, erinevate loomade nahkadega, puu, savi või mullaga. Kasutatakse sõnumist ja haiguse peletamist. Krooniliste ja eriliste haigustega ostitakse jätkuvalt abi rahvaarstidelt või ravivõimetega inimestelt. Väga raske on hinnata, kui palju Vana Võrumaa praegustest elanikest kasutab tavameditsiini kõrval ka vanu ravivahendeid ning kui sageli seda tehakse. Uskumused ei luba alati oma ravitegevusest teistele kõnelda, sest siis kaotab see mõjujõu. Rahvameditsiini olulisuse kohta saab teha järeldusi rahva hulgas ringlevate juttude põhjal ja neid jutte teavad kõnelda päris paljud kohalikud vanemad naised.
Rahvameditsiin oli enne koolimeditsiini levikut tegelikult pea ainus võimalus haigustest lahtisaamiseks ja abi otsiti ikka eriliste võimetega külatarkadelt või -tohtritelt. Peale rahvaarstide oli talurahval võimalik arstiabi saada vaid mõisnikult või kirikuõpetajalt, vaid üksikutes mõisates oli oma arst. Rahvaarstide ravivõttestik oli mitmekesine ning tarkadelt saadud juhatused levisid suust suhu rahva seas.
Oluliseks arstimispaigaks on talupojaühiskonnas olnud ajast aega saun, kus pandi kuppe, lasti aadrit, seal töötasid soonetasujad ja saunas käidi sünnitamas. Koolimeditsiin ehk siis õpetatud arstidele ülesehitatud meditsiinisüsteem on Võrumaal alguse saanud Kreutzwaldist, kes asus Võrus linnaarstina tööle 1833 aastal. Seega oli vähemasti Võru linna ümbruses õpetatud tohtri kojukutsumine või tema juurde pääsemine jõukamatele inimestele võimalik. Tavalised taluinimesed arstil ei käinud ja kasutasid ikka vanu tuntud raviviise. Erinevaid tervishoiualaseid, enamasti haigustest hoidumise õpetusi pakkus maarahvale kalendrikirjandus. Koolimeditsiini levides hakati rahvameditsiini ning iseravimist trükiajakirjanduses halvustama kui iganenud nähtust.
Nõukogude ajal oli arstiabi tasuta ja kättesaadav, aga Võrumaa külades elas ikka rahvameditsiin ning leidus ka ravitsejaid. Viimased ei tohtinud ravimisega ametlikult tegelda, sest ravida võisid ainult arstidiplomiga isikud ja rahvaarstide tegevus oli karistatav kuni 1980. aastate alguseni. Eesti vabariigi taasiseseisvumisega piirangud kadusid, millele järgnes rahvaarstide populaarsuse plahvatuslik kasv ja suurenes nendega seotud pärimuste levimine. Maainimesel ei ole linna arsti juurde minek kunagi nii lihtne olnud kui linnainimesel ja arsti juurde minnakse väga tõsise häda korral, seda ka praegusel ajal.
Rahvameditsiinis on tänapäeval kõige enam levinud ravimtaimedega või -ainetega seotud raviviisid. Ravimtaimede tundmise ja kasutamise oskused põhinevad suguvõsa pärimusel või elu jooksul omandatud praktilistel kogemustel, samuti lugemusel. Rahvameditsiini ratsionaalne suund on kasutanud ravimtaimi ja omakeedetud salve jms, mille valmistamise õpetusi on pärandatud samuti põlvest põlve.
Vanal Võrumaal on mitmeid talusid, kus ravimtaimi kasvatatakse ja müüakse ning toodetakse vanade retseptide järgi salve-tinktuure. Küllap on nõudlus selliste toodete järgi piisavalt suur, et talupere saaks sellest tegevusest elatuda. Haiguste korral abi otsimine rahvaarstidelt on jätkuvalt populaarne. Ja miks ei peakski olema, kui abi on saadud. Eriliste võimetega inimesed, kes suudavad ravida haigusi, on oma teadmised ja võimed pärinud kas oma vanematelt või kaugematelt sugulastelt ja pärandavad oma teadmised omakorda ainult väljavalitud isikutele.
Aja jooksul on rahvaarste vähemaks jäänud, sest nende tegevus oli pikka aega keelustatud, ravijate tegevust on takistatud ning teadmisi ei saadud edasi anda.
Rahvameditsiinialaste teadmiste säilimise ja edasikandumise üheks viisiks on olnud arstijate käsikirjad, mida anti tavaliselt edasi valitud isikutele. Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest leiab huviline üleskirjutusi nii rahvaravi viiside kui ka rahvaarstide tegevuse kohta. Aja jooksul võivad raviviisid või -kohad muutuda ja teiseneda: näiteks saun vana arstimiskohana on oma tähtsuse kaotanud, aga tänapäeval kasutatakse saunas mitmesuguseid ravivihtu erisugustest taimedest.
Tänapäeval mõjutavad rahvaravi levikut ja tutvustavad rahvaarstide tegevust nii meedia kui ka trükiajakirjandus ning populaarne on alternatiivmeditsiin, milles segunevad koolimeditsiini ja erinevate maailma piirkondade rahvaravialased teadmised. Rahvaarstide ravivõttestik on Eesti suure avatuse tõttu teisenenud, uuenenud ning ravijate hulgas on väga erinevate teadmiste ja taustaga isikuid.
Suhtumine rahvaarstidesse ja rahvameditsiini on olnud ja on tänapäevalgi vastuoluline. Usklikud on kahtlustanud rahvaravijaid kokkupuudetes negatiivse teispoolsusega, seevastu professionaalsetes meedikutes tekitab ravi juurde kuuluv irratsionaalsus halvustavaid reageeringuid. Koolimeditsiin on vastandunud teatud perioodidel rohkem või vähem rahvameditsiinile ja mitmed diplomeeritud arstid on proovinud seda kui nende arvates oma aja äraelanud nähtust välja juurida. Rahvaarste on kahtlustatud inimeste petmises. Avalikkuses kujundatud pigem negatiivne hoiak kujundab ka inimeste suhtumist. Nii on paljud inimesed välistanud enda jaoks rahvameditsiini kui kahtlase valdkonna ja nende inimeste kaudu ei kandu teadmised edasi.
Viimaste aastakümnete avatus võib sisaldada samuti ohte: näiteks teisenenud ravivõttestik võib sisaldada küsitava väärtusega ravivõtteid, erinevad meediakajastused võivad anda mõnegi rahvaarsti tegevuse kohta asjatundmatut ja pealiskaudset teavet. Rahvameditsiinialaste teadmiste valdajad on ajast aega pidanud oluliseks, kellele oma teadmisi edasi anda ja on kantud hoolt, et need ei satuks igaühe kätte. See on omakorda soodustanud teadmiste ja ravivõtete rahvapärimusest kadumist, sest teadjate ring on olnud väga piiratud.
Oluline on rahvameditsiini ja rahvaarstide kohta kogutud rahvapärimuse säilitamine ja laiem tutvustamine üldsusele. Valdav osa sellesisulisest pärimusest on talletatud Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudes.
Rahvameditsiini ilmingute uurimise ja kirjeldamisega tegelesid 1920. – 40. aastatel Tartu ülikooli etnograafid Ilmar Manninen ja Ivar Grünthal. Rahvameditsiini uurimine hoogustus taas 1980. aastatel: uurimused selles valdkonnas avaldasid etnoloog Andra Veidemann ja folklorist Mare Kõiva. Folklorist Marju Kõivupuu on teinud magistritöö teemal „Rahvaarstid Surid Lõuna – Eesti parandajatraditsiooni esindajatena ja kujundajatena” ning avaldanud 2000. aastal Võru instituudi väljaandena põhjaliku uurimuse „Rahvaarstid Võrumaalt”. Kuulsa targa ja ravija Vana – Kordo tegemisi tutvustatakse 2003. aastal ilmunud raamatus „Kassipalo. Lugusid Vana – Kordost”, autoriteks Meeta ja Nele Reimann.
Vajalik on Võrumaa rahvameditsiini ja rahvaarstidega seotud uue pärimuse pidev kogumine ja talletamine. Nii on Tartu ülikooli üliõpilased ja õppejõud kogunud välistöödel Suridega seotud rahvapärimust 1960. aastatest alates. Süsteemse küsitlusega alustas Marju Kõivupuu 1989. aastal: tema koostatud küsitluskavade ja metoodikaga talletati Lõuna – Eesti kihelkondades kümne aasta jooksul järjepidevalt rahvaarstide kohta materjali. Rahvaarstide tegevusest, näiteks tänapäeval kuulsamast ravijast Kaika Lainest on tehtud filme. Erinevad kajastused on suurendanud ühiskonna teadmisi ja huvi rahvaravi ja rahvaarstide kohta. Kuna tervis on iga inimese jaoks tähtis, siis võib arvata, et teadmised selles valdkonnas püsivad edasi.
LEPP ehk Lõuna-Eesti pärimuse portaal. – LEPP ehk Lõuna-Eesti pärimuse portaal. Valida: Võrumaa kihelkonnad. Taimetark ja meditsiini käsiraamat. Loitsud ehk nõidussõnad. Targad, nõiad, prohvetid.
HERBA: historistlik Eesti rahvameditsiini botaaniline andmebaas. – HERBA: historistlik Eesti rahvameditsiini botaaniline andmebaas. Rahvapärased taime- nimetused. Selle rahvapärase taimenimetusega seotud haiguse märksõnade loetelu.
Hariduskäik
2002 doktorikraad, (juh) Tarmo Kulmar, Asser Murutar, Surmakultuuri muutumine ajas: ajaloolise Võrumaa matusekombestiku näitel, Tallinna Pedagoogikaülikool
1995 – 1999 EPMÜ , doktorantuur
1990 – 1993 Tartu (Riiklik)Ülikool, aspirantuur, hiljem magistrantuur
1980 – 1986 Tartu (Riiklik) Ülikool, ajastuomaselt – diplomiõpe
Teenistuskäik
2007 – Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut; Vanemteadur (1.00)
2005 – 2007 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia o,25 dotsent
2003 – 2007 Tallinna Ülikool, Filoloogiateaduskond; Dotsent (1.00)
Kontakt
Nimi: Marju Kõivupuu
Maakond: Harju maakond
Linn / vald: Tallinn
Telefon: 5098658
E-post: kpuu@tlu.ee
Marju Kõivupuu on uurinud nii rahvameditsiini kui legendaaarseid rahvaarste, keskendudes uurimistes oma kodukoha lähistel elanud ja tegutsenud rahvatohtrite tegevusele ning selle peegeldustele rahva mälus.
Rahvatohtrite Suride perekonna kohta on tänapäevalgi veel rikkalikult mälestusi või rahvajutte liikvel. Veelgi enam teatakse Kaika Laine ravivõimete kohta lugusid kõnelda. Marju Kõivupuu on kogunud pärimust mõlema tuntud ravija kohta, lisaks muid teateid rahvameditsiini alalt.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Folkloristina puutub uurija oma töös kokku aina uute ja uute lugudega, ning nõnda täieneb ka teadmine rahvatohtrite ning nende tegevuse kohta. Uurimine on alati uute teadmiste omandamine, seega võib teadmisi täiendades ka ise peatselt heaks nõuandjaks saada.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Inimesed, kes on kas ise kohaliku ravitseja käest abi saanud või usaldusväärselt isikult saanud teada, millised ravivõtted mis häda puhul aitavad, annavad neid teadmisi kogukonna sees üksteisele edasi. Marju Kõivupuu on oma avaldatud raamatute ja artiklite kaudu toonud Võrumaa rahvale tagasi kuuldud, rahvasuus liikunud ja muuseumisse talletatud pärimuse rahvameditsiini kohta.
Tutvustamine: Võrumaa rahvaarstide pärimuse tutvustamine loengu vormis.
Koostaja: Külli Eichenbaum (2010)
Facebook