Suitsusaunatraditsioon Vana-Võromaal
Savvusann (võru keeles)
Must saun
Sulge
Sulge
Suitsusaun on enamasti maamaja või talu juurde kuuluv hoone, millel on mitmeid erinevaid funktsioone ja tähendusi. Peamiselt on suitsusaun pesemise paik, saunas parandatakse tervist ning saunas suitsutatakse ka liha. Taandunud on suitsusauna roll elukohana, sünni- ja suremispaigana.
Suitsusaunad on tänapäevani püsinud peamiselt Lõuna-Eestis, kõige rohkem on neid Vanal Võrumaal ja Setomaal. Suitsusauna ei võeta enamasti samaväärsena teiste pesemiskohtadega (vann, dušš, korstnaga saun) ning reeglina kannab saun inimeste jaoks laiemat ja terviklikumat tähendust kui pelgalt pesemiskoht. Suitsusaunaga on seotud kindel kombestik, eripärad, samas on see inimeste igapäeva elu osa, mida tihtipeale ei teadvustata erilisena.
Suitsusaun on talukohas päris tavapärane ning isegi moodsate pesemisvõimaluste olemasolu korral elumajas hoitakse talu piirides paiknevat vana suitsusauna kasutuses või ehitatakse uus saun. Siiski on viimastel aastakümnetel hulgaliselt suitsusaunu nn “puhtaks saunaks” ümber ehitatud, põhjustena tuuakse kiiret elurütmi, mis ei luba pikalt sauna kütmisele aega kulutada, aga nimetatakse ka puhta sauna mugavusi. Oma osa on kindlasti moel – aastaid tagasi tuli moodi Soome tüüpi saun, mida ka taludes sageli kohtab.
Saunas käiakse enamasti laupäevasel päeval. Saunapäev on kogu perekonna jaoks eriline, päeva tegemised seatakse sauna järgi. Sauna kütmiseks kulub umbes pool päeva. Saunal on tavaliselt oma kindel kütja, kas (vana)peremees või perenaine. Saunas käiakse üldiselt koos perega. On külakohti, kus saun köetakse mitme pere peale ja käiakse koos naabertalu või oma küla inimestega. Sauna võidakse kutsuda ka sõpru, kui paistab, et saunalisi on vähe. Suitsusaunas käimiseks tuleb aega võtta – mõnikord võib saunaskäik venida isegi tundidepikkuseks. Visatakse leili, viheldakse, vahepeal käiakse end jahutamas. Pesemine on kõige viimane toiming, mille juures kasutatakse vaid minimaalselt pesuvahendeid – tegelikult on ihu juba eelneva käigus puhtaks saanud. Sellises saunas käik muudab meele ja olemise hästi kergeks. Kiidetakse, et suitsusaunas on eriline õhk, mis tundub puhas ja mahe.
Suitsusaunad ehitatakse tuleohutust silmas pidades teistest hoonetest kaugemale ja võimalusel veele lähemale, kas jõe, tiigi või lätte lähedusse. Tänapäeval ehitatakse ka uusi suitsusaunu, samuti ostetakse omale mõni kasutajata saun või taastatakse vanu saunahooneid.
Suitsusaunad on Eesti alal levinud peamiselt Lõuna-Eestis, saartel ning ka põhjarannikul, tänapäeval on suitsusaunu alles ja tarvitusel kõige enam Võru- ja Põlva maakonnas. Esimesed kirjalikud teated saunast pärinevad Jõelähtme kihelkonnast 13. sajandi algusest. 18. ja 19. sajandil olid suitsusaunad väga levinud, seejärel hakkas linnastumise mõjul suitsusauna kombestik hääbuma.
Sauna ja saunakultuuri ajaloolist arengut jälgides saab Eestis eraldada nelja piirkonda: Lõuna-Eesti, saared, põhjarannik ning Loode-Eesti saunadeta ala. Neis kolmes saunadega piirkonnas on erinevused nii saunade ehitustehnikas, plaanis kui ka ahjutüübis, samuti saunaga seotud kommetes ja suulises pärandis. Lõuna-Eestis eristuvad omakorda Kagu-Eesti ja mulgi ala, kus saunatamisega seotud kombed ja tavad on rikkalikumad ning aktiivsemas kasutuses.
20. sajandil on suitsusauna ehitamises uuendustena kasutusel teised katusematerjalid (eterniit, plekk), saunale tehakse suuremad aknad, suurem eesruum ja muud taolised uuendused. Muutumatuna on säilinud aga mõned sauna ehitamise põhimõtted: saunaseinad tehakse okaspuust, lava ja sisustus aga lehtpuust, sauna suuruse valimisel on esmatähtis soojapidavus, üpris muutumatuna on säilinud ka kerise ja lava omavaheline paigutus saunas.
Saunas käimisel on olnud ihu puhastamise ja vihtlemise kõrval eesmärgiks ka n.ö hinge puhastamine ja vaimse tasakaalu korrigeerimine. Lisaks on sauna kui püha ja mõnevõrra üleloomulikku paika kasutatud väga laialdaselt ravitsemis- ja loitsimiskohana. Saunas on liha suitsutatud, vilti ja rõivast vanutatud, teri idandatud. Saun olnud kasutusel ka elupaigana.
Vanemal ajal algas suitsusaunast inimese eluring saunas sündimisega ja lõppes surija sauna viimisega. Tänaseks on sellest vaid pärimus jäänud – on veel üksikuid inimesi, kes teavad end olevat sündinud saunas. Sauna on pühaks paigaks peetud, kuhu tuli minna rahuliku meelega. Saunas ei tülitsetud, kurja sõna ega vandumist ei tohtinud üle huulte lasta. Saunas olid omad ütlemised ja tänamised, millest alati kinni peeti.
Nõukogude ajal muutusid saunad ajaveetmise ja pidutsemisekohtadeks, seda just moodsamate saunade puhul. Perede suitsusaunades on ikka järgitud esivanemate tavasid.
Praeguseks on suitsusaunad saanud juurde ühe uue rolli – neid kasutatakse taluturismis kui eksootilisi pärimusturismi elamuse pakkujaid.
Suitsusaunaga seotud kombestikku, teadmisi ja oskusi õpitakse ja antakse edasi suitsusaunas käies ja sellega seotud kombestikus osaledes. Kuna saunas käiakse enamasti koos perega, omandavad lapsed teadmised ja oskused suitsusaunast ajapikku, vanemate kõrvalt. Saunapäev on teistmoodi päev terve pere jaoks – sel päeval seatakse töid ja tegemisi ikka sauna järgi. Kel omal suitsusauna pole, saab kommetega tuttavaks külas saunas käies, kui selline võimalus on.
Palkidest või palkhoonest traditsioonilise suitsusauna ehitamist või renoveerimist saab õppida Vana-Võromaa piirkonnas Moostes ja Räpinas, kus MTÜ Vanaajamaja korraldab vastavaid õppekursusi. Palkhoonete ehitamist õpetatakse Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse erialal.
Huvi suitsusauna vastu on viimastel aastakümnetel kasvanud just noorte maale elama asunud perede hulgas. Peamiselt ongi suitsusaunaga seotud koolitused suunatud praktilist lahendust otsivatele peredele, kes soovivad ise restaureerida oma vana sauna või ehitada uut.
Suitsusauna pärandit ohustab ennekõike saunahoonete ümber ehitamine korstnaga ehk nii öelda puhtaks saunaks. Seda tehakse erinevatel põhjustel. Sageli nimetatakse ajapuudust, sest suitsusauna kütmine võtab aega ligi pool päeva. Samuti nõuab suitsusauna kütmine kogemusi ja päris palju teadmisi. Arvestama peab ilma, tundma ahju ja kerist, olema hoolas tule hoidmisega, varuma kütmiseks korralikke puid ja muidugi võtma aega saunaga tegelemiseks.
Suitsusaunast loobumise põhjuseks on nimetatud ka suitsusauna ebamugavusi – suitsusaunast jääb enda ja rõivaste külge spetsiifiline lõhn, saunas on nõgised seinad, vähene valgus, pesta tuleb kausis, vett ei saa kulutada palju, vett tuleb enamasti sauna tassida käsitsi. Mood ja linliku eluviisi poole püüdlemine viib tihti otsuseni loobuda suitsusaunast või see ümber ehitada. Suitsusaunad kipuvad ka tihti maha põlema ja uus saun ehitatakse juba moodsam.
Koos suitsusauna kui hoone kadumisega ei ole võimalik ega pole ka tarvidust edasi anda teadmisi ning oskusi, mis on suitsusaunaga seotud. Saunaga seotud kombestikku, näiteiks liha suitsutamist, pärsivad mitmed riiklikult kehtestatud nõuded ja normid, mis kehtivad sea tapmise ja liha müümise kohta.
Suitsusaunatavade püsimiseks on Vana-Võromaa kultuuripärandist hoolivate aktiivsete inimeste eestvõtmisel suitsusauna teemaga järjepidevalt tegeldud. Oluline arutelu (tsõõriklaud) toimus 6. mail 2010. aastal Rõuge kihelkonnas Sepa talus, kuhu kogunes paarkümmend Vana-Võromaa organisatsioonide esindajat ning üksikisikut. Jutu käigus jõuti tõdemuseni, et suitsusaun väärib kogukonna tugevamat tähelepanu ja esiletõstmist, sest suitsusaunaga seotud teadmised ning oskused on noorematel põlvkondadel kadumas. Ühiselt leiti, et võrokeste suitsusaunatavade kandmine maailma vaimse kultuuripärandi nimekirja juhiks nii võrokeste endi kui ka teiste tähelepanu selle tava unikaalsusele ning hoidmise vajadusele. Tsõõriklavval sõlmiti ka ühiste kavatsuste protokoll tegutsemaks eesmärgiga viia Vana-Võromaa suitsusaunakombestik UNESCO nimistusse.
Suitsusauna elujõulisust väestab Vana-Võrumaa suitsusaunade koostöökogu, mis tegutseb vabatahtlikkuse põhimõttel, selles osaleb paarkümmend tegusat inimest erinevatest organisatsioonidest. Koostöökogu tegevusi koordineerivaks organisatsiooniks on senisel kokkuleppel MTÜ Võro Selts VKKF.
Suitsusaunapärandi püsimiseks
• on tehtud uurimusi suitsusaunade ja saunakombestiku praeguse olukorra kohta, kogutud pärimust
• on välja antud raamat Võrumaa suitsusaunade ja kombestiku kohta ning lühifilm “Vana Võromaa suitsusaun”
• rändab ringi näitus “Mi uma savvusann”, mida eksponeeritakse Vana-Võromaa valdade rahvamajades, koolides, raamatukogudes, külakeskustes ja vallamajades
• jagab infot ja uudisi koduleht www.savvusann.ee,
• toimuvad avatud suitsusaunade päevad, kus huvilised saavad Võromaa perede juures kombestikust osa – sauna kütta, saunas käia ja lugude kaudu tavadega tuttavaks.
Aastatel 2010-2013 toimus mitmeid avalikke arutelusid, kus plaaniti tava elujõulisuse suurendamiseks vajalikke ettevõtmisi ja valimistati ette taotlust võrokeste suitsusaunakombestiku UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja kandideerimiseks. 2013. aasta märtsis esitas Eesti riik vastava taotluse. 26. novembril 2015 otsustas UNESCO vaimse kultuuripärandi komitee kanda Võromaa suitsusaunakombestiku UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Selle tähtsa tunnustuse ja au väärikaks kandmiseks jätkab võrokeste kogukond suitsusaunatavade püsimist toetavate ettevõtmiste korraldamist ja kogu võrokeste kultuuripärandi tutvustamist huvilistele.
Suitsusauna jutud – Uma Lehe üleskutse peale kirjutatud suitsusauna jutud 2010. aasta märtsist alates.
Suitsusauna koduleht – Lehel on teavet vana Võromaa suitsusaunakombestiku ja ajaloo kohta, viiteid uurimustele ja artiklitele, teavet sauna ehituse, kütmise ja saunas käimise kohta. Uudiste rubriigist saab lugeda suitsusaunaga seotud tegemiste teateid.
Igamehe suitsusauna-aabits – Andres Ansper 2011. Igamehe suitsusauna-aabits. Lõputöö. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, rahvusliku käsitöö osakond, rahvusliku ehituse eriala. Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia.
Vana-Võrumaa suitsusaunatraditsioon UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas – 2013. aastal UNESCOle esitatud taotlus, fotod ja film.
Hariduskäik
Tartu Ülikool Majandusteaduskond, ettevõtluse ja tehnoloogia juhtimise eriala 2004- magistriõpe
Tartu Ülikool Sotsiaal- ja Haridusteaduskond, 2009 – 2010, kutsepedagoogi kutse
Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž, 2003. aastal turismi-ja hotelliettevõtluse ettevõtja/spetsialisti diplom
Fr. R. Kreutzwaldi nim. Võru I Keskkool, 1980. aastal keskkooli lõputunnistus
Teenistuskäik
Mooska OÜ juhatuse liige alates 2007.a.
Võrumaa Kutsehariduskeskus kutseõpetajaõpetaja 2001-
Hotell Tamula juhataja 2000-2007.a.
Hotell Bernhard juhataja 1998-2000.a.
Hermes Reisid, Võru Reisibüroo juhataja 1993-1998.a.
ELKNÜ Võru RK instruktor, organiseerimisosakonna juhataja 1981-1990.a
Kontakt
Maakond: Võru maakond
Linn / vald: Haanja vald
Telefon: 5032341
Kodulehekülg: www.mooska.ee
E-post: eda.veeroja@gmail.com
Eda igapäevane eluring on tihedalt seotud pärimuskultuuriga, ise ta kirjeldab seda nõnda:
“Meie pere elab maal aeglast, traditsioonilist elu: süüa teeme peamiselt puupliidil, toakütteks on ahi, vesi tuleb kaevust, toiduks kasvatame ise köögiviljad, osaleme külakogukondlikus kaubavahetuses, iganädalaselt kütame suitsusauna, suitsutame saunas toiduks endale ja ka naabritele või külastajatele liha.
Olen kutseõpetaja Võrumaa Kutsehariduskeskuses – juhendan uurimusi ja lõputöid. Korraldan täiskasvanud ettevõtjatele pärandiga seotud ettevõtluse alaseid koolitusi. Olen Võrumaa Turismiliidu juhatuse liige. Võrumaa Turismiliit on eestvedaja piirkondlike turundustegevuste korraldamises ja läbiviimises. Võrumaa turundamise peamine märksõna on päranditurismi piirkond. Olen külakogukonna aktiivne liige: väärtustan kohalikku keelt, kombestikku, toitu jmt. Olen eestvedaja suitsusaunakultuuri väärtustamisel ja UNESCO kaitse alla viimisel. Äriettevõte Mooska OÜ – vahendab teadmisi: pärandilised kombed, tavad, loodusretked, suitsusaun ja selle kombestik, liha suitsutamine, kohalik toit ja sellega seonduv kombestik. Selleks viiakse läbi koolitusi, nõustamisi ja pärimusretki.
Suitsusaun on meie perele osa igapäevasest elamisviisist – hinge ja ihu puhtuse pidamise koht, mida jagame meeleldi nii teiste kogukonna liikmetega või ka kaugemalt tulnutega”. Leiba, vett ja sauna ei tohi küsijale keelata!
Tähtis on nii sauna kütmiseks puude tegemise; sauna kütmise ja ettevalmistamise; liha suitsutamise aega ja oskusi nõudev, kannatlikkust ja väljas viibimist nõudev protsess. Aga ka saunaskäimise ja lihasöömise mõnu. Peremees Urmas on meister vihategemises (suviti toimuvad vihategemise talgud meistri õpetusel). Järgitakse peres olnud tavasid ja käitumiskombeid. Kõik suitsusaunaga seonduv pakub hingepidet, kindluse ja kodutunnet. Kõik pere kolm täiskasvanud last väärtustavad samamoodi suitsusauna, sellega seonduvat kultuuri ja toovad tihti kaasa saunalisi.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Oma teadmised ja kogemused on Eda saanud isalt, emalt, sugulastelt, külakogukonnast aga ka lugenud, uurinud kirjandusest kogu oma teadliku elu vältel.
Eda on sihipäraselt käinud pea kõigis piirkonna avaliku kasutusega suitsusaunades. Suitsusaun on Edale ja ta perele väärtuslik igapäevaelu osa. Igapäevaselt sellega kokku puutudes tunnetab ta, et suitsuaunaga seotud kultuur ja teadmised on hävimas. Nii on Eda tegutsemas, et pärandada eelkõige oma lastele, aga ka õppuritele ja külalistele kõike seda, mida ta ise teab.
Kuna pereti käiakse külas üksteise pool suitsusaunas, siis on Edal täiesti ülevaade olemas, kuidas teistes peredes saunatavad on kujunenud. Suitsusauna kütmine on päris ajamahukas töö ja seega on mõistlik korraga üht sauna kütta, kuhu siis teisedki pered sauna tulevad.
Eda on juhendanud üliõpilase Kersti Kõlli lõputööd „Suitsusaunas liha suitsutamine”. Töösse on koondatud nii teoreetilised teadmised kui ka soolamise ja suitsutamise katsete andmestik. Selleks tuli ikka päris mitu korda liha suitsutada ja kõike tehtut üles märkida.
Eda eestvõtmisel elab Facebookis suitsusauna blogi, kus vahetatakse mõtteid ja infot. Teiste kogemustega tutvumiseks uurib Eda soomlaste suitsusauna blogi ja suhtleb suitsusauna ja selle kultuuri uurijatega.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Oluline on teadmiste edasiandmine, sest iga perekonna pärimus on ainulaadne ja unikaalne. Eda elus on piisavalt võimalusi teadmisi edasi anda:
Esinemine: Kokkuleppel nõus esinema konverentsidel, töötubades, koostöövõrgustikes.
Konsultatsioon: Pärandiga seotud turismitoodete ja teenuste alane ettevõtlusnõustamine
Tutvustamine: Suitsusaunast ja sellega seotust kirjutab Facebooki blogis, annab intervjuusid ja avaldab emotsiooniartikleid meedias.
Seltskondlikul ja ametialasel suhtlemisel lisan kirjadele lause: “Savvusann inimkonna vaimse kultuuripärandi kaitse alla !!!”
Õpetamine
*Lihasuitsutamise koolitused ja töötoad, huvilised on nii ettevõtjad kui eraisikud. Toimub 3 – 4 korda aastas.
* Külalistega koos liha suitsust mahavõtmine ja degusteerimine – umbes kord kuus, sihtrühm peamiselt välisturistid.
*Pärandiga seotud ettevõtluse alased koolitused – 3 või 4 aastas, huvilised Lõuna – Eesti turismiettevõtjad.
*Ökoturismikursuse osa – päranditurism – õpet saavad VKHK üliõpilased, üks kursus aastas.
*Päranditurismi kursus Tampere Ülikoolis (ühekordne).
Koostaja: Külli Eichenbaum (2010)
Facebook