Lesode kasutamine Vana-Võromaal majapidamistes
ahokülg, ahotruup, truup, truubaleso, lebo, lesanka, lesku
Sulge
Sulge
Leso on ahju või pliidi soemüüri küljele ehitatud pikk kividest istetruup, mis läheb kütmisel soojaks. Lesosid on mitmesuguse väljanägemise, kõrguse ja laiusega – kõik oleneb küttekollete paigutusest hoones. Leso peal või kohal saab rõivaid kuivatada, kuid see on ka mõnus pikutamise ja istumise paik. Lesokividest õhkuva soojusega ravitakse ja ennetatakse mitmesuguseid tõvesid: radikuliiti, külmetust, liigesehaigusi.
Tänapäevane leso on pärit rehetarede ja -ahjude ajast. Küsimusele, kelle eeskujul ja millal lesosid tegema hakati, ei ole uurijad kindlat vastust leidnud. Leso võib olla naaberrahvaste eeskujul kasutusele võetud, aga samahästi võib see olla kujunenud paigapealse rahva elulolu ja reheahju parendamise käigus.
Võrumaa kihelkondades 1950.-1960. aastatel läbiviidud rehetarede uuringud kirjeldavad sageli reheahju küljes olevat madalamat osa, mis on ahjupealsest umbes pool meetrit madalam ja nii pikk-lai, et selle peal saab magada. Mõnel ahjul on olnud selliseid külgi kaks: üks kõrgemal, teine madalamal. Neid on kasutatud peamiselt enda soojendamiseks, kuid ka öömajaliste magamisasemena. Urvastes ja Harglas on nende kohta öeldud ahokülg, ahotruup ning matal aho, Rõuges ja Vastseliinas aga leso. Levinud nimetused on ka truup, truubaleso ja lesanka. Veel 100-150 aastat tagasi olevat leso olnud igas vana Võrumaa majapidamises.
Leso on arenenud koos reheahjuga, mille ehitamiseks kasutati Kagu-Eestis enamasti savitelliseid. Viimased tehti kas ise või osteti savilöövidest. Arvata võib, et vanematel, umbsetel reheahjudel ei läinud ahjukülje alt läbi suitsulõõri. Massiivsest kivist ahjukülg soojenes kütmise käigus koos ahjuga. XIX sajandi keskel hakati taredele ehitama korstnaid, nii muutusid kambrid suitsuvabadeks eluruumideks. 1881. aasta rahvaloenduse andmetel oli Võrumaal 42,3 protsenti elamutest korstnaga – see oli üks Eesti kõrgemaid näitajaid. Seoses korstnate ehitamisega läks ka küttekollete konstruktsioon keerulisemaks: ahjuesiste keedukollete asemel hakati laduma pliite ning külmade kambrite kütmiseks võeti kasutusele soemüürid. Neid töid telliti nüüd juba enamasti pottseppade käest. Lesosid hakati tegema ka pliitide soemüüride külge. Sellise leso kütab soojaks kuum õhk, mis juhitakse soemüüri kaudu lesoalusesse lõõri ja seejärel uuesti läbi soemüüri korstnasse. Kuna funktsioonilt on tegu sama asjaga, mis oli varem ahju küljes, kandus senine nimetus istetruubile üle.
Nõukogude ajal ehitati uusi elamuid peamiselt tüüpprojektide järgi, mis lesoga muidugi ei arvestanud. Nii on linna ja ka maale rajatud üsna palju lesodeta maju. Mõnes sel perioodil valminud majas on leso siiski hiljem pliidi või ahju juurde üles laotud.
Pottseppade hinnangul on leso populaarsus viimasel aastakümnel kasvanud. Lesot soovitakse ehitada nii uutesse elamutesse kui ka renoveeritavatesse vanadesse hoonetesse, tahtijaid on nii maa- kui linnaelanike seas. Mõni pottsepp on ka ise soovitanud tellijale lesot, kui selle tegemiseks on sobivad tingimused.
Pottsepad, kes Lõuna-Eestis ja kitsamalt vanal Võrumaal tegutsevad, oskavad lesosid teha. Amet omandatakse mõne meistri käealusena või on oskused saadud isa või vanaisa kõrvalt õppides. Nii kanduvad edasi ka leso tegemise nipid ja tarkused. Pottsepatööd saab õppida ka kutsekoolides, mille õppekavas on kivi- ja betoonkonstruktsioonide ehitaja eriala: Tartu Kutsehariduskeskuses, Viljandi Ühendatud Kutsekeskkoolis, Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakoolis ja Vana-Antsla Kutsekeskkoolis. Õppemooduli maht on neli õppenädalat. Seda ei ole küll palju, aga ühte-teist poisid siiski näevad. Oskusi saab täiendada ka erinevatel koolitustel. Täienduskoolitusi korraldab MTÜ Eesti Pottsepad, neid tehakse ka kutsekoolide juures. Peamised pottsepatarkused ja ametisaladused omandatakse aga ikkagi kogemustega meistri käe all.
Kui tuleohutuse ning tänapäevaste normide ja standardite täienduskoolitused on läbitud, võib pottsepp minna eksamile, et kutsetunnistust taotleda. Alates jaanuarist 2012 ongi küttesüsteemide rajamise õigus vaid isikul, kellele on omistatud vastav kutse. Vana tava kohaselt on aga oma kodus ning omal vastutusel ahje, pliite ja lesosid ikka ise tehtud või lastud need üles laduda usaldusväärsel meistril, kes seda tööd tunneb.
Moodsamate kütteviiside leviku tõttu (kaugküte, tsentraalküte, soojuspumbad ja mitmesugused elektrikütte variandid) on puudega köetavate pliitide ja ahjude osakaal aja jooksul tublisti kahanenud. Üksjagu lesosid on lõhutud ja lõhutakse ka praegu vanemates majades küttekollete remondi või uuendamise käigus välja. Uued ahjud ja pliidid tehakse juba istetruubita. Üks lesost loobumise põhjuseid on rahanappus: küttekolde ehitus on niigi kulukas ning nii on lihtne otsustada leso tegemisele kuluva materjali ja meistri palga pealt raha kokku hoida.
Jätkuva linnastumise tõttu võib väheneda inimeste hulk, kes lesodega seotud teadmisi nooremale põlvele edasi annavad. Leso oskavad hinnata inimesed, kes sellest midagi teavad. Teistele tundub see tihtipeale tarbetu ja lihtsalt ruumi võtva ehitisena, mille otstarve on ähmane.
Facebook