Vana-Võromaa matusekombestik
matidsõ´
matjatsi´
puhtõ´
puhtidsõ
(võru keeles)
Sulge
Sulge
Matusekombestik on üks iidsemaid kultuuritavasid, mis seob inimesi põlvest põlve ja põhineb kogukonna uskumustel ning maailmapildil. Võrumaa matusekombestik erineb paljuski naabrite tavadest. Matusteks võetakse palju aega, et kõik vajalik kombe järgi ära toimetada. Matuse päeval pööratakse tähelepanu ennetele ja märkidele, mille põhjal tehakse järeldusi ka lahkunu meelerahu kohta. Usutakse, et ta peab ka teispoolt maiste elujärge silmas. Teekond teispoolsusse peab lahkunule olema tuttav ning meelepärane. See uskumus on kujundanud pika aja jooksul välja matusetavad.
Tähtsamad kogu Võrumaal tuntud kombed:
Mitmete mujal rohkem kui 100 aastat tagasi hääbunud kommete elujõulisus osutab püsiasustusele ja traditsioonide järjepidevusele. Võib arvata, et praegusel ajal järgib ligi kaks kolmandikku ajaloolise Võrumaa elanikkonnast traditsioonilisi kombeid. Eelkõige peetakse neist kinni külades ja vanema põlvkonna hulgas, kuna mitmete rituaalsete toimingute eelduseks on traditsiooniline elukeskkond ja külakogukonna tihedad sidemed. Alevite ja väikelinnade elanikud ei saa järgida kõiki vanu kombeid (nt surnu kojutoomine). Tavade muutumist mõjutavad peamiselt linnastumine ning sellega kaasaskäivad moed (kiire matusekorraldus, büroode kasutamine, põletusmatuse levik). Matusekombestik hoiab tugevat sidet suguvõsa liikmete ja põlvkondade vahel. Matused on tänapäeva Võrumaal peamiseks suguvõsa kokkusaamise kohaks, sest lahkunud sugulast püüavad viimsele teekonnale saatma tulla kõik, kes vähegi saavad.
Ajaloolise Võrumaa matmiskombestiku rituaalsetes osades on säilinud rohkesti ürgseid elemente sigivus-, õnne- ja tõrjemaagiast ning kombestik sisaldab arhailise taustaga rituaale ja isegi tavasid, mille algupära ulatub eelkristlikku perioodi. Nii näiteks võib arvata, et tänapäeval lahkunule kirstu esemete kaasapanek on väga vana tava, mille kohta võib leida tunnistusi Võrumaa külakalmistute arheoloogilistest uurimistest. Näiteks on 13.–17. sajandi haudadest leitud panustena rohkesti ehteid.
Lahkunu austamine, tema tahte täitmine, põhjalikud ettevalmistused matuseks ning rohkete ennete jälgimine viitab tihedale seosele maausus olulisele hingede austamisele, mis oli maarahva uskumuseks enne ristiusu maaletoomist. Vanadele tavadele viitab ka hingedeaja kui surnud esivanemate hingede austamise kombe jätkuv pidamine. Matuse käigus teatud rituaalide juures toidu pakkumine on seostatav hingede lepitamisega ning toiduohvriga. Siiani on veel vanal Võrumaal paikkonniti säilinud komme lahkunule puusse rist lõigata, sest puud on peetud hinge asupaigaks. Ristilõikamise kombele on hiljem lisandunud kristlik tõrjemaagiline tähendus. Ristilõikamise tava oli varem kogu Lõuna-Eesti aladel levinud, kuid tänaseks on ristipuid ja -metsi veel vaid vanal Võrumaal. Kommet on püütud nõukogude ajal tavandiametnike poolt muuta, asendada seda mälestuspuu istutamisega.
Traditsioonid on ajas muutuvad ja viimase kolme inimpõlve jooksul on muutused olnud päris suured. Nii näiteks oli surnuvalvamine veel eelmise sajandi esimesel poolel Võrumaa kombestikus oluline hüvastijäturituaal: kogukonna liikmed tulid lahkunuga hüvasti jätma ja leinajaid lohutama. Öine surnuvalvamine on taandumas ja seda tehakse vaid maal ning see asendub päeval või matmispäeva eelõhtul vaatamas käimisega. Üha enam leviv põletusmatuse korraldamine on kindlasti tingitud viimasel viiekümnel aastal toimunud elulaadi muutustest, linlikust eluviisist.
Võrumaale omane kogukondlik elulaad, põlisasustus ja elutingimuste püsivus on soodustanud ka matusekombestiku edasikandumist. See on võrreldes mitmete muude kommetega hoopis alalhoidlikum ja vanapärased elemendid on segunenud kaasaegsetega. Kombed püsivad tänu konservatiivsusele ning eelnevate põlvkondade tugevale mõjule. Vanemate inimeste matustel püütakse igati täita kõiki tarvilikke kombetalitusi. Nii saavad nooremad teadmised kommetest, mida omakorda järgmiste põlvkondade matuseid korraldades järgitakse.
Tänapäeval mõjutavad matusekombestiku edasiandmist põhiliselt vanus ja elukoht. Kogu elu samas paigas elanud ja 20. sajandi I poolel sündinud inimesed järgivad paikkondlikku kombestikku tingimusteta. Keskealised ja noored võivad käsitleda sama kombestikku kui ühte identiteedi olulist tunnust või vastupidi: ei pea selle järgimist enam oluliseks. Matmiskommetest peetakse enim kinni külades, kus jätkuvalt on tegemist kogukondliku rituaaliga. Alevites ja väikelinnades ei võimalda elukeskkond järgida kõiki vanu kombeid (nt surnu kojutoomine).
Kiired ühiskondlikud muutused, eelkõige linnastumine, soodustavad põliste kommete hääbumist ja kagueestlased tunnevad selle üle muret. Kui Võrumaal kaob püsiasustus ja põlvkondade järjepidevus, kaovad ka senised väärtushinnangud ja kombestik. Linlik käitumismall on lahkunu ettevalmistamine matusetseremooniaks selleks ettenähtud hoones. Koos kombega saata lahkunu viimsele teekonnale oma kodust hääbuvad mitmed vanad matusekombed. Surnuvalvamise taandumise üheks põhjuseks on matmine otse kabelist teda ööpäevakski koju toomata. Kojutoomise võimalus sõltub sageli korterioludest, aastaajast ja sellest, kas elukoht on maal või linnas. Peiete suurust mõjutavad ka leinajate majanduslikud võimalused.
Kogukonnaliikmete suhteid võivad pingestada omandireformiga kaasnenud muutused, näiteks rituaalide läbiviimiseks kuuseokste hankimine erametsast. Traditsioonide püsimiseks on vajalik ka toetav taustsüsteem. Paljud omaksed sooviksid täita näiteks risti lõikamise kommet, kuid mõnikord puuduvad vajalikud tingimused: nii jääb Urvaste kihelkonna Piirivariku ristimets surnurongide teele vaid Võru suunast kiriku ja kalmistu poole liikujatele. Raieküpsete riigimetsade mahavõtmise ja teelaienduste käigus on nii teadmatusest kui ka hoolimatusest mitmed ristimetsatukad maha saetud. Lisaks on mõned mujalt pärit kirikuõpetajad tauninud risti lõikamise kommet kristliku matusetalituse osana.
Vanast kombestikust kinnipidamine näitab võrokeste senist alalhoidlikku loomulaadi. Perekondlik toetus ja põlvkondlik järjepidevus võivad mõjutada ka noorema põlve väärtushinnanguid. Kui peretraditsioon on katkenud, hakatakse seda uuesti ühiskonna toetusel taastama. Maaelu jätkusuutlikkus tagab kaudse toetuse.
Võru Instituudi tegevus ja võru keele ning kultuuriloo õpetamine ajaloolise Võrumaa koolides on suurendanud laste ja noorte teadlikkust. Uuring „Kagueestlaste kombed, keel, identiteet aastal 1998“ viidi läbi kolmes praeguses Kagu-Eesti maakonnas, sealhulgas uuriti ka matusekombestikku. Uuringu tulemusi kajastab Võru Instituudi toimetises nr 8 „ A kiilt rahvas kynõlõs. Võrokeste keelest, kommetest, identiteedist“ ilmunud folklorist Marju Kõivupuu ülevaade „Pulma- ja matusekombestiku hetkeseisust.“
Põlva Rosma ristimetsas teelaienduse tõttu mahavõetud ristipuudega kaasnes ulatuslik kohaliku rahva pahameel, mis laienes ülevabariiklikuks meediasündmuseks. Traditsiooni järjepidevuse tagamiseks vajasid kohalikud väljastpoolt autoriteetsete uurijate, muinsus- ja looduskaitsjate sekkumist. Pärast Rosma juhtumit suurenes oluliselt kohalike inimeste, uurijate ja ametnike, metsaülemate, loodus- ja muinsuskaitsjate koostöö ristipuude kaitse küsimustes.
Folklorist Marju Kõivupuu koos Rohelise Liikumise esindaja Liis Keerbergiga käivitas ristipuude andmebaasi loomise ja kogutud andmete põhjal valminud veebipõhine ristipuude asukoha kaart on avalikult kättesaadav aadressil https://geoportaal.maaamet.ee/est/Kaardirakendused/Ristipuud/Ristipuude-kaardirakenduse-kirjeldus-p540.html. Ristipuude kaitse vastu tekkis huvi kogu Eestis. Aastatel 2006–2009 said huvilised vaadata ristipuude foto- ja teabenäitust. Ristipuudega seotud matusetavasid ja uskumusi käsitleb 2009. aastal ilmunud Marju Kõivupuu monograafia „Hinged puhkavad puudes“.
2020. aasta jaanuaris tunnistati Rosma ristimets Põlvamaal kultuuriministri käskkirjaga kultuurimälestiseks. Riikliku kaitse alla võtmine hoiab looduslikke pühapaiku kahju eest, mis võib sündida nii inimeste teadmatusest kui ka hoolimatusest.
Hariduskäik
2002 doktorikraad, (juh) Tarmo Kulmar, Asser Murutar, Surmakultuuri muutumine ajas: ajaloolise Võrumaa matusekombestiku näitel, Tallinna Pedagoogikaülikool
1995–1999 EPMÜ , doktorantuur
1990–1993 Tartu (Riiklik)Ülikool, aspirantuur, hiljem magistrantuur
1980–1986 Tartu (Riiklik) Ülikool, ajastuomaselt – diplomiõpe
Teenistuskäik
2007–Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut; Vanemteadur (1.00)
2005–2007 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia o,25 dotsent
2003–2007 Tallinna Ülikool, Filoloogiateaduskond; Dotsent (1.00)
Kontakt
Nimi: Marju Kõivupuu
Maakond: Harju maakond
Linn / vald: Tallinn
Telefon: 5098658
E-post: kpuu@tlu.ee
Marju Kõivupuu on uurinud põhjalikult ajaloolise Võrumaa matusekombestikku ja on tavadega hästi kursis.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Kogukonna liikmena on tal õnnestunud kombestikku uurida nö seestpoolt, tundes ka ise tavasid ja osates õigeid asju küsida ning tähele panna.
Matused ja sellega seotud rituaalid on mõeldud vaid perekonna ning tuttavateringile, võõraid nendesse ei pühendata. Siiski on rituaalides teatud toimingud korduvad kõikidel matustel ning nende leviku ning ajas toimunud muutuste kohta on Marju Kõivupuu mahuka uurimuse koostanud.
Igas peres on eluringi osaks ka pereliikmete jääv lahkumine, samuti on külakogukonnas ikka ja jälle keegi surnud ning matused on kogukonnas regulaarselt ettetulev toiming.
Olles lapse-east peale matustega kokku puutunud, võib öelda, et teadmised on kogukonnast või ka perekonnast kaasa saadud.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Matusekombeid ei saa otseselt kuidagi edasi anda, see teadmine käib kaasas eluga ja toimingud tehakse läbi järjekordsel matusel. Vanemad kogukonna liikmed teavad, kuidas ja mida tuleb teha, nooremad saavad selle selgeks matustel osaledes ja puutuvad otseselt kokku juba oma lähedaste matuseid korraldades. Kui mõnes toimingus kaheldakse, küsitakse nõu vanematelt sugulastelt. Tegemist on teadmisega, mida ei saa õpetada ei koolituste ega kursuste abil.
Konsultatsioon: Võrumaa matusekombestiku osas võib küsida nõu.
Koostaja: Külli Eichenbaum (2010)
Pärimuslikud nimetused: Rosma ristimõts (võru keeles)
Asukoht: Põlva maakond, Põlva vald
Asukoha kirjeldus
Põlva kihelkond, Põlva-Võru maantee ääres Rosma metsas, Rosma surnuaiast mööda minnes umbes paarsada meetrit Võru poole vasakut kätt on metsas näha hulgaliselt ristipuid.
Kontakt
Nimi: Eesti Roheline Liikumine
Tüüp: Organisatsioon
Maakond: Tartu maakond
Linn / vald: Tartu
Postiaadress; Postkast 35 Tartu 51004
Telefon: 7 422 532
E-post: info@roheline.ee
Seos paigaga: Koostööpartner Kagu-Eesti ristipuude kaitsel. Osalenud ristipuudede ja -metsade kaardistamisel, näituse koostamisel, ametnike ja kodanike teavitamisel.
Nimi: Marju Kõivupuu
Tüüp: Isik
E-post: kpuu@tlu.ee
Seos paigaga: Ristipuude ja -metsade uurija, valdab andmeid, pilte, pärimust, teavet. Koostanud teemakohaseid artikleid ja raamatu.
Ristipuud on ristimärke kandvad teeäärsed üksikud puud või ristidega puud metsas. Ristipuud kuuluvad vanasse matusekombestikku, mida tänase päevani on järgitud Kagu-Eestis, ennekõike Vanal Võrumaal. Ristipuid ja metsi võibki tänapäeval näha vaid Kagu-Eestis.
Siinse traditsioonilise matusekombestiku üks rituaale on risti puusse lõikamine lahkunu viimsel teekonnal kodust surnuaeda. Risti lõikab reeglina lahkunu meessoost sugulane. See omanäoline toiming on seotud ürgvana uskumusega puust kui hinge asupaigast. Nelja Kagu-Eesti maakonna teedel on välja kujunenud oma traditsioonilised ristilõikamise kohad, kas ristimetsad, küla ristipuud või individuaalsed (pere)puud.
Rosma mets oli ja on kohaks, kus peatuvad toimingu läbiviimiseks Põlva surnuaiale kihelkonna lõunapoolsest osast liikuvad matuserongid.
Ristide lõikamise komme on on paljudes suguvõsades katkenud, kuna seda toimingut on nõukogude võimu ajal halvustatud ning ka keelustatud, samuti ei ole päris paljud kirikuõpetajad ning ilmalikud matjad matusetoimingute läbiviimisel sellega arvestanud.
Siiski on ristimetsades ja -puudel näha ka värskelt lõigatud riste, seega kombe kadumisest ei saa kõnelda. Rosma ristimetsas 2005 aastal juhtunud lugu, kus teelaiendustööde käigus raiuti maha palju põliseid ristipuid näitab, et inimeste (sh ka kogukonna liidrite ning ametnike) teadmised ristipuude tähenduse kohta on kadunud. Kogukonna pahameel ning nõutus oli suur, kuid tehtut heastada enam võimalik pole ning juhtunut tähistab metsa ääres seisev mälestuskivi. Pärast Rosma ristimetsa raiet hakati ristimetsade asukohti üles märkima ja kaardistama, piirkonna ametnikele korraldati teabepäevi ning ringi rändab ristipuude traditsiooni tutvustav näitus.
Ajalooline taust
Traditsioon on ilmselt jätkuks omaaegsele hiite kui matusepaikade kultusele. Ristiusu maaletoomisel hävitati pikapeale järjekindlalt hiied ja surnuid kästi matta pühitsetud mulda ehk siis surnuaedadesse. Kagu-Eestis vahetus hiitesse matmise komme umbes 17-18 sajandil. Ristipuudes ning -metsades elab vana traditsioon edasi, kohanedes võimu poolt kehtestatud usuga.
Rosma küla juures Võru-Põlva suurtee ääres olevatest ristimetsast pajatavad Põlva legendaarse kirikuõpetaja Johann Georg Schwartzi (1820–1868) ürikud. Ja see on ka usutav, sest 2005 aastal teetööde käigus langetatud vanimad puud olid aastaringide järgi otsustades umbes 180 aasta vanused. Traditsioon antakse adasi põlvest põlve matuserituaali käigus.
Võimalikud ohud
Enamik ristipuid ei ole kaitse all ja seetõttu on aastate jooksul maha võetud mitmed elujõulised ristimetsad. Viimane suuremat tähelepanu pälvinud raie toimus 2005. aasta mais Rosma ristimetsas, kus jäi sae ette hinnanguliselt ligi 60 ristipuud. Loe lisamaterjalidest toimunu kohta ajalehtedes ilmunud artileid.
Traditsiooni hääbumine toimub ka seoses kommete muutumisega. Vana Võrumaa matusekombestik on rituaaliderohke ja lahkunu ärasaatmine väärikas ning pikk protsess. Kogu kombestikku on võimalik täita vaid siis, kui lahkunu ärasaatmine toimub kodust (või käiakse kodust läbi) ja ta maetakse surnuaiale. Linnastumine on isegi Kagu-Eestis suurema osa rahvast viinud linnadesse ning sellega seoses on olustik peale sundinud uute matmisviiside kombed. Lahkunuid pole linnas võimalik matusteni kodus hoida ja kitsikus surnuaedades kallutab valikuid krematooriumimatuste suunas. Kahtlemata mõjutab siin hoiakuid ka nn mood, aga ka linlik kiire elurütm ja muutunud väärtushinnangud, mis ei jäta aega ega ruumi esivanemate hingedega läbikäimiseks, ei leita aega ega peeta tähtsaks surnuaial käimist.
Risti lõikamist lahkunu hingele on võimalik läbi viia ka nö uueaegsete matuste käigus, kui vastav komme suguvõsas teada on ja võetakse vaevaks seda teha.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
2005. aasta sügisel kaardistasid folkorist Marju Kõivupuu, Tiit Torp ja keskkonnajurist Liis Keerberg (Eesti Roheline Liikumine) välitöödel suurema osa Kagu-Eesti ristipuudest ning koostöös AS Regioga valmis avalik ristipuude veebikaart. Välitöödel tehtud fotodest koostati näitus, kus piltide kõrval saab lugeda ka traditsiooni tausta avavaid tekste, vaadata videolõike traditsioonilisest Lõuna-Eesti matusest ning Rosma ja Saru-Hargla ristimetsast.
Näitus rändas ringi Kagu-Eestis, korraldati teabepäevi maa-ametnikele, metsakorraldajatele ning valdade ametnikele, et neid tutvustada kohaliku traditsiooniga ning näidata kätte nende valdkonnas konkreetsed objektid, mis kuuluvad kohalikku tavasse ja peaksid olema puutumatud.
Rosma ristimetsa teemat on seoses raiega kajastatud kohalikus meedias, ametnikke on teavitatud väärtuslikust maastikust ja objektidest. Ristimetsa servas on ka suur maakivist tähis.
Teised materjalid
Rosma ristimetsa raie kohta ilmunud artikleid – Toimunut kajastanud artiklitest on valitud kohaliku ajalehe “Lõunaleht” kirjutis koos piltidega ning üleriigilises ajalehes Õhtuleht kajastatu.
Bibliograafia
Koostaja: Külli Eichenbaum (2010)
Facebook