loomingulist ja rahvuslikel traditsioonidel põhinevat harrastustegevust, pärimuskultuuri, vaimset kultuuripärandit, rahvuslike ja paikkondlike kultuuritraditsioonide uurimist, hoidmist ja jäädvustamist, avalikke kultuurisündmusi ning rahvakultuurialast seltsitegevust, koolitust ja täiendõpet.
rahvatants, koorilaul, puhkpillimuusika, rahvuslik käsitöö, harrastusteater, rahvakultuurialane seltsitegevus, vaimne kultuuripärand ja pärimuskultuur (s.h. pärimusmuusika ja pärimustants).
Eesti Rahvakultuuri Keskus toob oma kodulehel välja märgisüsteemi nn peremärgid, mille kaudu oma pakutavaid tegevusi väljendame.
Eesti rahvatants on osa meie vaimsest kultuuripärandist. Rahvatantsu all mõtleme nii põlvest põlve edasi antud pärimustantse kui ka rahvuslikus laadis loodud autoritantse. Pärimustants on folklooriliik, mis eksisteerib variantidena ja millel puudub üks ning kindel fikseeritud kuju.
Eesti pärimusmuusika on ajaloolisel muusikafolklooril põhinev elav, avalikult esitamiseks mõeldud ja seltskondlikult viljeldav eestilik muusika, mis võib põimuda tänapäeva kunstmuusika ja popmuusikaga, samuti teiste rahvaste (keldid, soomlased, rootslased jne) muusika rütmistruktuuride ja esitusmaneeridega. Siia hulka kuulub ka pärimuslikke laulu- ja mängustiile kasutav professionaalne muusika ja autorimuusika.
(allikas: Pärimusmuusika mõiste ja kontseptsiooni kujunemine Eestis)
Meie keel on osa meie vaimsest kultuuripärandist.”Omakeelsus on väärtus, sest keel on see, mis meid ühendab. Emakeeleõpe, omakeelne kõrgharidus, omakeelne kultuur – nende hoidmisega hoiame oma vaimset iseolemist – seda, mis meid teiste rahvaste seas omanäoliseks teeb ja milles ehk Eesti riigi mõte ongi.”
(allikas: Reet Kasik “Emakeele väärtus”, Sirp 2018)
Eesti toit kui meie vaimse kultuuripärandi osa pärineb iidsetest traditsioonidest ja puhtast loodusest. Kuigi oleme mõjutatud paljudest kultuuridest, on säilinud toidu ehtne eestimaine maitse. On oluline, et meie lapsed ja lapselapsed ei unustaks meie esivanemate söögitraditsioone. Olulised on rahvakalendri tähtpäevad, millest kõige tähtsamal kohal on jõulud ja uusaasta, sest siis on peolaual kindlasti sült, sea- või hanepraad, ahjukartulid, hapukapsas, pohlamoos ja verivorstid…
Teatriharrastus, nagu iga teine kultuuriga seotud harrastus, ei ole mitte ainult kultuuris osalemine ja panustamine, vaid sotsiaal-kultuuriline nähtus, mille kaudu saavad ennast väljendada need inimesed, kes ei ole õppinud professionaalseteks näitlejateks. Etenduskunstide ühe osana kuulub teatriharrastus oma olemuselt vaimse kultuuripärandi hulka.
(allikas: Iiri Saar, magistritöö „Täiskasvanute teatriharrastus Eestis. Harrastusteatrite toimemehhanismid ja probleemid“, 2014, Tartu Ülikool)
Eesti käsitöö on tunnustatud ja mitmekesine kultuurinähtus, mis koondab endas erinevaid omanäolisi valdkondi, on populaarne ja armastatud. Eesti käsitöö on hinnas kui eestlaste identiteedi väljendaja. Eesti käsitöö on eestimaalasele oluline ja võõramaalase silmis eriline. Traditsioonilised käsitööoskused on meie vaimse kultuuripärandi tähtis osa.
(allikas: Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit)
Rahvakunst on rahvakultuuri osa, kunstilooming, mis avaldub tarbeesemete ja tööriistade, rõivaste, mööbli ja hoonete (enamasti elamute) vormis ja kaunistustes. Materjalina on kasutatud villa, lina, puitu, savi, ka puukoort, tohtu, nahka, sarve, luud, metalli, kivi jms. Rahvakunsti alusel on paljudel rahvastel tekkinud kutselise kunsti rahvuslik suund, eriti tarbekunstis.
Kogukondlik tegevus, rituaalid ja pidulikud sündmused on osa meie vaimsest kultuuripärandist. Tavad on teatud inimrühmale omased (eelnevatelt põlvedelt päritud) käitumis- või toimimisviisid, käitumispraktikas välja kujunenud sotsiaalsed normid, kombed. Tavad on meie harjumuspärane viis teatud moel toimida või käituda, meie komme, pruuk, harjumus
(allikas: EKI seletav sõnaraamat)
Muu märgiga tähistame eelkõige koolituste mõistes seda osa meie vaimsest kultuuuripärandist, mis seotud kultuurikorraldusega rahvamajades, kohalikes omavalitsustes, maakondades üle Eesti.
Selle märgiga tähistame mitmesuguseid kultuuripoliitikaga seotud ettevõtmisi, aga ka üldiste oskuste ja võtmepädevustega seotud koolitusi ning seminare.