Kultuuripärand ja traditsioonid

Reesi Sild, Kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõunik

Kultuuripärand tõstab esile eri piirkondade ajaloolist mitmekihilisust ja on suure majandusliku ning eri ühiskonnagruppe ühendava potentsiaaliga. Korrastatud asumid ja maastik on eelduseks paremale elukeskkonnale, elavamale turismile, suuremale tööhõivele ja seeläbi piirkondade tasakaalustatud arengule. Seetõttu tuleb tegevuste planeerimisel lähtuda pärandit säästvast põhimõttest ning arvestada avaliku huviga.

Nii nagu pärand on mitmekesine, toimub selle hoidmine ka mitut moodi eri tasanditel. Kõige baas on kohaliku tasandi kaitse, mis on kõige arvukam ja millest settivad omakorda välja nii riikliku tähtsusega objektid kui ka n-ö tippude tipp, mille olulisus ületab riigipiire.

Rahvusvahelisel pärandihoiul lähtutakse rahvusvahelistest konventsioonidest. Riikliku ja kohaliku tasandi väärtuste definitsioonid on kirjas vastavalt muinsuskaitseseaduses ja planeerimisseaduses. Need mõlemad annavad võimaluse määrata väärtuslikuna nii üksikuid objekte kui ka suuremaid maa-alasid. Riiklikku kaitset rakendatakse kõige väärtuslikumale osale igast pärandiliigist. Kohaliku kaitse eesmärk on tõsta esile ja hoida konkreetse piirkonna aja- ja kultuurilugu.

Planeerimisseadusesse lisati kohaliku kaitse võimalusena miljööala mõiste esimest korda 2003. aastal. 2015. aastast alates on planeerimisseaduses võimalus, mis lubab kohalikul omavalitsusel määrata üld- ja detailplaneeringus lisaks seni kehtinud miljööaladele ka väärtuslikke üksikobjekte ning seada nende kaitse- ja kasutustingimusi. (Planeerimisseadus, 2023) Teisisõnu on iga omavalitsuse enda otsustada, millist ehituspärandit oma territooriumil väärtuslikuks hinnata ja milliseid piiranguid nende hoidmiseks seada. See võimalus toob pärandi inimestele lähemale. Kui riiklikku pärandit hindavad eksperdid, omistades sellele kunstiajaloolise või arhitektuuriväärtuse, siis kohalikku pärandit väärtustavad kohalikud inimesed ise.

Piirangute kompenseerimiseks toetuse pakkumine on võimalus näidata elanikele, et neil on ühine eesmärk, kuhu panustab ka kohalik võim, ja selleks on pärandi hoidmine sellises korras, mis võimaldab selle üle uhkust tunda. Riikliku kaitse all olevatele hoonetele annab toetusi Muinsuskaitseamet ning paljud kohalikud omavalitsused toetavad oma miljööalade restaureerimistöid. Toetusmeetme rakendamise peale tuleks kohalikku kaitset kavandades mõelda kohe ja mõistlik on siin omavalitsustel kogemusi vahetada, et parimad praktikad välja selgitada. Väiksemates omavalitsustes on vajadused väiksemad, suuremates omavalitsustes suuremad, kuid tähtis on võimalus toetust küsida ja sellega jagada vastutust pärandihoiu eest. Seoses Euroopa Liidu ühiste eesmärkidega vähendada hoonete CO₂ jalajälge, on otsustatud, et avalik sektor peab näitama eeskuju ja koostamisel on eraldi toetusmeede riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvate kultuuriväärtuslike hoonete energiatõhususe parandamiseks aastatel 2023–2025.

Hästi hoitud pärand aitab siduda noori esivanemate kodukohtadega ning panustab ka keskkonda säästvasse eluviisi ja regionaalarengusse laiemalt. Aktiivsed kogukonnad, mis pärandit tutvustavad, kasutavad ja hoiavad, on piirkonnale äärmiselt olulised, kuna tõstavad seeläbi kodukoha atraktiivsust. Kohalikku kogukonda tuleb kohalikul võimul kuulata ja toetada, et piirkonna areng oleks kaasav, arvestav ja kokkuhoidev.

Ruumiotsuste tegemisel on oluline seada pärand esiplaanile. Olukorras, kus väikelinnades on elanikkond kahanev, tuleb võtta eesmärgiks ajaloolisse keskkonda elu tagasi toomine, eelistades vanalinnades tühjalt seisvate hoonete kasutuselevõttu linna äärde uute hoonete ehitamisele. Häid näiteid sellest juba leiab, näiteks on Valga ja Paide vanalinnas võetud kasutusele ajaloolised koolihooned esialgses funktsioonis. Aktiivne linnasüda on paik ajaveetmiseks ja igapäevatoimetusteks. Inimmõõtmeline ja igas vanuses kergliiklejaid soosiv linnaruum ärgitab ettevõtteid ajaloolisesse keskusesse kolima, mitte eelistama linnaäärseid kaubanduskeskusi. Kohaliku omavalitsuse roll on tagada taolise kvaliteetse tänavaruumi loomine. Heaks eeskujuks on olnud programmi „Hea avalik ruum“ raames tehtud esindusväljakud ja peatänavad, mis on andnud väikelinnadele uut hingamist.

Kohalik kultuuripärand on võimalus eristuda ja tuua esile kohalikku eripära. Eesti väikeasulate uuring (Hendrikson & Ko, Tallinna Ülikool, 2019) toob välja, et kultuuripärand on üks n-ö pehme tegur, mis mõjutab väikeasulate elujõulisust. Asulad konkureerivad ettevõtluse, elanike, turistide ja investeeringute pärast ning otsuste tegemisel mängib kohakuvand olulist rolli. Inimesed paratamatult mõtlevad oma kodukohast paremini ja on valmis ka ise rohkem panustama seal, kus investeeritakse avalikku ruumi ja kultuuripärandi ja looduspärandi eksponeerimisse.

Leelo Viita, Eesti Rahvakultuuri Keskuse vaimse kultuuripärandi osakonna juhataja

Kultuuripärand tähistab minevikust pärinevat ressursside rühma, mida inimesed määravad, sõltumata selle omandilisest kuuluvusest, oma pidevas muutumises olevate väärtuste, uskumuste, teadmiste ja traditsioonide peegelduse ning väljendusena. See sisaldab kõiki keskkonna aspekte, mis tulenevad inimeste ja kohtade vahelisest vastastikusest mõjust läbi aja (Faro konventsioon, 2005).

Kultuuripärand võib olla aineline, vaimne ja digitaalne. Pärandit luuakse elava praktika ja tähenduste kaudu ja selle abil vahendatakse ajatuid väärtusi. Kultuuriliste praktikatega on seotud ka pärandi hoidmine ja edasiandmine.

Vaimne kultuuripärand ehk elav pärand on põlvest põlve edasi antud teadmised, oskused, kombed ja tavad, mida kannavad kogukonnad, rühmad ja üksikisikud. Vaimset kultuuripärandit loovad kogukonnad ja üksikisikud pidevalt uuesti, mõjutatuna oma keskkonnast, loodusest ja ajaloost. Vaimne kultuuripärand annab neile identiteedi ja järjepidevuse tunde ning edendab seeläbi ka kultuurilist mitmekesisust ja inimeste loometegevust.

Vaimne kultuuripärand esineb erinevates valdkondades loomemajandusest põllu- ja metsamajanduseni ning puudutab ühiskonna erinevaid tasandeid avalikust ja erasektorist vabaühendusteni. Vaimse kultuuripärandi väljendusvormideks võivad olla näiteks suulised traditsioonid, esituskunstid, käsitööoskused, loodusega seotud teadmised ja tavad ning kogukondlik tegevus ja rituaalid. Vaimne kultuuripärand võib olla eriilmeline (nagu seto leelo või laulu- ja tantsupeo traditsioon) või laialt levinud (nagu marjul käimine või jaanipäeva pidamine).

Kultuurile omaselt on elavas kasutuses olev vaimne pärand pidevas muutumises. Iga põlvkond lisab ajas oma tõlgendused ja tähendusvarjundid. Kohanemine muutustega ajas ja ühiskonnas on loomulik protsess ja kultuuripärandi jätkusuutlikkuse elujõud. Kultuuripärandi garant on seega meie päritud teadmiste, oskuste, kommete ja traditsioonide hoidmine ja kasutamine meie igapäevaelu loomuliku osana. Nende edasiandmist kirjeldab peamise vaimse kultuuripärandi kaitsmise meetmena ka vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon. Kõige tähtsam on, et kogukonnad hooliksid oma pärandist.

UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioonis kirjeldatud kaitsemeetmed

Tulenevalt UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioonist (2003) tähendab vaimse kultuuripärandi elujõulisus selle võimet püsida olulisena asjaomase kogukonna või rühma jaoks. Oma vaimse kultuuripärandi elujõulisuse tagamine on eeskätt kogukondade, rühmade ja üksikisikute kätes ning sõltub nende soovist ja võimalustest hoida oma pärandit elavas kasutuses, kui ka ajad ja olud muutuvad.

Vaimse kultuuripärandi hoidmise kohustus tuleneb nii Eesti Vabariigi põhiseadusest kui ka UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioonist, millega liitumisel võeti ülesanne tagada, et vaimset kultuuripärandit väärtustatakse ja hoitakse ning selle tulemusel saavutatakse kultuuriline mitmekesisus ning kestlik areng. Riikliku kultuuripoliitika eesmärk on toetada kõigi Eestis elavate kogukondade kultuuripärandi tutvustamist, väärtustamist ja püsimist, võttes arvesse regionaalseid ja etnilisi eripärasid ja vajadusi, samuti kultuurile omast uuenduslikkust ja avatust. Kultuuri arengukava 2021–2030 („Kultuur 2030“) toetab mitmekülgselt vaimse kultuuripärandi hoidmise strateegiat.

Kohaliku omavalitsuse roll pärandi elujõulisuse toetamisel seisneb eeskätt selle esiletoomises, väärtustamises ja tutvustamises koostöös piirkonna asutuste, organisatsioonide, ettevõtete ja kogukondadega. Headeks näideteks on siin KOV-ide kohalikud ja piirkondlikud toetusmeetmed kohaliku kultuurielu edendamiseks ja toetamiseks.

Kogukond on vaimse kultuuripärandi kontekstis rühm inimesi, keda seob ühine vaimne kultuuripärand ning soov seda hoida ja edasi anda. Kogukondlikku ühtekuuluvustunnet loov vaimne kultuuripärand võib tuleneda ühisest päritolust, elulaadist, tegevusalast, hobidest või muust. Ainult kogukond ise saab määrata, mis on tema vaimne kultuuripärand. Tänapäeva inimene kuulub enamasti mitmesse kogukonda. Just kogukonnal on peamine roll oma vaimse kultuuripärandi hoidmisel ja kaitsmisel – edasiandmisel.

Nii riigi kui KOV-i ülesanne on koostöös pakkuda kogukondadele tuge vaimse kultuuripärandi hoidmisel ja edasiandmisel ning nendega arvestades vastavad kaitsemeetmed välja töötada ja ellu viia. Pärandi hoidmist võivad takistada majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid ning muutused suhtumises.

Muinsuskaitseseaduse (2019) §-is 5 lg-s 2 on kirjas, et vaimse kultuuripärandi kaitse tähendab tingimuste loomist vaimse kultuuripärandi elujõulisuse tagamiseks. See hõlmab muuhulgas vaimse kultuuripärandi väljaselgitamist, uurimist, dokumenteerimist ja populariseerimist.

Dokumenteerimine hõlmab vaimse kultuuripärandi jäädvustamist selle praegusel kujul ja sellega seotud materjalide kogumist. Kogutud materjale säilitatakse raamatukogudes, arhiivides või kodulehekülgedel, kus nendega saavad tutvuda nii asjaomased kogukonnad kui ka laiem avalikkus. Vaimse kultuuripärandi süstemaatilise määramise ja dokumenteerimise näide võib olla veebileht, publikatsioon, andmebaas või ka muu infokandja. Oluline on siinkohal teadvustada, et uurimise, kogumise ja dokumenteerimise eesmärk vaimse kultuuripärandi puhul on nende kultuuriilmingute jätkusuutlikkuse toetamine. Näiteks Ajakeskus Wittenstein SA kogub kultuurilooga seotud materjale kogu Järvamaa kohta ning Raplamaa Mälukeskus, mis on moodustatud nelja valla koostöös ja rahastusel Rapla Keskraamatukogu juurde, kogub, säilitab (sh digitaliseerib) ja eksponeerib Raplamaa pärandit. Eesti Rahvakultuuri Keskus haldab üle-eestilist pidevalt täienevat kogukondade vaimse kultuuripärandi tutvustamise keskkonda – Eesti vaimse kultuuripärandi nimistut (Eesti Rahvakultuuri Keskus, 2023). Nimistu kande mõtteks ei ole niivõrd nähtusi markeerida ja arhiveerida, vaid toetada nähtuste edasipüsimist.

Samuti saab piirkonnale omast vaimset kultuuripärandit tutvustada KOV-ide veebilehtedel ja piirkonda tutvustavatel veebilehtedel ning materjalides, tõstes esile kohaliku kultuuri ja kultuuripärandi olulisust ja väärtust tänases kultuurikontekstis.

Kultuuripärandi ja pärandikandjate tegevuse jõustamise ja esiletõstmisega tõuseb teadlikkus kohalikust kultuurist ja selle võimalusest kogukondlikus ühistegevuses. Samuti ollakse teadlikumad kultuuripärandist kui kultuuriliselt, sotsiaalselt, majanduslikult ja keskkondlikult väärtuslikust ressursist piirkonna arengu mootorina ning kogukonnatunde tugevdajana. Häid võimalusi selleks pakuvad piirkonnaga seotud ühised sündmused ja kogukondlikud ettevõtmised, mida KOV saab teadlikult suunata ja piirkondlike partnerite võrgustike ja klastrite kaudu jõustada. Mõned näited sellistest ettevõtmistest: rahvakalendri tähtpäevade tähistamine (nt jaanipäev), laulu- ja tantsupeod, toidufestivalid, kodukohvikute päevad, laadad ja teised piirkondlikud tegevused.

Jätkusuutlikkuse toetamisel on tähtis noorte kaasamine piirkonna kuvandi loomise protsessi kultuuripärandi tähenduste kaudu. Selles on oluline roll kultuuripärandi looval, tihedamal ja teadlikul sidustamisel haridussüsteemiga nii formaalõppes kui vabaõppes (sh kultuuripärandi temaatika strateegiline sisseviimine õppeprogrammidesse). KOV saab koostöös haridus- ja mäluasutuste ning kohaliku kogukonnaga neid võimalusi teadlikult suunata.

Head näited on siin piirkondlike keelte kasutamine õppetöös, päranditunnid kultuuriruumide näitena (seto, mulgi jt).

Kohalikud kogukonnakeskused ja ühendused on olulised vaimse pärandi oskuste, teadmiste ja traditsioonide hoidjad ja edendajad. Näiteks korraldab Ukraina Kultuurikeskus töötubasid ja üritusi, nt paberi valmistamine ja kalligraafia, lihavõttemunade kaunistamine (põsanka). Kodavere Pärimuskeskus populariseerib kodavere murret koolitusprogrammide kaudu, nagu murdekursused, murdekontserdid, rahvakalendripäevade tähistamine, kohaliku suulise pärandi tutvustamine ja kogumine. Sõrvemaa Muinsuskaitse Selts Saaremaal tegeleb järjepidevalt kultuuripärandi väärtustamise ja jätkusuutlikkusega seotud tegevustega, uurides, taaselustades ja õpetades kohalikku murret, laule, kostüüme ja rahvakalendri traditsioone ning viiakse läbi iganädalasi huviringide tegevusi (regilaulu- ja rahvatantsu töötubasid).

Murekohaks on, et Eestis on vaimse pärandi edendamise ja hoidmisega seotud MTÜ-de ja seltside tegevus sageli ühe inimese vastutusel. Kui juhtfiguur peaks sellest tööst väsima, ähvardab ühingu tegevust peatumine või lõppemine.

Piirkondlikke kursusi pakuvad regulaarselt kultuuriinstituudid, kogukonnakeskused, rahvaülikoolid, looduskoolid, mitmesugused vabaühendused jne. Eesti Külaliikumine Kodukant ja selle liikmesorganisatsioonid koordineerivad koostöös partneritega külaseltside koolitusi. Mitmed külaseltsid korraldavad oma külades jaanipäeva (suvise pööripäeva) pidustusi koos traditsiooniliste tegevustega. Mitmed konkreetse vaimse pärandi hoidmisega seotud aktiivsed ühendused pakuvad oma kogukonna liikmetele erinevaid kursusi ja koolitusi. Näiteks korraldab Eesti Haabjaselts koolitusi ja kursusi, et inspireerida noori haabjat meisterdama ja kasutama. Võrumaal pakuvad mitmed MTÜ-d ja suitsusauna kultuuri edendavad ühendused vastavaid koolitusi, sh saunatraditsioonide tutvustamist. Väga populaarsed on Teppo lõõtsa- ja väikekandlekursused, mida korraldavad erinevad asutused ja rahvamuusikale orienteeritud muusikakoolid, mh Eesti Pärimusmuusika Keskus, Eesti Rahvakultuuri Keskus, Mooste Muusikakool, MTÜ Virbel, MTÜ August Teppo Lõõtsatalu Võrumaal. Traditsioonilise toiduga seotud koolitusi korraldatakse kõigis Eesti piirkondades.

KOV saab panustada piirkonna arengusse vaimse kultuuripärandi väärtustamisel, nähtavuse tagamisel, kogukondade ning pärandikandjate toetamisel järgmiste strateegiliste tegevussuundade kaudu. Vaimse kultuuripärandi hoidmise ja väärtustamise strateegilised tegevussuunad aastani 2030 (Kultuuriministeerium, 2022):

1. Kogumine ja uurimine. On olemas toimivad mehhanismid ülevaate saamiseks vaimsest kultuuripärandist.

• Vaimse kultuuripärandi kogumine, määramine ja uurimine.
• Juurdepääsu loomine vaimsele kultuuripärandile, austades ligipääsu suhtes kehtivaid tavasid

2. Väärtustamine ja tunnustamine. Vaimne kultuuripärand on ühiskonnas väärtustatud ja pärandikandjad tunnustatud.

• Teadlikkuse suurendamine vaimsest kultuuripärandist.
• Vaimse kultuuripärandi väärtustamine toetusmeetmete kaudu.
• Pärandikandjate ja -hoidjate tunnustamine.

3. Edendamine ja edasiandmine. Vaimse kultuuripärandi elujõulisuse toetamiseks on välja töötatud toimiv süsteem.

• Kogukondade, rühmade ja üksikisikute osalemine pärandi edasiandmise protsessis.
• Vaimse kultuuripärandi kaitsemeetmete, sh vajalike õiguslike, tehniliste, haldus-, majandus- ja finantsmeetmete väljatöötamine ja rakendamine.
• Vaimse kultuuripärandi temaatika lõimimine formaal- ja vabaõppesse (sh vabaharidusesse).
• Vaimne kultuuripärand elatusallikana – ettevõtluse ja loomemajanduse arendamine.

Vaimse kultuuripärandi strateegia eesmärk on tugeva identiteedi ja elujõulise vaimse kultuuripärandiga kogukonnad ning piirkonnad Eestis. Ühiskonnas on olemas teave vaimse kultuuripärandi hetkeseisust ja arenguvõimalustest, pärandikandjad on tunnustatud (nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil) ning on olemas tõhusad kogukondade ning piirkondade vajadusi ja erisusi arvestavad riiklikud toetusprogrammid, mis tähtsustavad vaimse kultuuripärandi rolli sidusa ühiskonna kujunemisel.

Leelo Viita, Eesti Rahvakultuuri Keskuse vaimse kultuuripärandi osakonna juhataja

Nii piirkonna kuvandis kui ka selle konkurentsivõimes on tähtis roll piirkonnale omaste ja ühiseid väärtusi ja identiteeti loovate traditsiooniliste praktikate tundmisel, esiletoomisel ja väärtustamisel.

Pärandit luuakse elava praktika ja tähenduste kaudu. Näitena võib tuua maasika kujundi Viljandi sümbolina. Viljandi linnapilti paigutatud betoonmaasikatest on kujunenud nii kohalike elanike kui külaliste lemmikud ning nende juures tehakse loendamatuid mälestusfotosid. Tegemist on lihtsa, tugeva ja positiivse kujundiga. Maasikas on kelmikas sümbol, mis toetab kuvandit.

KOV saab piirkondliku kultuuri, kultuuripärandi ja kultuurikandjate hoidmisel ja esiletoomisel palju ära teha koostöös piirkondlike partneritega: rahvamajade, haridus- ja mäluasutuste, kogukondade, külaseltside, MTÜ-de, ettevõtjate ja teiste organisatsioonide ning asutustega. Oluline on kultuuripärandi sidustamine kohaliku arengu vajadustega, mis tähendab nii piirkonna sotsiaalsete kui kohaliku majandusarengu ootuste ja vajadustega arvestamist ning kultuuripärandiga seotud tegevuste sidumist piirkondliku kuvandi loomisel.

KOV-idel tuleks teadvustada elava kultuuripärandi rolli kohaliku majanduse elavdajana ettevõtluse, loomemajanduse ja turismi edendamisel. Heaks näiteks on Maaeluministeeriumi algatatud avatud talude päev, mida korraldatakse 2015. aastast alates koostöös piirkondlike ettevõtjatega. Eesmärk on edendada maaelu ja põllumajandust, tutvustada Eesti toidu kasvatamist ja valmistamist, populariseerida kohalikku toitu ning luua otseseid tootjate vahelisi suhteid. Üritus on väga populaarne, sellest võtavad osa paljud talud ja külastajad üle Eesti.

Oluline on küsida:

• Kuidas pärimus kajastab oma vahetut kaasaega?
• Milliseid funktsioone see täidab?
• Miks see edasi kandub?
• Kuidas ja miks toimuvad muutused?

Kultuuripärand kui väärtuslik ressurss

Faro konventsioon (2005) käsitleb kultuuripärandit kui ühiskonna jaoks väärtuslikku ressurssi, mis tõstab inimeste elukvaliteeti, mitmekesistab elukeskkonda ning on loometegevuse allikas ja kestliku arengu loomulik osa.

KOV-i vaates on oluline arvestada sellega, et piirkonna kultuuri kestlikkuse eelduseks on lähtumine kogukonna vajadustest ja nägemusest oma piirkonna kuvandi loomisel, mis toetab kohalike elanike heaolu. Samuti on kestlikkuse eelduseks kasutada ja toetada kohalikke ja piirkondlikke teenuseid ja tooteid ning järgida keskkonnahoidlikke tegutsemispõhimõtteid. Kultuuripärandi rakendamisel ressursina tuleks tegevuste planeerimisel silmas pidada ülemaailmseid säästva arengu eesmärke, mis on kirjeldatud Eesti säästva arengu riiklikus strateegias „Säästev Eesti 21“. Strateegia toob välja, et vastureaktsioonina üleilmastumisele tugevnevad kohalikud ja regionaalsed püüdlused eristuda maailmas levivatest mallidest, väärtustades näiteks kohalikku keelt tähenduste kaudu. (Säästev Eesti, 2005)

Oluline on küsida ning teadvustada, milline on KOV-i ja kogukonna roll ning vahendid piirkonnale omaste kultuuriilmingute ja pärandi väärtustamisel, hoidmisel ja tutvustamisel.

Uuring „Päranditurism Eestis: potentsiaal ja arenguvõimalused“ (Valk et al., 2021) tõi välja, et piirkondlikku arengut saab soodustada kultuuripärandi kui ühiskondliku ressursi esiletoomisega piirkonna kuvandi loomisel. Võimalik on teadlikumalt luua väärtust erinevate kultuuripärandiga seotud tegevuste kaudu elukeskkonna väärtustamisel, nagu näiteks:

• pärandinähtused (kohapärimus, piirkondlik toit, traditsiooniline käsitöö jms);
• pärandisündmused (traditsioonilised kohalikud rahvaüritused ja laadad, kodukohvikute päevad, muusika, tantsu ja näiteks jutuvestmisega seotud sündmused ja festivalid jms);
• pärandisidusad teenused (kohaliku toidu ja joogi pakkumine; kohalike käsitöötoodete tootmine ja müük; põllunduse, aianduse, mesinduse, loomakasvatusviisidega tutvumine; looduslike saaduste töötlemine jms);
• osalustegevused (mitmesugused pärandiga seotud õpitoad, saunas käimine, pärimusmatkad, traditsiooniliste maatööde tegemine jms).

Mõned soovitused kesksetele asutustele, omavalitsustele ja muudele organisatsioonidele:

• Hõlmake pärandi temaatika tugevamini olemasolevatesse nii riiklikesse, piirkondlikesse kui ka kohalikesse (omavalitsuste, kultuuri- ja haridusasutuste) arengu- ja tegevuskavadesse, üld-, teema- ja detailplaneeringutesse.
• Parandage infomaterjalide kättesaadavust veebis, arendades nutirakendusi. Nähtuste tutvustamisel ja teemapakettide ning tegevuste turundamisel võiks kasutada senisest enam nüüdisaegseid digilahendusi.
• Arvestage nii materiaalse kui ka vaimse pärandi valikul ja tutvustamisel kohalike elanike huvide ja kohaliku kogukonna arvamusega. Ka kohalikul tasandil peab turism olema soovitud tuluallikas, mitte probleemide tekitaja.

Kultuuripärandil põhinev tegevus aitab kaasa keskkonnateadlikule ja säästvale arengule piirkonnas. Kultuuripärand toimib nii ajalise kui ka sotsiaalse sidustajana, mis ühendab inimesed ja põlvkonnad üle aja silla ühisesse vereringesse ning loob tähendused kaasaajal. Oluline on kohalikul tasandil mõista kultuuri kättesaadavuse ja rahvakultuuris osalemiseks võimaluste loomise tähendust kogukondliku ühisosana, mis loob inimeste jaoks väärtusliku elukeskkonna ja soovi piirkonnas elada ja kohaliku elu arengusse panustada. Selles protsessis on KOV-idel oluline roll ja võimalus võrgustike ja klastrite loomisel ning nende haldamisel.

Eino Pedanik, Kultuuriministeeriumi rahvakultuurinõunik

Laulu- ja tantsupeoliikumine (edaspidi ka LTP) on üks Eesti kultuurilise identiteedi aluseid. Aastal 2024 saame tähistada laulupeo 155. aastapäeva ning aastast 2003 kuulub Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.

Laulu- ja tantsupeoliikumine on pidev, nädalast nädalasse ning kuust kuusse kestev protsess, kus kollektiivid teevad repertuaariga pidevat tööd professionaalse juhendaja juhendamisel. Kõige suurema mõjuga nii kollektiividele kui ka publikule on üleriiklikud laulu- ja tantsupeod, mis toovad kokku kümneid tuhandeid inimesi. Kollektiividele tähendab see regulaarse tegevuse tulemusena repertuaari kõrgel tasemel selgeks saamist, et läbida peole pääsemise konkursi sõel.

Kuigi varasem huvi üleriiklike laulu- ja tantsupidude vastu on olnud väga suur, siis praegu me ei oska hinnata koroonaviiruse tegelikku negatiivset mõju laulu- ja tantsupeoliikumisele. Esmase ülevaate kujunenud olukorrast andis 2023. aasta noorte laulu- ja tantsupeo ettevalmistamine. Peole registreerijaid oli piisavalt palju, kuid repertuaari omandamise protsessis on osalejate hulk tunduvalt vähenenud. Need andmed vajavad noortepeo järel põhjalikku analüüsimist valdkondade kaupa ning kaasates sellesse protsessi ka kohalikke omavalitsusi. Tegeliku ülevaate täiskasvanute kollektiivide olukorrast saame alles peale 2025. aasta laulu- ja tantsupidu.

Seetõttu on laulu- ja tantsupeoliikumise traditsiooni kestmise jaoks elutähtis, et traditsiooni hoidmise vastutust tajuksid oma kohustusena nii riik, kohalikud omavalitsused kui ka harrastajad ehk kollektiivid.

Riiklikud toetused LTP liikumisele

Lisaks Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse (ELT SA) toetusele on laulu- ja tantsupeoliikumise toetamiseks välja töötatud riiklikke toetusmeetmeid. Esimese meetmena loodi 2005. aastal programm piirkondlike koori- ja tantsurühmade juhtide mentoritele. Programmi eesmärk oli tõsta kollektiivide kunstilist taset juhendajate koolitamise abil. Mentorprogrammi mõte seisneb õpetajate õpetamises. Kollektiivijuhtidel on võimalus ühiselt tellida valdkonna tippspetsialist oma piirkonda erialasele koolituspäevale. Programmi vahenditest toetatakse mentori koolituspäevaga seotud kulud (töötasu, transport, vajadusel majutus). Mentortoetust pakutakse tänaseni, kuid mitte enam eraldi programmina, vaid sihtotstarbelise toetusena nii Eesti Kooriühingule kui ka Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsile. Mentorprogrammi positiivse mõju tulemusena on see laienenud nii käsitöö- kui harrastusteatrite valdkonda.

Teise riikliku toetusena loodi 2006. aastal laulu- ja tantsupeol osalevatele kooridele, orkestritele, rahvatantsurühmadele ja rahvamuusikaansamblitele tegevustoetuse programm, mille eesmärk on toetada nende kollektiivide tegevust ja aktiivsust kvalifitseeritud juhendaja abil. Toetuse rakendamise eest vastutas perioodil 2006–2009 Eesti Rahvakultuuri Keskus ja alates 2010. aastast vastutab ELT SA. Toetusmeedet on vahepeal muudetud ja see on toimiv praeguseni.

LTP olukorra täpseks kaardistamiseks viisid Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA, Eesti Kooriühing ning Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts Mõttekoja Praxise abiga ja Kultuuriministeeriumi toetusega 2019. aastal läbi uuringu, et saada ülevaade kollektiivide ja kollektiivijuhtide reaalsest majanduslikust olukorrast ning sotsiaalsetest garantiidest (Ester et al., 2019). Uuringu tulemused kinnitasid, et kollektiivide juhendajad on sageli alatasustatud ning neil ei ole võimalik põhitööna juhendamisele keskenduda isegi siis, kui selleks oleks soov ja vajalik professionaalne ettevalmistus.

Eeltoodud probleemide lahendusena loodi 2021. aastal laulu- ja tantsupeoliikumises osalevate kollektiivide juhendajate tööjõukulude toetusmeede (palgatoetus). Toetust makstakse juhendaja tööandjale kavandatud ning regulaarse kollektiivi juhendamise toetamiseks. Selle tulemusel saavad paljud juhendajad senisest õiglasemat ja tänapäeva ootustele vastavat töötasu ning kindlustatakse töölepinguga kaasnevad sotsiaalsed garantiid. See omakorda võimaldab juhendajatel keskenduda otseselt juhendamisele kui põhitööle ning kindlustunne tagab omakorda professionaalide pealekasvu. Oluline eeldus muude tingimuste seas on, et kollektiivi juhendajal on erialane kutsetunnistus ning kehtiv tööleping. Juhendaja tööandja peab olema valmis tasuma juhendajale tunnitasu, mis vastab Kultuuriministeeriumi ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) kokkulepitud miinimumtöötasu määrale. Toetuse andja on valmis tasuma tööandjale vähemalt 50% ulatuses töötaja tööjõukuludest. Toetusi jagab Eesti Rahvakultuuri Keskus.

2021. aastal koostati Kultuuriministeeriumi tellimusel analüüs laulu- ja tantsupeo järjepidevuse tagamise kohta (Kultuuriministeerium, 2021). Ühe probleemina toodi välja, et laulu- ja tantsupeoliikumist ei tajuta riigi ja kohalike omavalitsuste poliitika ning otsuste kujundamisel kui valdkondadeülest ning ühiskonnale olulist väärtust pakkuvat protsessi, mis mõjutab eri eluvaldkondi ning kannab edasi eestluse hoidmiseks vajalikke hoiakuid, teadmisi ning traditsioone.

Kohalike omavalitsuste roll laulu- ja tantsupeoliikumise toetamisel on keeruline alahinnata. Kui riiklik tugi loob vajaliku üldise toetusraamistiku, siis kohalike omavalitsuste elluviidavad tegevused on liikumises osalevatele kollektiividele vahetu tegevuse korraldamisel oluliselt lähemal.

Soovitused kohalikele omavalitsustele LTP liikumise toetamiseks.

Laulu- ja tantsupeoliikumises on lisaks kohalikule tasandile oluline ka maakondlik tasand. Kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seaduse (2018) järgi on maakondliku liidu eesmärk aidata ühistegevustega kaasa maakonna tasakaalustatud ja jätkusuutlikule arengule ning säilitada ja edendada maakonna kultuuritraditsioone. Laulu- ja tantsupeoliikumine on üks pikaajalisem ja suurima ulatusega kultuuritraditsioon. Aastakümneid on hoitud traditsioone ja korraldatud maakondade laulu- ja tantsupidusid. See omakorda tähendab, et igas omavalitsuses tuleb tegeleda maakondlike kultuurisündmuste planeerimisega, sh ka rahastusvõimaluste otsimisega.

Maakonna tasandit puudutab ka üleriigiliste laulu- ja tantsupidude ettevalmistamine. ELT SA ja maakonna omavalitsuste liidu või maakondliku arenduskeskuse või suurema linnavalitsuse vahel on sõlmitud regionaalsed koostöölepped. Lepinguga reguleeritakse osapoolte suhted üleriigiliste laulu- ja tantsupidude ettevalmistamisel (tegevuste loetelu, rahastamise tingimused ja LTP maakonna või suuremate KOV-ide kuraatorite rollid jne). Üleriigiliste pidude ettevalmistus eeldab maakondade või suuremate KOV-ide juurde laulu- ja tantsupeo komisjonide moodustamist.