Sulge
Sulge
Selles peatükis on neli artiklit oma ala praktikutelt, kes räägivad kohaliku kultuurielu mitmekesisusest, kultuurist kohaliku elu toetajana, kultuuri sidususest eri valdkondade vahel ning kultuuri rollist turismi ja elamumajanduse edendamisel.
Kohalik kultuurielu on värvikas ja mitmekesine. Kultuur ei ole pelgalt pidu rahvamajas või rongkäik laulu- ja tantsupeol. Kultuur on kõikjal meie ümber ning muudab kohaliku elu rikkamaks. Kui kultuurielu kujundajad saavad kokku kultuuriasutustes ja -paikades, siis sünnivadki kultuuritegevused ja -sündmused.
Kultuuri omapära on see, et selgeid piire erinevate kastide vahele on keeruline tõmmata. Näiteks võib üks kultuuriasutuse juht olla kaasatud mõne vabasektori sündmuse kaaskorraldajana ning samas võib ta olla sädeinimene, kes oma külaelu aktiivsena hoiab. See ongi kultuurielus nõnda imponeeriv.
Kultuurisündmused võivad olla nii traditsioonidest kantud kui ka kaasaegsete mõjutustega. Uhked saavad olla need piirkonnad, kus on vägevad traditsioonilised üritused, kus puhkpillid, rahvatantsurühmad, laulukoorid ja näitetrupid tähistavad juubeleid, sest nad on alguse saanud tihtilugu rohkem kui sada aastat tagasi. Kultuur on kogukonna mootor – kultuurikollektiivide iganädalased kogunemised ei ole vaid uute tantsude, laulude, pillimängude harjutamiseks, vaid aitavad kujundada kogukonna, mis loob ühtsus- ja kuuluvustunde. Sündmused toovad kogukonnad kokku. Nii üheskoos tegutsedes sünnivad ka uued ideed, kuidas oma kodukoha elu paremaks ja põnevamaks muuta.
Kultuur on kindlasti ka meelelahutus, pakkudes võimalust rahvamajas mõnel õhtul teatrietendust vaadata või kontserti kuulata ning tunda head meelt, et meelelahutus on kättesaadav ka kohalikus kultuurimajas ning alati ei pea suurde linna sõitma, et tuntud näitlejaid ja muusikuid laval näha.
Kohalikus kultuurikorralduses peaksime mõtlema ka rohkem kultuuriharidusele. Ühtpidi tähendab see laste ja noortega tegelemist, et kasvatada tuleviku kultuurikorraldajaid ja publikut, kuid teisalt tähendab see eri kultuuriliikide toomist piirkonda, et pakkuda uusi elamusi ning tuua seeläbi rohkem inimesi kultuuri juurde. Lisaks toetab kultuuriharidus ka pärimuskultuuri jätkusuutlikkust.
Kultuur on osa ennetustööst, mis aitab ära hoida üksinduse taaka ja annab tuge vaimsele tervisele – nii lugemise, muusika, teatri kui näituse elamus on just see, mis võib panna elu helgemalt vaatama.
Kultuur on investeering, mis toob majandusele rohkem tagasi, kui sinna kulutatakse. Kultuur on põimunud tihedalt turismiga ning tihtilugu on kultuurielamused põhjuseks, miks inimesed võtavad ette külastuse teise Eestimaa otsa. Kultuurituristid annavad tööd nii kohalikele toitlustajatele, majutusasutustele, poodnikele, muuseumidele ning teistele elamuste pakkujatele. Kuid mitte ainult, loomemajanduse roll on oluline osa Eesti majandusest. Kultuur loob paikkonna kuvandi ja lisab atraktiivsust. Kultuur on investeering nii kohalikesse inimestesse kui piirkonna külastajatesse. Kuid lisaks sellele on ta midagi suurt ja mõõtmatut meie südametes.
Kultuur on tähtis! Kultuuril on erakordne sisemine väärtus, midagi tunnetuslikku ja kõikehõlmavat, mis teeb meid selleks, kes me oleme. Kultuur kujundab meie identiteeti ning annab olemisele mõtte. Seda väärtust on raske mõõta või numbrites väljendada, kuid just sellest kultuuri väärtusest räägib põhiseadus, mis määrab omariikluse rolli eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitajana läbi aegade.
Kultuuri väärtus ei piirdu aga identiteedi, rahvuse ega keelega. Kultuuril on peamine roll loovuse kujundamisel kaasaegses õpikäsituses ja elukestva õppe soodustamisel, tugevate kohalike kogukondade kokkutoomisel, vaimse ja füüsilise tervise toetamisel, keskkonnateadlikkuse tõstmisel, ettevõtluse ja majanduse arengus, elamisväärse elukeskkonna loomisel, atraktiivsete külastusteekondade väljaarendamisel ja veel paljudes teistes valdkondades.
Eestis ja mujal maailmas läbi viidud uuringud on üheselt tõestanud, et kultuuril on ka mõõdetavad kasud. Kultuur loob elukeskkonna, mis kutsub inimesi piirkonda elama. Kultuuri- ja spordisündmuste majanduslike mõjude uuringud on aastaid kinnitanud, et neil sündmustel on lisaks kultuurilisele mõõtmele ka otsene majanduslik mõju kohalikule ettevõtlusele, tööhõivele ja piirkonna tuntusele. Konjunktuuriinstituudi uuring on hinnanud kohalikul tasandil toimuva kultuuri- või spordisündmuse mõju Eestis keskmiselt neljakordse võimendusena eelarvesse (Eesti Konjunktuuriinstituut, 2012). Teisisõnu, iga euro kohta festivali eelarves jätavad korraldajad ning külastajad kohalikku majandusse keskmiselt neli eurot.
Kultuuriministeeriumi tellimusel regulaarselt tehtud loomemajanduse kaardistused annavad ülevaate valdkonna majanduslikust hetkeseisust. 2019. aasta andmetel tegutseb Eestis loomemajanduse valdkondades kokku 10 705 ettevõtet ja asutust (11,2% koguarvust), milles töötab kokku enam kui 28 000 inimest (4,2% tööealisest elanikkonnast). Kokku moodustas valdkonna kogutulu kriisieelselt üle 1,8 miljardi euro (Eesti Konjunktuuriinstituut, 2022). Kultuur ei ole pelgalt „kulu“, midagi, millele peab peale maksma. Kultuur on oluline tööhõive ja maksutulu allikas.
Ometi, igas kriisis leidub alati neid, kes näevad kultuuris ennekõike kulu, meelelahutuslikku ajaveetmist, mille pealt võib kokku hoida. Nii pole üllatav, et eriti rasketel aegadel asutakse mitmel pool Eestis sulgema raamatukogusid, kultuurikeskusi ja seltsimaju, tõmbama koomale toetusi kultuurikollektiividele ja -sündmustele, andmata seejuures endale aru, et lühiajalise rahalise „võidu“ asemel õõnestatakse sageli nii oma piirkonna pikaajalist arenguvõimet ning halvendatakse elukeskkonna kvaliteeti.
Loovad linnad ja vallad
Loovuse rollile kohalikus arengus on hakatud tähelepanu pöörama eriti viimasel kümmekonnal aastal. Kui varem nimetasid vähesed piirkonnad end loovaks, siis nüüd näivad kõik olevat loovad. Mõned arvutused ütlevad, et maailmas on üle 200 loova riigi, linna, valla, piirkonna ja küla. Lõuna-Eestis arendatakse ühistegevust „Loov Tartumaa“ ja „Loov Võru maakonna“ egiidi all, Hiiumaal on valminud „Loov Hiiumaa“ teekaart, Pärnu on arengukavas defineerinud end loova ja liikuva linnana. Niisiis, kui kõik on loomingulised, mida see tegelikult tähendab? Kas see on lihtsalt järjekordne moesõna, mis varsti asendub millegi uuega, millegi meeldejäävamaga?
Tegelikkuses on olukord vastupidine. Tegemist on pigem loovuse normaliseerumisega, kuna loovus peaks olema pigem reegel, mitte erand. Mõned käsitlevad loomemajandust pelgalt hoonena – tavaliselt peetakse silmas mõnd vana tehast või militaarrajatist, mida nüüd asustavad loovisikud. Teiste jaoks on tegemist kampaania või kommunikatsiooniprojektiga, mis on osa nende ambitsioonist kandideerida mõnele tiitlile, luua piirkonnale uus visuaalne identiteet või suurendada nähtavust sotsiaalmeedias. Kolmandate jaoks on see aga kultuuristrateegia või rahastusmeede, millega toetada uuenduslikke algatusi kultuurivaldkonnas. Loomemajanduse arendamine kohalikul tasandil on kõik need asjad kokku ja enamgi veel. Tõeliselt loovaks omavalitsuseks saamiseks ei piisa ühest silmapaistvast projektist. Selleks on vaja terviklikku ökosüsteemi, mis toetab loovust ja millel on tihe seos teiste eluvaldkondadega.
Muutuv keskkond
Meie elukeskkond on läbimas suuri muutusi, muutub ka kultuur. Pier Luigi Sacco kirjeldab neid muutusi kultuuri 3.0 mudelis (2011):
Professor Sacco on nimetanud esimese faasi kultuuriasutusi teadmiste templiteks, kes näevad end sageli tõe ja tõelise väärtuse hoidjatena, kes teavad kõige paremini, mida inimesed tahavad ja vajavad. Teise faasi institutsioone kirjeldatakse sageli kui meelelahutusmasinaid, mille puhul on suurenenud ootus, et kultuurisektor teenib tulu ja külastajate arvust saab selge edutegur. Kolmandas faasis on kultuuriinstitutsioonid kogukondlikud mõtestajad, kaasates linnu ja kogukondi kultuuri loomisse, vahendamisse ja säilitamisse. Just selles kolmandas etapis kerkivad esile uued osalusvormid (nt Eesti Rahva Muuseumi osalussaal ja konkurss „Oma näitus“) või kogukonnamuuseumid (nt Kalamaja muuseum).
Loova omavalitsuse strateegiat koostades tuleks alustada küsimusest, millist kohta me soovime luua. Kas me tahame näha kultuuri kui märki, sümbolit, atraktsiooni, midagi, mis on mõeldud vähestele privilegeeritutele? Või tahame pigem näha inimesi ja kogukondi, kes tegelevad aktiivselt oma ümbrusega, hoolivad enda ümber toimuvast, kes on täis algatusvõimet ja energiat? Kas me tahame olla muuseumlinnad, need pärandi maamärgid, mida kõrvaltvaatajana naudite, kuid tunnete, et ei tohiks puudutada, ei tohi müra teha, etteantud marsruudist välja astuda? Või tahame olla pigem festivalide linnad, kus toimub palju, aga enamasti kellegi teise poolt korraldatuna, kohad, kus kultuuri kodanikele lusikaga ette söödetakse, kohad, mida külastajad võiksid nautida, aga kohalikud kurdavad? Või on meie eesmärk olla tõeliselt loomingulised linnad ja piirkonnad, kus inimesed tunnevad end kogukonna osana, kus omavalitsust ei nähta mitte pelgalt omaniku või korraldajana, vaid ennekõike võimaluste looja ja kogukonna võimestajana?
Loovaks paigaks või piirkonnaks olemine muudab kogukonnad tugevamaks. Tõeliselt loovates kohtades hoolivad inimesed rohkem oma ümbrusest, seal on vähem segregatsiooni, vähem piirkondi, mida inimesed soovivad vältida, vähem prügi. Need on kaasahaaravad paigad, kus inimesed võtavad aktiivselt osa ühistegevustest, loovad uusi tähendusi, ollakse üksteise ja külastajate suhtes sõbralikumad. Teisisõnu, loovad paigad on õnnelikumad kohad elamiseks.
Loova piirkonna komponendid
Loovate piirkondade arendamisel võib aluseks võtta Charles Landry ja Jonathan Hyamsi loova linna indeksi (Landry & Hyams, 2012). Selles on loetletud 10 põhinäitajat, mida saab kasutada kohaliku strateegia üldiste ehitusplokkidena:
1. Toetav poliitiline raamistik
Loov piirkond eeldab avaliku sektori toetavat suhtumist, kus loovatele lahendustele lähenetakse loovat bürokraatiat kasutades, mis ei tekita asjatuid takistusi, vaid aitab neid kõrvaldada. Nendes kohtades on võimulolijatega suhtlemine lihtne, bürokraatia on viidud miinimumini. Poliitikuid ja ametnikke nähakse partneritena, kes on motiveeritud ja abivalmid. Regulatsioonid võimaldavad inimestel ja kogukondadel tegutseda, mitte ei pärsi seda indu. Need on kohad, mis võtavad väljakutseid vastu ja muudavad need võimalusteks. Näiteks 2008. aasta kriisi järel jäi Riias tühjaks sadu hooneid. Selleks, et pakkuda kriisiolukorras tuge kultuurisektorile, käivitati avaliku sektori toel liikumine Free Riga, mis viis kokku tühjade hoonete omanikud ja potentsiaalsed kasutajad. Eesmärk oli propageerida ruumide ajutist kasutamist, mille tulemusena anti uus elu enam kui 40 000 ruutmeetrile, luues avatud, sotsiaalselt olulisi ruume, mis aitavad naabruskondi aktiveerida.
2. Eripära, mitmekesisus ja piirkonna elujõulisus
Mõnes kohas on lihtsalt eriline energia ja säde, teises kohas see puudub. Loomingulistel kohtadel on pakkuda midagi ainulaadset, neil on identiteet, oma eristuv lugu. Nad ei püüa jäljendada ega importida lahendusi, mis on kusagil mujal toiminud. Loovates piirkondades on lai valik kultuuritegevusi, midagi erinevatele gruppidele, eri vanuses ja huvidega inimestele. Neis kohtades hinnatakse väljenduste, ideede ja inimeste mitmekesisust. Kõik ei pea alati nõustuma, arutelu viib kogukonda edasi. Tihti ei märka me, et külastajaid tõmbavad ligi üha enam uudsed kogemused, mitte ei käida lihtsalt läbi etteantud marsruute. Inimesed igatsevad põhjuseid, miks liikuda eemale tavapärastest turismipunktidest, et saada osa piirkonna autentsest loost.
Krumbach on unine piirkond Austrias, kus elab umbes 1000 elanikku. Peamiselt külastasid seda turistid lähedal asuvate suusa- ja matkakuurortide tõttu. Selleks, et meelitada piirkonda rohkem külastajaid, kutsus kohalik omavalitsus maailmakuulsaid arhitekte looma maailma kõige ebatavalisemaid bussipeatusi. Nüüd meelitavad need bussipeatused külastajaid kogu maailmast. Ka Eestis võib tuua mitmeid sarnaseid näiteid: Rakvere erilised jõulukuused tõmbasid linnale globaalset tähelepanu; Peipsiääre valda kattev Sibulatee räägib erilist lugu ühest piirkonnast, kahest rahvusest ja kolmest kultuurist; Lääne-Eesti omavalitsused arendavad ühist väärtuspakkumist rannarootsi kultuuripärandi ümber.
3. Avatus, usaldus ja ligipääsetavus
Loovad piirkonnad ei ela isolatsioonis. Need on avatud, hästi ühendatud ja ligipääsetavad kohad. Neis paikades on kõik inimesed ja ideed teretulnud. Kultuuriline ligipääsetavus on enamat kui lihtsalt füüsiline juurdepääs erivajadustega inimestele (ja ometi on see ülimalt oluline), vaid hõlmab ka programmide ja rajatiste kohandamist erinevatele vajadustele, sobivate suhtluskanalite leidmist ja jõudmist kõigi sotsiaalsete gruppideni. Näiteks Soomes Tampere piirkonnas julgustab kohaliku muuseumi käivitatud projekt „Adopteeri endale mälestis“ kodanikke ja kogukondi kultuuri- ja ajaloolise tähtsusega kultuuriväärtusi märkama, nende eest hoolitsema ja neid targalt kasutama.
4. Ettevõtlus, uurimine ja innovatsioon
Loovad paigad mitte ainult ei toeta loomeettevõtlust, vaid nad lähtuvad ka ise oma tegevuses idufirmadele omasest mõtteviisist. Loovust hinnatakse ja toetatakse. Seal on loodud ettevõtetele tingimused uute ideede väljakäimiseks, nende katsetamiseks, prototüüpide loomiseks, ebaõnnestumiseks, uuesti alustamiseks. Seal teevad teiste valdkondade ettevõtted loomeinimestega koostööd. Loovad piirkonnad investeerivad kaugtöövõimalustesse, pakuvad ruume kunstiresidentuurideks ning koostöötamiseks, et jagada piiratud ressursse ja vahetada ideid. Üheks selliseks näiteks on Järvakandi klaasipealinna arendamise protsess, kus seljad on kokku pannud nii omavalitsus, kohalikud kultuuriasutused kui ka kaasaegsed klaasitööstuse ettevõtted, et luua üheskoos piirkonnale lisaväärtust.
5. Strateegiline juhtimine ja visioon
Loomemajandust toetaval linnal või piirkonnal on selge strateegia, mis aitab inspireerida, prioriseerida ning seada ambitsioonikaid eesmärke oma loomekeskkonna arendamiseks. Loovas piirkonnas välditakse silotorne. Festivalide toetamine ei ole ainult kultuuriküsimus, see on osa majanduspoliitikast, turismist, noorsootööst ja jätkusuutlikkuse strateegiatest. Loomelinnades sünnib visioon ühiselt eri huvigruppe kaasates, mitmesuguseid erialasid ja organisatsioone kokku tuues. Eesmärk ei ole tingimata luua eraldi loomemajanduse strateegiat (mis võib olla hea), vaid kaasata loovust kõikidesse asjakohastesse meetmetesse ja strateegiatesse.
6. Talendi arendamine ja õpimaastik
Maailma Majandusfoorum tõstis 21. sajandi oskusi kirjeldades esile neli kriitilist tulevikupädevust: probleemilahendamise oskus, loovus, suhtlemine ja koostöö. Milliseid iseloomuomadusi on meil vaja, et tulla toime tuleviku väljakutsetega? Selleks on vaja muuhulgas uudishimu, algatus- ja kohanemisvõimet ning sotsiaalset ja kultuurilist teadlikkust. Peaksime lõpetama reaalteaduste vastandamise kunstide ja humanitaarteadustega hariduses. Innovatsioon tekib kultuuri ja tehnoloogia, kunstide ja teaduse ristteel. Loovad piirkonnad Eestis panustavad oluliselt ettevõtliku kooli mudelisse, toetavad õpilasfirmade liikumist ning integreerivad tihedalt kultuuri kooli õppekavadega.
7. Suhtlemine ja võrgustikud
Loovates piirkondades on inimesed väga teadlikud. Suhtlus sujub vabalt, inimesed ja kogukonnad on hästi toimivas infoväljas. Ühenduvus tähendab siin nii piirkonna sisest kui ka välist sidet muu maailmaga, nii füüsiliselt kui ka virtuaalselt. Piirkonnad on hästi integreeritud, inimestel on hea juurdepääs olulistele kultuurilistele võimalustele ja teenustele. See on koht, kus inimesed saavad suhelda eri keeltes. Paindlikud transpordiühendused toetavad kultuuris osalemist ja suhtlemist. Kultuurikorraldajad osalevad aktiivselt rahvusvahelistes koostöövõrgustikes.
8. Koht ja kohaloome
Loov paik ei ole ainult kohaturundus, seal tegeletakse teadlikult kohaloomega, et kaasata avaliku ruumi kasutajaid, kodanikke ja kogukondi avaliku ruumi kujundamisse, mille kaudu tõuseb ruumi väärtus inimeste jaoks. Loovad piirkonnad toetavad loovuse igakülgset väljendust, mitte ei keskendu piirangutele ja takistustele. Need on kohad, mis on ennekõike mõeldud inimestele, mitte autodele. 2018. aastal käivitati Eesti Vabariik 100 raames programm „Hea avalik ruum“, et elavdada 15 väiksema ja keskmise suurusega linna avalikke väljakuid või peatänavaid üle riigi. Riigi rahalise toe abil korrastatud linnasüdamed on omakorda toonud kaasa täiendavad investeeringud erasektorilt nende väljakute ümbruses asuvatesse hoonetesse.
9. Elamiskõlblikkus ja heaolu
Loovad paigad on sellised, kus inimesed tegelikult tahavad elada. Need pole atraktiivsed pelgalt väiksele grupile loovisikutele, vaid kõikidele inimestele. Loovates piirkondades on töökohad, kvaliteetsed haridusvõimalused, madal kuritegevus, heal tasemel tervishoiu- ja muud avalikud teenused. Kultuur ja loovus peab aitama lahendusi leida, mitte tekitama probleeme juurde. Heaks näiteks on kogukonnaaedade levik. Tallinnas on loodud 10 kogukonnaaeda, kus külastajateks ja osalejateks on üle 500 aktiivse kogukonnaaedniku ja tuhanded inimesed. Need aiad asuvad sageli nn magalates, piiratud haljastuse ja piiratud kohaliku identiteediga hoonestuspiirkondades. Kogukonnaaiaga tegelemine aitab inimestel tunda uhkust, pakub eneseteostuse võimalust ning võimaldab vanemal põlvkonnal anda oma teadmisi edasi noorematele.
10. Professionaalsus ja tõhusus
On palju kohti, millel on kenad strateegiad ja atraktiivne visuaal, kuid väga vähe sisu. Loovad kohad on need, kus ainult ei räägita, vaid tehakse asju ära. Kõik osapooled – loovisikud, ettevõtjad, riigiasutused – kohtlevad üksteist austusega. Nad näevad üksteist partnerina, mitte vastasena. Visioonidel ja strateegiatel on selged tegevusplaanid, mida regulaarselt uuendatakse ja jälgitakse, lubadustest peetakse kinni ning tulemusi saavutatakse koostöös.
Loomemajandus ja väiksemad linnad
Loomemajandusel on kalduvus koonduda suurematesse keskustesse. Ülemaailmsed suurlinnad on juhtivad loovad magnetid. Talent läheb talendi juurde, äri loob äri juurde, linnakeskused tõmbavad ligi sündmusi, asutusi, inimesi, turiste. Mida saavad aga väiksemad linnad ja piirkonnad ära teha? Tegelikult saavad nad palju ära teha. Nad ei tohiks konkureerida suuremate keskustega valdkondades, kus neil eelised puuduvad. Väikesest kohast ei saa arhitektuurikeskust ega mängutööstuse arenduskeskust.
Kuna suurlinnad on muutunud ülerahvastatuks, lärmakaks ja kalliks ning digitehnoloogiad võimaldavad üha kaugemalt töötada, otsib nn loov klass aina rohkem muid mugavusi. Need mugavused on looduslikud (nagu ilus loodus, vaatamisväärsused, tervislik eluviis, puhas õhk, vaikne keskkond keskendumiseks), kultuurilised (nagu eriline kultuuripärand, nii materiaalne kui ka vaimne pärand, kohalikud traditsioonid, kombed, lood, kohad), sümboolsed (tugevad naabruskonnad, usaldus, osaluskultuur, sotsiaalne kapital, sõbralikkus, kuuluvustunne) ja teenuste kättesaadavus (sh avalikud teenused, koolid, tervishoiuteenus, hubased kohvikud ja restoranid, spordirajatised, kohtumispaigad, taskukohased ruumid ja stuudiod).
Lewis ja Donald (2009) soovitasid väiksematel piirkondadel keskenduda elukeskkonnale ja looduslähedusele. Paljud inimesed, sh loovisikud soovivad säilitada vähese mõjuga elustiili, vähendada pendelrände aegu ja liiklusummikutes istumist, kasutada alternatiivseid transpordiviise, saada osa soodsamatest elu- ja töötingimustest ning omada ligipääsu kvaliteetsetele haridusvõimalustele väiksemates, individuaalsemates õpikeskkondades. Just neid inimesi silmas pidades saavad väiksemad omavalitsused pakkuda atraktiivset keskkonda.
Igas suuruses linnad ja piirkonnad saavad kasu kultuuri- ja loomesektori potentsiaalist kaasata ja inspireerida inimesi, luua töökohti ja pakkuda väärtust nii kohalikele elanikele kui ka külalistele. Siiski ei ole vaja kopeerida mujal ellu viidud lahendusi, vaid tuleks leida endale sobiv arengumudel.
5 soovitust sobiva arengumudeli leidmiseks
|
Analüüsides kultuuri sidusust teiste valdkondadega kohalikus kultuurikorralduses, on oluline vaadelda kultuuri avaralt: kultuur on kirjandus, etenduskunstid, tants, muusika, rahvakultuur, arhitektuur, audiovisuaal ja filmikunst, muinsuskaitse, kehakultuur jne. Laiem vaade toetab loovat lähenemist ning aitab leida koostöökohti ja mustreid eri valdkondade vahel. Kuid miks see on oluline?
Lähenedes kultuurikorraldaja vaatenurgast, siis on oluline, et jätkuks kultuuripublikut. Eri valdkondade sidusus toob kaasa mitmekesisema kultuurielu, põnevamad sündmused ning seeläbi lisandub ka publikut. Keskendumine lastele ja noortele on kultuurikorraldaja jaoks tähtis, sest tulevikku vaadates on meil vaja tegeleda kultuurikorraldajate, kultuuris tegutsejate ja ka kultuurinautijate järelkasvuga. Lisaks aitab suurema sidususe loomine säilitada ja edastada kultuuripärandit ning kujundada piirkonna kuvandit.
Elanike vaatenurgast toob valdkondade sidusus kaasa põnevamad elamused, mis aitavad luua kogukonna kuuluvustunnet, avardada silmaringi ning tekitada suuremat kultuurihuvi nii noortele kui eakatele. Kohaliku omavalitsuse juhtide jaoks on oluline näha suurt pilti. Strateegilises planeerimises loob sidusam lähenemine uusi võimalusi ning see võib aidata ka optimeerida ressursse, kui lõhume valdkondadevahelisi seinu.
Kultuuri ja hariduse sidusus
Riiklikus haridusvaldkonna arengukavas on üheks strateegiliseks eesmärgiks pakkuda valikuterohkeid ja kättesaadavaid õpivõimalusi (Haridus- ja Teadusministeerium, 2021). See tähendab ka seda, et tulevikus õpitakse väga mitmekesistes keskkondades ja vormides – lisaks õppeasutustele töökohal, kultuuriasutustes, noortekeskustes, digikeskkonnas, looduses jne. Vaadates põhikooli riiklikku õppekava (Põhikooli riiklik õppekava, 2023), siis on kultuuril oluline osa nii õppekava alusväärtustes (austus emakeele ja kultuuri vastu, kultuuriline mitmekesisus) kui ka sihiseades (Eesti kool seisab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise ja arengu eest). Õppekava esimene pädevus, mida põhikooli lõpetajad peavad omandama, on kultuuri- ja väärtuspädevus – see tähendab oskust väärtustada inimlikku, kultuurilist ja looduslikku mitmekesisust ning tajuda ja väärtustada enda seost oma kodumaa ning teiste maade ja rahvaste kultuuripärandiga ja nüüdiskultuuri sündmustega. Muidugi on koolis ka kohustuslikud õppeained, mis on tugevalt seotud kultuuriga: keel ja kirjandus ning kunstiained (muusika ja kunst). Ka õppekavas on rõhutatud, et läbivate teemade õpe realiseerub koostöös erinevate paikkonna asutuste, ettevõtete, kultuuriasutuste ja kodanikuühendustega.
Kultuuri arengukava üheks eesmärgiks on laste- ja noortekultuuri terviklik arendamine, et igal lapsel ja noorel oleks juurdepääs mitmekülgsele ja kvaliteetsele kultuurile nii tegija kui ka osasaajana, sõltumata elukohast, erivajadusest, keeleoskusest, majanduslikust võimalusest või muudest tingimustest. Laste ja noorte mitmekülgne kultuuris osalemine on läbimõeldud ja süsteemselt toetatud eri kultuurivaldkondades, lapsed ja noored on aktiivselt kaasatud loomeprotsessidesse. Kultuuri- ja mäluasutuste haridusprogrammid on tihedalt lõimitud üldharidusse. (Kultuuriministeerium, 2021)
Kuid mida saab teha kohaliku omavalitsuse tasandil, et täita nii hariduse- kui kultuurivaldkonna kattuvaid eesmärke? Võimalusi on väga palju ning esimene eeldus on see, et kultuuri- ja haridusinimesed arutavad ühise laua taga ning mõistavad ühist eesmärki. Järgnevalt on toodud mõned ideed üheskoos tegutsemiseks:
Kultuuri ja noorsootöö sidusus
Noortevaldkonna arengukavas 2021–2035 on toodud noorte ja kultuuri vahele tugev seos. Noored on loov ja ühiskonda hoogsalt edasiviiv jõud – hariduse, kultuuri, majanduse, keskkonna ja teiste valdkondade edenemise nügijad ning eestvedajad. Oluline on, et me ühiskonnas kultuuri kestlikkuse eesmärgil tegutsedes noori ja noortekultuuri kõrvale ei jätaks. (Haridus- ja Teadusministeerium, 2021)
Kuigi kõik lapsed ja noored osalevad igapäevaselt õppetöös lasteaias ja koolis, on sidususe loomine noorte- ja kultuurivaldkonna vahel ikkagi oluline. Kohalikus omavalitsuses on olemas noorsootöötajad ja huvijuhid, kellega ühised arutelud ja võrgustikutöö aitavad kaasa põnevatele ühisprojektidele. Kultuurisündmuste korraldamisel on tihtilugu vaja lisajõudu ning sellel eesmärgil on võimalik kaasata vabatahtlikena noori. Noorte kaasamisel vabatahtlikena tuleb läbi mõelda, mida noor oma panuse eest vastu saab. Lisaks olulisele kogemusele tema eluloos on selleks võimalus saada osa ägedast sündmusest. Samuti tuleb läbi mõelda ka vabatahtlike toitlustamine, riietus ja transport. Oluline on pakkuda vabatahtlikele erinevaid kogemusi ja võimalusi – miks mitte kaasata noori ka näiteks sündmuse kommunikatsiooniga seotud tegevustesse. Noorsootöö valdkonnas on rahvusvahelised projektid ning noorte ja noorsootöötajate vahetused olulisel kohal, luues võimaluse tuua põnevaid kultuure ja kohtumisi kohalikule publikule lähemale. Kultuurivaldkond pakub noortele ka võimalusi loominguliseks eneseväljenduseks – ühised kogukondlikud üritused ja lavastused annavad noortele esinemiskogemuse võimaluse.
Kultuuri ja spordi sidusus
Eesti spordipoliitika põhialused kirjeldavad kultuuri ja spordi sidusust sellega, et sport ja liikumine mitmekesistavad kultuuri- ja noorsootööd (Kultuuriministeerium, 2022), kuid ma usun, et see toimib ka vastupidiselt ning kultuur rikastab spordi- ja liikumissündmuseid. Eri valdkondade ühine väljakutse on innustada inimesi rohkem liikuma, et me oleksime terved ja tunneksime end hästi. Ühiselt läbimõeldud ja korraldatud sündmused pakuvad häid emotsioone ja elamust. Seega arutelud kohalike kultuuri- ja spordivaldkondade eestvedajatega on olulised. Võimalusi, kuidas liikumist ja kultuurivaldkonda siduda, on palju. Näiteks on võimalik pakkuda sooduspiletit kultuurisündmusele, kui on ette näidata teatud hulk samme samal päeval.
Kultuuri ligipääsetavusest ja ennetusvõimest
Lihtne oleks kirjutada kultuuri sidususest sotsiaalvaldkonnaga, kuid teemad, mida selle märksõna alla võiks koondada, on väga erinevad. Heaolu arengukava (Sotsiaalministeerium, 2023) ütleb, et me peame senisest enam arvestama laste, vanemaealiste ja erivajadusega inimestega ning nendega, kes võivad vajada ligipääsetavaid lahendusi. Piiratud ligipääsetavus ruumile, infole, teenustele ja kultuurile mõjutab suurt osa elanikkonnast. Ligipääsetavusest saab pikemalt lugeda peatükist 4.8.
Oluline on luua seoseid kultuuri ja vaimse tervise vahel. Kultuur pakub võimalusi eneseväljenduseks ja enda avastamiseks, aitab luua sotsiaalseid suhteid ja ühtsustunnet, et vältida üksindust, ja pakub nii meelerahu kui elamust. Ka teadlikkuse suurendamist vaimse tervise teemadel saab kultuuri abil edukalt teha, nt mõne teatritrupi lavastuse, muuseumi näituse või luuleõhtu kaudu. Inimestel on vaimse tervise probleemide puhul olnud abi loov-, kunsti- ja muusikateraapiast.
Kultuuri arengukava üks eesmärke on edendada põlvkondadevahelist kultuurikorraldust ja soodustada eakate aktiivset osalemist kultuuris. Vanemaealiste osakaal rahvastikus suureneb, mistõttu on oluline tagada kultuuri kättesaadavus sõltumata vanusest. Arvestame eakate vajadustega kultuuriteenuste pakkumisel ning füüsilise ja digitaalse keskkonna arendamisel. Seega on kohalikul kultuurikorraldusel oluline roll hoida eakaid aktiivsena ning selleks on väga mitmesuguseid võimalusi: näiteks eakate tantsu- ja kinoõhtud, ajaloohuviliste ringid/õhtud, eakate tantsu-, käsitöö- ja lauluringid; vestlused ja loengud põnevate inimestega. Eakatega on põnev salvestada taskuhäälinguid või korraldada nende elust või loomingust näitus. Omal kohal on ka koostöö noortega, kus on võimalik korraldada põlvest põlve oskuste edasiandmise töötube, näiteks saavad noored õpetada eakatele tahvelarvuti kasutamist ja eakad noortele söögitegemist. Võimalusi on lõputult.
Kuid kuidas siis ikkagi seda sidusust tugevdada eri valdkondade vahel? Oluline on planeerimine, kas me oleme valla või linna arengukavas ning haridusasutuste, rahvamajade, raamatukogude, muuseumide arengukavades seadnud eesmärgiks koostöö suurendamise eri valdkondade vahel. Kui me ei ole neid eesmärke kirja pannud, siis tihti on see koostöö juhuslik. Võrgustikutöö algatamine on koostöö toimimise eelduseks – seega tuleb läbi mõelda, millised võrgustikud kogunevad ja kuidas saab neid innustada valdkondadevahelisele koostööle. Valdkondadevahelised koostööprojektid vajavad eestvedajaid ning praktika näitab, et õhinapõhiselt seda tehes võivad tekkida keerukad olukorrad, kus on raske tulemust nõuda. Läbi võiks mõelda, kas omavalitsuses on võimalik hallatavate asutuste juhtidele maksta koostööprojektide eestvedamise eest lisatasu.
Lõpetuseks olen ma veendunud, et valdkondadeüleseid projekte ja ettevõtmisi on teie omavalitsuses omajagu. Tehke audit ning kaardistage oma edukad praktikad, et neid saaks mõtestada läbi valdkondade sidususe ning võibolla laiendada teistesse piirkondadesse ja eri sihtrühmadele.
Tänapäeval ükskõik milliste teenuste, sh turismiteenuste, pakkumine ilma elamuseta ei ole enam piisav. Järjest tähtsam on võime pakkuda selliseid kvaliteetseid ja eristuvaid teenuseid, mis kannavad endas positiivseid elamusi ja emotsioone, lugusid ja väärtushinnanguid ning mille eest on külastajad nõus maksma ka kõrgemat hinda. See omakorda toetab kohalikku majanduskasvu ja loob uusi suurema lisaväärtusega töökohti.
Eesti kultuur on autentne ja värvikas
Elamusmajandus väljendub suuresti ja muutub toimivaks turismisektori pakutavate teenuste ja toodete abil. Eesti turismistrateegia 2022–2025 jagab turismitoote arendustegevused nelja teemavaldkonda: kultuuriturism, toiduturism, loodusturism ja äriturism (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 2022). See põhineb järgmistel tugevustel:
Kultuuriturismi nähakse ühe peamise motivatsioonina, miks Eestit külastada. Eesti autentne kultuur on väliskülastajate seas hinnatud. Pärandkultuur ja -turism mängivad olulist rolli regionaalarengus ning elu hoidmisel maapiirkondades.
Kultuuriturismi puhul on külastaja peamine motivatsioon õppida, avastada, kogeda ja tarbida materiaalseid ning mittemateriaalseid kultuurilisi vaatamisväärsusi või tooteid ehk turismisihtkoha unikaalseid ja piirkonnaspetsiifilisi elamusi. Elamused võivad hõlmata sündmusi, kunsti ja arhitektuuri, ajaloo- ja kultuuripärandit, kulinaarset pärandit, kirjandust, muusikat, loomemajandust ja kultuuriruume oma elustiili, väärtuste, uskumuste ja traditsioonidega. (World Tourism Organization, 2019)
Nii elamusmajanduse kui kultuuriturismi aluseks on kestlikud tegutsemispõhimõtted (vt peatükk 4.4.), millest peavad lähtuma nii turismiettevõtted kui ka turismi arendavad organisatsioonid, omavalitsused ja riigiasutused. Kultuuriturismi kestlik arendamine eeldab, et tähtsustatakse, esitletakse ja tuuakse esile kohalikku kogukonda, elustiili ning kultuuri- ja looduspärandit, lähtudes vastutustundliku reisimise põhimõtetest, mis toetavad ümbritseva keskkonna säilimist ning kohalike elanike heaolu ning eelistatakse kohalike teenuste ja toodete pakkumist (giidid, transport, tarnijad jne). Toidukultuuri arendamine põhineb kohalikul toorainel ning arvestab piirkonna eripära ja traditsioonidega. Rakendatakse universaaldisaini põhimõtteid ning arendatakse ligipääsetavust, mis võimaldab mitmekesistada pakkumist, saada uusi teadmisi ja kogemusi, luua suhteid, positiivseid emotsioone ja mälestusi, parandada sotsiaalseid ja vaimseid pädevusi, heaolu ja elukvaliteeti ka nende inimeste puhul, kellel muidu enda erivajaduse tõttu on oluliselt vähem võimalusi kultuurist osa saada.
Tihti on näiteks just sündmused olulised põhjused, miks külastatakse esmakordselt Eestit, ja neid võib pidada heaks võimaluseks kohtuda kohalike kogukondadega. Kultuuri- ja spordiüritused on ühed suuremad elamuste pakkujad ka hooajaväliselt. Neid iseloomustavad Eesti eri piirkondades asuvad põnevad toimumiskohad, paljude sihtkoha toodete ja teenuste (majutus, toitlustus, aktiivsed tegevused jne) ühendamine tervikuks ning külastajate otsene kaasatus elamustesse.
Kui sündmuste arendus ja korraldus on läbimõeldud ning eri osapooli kaasav, on sellel piirkonnale positiivne majanduslik ja sotsiaalne mõju.
Loe lisaks:
Abiks turismiprofessionaalile: https://www.puhkaeestis.ee/et/turismiprofessionaalile
Uuringud: https://www.puhkaeestis.ee/et/turismiprofessionaalile/uuringud-ja-statistika
Facebook