Tähtsamad teemad

Kertu Vuks, Elva valla abivallavanem ning avaliku valitsemise ja kogukondade kaasamise ekspert.

Esmalt – mida me peame silmas koosloome all? Riigikantselei on defineerinud koosloomet kui loomingulist protsessi, mis aitab kokku tuua eri osapoolte teadmised ja kogemused, et jõuda koostöös parimate ja uuenduslike lahendusteni. Koosloomel on oma roll nii probleemi märkamisel, eri lahenduskäikude kaalumisel ja otsuste tegemisel kui ka valitud lahenduse elluviimisel ja selle mõju hindamisel (Riigikantselei, 2022). See definitsioon võtab koosloome olemuse ja sisu väga hästi kokku. Lühidalt öeldes – koosloome on eri osapoolte arvamust, huvisid ja ootuseid arvestav lahenduse loomine, elluviimine ja mõjude hindamine.

Vabasektori ja kohaliku omavalitsuse koosloomeoskuste edendamiseks on loodud arendusprogramme ning nende tulemusena on ellu viidud ka mitmeid põnevaid projekte eri valdkondades üle Eesti. Näiteks on Elva vald koos kohalikele eakatele teenuseid pakkuva MTÜ-ga osalenud koosloome turgutamise arendusprogrammis, mille tulemusena uuendati eakate päevakeskuse teenust Elva linnas. Ka kaasava eelarve võimalust Eesti omavalitsustes saab vaadelda kui koosloomelist protsessi. Koosloome tulemusena on korraldatud mitmesuguseid kultuuriüritusi koostöös vabasektoriga: külapidudest suuremate festivalideni.

Tegelikult võib koosloomelisi lahendusi pakkuda nii kohalikele probleemidele kui ka suurte riiklike strateegiate jaoks. Oluline on, et kohaliku omavalitsuse spetsialistidel oleksid oskused ja kogemus koosloomeliste tegevuste kavandamiseks ning vabasektoril ootus ja nõudlus, et nende kohalik omavalitsus seesugust koostööd soosiks. Vabaühenduste pöördumisel omavalitsuste poole koosloomeliste soovidega on tähtis sõnastada konkreetne eesmärk – mida tahetakse teha, mis probleemi soovitakse lahendada ning millised on ootused omavalitsusele selles protsessis. Kindlasti ei saa olla ega peakski olema ainsaks koostöökohaks rahastamine – eelkõige võiks olla soov koos maailma paremaks muuta.

Koosloome rakendamise kasud

Koosloome tulemusena sünnib eri osapoolte panuse abil uus lahendus. Kaasates protsessi eri osapooled ning ühiselt arutades sõnastatud probleemi ja võimalike lahenduste teemal, leitakse tõenäolisemalt lahendus, mis rahuldab eri huvigruppide soove, samal ajal kui omavalitsuse pakutav lahendus ilma koosloomelise protsessita võib piirduda pigem kitsa vaatega.

Erinevate arvamuste ärakuulamine loob eeldused vajaduspõhiste ja kvaliteetsete teenuste arendamiseks. Avalike teenuste arendamisel, aga ka näiteks kultuuriürituste korraldamisel, tuleks kasutada teenusdisaini põhimõtteid, mida erasektoris iga oma kliendi rahulolu poole püüdlev ettevõte või ürituse korraldaja juba ammu teeb. Lihtsalt öeldes – tunne oma klienti, tema soove, eripärasid ja vajadusi ning disaini teenuseid sellest lähtuvalt. Koosloome on üks tööriistadest, mis siinjuures appi tuleb. Edukad omavalitsused testivad teenuseid enne teenuse ulatuslikku rakendamist testkasutajate peal või piloteerivad lahendust väiksemas mahus, et see õnnestumise korral skaleerida suuremas ulatuses.

Toon ühe toreda näite sihtgrupi eripäradega arvestamise kohta avaliku ruumi planeerimisel. Kergteede äärde pinke valides ei osanud vallaarhitekt arvestada, et pingitüüp, mis on küll visuaalselt kena, ei pruugi sobida eakatele istumiseks, sest sellelt on keeruline püsti tõusta. Kui kultuuriüritusele on oodata eakamaid või liikumisraskustega inimesi, kaasake ka nemad ürituse kavandamisse, et läbi mõelda ürituse erinevad nüansid. Eeltoodud näite puhul oleks saanud sihtgruppe kaasata pinkide planeerimisel – asukohavalikute tegemisel ja toote testimisel sihtgruppe kaasates saab seesuguseid probleeme ära hoida ning valida tooted, mis sobivad sihtgruppide eripäradega.

Protsessi kaasatutel on n-ö omanikutunne ning koostöövormi kogemus parandab võimekust ka tulevikus tõhusamalt probleemidele lahendusi leida. Kõikidel osalistel on projektis oma roll – koosloomeline tegevus hõlmab nii kaasamist, koostööd kui ka delegeerimist, mis omakorda võimaldab ülesandeid ja vastutust omavahel jagada ning seega vähendada sädeinimeste läbipõlemise riski. Tihti on kultuurisündmuste korraldajad ja vabasektori eestvedajad aktiivsed kogukonna liikmed, kes on harjunud palju panustama ja kõik lõpuni ise ära tegema. See aga pole jätkusuutlik lahendus. Koosloome ja koostöö abil saab n-ö juurde kasvatada uusi (tuleviku) tegijaid, kes on ühel hetkel valmis ise eestvedamise enda kanda võtma. Head võimalust noorte kaasamiseks ürituste korraldamisse pakuvad omaalgatusfondid ja noortele suunatud projektid, kus noored ise peavad olema eestvedajad ning kuhu on kaasatud mentorid või kogenenumad meeskonnaliikmed. Väga hea koosloomeline näide kultuurivaldkonnas on Tartu 2024 kultuuripealinna programmi ettevalmistamise raames toimuv koosloomeline koostööprotsess – lisaks vabaühendustele on ühise eesmärgi nimel kaasatud mitmesugused avaliku sektori organisatsioonid eri maakondadest.

Loe lisaks:

https://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/handle/JRC128771

Piret Jeedas, Margus Timmo, Ivika Nõgel – MTÜ Ruumiloojad, www.kaasamine.ee

Kaasamist võiks käsitleda kui teadlikku protsessi mõjusate, toimivate või uudsete lahendusteni jõudmisena teiste inimestega koos. Protsess tähendab mõistmist, kuidas tekib selline mõtlemise, tegutsemise ja koosloomise tase, mis viib oluliste tulemuste sünnini (Scharmer, 2018). Kaasamisprotsessi ulatus, haare ja kontekst võib olla aga väga erinev, nt strateegia loomine, teema aasta elluviimine, arendusprojekti koos kirjutamine jne. Aga ka järgmine tunnine koosolek on kaasamissituatsioon. Kuidas saad sina kaasajana luua hästi hoitud sisuka kohtumise või pikema kaasamisprotsessi?

Kaasamine kui teadlik tegutsemine

Kaasamine on nii mõtteviis kui ka praktika. Mõtteviis on seotud kaasava hoiakuga. Praktika tähendab teadlikku tegutsemist (vt joonist nr 1). Teisisõnu, kaasajana tuleb olla väga teadlik sellest, miks ma midagi teen, mida ma teisi kaasates taotlen ja kas mul on üldse vaja inimesi kaasata.

Joonis nr 1

Vajaduse mõistmine. Mis loob vajaduse kaasavaks tegutsemiseks?

Kaasamise käivitab mingi päevakajaline vajadus: olgu selleks siis probleem, väljakutse, lahendust vajav küsimus. Mõnikord võib käivitavaks jõuks olla mingi uue võimaluse avanemine, näiteks naabervallaga ühise projekti algatamine. Kaasajana võta aega vajaduse kaardistamiseks ja analüüsimiseks. Siin on abiks väga lihtsad meetodid: vaatle, kuula, vestle inimestega. Mõista konteksti: kui otsused on juba tehtud, siis informeeri osapooli neist.

 Eesmärgiteadlikkus. Mida ma soovin saavutada?

Iga kohtumisega me küsime inimeste aega ja tähelepanu. Mille jaoks ma seda teen? See on küsimus, millele võiksid ühe kuni kahe lausega vastata. Eesmärgist sõltub, kuidas kaasamisprotsessi üles ehitad, milliseid meetodeid kasutad, keda kutsud ja millises keskkonnas kohtud.

Lähenemise kavandamine. Kuidas ma targalt ja mõjusalt kaasamisprotsessi üles ehitan?

Kaasamist võiks vaadelda kui sisukate vestluste jada, mille jaoks on koostatud selge aja- ja tegevuskava. Planeeri kaasamistegevused sihtgruppi arvestades (nt kohtumised ekspertidega, töörühma loomine, uuringu läbiviimine, arutelude elluviimine, e-kaasamine, kirjalik konsultatsioon jne).

Selgita välja, kui suur on osalejate ring, kas nad kohtuvad esmakordselt või juba mitmendat korda, millised huvigrupid on esindatud jne. Uuri, millised on osapoolte vahelised suhted, kas on pingeid jne. Uute ideede ja mitmesuguste vaatenurkade saamiseks kaasa eri tausta ja rolliga inimesi.

On oluline sõnastada, mida soovid saavutada (nt uued lahendused, ideekorje, kogemuste jagamine, tegevuste sõnastamine jne). Oluline on sõnastada inimesi elavdav teema või küsimus ja sellest lähtuvalt valida meetodid. Kavanda kohtumise kestus, kas tegu on ühekordse või pikema protsessiga.

Koosta huvi tekitav kutse. Mõtle läbi tulemuste talletamise ja osapooltele edastamise viisid (sh kohtumise memod).

Analüüsi, kas sul endal on oskusi protsessi elluviimiseks või on vaja välise protsessijuhi või konsultandi abi.

Suhete loomine ja hoidmine. Kuidas ma saan luua avatud ruumi sisuliseks panustamiseks?

Kaasamise meisterlikkus seisneb inimsuhtluses – oskuses luua vaba ja avatud keskkond dialoogiks. On oluline, et inimene tunneks end loodud kohtumisruumis, olgu see veebis või füüsilises ruumis, turvaliselt ja oodatuna. Nii on inimene loovam, valmis kuulama ja jagama. Sageli me asume kohe asja kallale. Ent, kui ma ei tea, kes on minu kõrval istuv inimene ja kuidas ta on kultuurivaldkonnaga seotud, on väga raske ausalt ja avatult panustada. Samuti takistavad protsessi grupis esinevad ebakõlad ja konfliktid. Need tuleb enne lahendada.

„Mõte kasvab välja sellest, kuidas me omavahel suhtleme,“ on öelnud Peter Senge, õppiva organisatsiooni teooria looja. Seega tasub panustada heade suhete loomisesse ja hoidmisesse. Hea on kohtumise alguses sõnastada põhimõtted, millest lähtuda, näiteks:

• keskendume olulisele,
• üks vestlus korraga, et olla kuuldud,
• oleme avatud eri ideedele ja perspektiividele.

Oluliste küsimuste ja teemade ühine uurimine. Mida on oluline uurida või luua?

Viise ja meetodeid inimeste sisuliseks kaasamiseks on erinevaid (edasiseks uurimiseks tutvu artikli lõpus viidatud tekstidega). Meetod on eesmärgipärane ja asjakohane tegutsemisviis, kui aitab soovitud eesmärke ellu viia ning jõuda mõjusa tulemuseni. Kaasajana tuleb olla ka paindlik: mõnikord on vajalik kohtumisel esilekerkinud teemade, küsimuste või vajaduste tõttu protsessi kohapeal muuta.

Sageli jäävad inimesed olemasolevate lahenduste juurde liialt kinni. Uute ideede saamiseks vajame ringi uusi inimesi ja teadlikke uudsusele suunavaid sekkumisi. Siis on hea valida meetodeid, mis ärgitavad uusi vaatenurki otsima. Rakendage ideekorjet, kus lahendusi pakutakse kellegi teise vaatenurgast lähtuvalt, arutage näiteks, kuidas lahendaks olukorra Vabariigi President või Ivo Linna. Uut vaatenurka aitab leida inspiratsiooni otsimine teistest valdkondadest ning õppereisidel osalemine. Kui nähakse, kuidas kusagil asjad toimivad, siis see julgustab võimalusi märkama oma töös.

Samuti saab osalejaid julgustada kasutama küsivat hoiakut ning küsima „miks“, „miks mitte“ ja „mis siis, kui“. Võimalik on rohkem kasutada katsetavat hoiakut – näiteks luua mõne uue kultuurisündmuse arendamisel visuaalne kavand ja küsida sellele võimalikult paljudelt inimestelt tagasisidet. Selle meetodiga saab rakendada omamoodi ajutrusti inimestest, kes on valdkonnast väljastpoolt. Seejärel analüüsige saadud tagasisidet ja kasutage seda sisendina lahenduste edasiarendamiseks.

Sisukas kohtumisruum. Kuidas jõuda heade tulemusteni?

Sisulist kaasatust toetavad meetodid vajavad aega (nt avatud ruum, maailmakohvik, dialoog jne) ning tulemuste talletamist. Kas fookuse hoidmiseks kasutatakse ettevalmistatud töölehti, keegi kirjutab suurele paberile olulise üles või kasutatakse virtuaalseid platvorme (nt Miro, Mural, Whimsical, Google Drive, Padlet jne)? Samuti tuleb vestluste puhul meelde tuletada lihtsat põhimõtet, et inimesed talletaksid tulemused selgelt ja konkreetselt.

Joonis 2

Tark tegutsemine. Kuidas teha häid valikuid?

Tähenduse loomine võtab aega. Sestap on mõnikord oluline tempot aeglustada, et jõuaks piisavalt mõelda, analüüsida ja süveneda.

Olles saanud osapooltelt mitmekülgse sisendi, on oluline tulemusi analüüsida, korrastada, neile tähendust luua ja sõeluda välja ideed, millega edasi liikuda. Nii võiks anda kõigepealt osalejatele endale selleks võimaluse, näiteks kogutud ideid grupeerides. Valikute tegemiseks võib kasutada maatriksit, näiteks milline lahendus aitab saavutada suurimat mõju (vt joonis nr 2). Mõnikord võib abiks olla eraldi töögrupp, kes analüüsib tulemused ja teeb selle põhjal ettepaneku edasiseks tegutsemiseks. Teisisõnu, loodud töögrupp valideerib tulemusi lähtuvalt eesmärgist ja võimalustest. Mõnikord seab ajaraam või ressursside piiratus tegutsemiseks piirid. Sestap on hea juba kavandamise etapis teada, millises raamistikus saab üldse arutleda või ideid luua. Oluline on tulemused vormistada ja edastada osapooltele.

Loe lisaks:

olman, P., Devane, T., Cady. S. 2007. The change handbook. The definitive resource on today’s best methods for engaging whole systems. Berrett-Koehler Publishers.
Kaasamise hea tava
Kaasamist toetavad meetodid ja tööriistad
Kärgenberg, H., Jeedas, P. 2013. Ruumi loojad. Kuidas kaasavalt juhtides muutus luua. Palupõhja.
Liberating Structures veebipesa ja mobiilirakendus Liberating Structures App, mis tutvustab eri meetodeid inimeste kaasamiseks (inglise keeles)
Scharmer, O. C. 2018. The Essentials of Theory U. Core Principles and Applications. Berrett-Koehler Publishers.
Uute lahenduste nägemine ja mõttemustrite murdmine

Liina Siniveer, Hiiumaa ja turvalise maaelu patrioot. Ta on töötanud omavalitsuses üle kuue aasta, sellest viimased aastad Hiiumaa valla kommunikatsioonijuhina. Praktilistele teadmistele annab lisa Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni bakalaureusekraad ning mitmed valdkondlikud täiendkoolitused.

Kohaliku kultuurikorralduse õnnestumise eelduseks on läbimõeldud ja õigeaegne kommunikatsioon, mis arvestab sihtrühma ja erinevate kommunikatsioonikanalitega.

„Oleks ma sellest veidigi varem teadnud, oleksin ma ka tulnud!“ Ilmselt kõlab tuttavalt? Järgnevalt uurimegi, mida teha, et infosegadust tekiks vähem, ning annan mõned praktilised mõtted, kuidas kommunikatsiooni paremini korraldada.

Tiit Hennoste on oma raamatus „Uudise käsiraamat“ toonud välja uudisväärtuse kriteeriumid: mõjukus, ebatavalisus, prominentsus, konfliktsus, lähedus (nii füüsiline kui psüühiline), värskus, päevakajalisus (Hennoste, 2008). Need on nii universaalsed, et tasub meeles hoida igasugust infot jagades. Konkurents tähelepanu pärast enam ei kahane. Info hulk iga päevaga pigem kasvab ja nii tasub mõelda, kas meie info juures on midagi või kedagi mõjukat, ebatavalist, prominentset, konfliktset, lähedast, värsket või päevakajalist, mis ka teisi inimesi võiks huvitada. Lihtsamalt öeldes: mis huvitab Sind ennast, on tõenäoliselt huvitav ka teistele.

Mis on just teie omavalitsuses need kohad, kust inimesed kohalikku infot hangivad ja mida eelistavad. Seejuures võib selguda, et uudiseid ja kultuurisündmuste infot otsitakse eri kohtadest.

Ilmselt ilmub veel igas omavalitsuses teatud regulaarsusega omavalitsuse infoleht paberlehena. Just kompaktne kultuurikalender on seal üks esimesi, mida lugeja otsib. Kultuurisündmused võiksid olla leitavad ka omavalitsuse ja kultuurikeskuse kodulehel.

Erinevatele kultuuriinfo portaalidele lisaks on loodud üks universaalne ja üle Eesti kasutatav portaal: EAS-i hallatav www.puhkaeestis.ee,  kuhu saab oma sündmusi sisestada tasuta ja need näevad seal ka head välja.

Ja loomulikult on võimalik kasutada sotsiaalmeedia kanaleid. 2023. aastal on Eestis ikka enim kasutatavad sotsiaalmeedia kanalid Facebook ja Instagram. Põhireeglina on soovitatud seal infot jagades kasutada rohkem pilte ja videosid ning vähem teksti.

Eriti tasub panna rõhku videole, mida olenevalt kasutatavast kanalist tasub filmida horisontaalselt või püstiselt. Filmimiseks sobib väga hästi telefon. Kui on tehnilist julgust rohkem, võib appi võtta mõistliku hinnaga statiivi/stabilisaatori ja vajadusel väikese juhtmevaba rinnamikrofoni. Lühikesed videod sobivad turunduseesmärgil hästi story’desse, samuti Facebooki sündmustele postitustena.

Facebooki sündmus tasub teha võimalikult vara, et hakata sinna potentsiaalseid huvilisi kutsuma ja samal ajal ka järjepidevalt postitama: algul kord kuus, hiljem kord nädalas kuni kord päevas. Kui sündmusel on mitu esinejat, siis on levinud praktika tutvustada esinejaid ühekaupa sündmuse Facebooki lehel. See hoiab sündmust huviliste jaoks pidevalt pildil, sest praegu toimib Facebook nii, et saadab selle kohta teavitusi.

Uuri, keda võid panna Facebookis oma sündmuse kaaskorraldajaks. See võib olla lisaks kohalikule omavalitsusele ka piirkonna turismivärav (nagu Visit Hiiumaa) või mõni muu leht, millel on palju jälgijaid.

Kultuurisündmuste plakatite ja Facebooki event cover’ite kujundamine on muidugi ideaalis kujundaja töö. Samas saab vähese kunstiande ja harjutamisega mõlemaga hakkama, kasutades selleks mõnda uhkemat või vabalt kasutatavat kujundusprogrammi. Levinud ja lihtne tasuta veebipõhine programm on Canva.

Kommunikatsioonikanalite valikul on oluline silmas pidada, kellele on sõnum suunatud ehk kes on sihtgrupp. Nii ei tasu unustada ka traditsioonilisi võimalusi. Omal kohal on teadetetahvlid plakatitega, kust on paljud harjunud kultuurisündmuste infot leidma. Samas tasub mõelda, kuidas jõuab info noorteni, kes pole enam ei Facebookis, Messengeris ega Instagramis.

Heaks võimaluseks on ka omavalitsuse hallatav kogukonna mobiilirakendus, mis võimaldab kasutada nii kalendri funktsiooni kui saata teavitusi sarnaselt uudisteportaalide äppidele. Toimivaid lahendusi on Eestis mitmeid.

Kui Facebooki või Instagrami puhul ei saa me kontrollida, millal info lugejateni jõuab, siis n-ö oma kanalid (koduleht, paberleht, mobiilirakendus) on täielikult omavalitsuse hallata ja kontrollida. Seega tasub infot alati jagada mitme kanali kaudu.

Kultuurikorraldajal tasub meeles pidada, et valla/linna kommunikatsioonispetsialist saab aidata info levitamise ja turundusega, kui on paigas sündmuse põhidetailid, st aeg, koht, sisu, info esinejate kohta. Kommunikatsioonispetsialisti rolliks saab olla toimetada infot ja anda nõu, kuidas sõnastada pealkirja või mida sisus esile tuua, kuidas Facebookis reklaami seadistada või millal tulla infoga avalikkuse ette.

Ei ole ühte reeglit, kui vara võiks sündmuse info avaldada. Praktika näitab, et suuremate kohalike sündmuste puhul ei ole isegi aasta enne sündmust liiga vara esialgse info avaldamiseks. Seega, kui aeg ja koht on teada, siis võib juba kaaluda, kas on info avaldamiseks aeg küps, sest paljudele inimestele meeldib vaba aja plaane pikemalt ette teha.

Veel üks soovitus: tehke korra koos kommunikatsioonispetsialistiga sündmuse kommunikatsiooniplaan, kus on eri sihtgrupid, kanalid ja sõnumid ajateljel läbi mõeldud. Siis on järgmistel kordadel lihtsam.

Ametkondlikul tasandil aitab kultuurivaldkonna info paremale levikule kindlasti kaasa, kui panna aasta kultuurikalender paremini klappima, vajadusel ka naaberomavalitsusi arvestades. Kuivõrd kultuurisündmuste külastajaid on piiratud hulk, tasub suuremad kontserdid korraldada eri aegadel, et oleks võimalus osaleda kõigil huvipakkuvatel.

Praktikast tean, kui palju vaeva võib võtta ja kui loomingulisust pärssivalt võib mõjuda, kui tuleb arvestada ka teiste kultuurikorraldajate plaanidega ning oma sündmuse toimumisaega nihutada. Samas aitab kindlasti sihti hoida mõte, kelle jaoks me seda kõike teeme. Kui sündmuse külastaja ei pea samal päeval kahe toreda tegevuse vahel valima, on suurem tõenäosus, et külastajaid ja häid emotsioone on topelt.

Kui tuleme tagasi algse küsimuse juurde, siis alati on kuskil keegi, kes ütleb, et infot oli liiga vähe. Tasub meeles hoida, et kommunikatsioon on alati vähemalt kahepoolne ning sõltub nii saatjast, vastuvõtjast kui kanali kvaliteedist. Kui saatja ja kanal toimivad hästi, siis jääb loota, et ka vastuvõtja, meie oodatud külastaja oleks valmis infot vastu võtma.

Marleen Viidul, kultuurikorralduse ekspert ning endine Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja

Hiljuti tegi üks minu sõber Facebookis postituse, kus ütles, et on roheteemadest tüdinenud ning eelkõige on ta väsinud süütundest, mis kaasneb sellega, kui alati ei ole võimalik keskkonnahoidlikku valikut teha. Minu kogemus on vastupidine – ma tean hästi, et mul on keskkonnahoidliku eluviisi osas väga palju arenguruumi, aga olen otsustanud süütunde asemel uhkust tunda iga väikse õiges suunas tehtud sammu üle. Miks? Sest suured asjad algavadki väikesest ja meri koosnebki tilkadest. Täpselt sama kehtib ka keskkonnahoidlikkuse puhul – iga väike samm õiges suunas loeb.

Miks on keskkonnahoidlikkus üldse oluline?

Maailm muutub ja kliima soojeneb. Ja tegelikult ei ole nii, et mujal on liiga palav, aga Eestis tuleb mõnus vahemereline kliima. Muutused toovad kaasa torme, üleujutusi ja muid nähtusi, millega me Eestis harjunud ei ole. Detsembris 2015 toimunud Pariisi kliimakonverentsil COP21 võtsid 195 riiki vastu globaalse, õiguslikult siduva kokkuleppe kliima soojenemise pidurdamiseks. Euroopa Liidu liikmesriigid on kokku leppinud, et Euroopast saab 2050. aastaks esimene kliimaneutraalne majandus ja ühiskond. Selle ambitsioonika eesmärgi saavutamiseks peavad panustama kõik, sealhulgas kultuurivaldkonnas tegutsevad inimesed. Pealegi, Eestis saavad muutused sageli alguse kultuurivaldkonnast.

Kuidas kultuurivaldkonnas keskkonnahoidlikkusega alustada?

Tänaseks on valminud mitmeid keskkonnahoidlike sündmuste korraldamise juhiseid. Üks esimestest on SA Tartu 2024 tellimusel valminud „Keskkonnahoidlike sündmuste korraldamise juhend“ (2022). Lisaks juhendile leiab Tartu 2024 kodulehelt ka erinevateks sündmusteks mõeldud toetavad kontrollnimekirjad ja praktilised soovitused, mis teevad keskkonnahoidlike sündmuste korraldamise veelgi lihtsamaks.

Alates 01.05.2023 kehtib ühekorraplasti direktiivi alusel ühekordselt kasutatavate plasttoodete turule laskmise keeld Eestis. Alates 01.01.2024 pole avalikel üritustel enam lubatud kasutada ühekordseid nõusid. See tähendab, et ühekordsete söögiriistade, taldrikute, joogikõrte ja segamispulkade, toidu- ja joogipakendite ning joogitopside kasutamine ei ole enam lubatud. Mõistlikuks ja keskkonnahoidlikuks alternatiiviks on korduskasutatavad nõud, mida saab pesta ja seejärel uuesti kasutada. Mitmed toitlustajad pakuvad ise korduskasutatavaid lahendusi, aga on ka ettevõtteid, kelle kaudu saab pandinõusid rentida. Aasta-aastalt kasvab nende sündmuste ja festivalide hulk, kes on pandinõude süsteemi kasutanud juba mitu aastat, ning paljud toitlustajad ja sündmuste külastajad on pandinõude süsteemiga tänaseks juba harjunud.

Olles ise olnud Tartu autovabaduse puiestee projekti roheplaani koostaja ja selle täitmise jälgija, hämmastaski mind kõige rohkem see, kui palju vähem jäätmeid tänu pandinõude süsteemile tekkis. Kujutage ette, kui palju energiat ja muid ressursse on kulutatud 15 000 ühekordse sööginõu tootmiseks ja kui palju prügi sellest kasutamisjärgselt tekib. Kõik see jäi autovabaduse puiesteel tänu pandinõude süsteemile olemata.

Pandinõude kasutamise kõrval ongi teine kõige suurema mõjuga tegevus jäätmete liigiti sorteerimine. Jäätmete liigiti kogumine vähendab oluliselt olmejäätmete hulka ning suurendab sellise materjali hulka, mida saab uuesti ringlusesse võtta, nt paber, pakendid, klaas.

Millised on keskkonnahoidliku sündmuskorralduse põhimõtted?

Tartu 2024 tellimusel ja kestlike sündmuste nõustamise ettevõtte Acento OÜ-ga koostöös on valminud keskkonnahoidliku sündmuskorralduse põhimõtted, mis jagunevad järgmisteks teemadeks:

• materjalid ja ostud,
• toitlustus ja veekasutus,
• jäätmekäitlus,
• transport,
• energia- ja ressursitõhusus,
• arvestamine ümbruskonna ja kogukonnaga,

Materjalide ja ostude puhul tuleks jälgida, et külastajate nimekaardihoidjad või kaelapaelad oleksid korduvalt kasutatavad ning et meenete ja kingitustena ei jagataks ühekordse kasutusega asju, v.a toit. Ka dekoratsioonid, sildid jms peaksid olema korduvalt kasutatavad. Ilmselt olete ka ise kogenud, et kavalehed jms trükitud materjal ei leia pärast sündmust enamasti mõistlikku kasutust. Seetõttu eelistage pabermaterjalidele võimalusel digitaalseid kanaleid ja vahendeid.

Toitlustuse ja veekasutuse puhul on peamine reegel, et ühekordsete joogikõrte, segamispulkade ja kokteilikaunistuste kasutamine ei ole lubatud. Järelejäänud toidule tuleb leida mõistlik kasutus. Kui see on vähegi võimalik, siis on pudelivee asemel mõistlik pakkuda kraanivett.

Jäätmekäitluse juures on kõige olulisem jäätmete liigiti kogumine ja seda nii korraldajate, toitlustajate kui ka külastajate alal. Jäätmete liigiti sorteerimise soodustamiseks tuleb prügikastid vastavalt tähistada. Siltide kujundusfailid leiab nii eesti, vene kui ka inglise keeles Keskkonnaministeeriumi veebilehelt. Kuna jäätmete liigiti sorteerimine vajab sageli juhendamist, siis on hea mõte võimalusel kasutada rohesaadikute abi.

Liigiti kogutud jäätmed tuleb jäätmekäitleja abiga liikide kaupa ringlusesse suunata. Et liigiti kogutud jäätmetest parem ülevaade saada, on mõistlik jäätmekäitlejalt vastav raport küsida. Väiksemate sündmuste puhul võib korraldaja liigiti kogutud jäätmed ka ise jäätmejaama viia.

Transpordi puhul tuleb külastajatele jagada infot erinevate transpordivõimaluste kohta, mis on alternatiiviks üksi autoga tulemisele. Näiteks rattaga tulijate arv kasvab kindlasti, kui rajada turvaline rattaparkla.

Energia- ja ressursitõhususe tagamiseks on mitmepäevase sündmuse puhul mõistlik külastajatevälisel ajal viia elektrikasutus minimaalseks. See tähendab, et valgus, heli ning erinevad ekraanid ja tehnika ei tööta ajal, kui see pole hädavajalik. Kui ürituse toimumispaik seda võimaldab, tuleb energiaallikana eelistada püsiva elektriühenduse lahendust generaatorite jms asemel.

Ümbruskonna ja kogukonnaga arvestamine tähendab seda, et sündmuse territoorium peab sündmuse lõppedes jääma sama heasse seisukorda, kui see oli enne sündmust. Kui maastikule tekib kahju, siis tuleb see heastada. Lisaks on mõistlik sündmuse toimumisest teavitada ümberkaudsete kinnistute omanikke, et oleks võimalik arvestada ka nende vajadustega. Kindlasti on tähtis läbi mõelda parkimise korraldus ning jälgida, et sündmus häiriks minimaalselt piirkonna tavapärast elu ja toimimist.

Selleks, et keskkonnahoidlikkuse põhimõtted päriselt toimiks, on vajalik asjakohane kommunikatsioon. Keskkonnahoiuga seotud reeglid peavad külastajatele olema edastatud ja avalikult kättesaadavad vähemalt nädal enne üritust. Kindlasti tuleb keskkonnahoidlikke põhimõtteid tutvustada ka kõikidele koostööpartneritele ja kauplejatele. Keskkonnahoiu ja jäätmekorralduse reeglite tutvustamiseks on mõistlik luua lihtsad ja selged juhised, sildid, viidad. Väga tähtis on keskkonnahoidlikke põhimõtteid tutvustada ka kohapeal sündmuse ajal.

Kui seda kõike tundub korraga liiga palju, siis võib alustada ka väiksemalt ning just nendest teemadest, mis on teie sündmuse puhul kõige asjakohasemad. Ja süütunde asemel, et kõike korraga ei saa, soovitan tunda rõõmu ja uhkust ka väikeste sammude üle. Oma kogemuse põhjal julgen väita, et soov keskkonnahoidlikumaks muutuda kasvab ajas ning iga aastaga muutub see lihtsamaks, kuna teenusepakkujate ja partnerite hulk, kes keskkonnahoidlikke põhimõtteid rakendavad, suureneb pidevalt. Lisaks muutuvad ka külastajad iga aastaga teadlikumaks.

Kui on soov järgida kõiki keskkonnahoidliku sündmuskorralduse põhimõtteid, aga see tundub liiga keeruline ise hallata, siis Eestis tegutseb ettevõtteid ja teenusepakkujaid, kes on valmis aitama nii roheplaani koostamisel kui ka selle elluviimisel.

Millised on keskkonnahoidliku sündmuskorralduse õppetunnid?

1. Teadlikkus ja valmisolek muutusteks kasvab iga aastaga. Järjest rohkem on festivale, sündmusi, toitlustajaid ja kauplejaid, kes rakendavad oma tegevuses keskkonnahoidliku sündmuskorralduse põhimõtteid. Paljud neist lähtuvad keskkonnahoidlikest põhimõtetest ka oma igapäevategevuses, sest kokkuvõttes on keskkonnahoidlik lähenemine ka majanduslikult mõistlikum.
2. Üha enam on ka sündmustel osalejaid ja külastajaid, kes peavad elementaarseks näiteks pandinõude kasutamist ja jäätmete liigiti sorteerimist. Hea eeskuju nakatab ka teisi ning usun, et iga keskkonnahoidlike põhimõtete järgi korraldatud sündmus aitab sõnumit levitada ning tõstab inimeste teadlikkust.
3. Tõhus kommunikatsioon on keskkonnahoidliku sündmuskorralduse põhimõtete toimimise edu võti. Olen kogenud olukordi, kus sündmuse korraldaja ostab keskkonnahoidlikkuse põhimõtete rakendamise teenuse täies mahus sisse, sest see haakub sündmuse väärtusega. Aga sellele vaatamata viskab korraldusmeeskonna liige sündmusel korduskasutatava joogitopsi olmejäätmetesse. On väga oluline, et kogu korraldusmeeskond oleks keskkonnahoidlike põhimõtetega kursis, aitaksid sõnumit levitada ja oleksid partneritele ja osalejatele heaks eeskujuks. Ainult nii on võimalik päriselt muutust luua. Keskkonnahoidlike põhimõtete rakendamine ei ole ka siis tõhus, kui sündmusel osalejad nendest aru ei saa. Asjakohane ja läbimõeldud kommunikatsioon ning selged viidad jms teevad keskkonnahoidlike põhimõtete järgimise lihtsamaks ning loogilisemaks.
4. Kasulik on mõõta oma keskkonnahoidlike tegevuste mõju. Küsige jäätmekäitlejalt raport selle kohta, kui palju eri liiki jäätmeid tekkis. Küsige pandinõude teenusepakkujalt või toitlustajalt tagasisidet, kui palju eri liiki korduskasutatavaid nõusid kasutati. Mõõtke sündmusega seotud vee ja energia kulu. Nii on võimalik muutust ja oma sündmuse mõju mõõta ning see annab olulist sisendit uute keskkonnaalaste eesmärkide seadmiseks.

Kokkuvõttes jõuan algusesse tagasi. Keskkonnahoidlikkus ei ole enam valik, see on uus norm. Alustage julgelt ning ärge tundke ennast süüdi selle pärast, mida te veel ei tee – tundke hoopis uhkust nende oluliste keskkonnahoidlike sammude üle, mida te juba teete, ja liikuge sealt edasi.

Loe lisaks:

https://www.tartu2024.ee/ellujaamise-kunstid/keskkonnajuhend
https://envir.ee/liigiti-kogumise-juhendid-ja-sildid

Karmen Moont, kultuurikorraldaja ja endine Elva valla kultuurispetsialist

Avalik üritus korrakaitseseaduse § 58 lg 3 järgi on „avalikus kohas toimuv ja avalikkusele avatud lõbustusüritus, võistlus, etendus, kaubandusüritus või muu sellesarnane inimeste koos olemine, mis ei ole koosolek“. Sama seaduse § 59 järgi kehtestab kohalik omavalitsus enda haldusterritooriumil avaliku ürituse korraldamise ja pidamise reeglid volikogu määrusega. (Korrakaitseseadus, 2023)

Selles korras sätestatakse, millistel juhtudel ja millal tuleb avaliku ürituse luba taotleda, millised on taotlemise tingimused ja vajalikud lisadokumendid. Samuti pannakse määruses paika loa andmise või sellest keeldumise tingimused ja korraldaja kohustused. Kultuurikorraldaja peaks kindlasti tutvuma ürituse toimumiskohas kehtiva korraga, seega võiks vastav kord olla omavalitsuse kodulehel lihtsasti leitav ning taotluste menetlemisega tegelev spetsialist võiks taotlejale olla nõuga abiks. Kuigi üldjoontes on avaliku ürituse korraldamise ja pidamise nõuded omavalitsuseti sarnased, võib olla ka erisusi, mida silmas pidada.

Näiteks on oluline teada, kas ja millistes piirkondades omavalitsuse territooriumil kehtivad Keskkonnaameti piirangud. Selles osas tasub kindlasti koostööd teha omavalitsuse keskkonnaspetsialistiga. Kui ürituse toimumispaik satub olema kaitsealal, tuleb luba küsida ka Keskkonnaametilt ning arvestada ameti nõuetega. Samuti on oluline koostöö teede ja taristu valdkonna ametnikega, kui on vaja ümber korraldada liiklust. Kui avaliku ürituse korraldamisel on vaja kasutada riiklikku maanteed, on vajalik Maanteeameti kooskõlastus.

Kui avalik üritus korraldatakse selleks otstarbeks mitte ettenähtud ehitises või selleks püstitatakse ajutine ehitis või atraktsioon, siis tuleb selle kohta koostada asendiplaan, millel märgitakse evakuatsiooniteed ja päästesõidukite sisenemisteed ning see asendiplaan tuleb esitada asukohajärgsele päästekeskusele (Tuleohutuse seadus, 2022).

Korrakaitseseadusest tulenevalt tuleb kõikidest väljastatud avaliku ürituse lubadest teavitada ka asukohajärgset politseiprefektuuri. Väga suurte ja rahvarohkete ürituste puhul tasub juba sündmuse planeerimise etapis kaaluda eraldi arutelu korraldaja, politsei ja omavalitsuste esindajatega, et näiteks turvalisuse ja heakorra teemad ühiselt läbi rääkida ja eri osapoolte ootused sõnastada.

Kommunikatsioonist on juttu eraldi peatükis, kuid avaliku ürituse korraldamise kontekstis on oluline silmas pidada ka kohalikke elanikke, kes ei pruugi olla sündmuse publikuks, kuid keda see otseselt või kaudselt puudutab. Kui avalik üritus toimub öörahu ajal, sellega kaasneb vali muusika või liikluse ümberkorraldus, on oluline ka kohalikke elanikke varakult teavitada. Alati on võimalus, et keegi esitab omavalitsusele siiski kaebuse, kuid õigeaegne kommunikatsioon aitab seda riski maandada.

Nii omavalitsuse kui korraldajate huvi on, et üritused hästi õnnestuks. Selle eelduseks on omavaheline koostöö ning avatud suhtlus. Kui siiski tuleb ette nõuete rikkumisi või muid probleeme, tuleb ürituse korraldajale anda tagasisidet ning edaspidi võib loa tekstis omavalitsuse nõuded veelgi täpsemalt sõnastada.

Kaja Liivak, Eesti Rahvakultuuri Keskuse kommunikatsiooni- ja personalijuht. Ta on hariduselt jurist ja autoriõigustega tegelenud aastaid

Me kõik oleme autorid, olgu selleks siis lasteaias tehtud pilt, gümnaasiumis valmiv loovtöö või täiskasvanueas tehtud foto. Põhiseadusest tulenevalt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud (Eesti Vabariigi põhiseadus, 2015). Autoriõigus tekib kohe, kui alustate teose loomisega. Seega tekib teose autoril kirjandus-, kunsti- ja teadusteose loomisega autoriõigus ning Eestis reguleerib autoriõigusega seonduvaid küsimusi autoriõiguse seadus (2023).

Seaduse eesmärgiks on kultuuri järjepidev areng ning see loob autoritele, teose esitajatele, fonogrammi tootjatele ning raadio- ja televisiooniorganisatsioonidele soodsad tingimused teoste loomiseks ja kasutamiseks.

Kohaliku omavalitsuse kultuurikorralduse juures on väga oluline, et teaksime enda ja teiste õigusi, ei rikuks seadust ning peaks kinni põhimõttest, et kõik, mida igapäevaselt internetiavarustes näeme, pole alati mõeldud tasuta avalikuks kasutamiseks ning viiteta jagamiseks.

Kohaliku omavalitsuse kultuurikorralduses puututakse autoriõiguse ja intellektuaalse omandiga kokku igapäevaselt. On raske nimetada seda, mis kultuurikorralduses ei mahu autoriõiguste kaitse alla. Olgu selleks siis plakatite tegemisel kasutatav pildimaterjal (teatud juhtudel isegi teksti font), kontsertidel ning meelelahutusüritustel kasutatavad muusikateosed, autoritants, aastaraamatutes kasutatavad fotomaterjalid või isiklikud kirjad. Isiklike kirjade puhul peab silmas pidama seda, et need on vaieldamatult kaitstud autoriõigustega ja adressaat võib neid jagada üksnes autori nõusolekul. Praktikas seda asjaolu rikutakse ja nimetatakse tihti ametlikuks kirjavahetuseks. Seega tuleb selget vahet teha teabenõudel, ametlikul kirjavahetusel ja isiklikel kirjadel.

Sarnane olukord on näiteks veel teose pealkirjaga. Autoriõigusega on võimalik kaitsta teose originaalset pealkirja, et ei juhtuks olukorda, kus meil on kaks ühesuguse pealkirjaga samaliigilist teost kahelt erinevalt autorilt.

Samas pole kõik loometulemused autoriõigustega kaitstud ja seda reguleerib autoriõiguse seadus (edaspidi AutÕS) § 5, mille alla käivad näiteks rahvaloominguteosed, päevauudised, õigusaktid või kohtulahendid.

Rahvaloomingu puhul peab aga olema tähelepanelik just olukorras, kui mõni autor on rahvaloomingust inspireerituna loonud uue teose. Eestis on olemas kaasus, mille raames kohus on teinud otsuse, et autoriõigused kuuluvad ka Eesti rahvaloomingule ülesehitatud teostele, millele kohtu hinnangul kunstnik omab autoriõiguseid (Tallinna Ringkonnakohus, 2019). Olulisem õppetund siinjuures puudutab just seda, et kõik autoriõigusega seotud toimingud peaksid olema sõlmitud lepingus ja kokkulepped peaksid olema kirjalikud ning tõendatavad.

Seaduse järgi hakkab autoriõigus kehtima kohe, kui teos on loodud, seega see teos ei pea olema avaldatud. Oluline on teada, et autoriõigus kehtib kogu autori eluaja ja 70 aastat pärast tema surma.

Eelnevast lähtudes tuleb silmas pidada, et autoriõiguse sisu määravad isiklikud ja varalised õigused.

Isiklikud õigused ehk moraalsed õigused on autorist lahutamatud ja neid ei saa teistele anda. Isikul on õigus otsustada, kuna ja millistel tingimustel teost võib avaldada või kasutada. Samuti käib selle alla õigus autorinimele jpm. Autori isiklikud õigused pole müüdavad ja neid ei saa ka autorilt ära võtta. Seega autorlus on hüve, mis kestab ajast aega. Tsiteerides seadust, „isiku konkreetse teose autoriks olemist (teose autorsust), autori nime ning autori au ja väärikust kaitstakse tähtajatult“ (AutÕS § 44). Teosed, millele tekib autoriõigus, on sätestatud AutÕS §-s 4.

Autori varalised õigused on üleantavad kas üksikute õigustena või õiguste kogumina, seda kas tasu eest või tasuta. Saab öelda, et varalised õigused on äri objekt, seega on see õigus saada raha oma loometööga. Varalisi õigusi saab müüa või anda luba ehk litsents teose kasutamiseks teiste isikute poolt. Litsentsi ehk loa liigiks võib olla lihtlitsents, ainulitsents või all-litsents (AutÕS § 48).

Varalised õigused võivad kuuluda ka tööandjale. Näiteks AutÕS § 32 sätestab, et töölepingu alusel või avalikus teenistuses oma otseste tööülesannete täitmise korras loodud teose autoril tekib autoriõigus sellele teosele, kuid autori varalised õigused teose kasutamiseks tööülesannetega ettenähtud eesmärgil ja piirides lähevad üle tööandjale, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti.

Autoritasud

Teost võivad teised isikud kasutada üksnes autori varaliste õiguste loovutamise (üleandmise) või autori poolt antud litsentsi (loa) alusel. Samas toob seadus välja ka erandid, mis tingimusel võib teost kasutada autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta. Seda rakendatakse AutÕS §-des 18–25 ettenähtud juhtudel.

Autoritasud, väljamakse kord, viitamised ja muud kokkulepped pannakse kirja autorilepingusse. Tingimused määratakse kindlaks autori ja teose kasutaja vahelise lepinguga või autori volitusel autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni või muu isiku ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega. Loomulikult võib autor oma teoseid anda kasutada ka tasuta, aga kindluse mõttes ja tulevikus võimalike erimeelsuste vältimiseks peavad need lubadused olema kirjas lepingus.

Rääkides autorite kollektiivse esindamise organisatsioonist, siis on loodud tunnustatud organisatsioon, kes seisab autorite õiguste eest – Eesti Autorite Ühing (EAÜ). EAÜ on asutatud 8. oktoobril 1991. EAÜ on loodud eelkõige selleks, et autorid ei peaks jälgima kõiki nende teoste kasutajaid ning kasutajad ei peaks otsima tohutut hulka autoreid, kellelt teoste kasutamiseks luba küsida.

EAÜ kodulehel on kenasti välja toodud lepingute näidised ja meeles tuleb pidada seda, et litsentsitasu suurus sõltub eelkõige ürituse liigist ja teoste mahust. Sõlmitud lepingud annavad kohalikule omavalitsusele või nende halduses olevatele asutustele kindlustunde, et neil on olemas õigus muusikateoste avalikuks esitamiseks eri liiki üritustel. Olgu selleks siis kontserdid, laadad, filmiõhtud, tänuüritused, tantsuõhtud jms.

Avatud sisuga (ilma loata kasutatav materjal)

Avatud sisu võivad aidata leida erinevad otsingumootorid. Näiteks Google’ist otsides saab laiendatud otsingu kasutajaõiguste alt täpsemalt otsida ning kui soovite pildimaterjali kasutada, siis tuleks alati valida märge „piiranguteta kasutatav, jagatav või muudetav, isegi ärilisel eesmärgil“ (BY-SA-BY). Kui teosel puudub info litsentsi kohta, siis tuleb arvestada seisukohaga, et kõik autoriõigused on kinni (pole litsentsita kasutamiseks).

Sellisel juhul võite julged olla, et see materjal on avatud sisuga.

Siin on näited avatud sisuga veebilehtedest, kust saab erinevaid meediamaterjale avatud tingimustel jagamiseks:

https://wordpress.org/openverse/
https://et.wikipedia.org/wiki/Vikipeedia:Esileht
https://commons.wikimedia.org/wiki/Main_Page
https://www.europeana.eu/en

Internetimaastikult infot otsides tasub alati tutvuda materjale pakkuva sisutootja reeglitega, sest just nendest kohtadest leiate tihti teavet, mis tingimustel materjali võib ja saab kasutada.

Kokkuvõtteks

Me kõik oleme autorid ja soovime, et meie isikuandmed ja autorlus oleks kaitstud. Kultuuritöötajana teeb meie käitumise lihtsamaks asjaolu, et kohalikus omavalitsuses on kindlasti tööl kas jurist ja/või valla- või linnasekretär, kes mainitud teemadel Teid nõustavad. Autoriõiguste lepingute sõlmimisel ja vajalike kokkulepete sõnastamisel on just nemad teie paremaks käeks.

Autoriõiguste puhul tuleb alati järgida isikuandmete töötlemise korda ning pidada silmas seda, et autoril on õigus saada autoritasu, kui lepingus pole sätestatud teisiti või pole tegemist AutÕS §-des 18–25 määratud juhtudega.

Seega peame alati kontrollima allikat ning seisma hea selle eest, et nii Teie asutuse kui autori õigused oleks kaitstud lepinguga.

Loe lisaks:

Pisuke, H. 2004. Autor ja ülikool. Autoriõiguse alused. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Kalvi, A. 2002. Kultuuritööstuse olemus ja selle osatähtsus rahvamajanduses. https://www.juridica.ee/article.php?uri=2002_10_kultuurit_stuse_olemus_ja_selle_osat_htsus_rahvamajanduses
Autorikaitsest ja autorikaitsetusest
Intellektuaalomand:  https://intellektuaalomand.ee/
Patendiamet: https://www.epa.ee/
Kollektiivse esindamise organisatsioonid ja loomeliidud: https://www.epa.ee/autorioigus/autorioigus/organisatsioonid

Kaja Liivak, Eesti Rahvakultuuri Keskuse kommunikatsiooni- ja personalijuht

Me kõik vajame kindlustunnet, et meie isikuandmeid kogutaks, kaitstaks ja kasutataks seaduspäraselt. See ei puuduta üksnes andmekaitset töökohal, vaid sellega on seotud hoonetel asuvad kaamerad, sotsiaalmeedia, valimiskampaania ja – mis seal salata – ka tehisintellekt jpm.

Olgu seega kohe alguses öeldud, et andmekaitse on oluline nii individuaalsete õiguste ja vabaduse kaitsmisel kui ka usalduse, turvalisuse, seaduslikkuse ja asutuse maine tagamisel.

Seega meie kõigi jaoks on oluline, et teaksime, kuidas andmeid hoida, aga seisaksime ka selle eest, et oskaksime oma küsimuste, tähelepanekute ja loomulikult õiguskaitsevahenditega nõuda isikuandmete hoolikat kasutamist.

Seadusest tulenevalt peab igas kohaliku omavalitsuse asutuses töötama andmekaitsespetsialist, kes peab nõustama ja suunama eelnõude koostamisel ja arvestama tegevuste planeerimisel andmekaitse nõuetega.

Andmekaitsespetsialisti peamine eesmärk on seega nõustada, kuidas kasutada isikuandmeid seadusekohaselt ning kaitsta asutuse klientide isikuandmeid ja tagada nende õigused. Lisaks aitab andmekaitsespetsialist siis, kui tekib kahtlus huvidekonflikti osas.

Andmekaitse Inspektsiooni andmetel on üks murekohti see, et andmetöötlejatel endil puudub ülevaade andmetöötlusest ning andmete liikumine on kaardistamata ja mõnel juhul ka ebaseaduslik. Kõige muu juures tuleb tähelepanu pöörata veel omavalitsuste (allasutuste) dokumendiregistritele. Peamiselt eksitakse dokumentidele juurdepääsupiirangute määramisega või märgitakse vale piirangu alus. Näiteks on dokumendiregistris avalikult kättesaadavad dokumendid, mis on asutusesiseseks kasutamiseks, sisaldavad isikuandmeid või eraelulist infot inimese kohta (töölepingud, terviseandmed jms).

Selge on see, et eraelu kaitse teemal on väga palju küsimusi. Kultuurikorraldajate jaoks on üks põhilisi teemasid avalikel üritustel pildistamine ning omavalitsuste puhul ka vastsündinute nime avaldamine valla- või linnalehes. Olgu siinkohal siis kohe öeldud, et pildistamisel pole isikult nõusolekut vaja võtta, kui jäädvustamine toimub avalikus kohas, kus pildistamist ja/või filmimist võib eeldada. Andmekaitse Inspektsiooni selgituse järgi asendab inimese nõusolekut tema teavitamine sellises vormis, mis võimaldab tal heli- või pildimaterjali jäädvustamise faktist aru saada. Teavitamiskohustus ei kehti avalike ürituste puhul, kus võib mõistlikult eeldada, et avalikustamise eesmärgil pildistatakse ja filmitakse (nagu näiteks rahvaspordiüritustel, laulu- ja tantsupidudel).

Mis puutub aga vastsündinu nime ja sünnikuupäeva avaldamist, siis sellisel puhul peaks arusaamatuste vältimiseks vastsetelt lapsevanematelt selleks nõusoleku küsima.

Loomulikult jääb inimesele õigus nõuda enda andmete avaldamise lõpetamist, kui seadus ei sätesta teisiti ja see on tehniliselt võimalik ega too kaasa ebaproportsionaalselt suuri kulutusi.

Kõike eelnevat arvestades on väga oluline, et enne andmete kogumist ja avaldamist peetakse nendel teemadel nõu asutuse andmekaitsespetsialistiga, kes on valla- ja linnavalitsuses (hallatavas asutuses) tööl. Tuleb meeles pidada seda, et igaühel on õigus küsida kinnitust enda andmete töötlemise kohta ja tutvuda andmetega, mida asutus on tema kohta kogunud. Sellest tulenevalt on väga oluline, et andmekaitsetingimused koostatakse vastavalt enda andmetöötlusele ning see eeldab asutuses andmetöötluse kaardistamist ja sellest aru saamist.

Alati saab küsimuste korral pöörduda Andmekaitse Inspektsiooni poole, sest selle asutuse eesmärk on aidata kujundada ühiskonda, kus väärtustatakse üksikisiku õigust eraelule ja riigi tegevuse läbipaistvust.

Pole vahet, kas tegemist on omavalitsuse, raamatukogu või rahvamajaga, alati tuleb väga hoolikalt läbi mõelda, mis andmeid ja milleks kogume ning kuidas neid andmeid hoitakse, töödeldakse ning milline on andmete kogumise seaduslik alus.

Loe lisaks:
Andmekaitse ja isikuandmete vastutustundliku töötlemise põhimõtted: https://www.aki.ee/et
Nõuandeid tööandjale: https://www.aki.ee/et/uudised/nouandeid-tooandjale
Isikuandmete kaitse seadus: https://www.riigiteataja.ee/akt/104012019011?leiaKehtiv

Mari Puuram, MTÜ Eesti Puuetega Inimeste Koda nõunik

Kultuur on valdkond, mis aitab inimestel ühiskonnaelus osaleda ja seda nii kultuuri loomise kui sellest osasaamise kaudu. Toimides lähimuspõhimõttel, on kohalikel omavalitsustel oluline roll luua kõigile võimalused ligipääsetavast kultuurist osasaamiseks spordi, teatri, kontsertide, näituste, muuseumide, spordisaalide, ujulate, mänguväljakute jm kaudu. Tihti on kohalikes omavalitsustes asutusi, mis pakuvad võimalusi erivajaduseta inimesele, kuid vananeva elanikkonna tingimustes on oluline ligipääsetavuse tagamine kogu elukaare vältel, sealhulgas kehalise või meelelise funktsiooni kõrvalekaldega inimestele.

Ligipääsetavusest, mis on erivajadusega inimestele hädavajalik ühiskonnaelus osalemiseks, võidavad paljud sihtrühmad. Kui kultuuri loomise ja selles osalemisega seotud ligipääsetavuse kitsaskohad on lahendatud, siis tulevad sinna külastajad, sest iga inimene soovib toime tulla väärikalt ja iseseisvalt ning ligipääsetavad lahendused loovadki eeldused osalemiseks isiklikust võimekusest olenemata. Mõnikord piisab väikestest kohandustest ja raamist välja mõtlemisest, et kultuur tuua erinevatele sihtrühmadele lähemale.

Ligipääsetavuse valdkonna ühes olulisemas dokumendis, „Ligipääsetavuse rakkerühma lõpparuandes“ (Riigikantselei, 2021) on esile toodud mitmed probleemid, millest peamine on suutmissurveta osalemine. Rakkerühma andmetel kajastub suutmissurve paljudes kultuuriteenustes, mis tähendab, et inimese isiklik võimekus takistab kultuuri luua või sellest osa saada. Ligipääsetavust hinnatakse nimelt mitmest aspektist – informatsiooni ja kommunikatsiooni vaatenurgast ning füüsilisest ligipääsust ja ligipääsust sisule – ning praegu võib öelda, et ligipääsetavaid kultuurisündmuseid on üksikuid ning ligipääsetavad on ainult üksikud sündmuste osad. On veel teisigi probleeme, nagu näiteks on puudu eri meelte kaudu kogetavast materjalist (sündmuste kavad või ekspositsiooni tutvustused jne), ei kasutata lihtsustatud keelt ega esemelist või piltkommunikatsiooni. Ka saatja pilet on tihti tasuline, mis tähendab, et puudega inimene peab maksma kahe pileti eest, saades vastu suuremalt jaolt mitteligipääsetavat kultuuriteenust. Ligipääsetavuse üks olulisi komponente on ka teadlikkus puudest tulenevast erivajadusest, mis aitab erinevate sihtrühmadega paremini suhelda.

Rakkerühma lõpparuanne vaatab lähemalt ka teist olulist punkti – teenuste terviklikku teekonda ja seda nii kasutajate kui kogu süsteemi vaates. Kultuuri tarbimisel on oluline ka sihtkoha kohta olev info asutuse kodulehel, seda alates lähimast ühistranspordi peatusest muu sündmust puudutava ligipääsetavuse infoni. Juhtteed, kirjelduskaardid, loogilised ja standardsed sildid ja viidad aitavad kõigil sündmusele kohale jõuda ja kohapeal orienteeruda. Punktkirjas või lihtsas keeles sündmuse kava, viipekeeletõlge jne aitavad kultuurisündmusest osa saada. Universaalsel ehk kaasaval disainil baseeruvad keskkonna lahendused ja erinevad ligipääsetavuse vahendid (nagu subtiitrid ja kirjutustõlge vaegkuuljatele, kirjeldustõlge nägemispuudega inimestele, lihtsustatud keel kerge intellektipuudega inimestele jne) aitavad kaasa kultuurist osasaajate hulga kasvule. Püüdke leida loovaid lahendusi, et inimesed ei tunneks, nagu ei oleks nendega arvestatud – nii on soovitatud ka käsiraamatus „Suunised turismiteenuste ligipääsetavuse parandamiseks psüühilise erivajadusega inimestele“ (Käär et al., 2022).

Toon mõned näited. Eakas proua soovib minna kohalikku kultuuriseltsi lapselapsega näitust vaatama. Pildid on asetatud keskmise inimese silmade kõrgusele, kuid proua on lühikest kasvu. Lapselaps sooviks pilte näha, kuid proua ei jõua last sülle võtta. Fotonäitusest ühe osa alla on asetatud tribüünid, kuid proua ei ole kindel, kas nendel tohib seista, sest puudub lubav märgis. Kumbki ei saa fotonäitusest osa. Asetades fotomaterjali sellisele kõrgusele, et see on nähtav isteasendist, on võimalik suuremal hulgal inimestest näitusest osa saada, sh lastel, ratastooli kasutajatel ja lühikest kasvu täiskasvanutel. Fotode juures olevatest tekstidest saab teha lihtsustatud keeles kokkuvõtted, luues ligipääsetavust kerge intellektipuudega inimestele, lastele, vähese lugemis- või keeleoskusega inimestele. Nägemispuudega inimestele mõeldud kirjeldustõlke saaks avada QR-koodi abil ning seesama näituse ja asutuse kodulehel olev kirjeldustõlge oleks kättesaadav ka kohale tulemata. Saadaoleva info tõlkimine viipekeelde, nende üleslaadimine kodulehele ja QR-koodi lisamine näitusele aitab viipekeelsel elanikkonnal osaleda. Lisaks, lastele ja noortele mõeldud mänguväljakud, aga ka spordisaalid ja ujulad peavad olema läbimõeldud nii, et sellest saaksid osa meelelise või funktsiooni kõrvalekaldega inimesed. Näiteks on võimalik liivakast tuua istumiskõrgusele, kus lapsevankris või ratastoolis laps saab mängida istuvas asendis, või luua riietusruumis sooneutraalsed WC-d ja kabiinid, et neid saaksid vajadusel kasutada need, kes vajavad riietumisel kõrvalist abi.

Tuues elukaare jooksul ligipääsetavuse kohta näiteid, siis kuulmislangusega inimene saab kultuurist kõige paremini osa, kui selleks on loodud keskkond, mis aitab kultuuri (ja kõike muud) visuaalselt tarbida. Samuti on oluline tekstilise alternatiivi, subtiitrite olemasolu. Vastuvõtulauda, teatri- või kontserdisaali paigutatud silmusvõimendusest ja kommunikaatorist üks ühele suhtlusel saavad abi kuulmislangusega inimesed, kelle hulgas on palju eakaid. Oluline on, et ruumis oleks hea akustika ja piisav valgustus nii viiplemiseks kui ka suu pealt lugemiseks, aga ka liikumiseks vaegnägijatele.

Nägemispuude seisukohast on oluline kõik, mis on kuulmise või kompimise kaudu kogetav. Suhtlemisel on vajalik ennast tutvustada ja kirjeldada, rääkida inimesega otse, vajadusel juhatada jne. Oluline on avalikus ruumis liikumiseks kasutusele võtta juhtteed ning punktkirjas sildid kavade, menüüde, toote- või ruumi kirjelduste jaoks. Kombitavad kaardid või kirjelduskaart lähimast ühistranspordi peatusest on oluline abivahend nägemispuudega inimesele.

Intellektipuudega inimestele mõeldud lihtsustatud keele, piktogrammide, siltide ja viitade kasutamine avalikus ruumis aitab neil ühiskonnaelus osaleda, uusi asju õppida ja kogeda. Intellektipuudega täiskasvanuga suhtlemisel on oluline teada, et ei räägita lapsega, seega nunnutamise asemel võiks kasutada selget ja lihtsat keelt ilma kujundliku kõneviisita. Kui on kohti, kuhu intellektipuudega täiskasvanu oodatud ei ole (näiteks mänguala), siis tuleb leida vastav selge märgistus selle jaoks. Piktogrammid on olulised ka lastele ning vähese keeleoskusega inimestele.

Käimisabivahendite kasutajaga on hea kontakt leida teda samal tasapinnal kõnetades (nt istuvas asendis) ning rääkida alati inimese enda, mitte tema saatjaga. Tähtis on järgida puudega inimeste erivajadusest tulenevaid nõudeid ehitisele (määrus number 28). Liikumistakistustega inimestele mõeldud õige kaldega pandusest (maksimaalselt 6%, võimalusel võiks kalle olla sellest väiksem), astmeteta sisenemisest, liftist, mõlemal pool asetsevatest käsipuudest, hästi valgustatud ruumidest, kontrastsetest pindadest jne on abi kõigile külastajatele, erivajadusega inimestele, hajunud tähelepanuga või ajutise vigastusega inimestele, lastele ja eakatele.