Kultuuriasutused ja rollid

Eino Pedanik, Kultuuriministeeriumi rahvakultuurinõunik

Rahvamaja on üldmõiste, mis koondab rahva- ja kultuurimaju, kultuuri- ja huvikeskusi, seltsi- ja külamaju, mida kasutatakse nii harrastusliku kui professionaalse kultuuri loomiseks ja vahendamiseks. Rahvamajade katusorganisatsioonid on Eesti Rahvamajade Ühing (kultuurikeskused, rahvamajad) ning Eesti Külaliikumine Kodukant (külamajad, seltsimajad). ERK andmekogus on detailselt kirjeldatud kokku 376 rahvamaja taristut.

Rahvamaja rollid võivad tänapäeval olla:

• kultuuritegevuse korraldamine;
• huvi- ja harrastustegevuse korraldamine (laul, tants, teater, käsitöö jne);
• professionaalse kultuuri vahendamine;
• kino funktsioon;
• seltside kodu;
• meelelahutuskeskus;
• koolituskeskus (õppe- ja enesetäiendamise võimaluste pakkumine);
• küla arenduskeskus;
• külakeskus (külavanema kabinet);
• kooskäimise (uudiste edastamise) koht jne.

Peale selle võib rahvamaja olla ka kohalike kultuuriteenuste kompleks, kus võivad tegutseda ka muuseum, raamatukogu, muusikakool, turismiinfopunkt, noortekeskus, täiendõppekeskus ja/või kohvik.

Rahvamajade traditsioon on üle 135 aasta vanune. Esimese Eesti Vabariigi ajal 1931. aastal võeti vastu rahvamajade seadus, mis kirjeldas rahvamajade sisulist tööd ning reguleeris rahvamajade võrgustiku rajamist. Praegu meil puudub selline rahvamajade seadus, kuigi selle vajaduse üle on ühiskonnas aeg-ajalt arutelusid peetud. Seega on omavalitsustel rahvamajade töö korraldamisel suhteliselt vabad käed ning rahvamajad tegutsevadki erinevalt.

Enamasti tegutsevad rahvamajas kultuurikollektiivid ja omavalitsus toetab nende tegevust. Harva kohtab näidet, kus rahvamaja on kui kinnisvara haldusfirma ja ühe töötaja roll on maja välja rentida erinevateks üritusteks (suuremate majade ruumide rentimine erinevatele asutustele). Selline olukord on tekkinud rahvamajale määratud omatulu teenimise plaani tõttu ja rahvamaja töötaja ei peaks enam olema kultuuritöötaja. Üpris sageli esineb olukordi, kus rahvakultuuri kollektiivide MTÜ-d on kohustatud rentima rahvamaja ruume tasu eest. On ka juhtumeid, kus kollektiiv saab omavalitsuselt tegutsemiseks toetust, aga tasub selle eest omavalitsusele ruumirenti. Sageli on väiksemates kohtades olemas rahvamaja hoone, mis seisab enamuse ajast tühjana ja kasutuseta. Kogukonna elanik saab maja kasutada oma pere üritusteks või tähtpäevadeks. Üksikutel juhtudel, just väiksemate hoonete puhul, on rahvamaja halduskasutuslepinguga antud kultuuri- või külaseltsile (MTÜ-le) haldamiseks. Need näited loovad pildi sellest, kuivõrd erinev on kohalike omavalitsuste kultuuripoliitika rahvamajade osas.

Seoses haldusreformi järgse esimese valimistsükli ja koalitsioonikokkulepete lõppemisega on paljudes omavalitsustes otsustatud viia rahvamajad ühtse juhtimise alla. Mais 2023 oli selliseid omavalitsusi juba 34 ning mitmed omavalitsused on sarnaseid samme planeerimas.

Kultuuriministeerium on koostöös rahvamajade esindajatega välja pakkunud liigituse, millega jaotatakse rahvamajad funktsioonide ja hoone võimaluste järgi kolme gruppi:

1. Seltsimaja ehk kogukonnakeskus (külamaja) on eraõigusliku juriidilise isiku poolt asutatud või hallatav kultuuriasutus, mis toimib kogukonna omaalgatuse põhimõttel ning mille eesmärk on korraldada seltsielu ja arendada kohalikku elu.

• Seltsimajas ei ole üldjuhul palgalist tegevjuhti (v.a ringijuhid).
• Seltsimaja funktsiooni (ruumide poolest) võivad täita lisaks spetsiaalselt ehitatud hoonele ka rahvaraamatukogu, muuseum, alg- või põhikool, lasteaed.
• Seltsimaja haldajaks on (üldjuhul) mittetulundusühing ning see toimib kogukonna omaalgatuse põhimõttel.

2. Rahvamaja on kultuuriasutus, mille ülesandeks on kohaliku elanikkonna kultuuri-, huvitegevus-, enesetäiendus-, teabe- ja meelelahutusvajaduste rahuldamine; rahvakultuuri edendamine; kontsertide, etenduste, näituste ja muude kultuurisündmuste korraldamine; tingimuste loomine harrastuskollektiivide, huviringide, kultuuriseltside ja -seltsingute tegevuseks.

• Rahvamajas on loodud minimaalsed võimalused kultuuriteenuse tarbimiseks (ruumide eripärast lähtuvalt on kultuuritarbimine piiratud).
• Rahvamajas on põhirõhk ühistegevusel.
• Rahvamajal on väike lava, keskmine saal istekohtade arvuga 100–200, üldjuhul puudub statsionaarne kvaliteetne valgus- ja helitehnika.

3. Kultuurikeskus on suuremas omavalitsuses või maakonna keskuses tegutsev kultuuriasutus, mis täidab rahvamaja funktsiooni, olemas on kvaliteetne tehniline baas ja piisavalt tööjõudu, et korraldada piirkonnas suuri kultuurisündmusi ning vahendada professionaalset kultuuri.

• Kultuurikeskuse personal koosneb juhatajast, kunstilisest juhist ja abipersonalist.
• Kultuurikeskusel on lisaks elanikkonna harrastusliku tegevuse korraldusele suurem võimalus vahendada professionaalset kultuuri.
• Kultuurikeskusel on lava, eesriie, statsionaarsed tehnilised seadmed (heli- ja valgustustehnika), saalis on üle 200 istekoha, sageli on mitu saali ja/või mitmeid proovi- või näituseruume.

Ülle Talihärm, Kultuuriministeeriumi raamatukogunõunik

Eesti raamatukogude missioon on kujundada inimeste lugemisharjumusi, toetada elukestvat õpet ja tagada kõigile vaba ligipääs informatsioonile ning teadmistele. Tulemuseks on kultuurne, intelligentne ja elus hästi hakkama saav kodanik.

Rahvaraamatukogu füüsiline keskkond, kuvand ja multifunktsionaalsus mõjutab üha enam kohaliku piirkonna atraktiivsust. Kaugtöö ruumid ja võimalused ettevõtjatele, kiire internet, heli- ja videostuudiod, laste- ja noorte huvitegevuse alad, rühmatöö võimalused, mitmekülgsed üritused ja koolitused meelitavad kohale kaugtöö tegijaid, turiste, nädalavahetuse reisiselle ja teisi kultuurihuvilisi, mõjutades ühtlasi ka piirkonda elama asumise otsuseid.

Kohalikud omavalitsused kasutavad juba igapäevaselt oma rahvaraamatukogude potentsiaali kohalike ja riigi teenuskohtadena ning nende töötajaid tugiisikutena. Inimesele lähedal asuva infoasutuse töötajana on raamatukoguhoidjatel palju teadmisi, et infootsijaid juhatada ja juhendada.

Raamatukogud võivad pakkuda lisaks lugemise edendamisele kui põhiteenusele ka lisateenuseid, alates inimeste juhendamisest digitoimingutes kuni keeleõppe toetamise ja kriisiabi tegevustesse panustamiseni. Näiteks võivad lisateenused olla seotud tervisedenduse, lõimumise, tööturuteenuste, finantskirjaoskuse edendamise või elukestva õppega. Lähtuvalt elanike huvist ja vajadusest on nimetatud teenused integreeritavad raamatukogu teenustega.

• Lähiaja raamatukogude arengusuunad

Eesti raamatukoguvõrgu (sealhulgas kohalike raamatukogude) arendamiseks seatud ühised sihid on koostatud ja sõnastatud kultuurivaldkonna arengukavas „Kultuur 2030“. Selle alusel on raamatukogude valdkonnas 11 peamist eesmärki:

1. Raamatukogud tagavad kõikidele inimestele jätkusuutlikult vaba juurdepääsu informatsioonile ja avalikele e-teenustele.
2. Raamatukogunduse valdkonna riiklik juhtimine on hästi koordineeritud, et muuta valdkonna kuvand tänapäevaseks.
3. Raamatukogud pakuvad kasutajatele lihtsat juurdepääsu aja- ja asjakohastele kogudele ning andmebaasidele.
4. Raamatukogudel on oluline roll väärtuspõhise ühiskonna kujundamisel ja infopädevuste arendamisel.
5. Raamatukogud inspireerivad lapsi ja noori lugema.
6. Raamatukogud on kaasavad kultuuri-, haridus- ja kogukonnakeskused.
7. Raamatukogude füüsiline keskkond on inspireeriv, mitmekülgne ja ligipääsetav.
8. Raamatukogud suudavad sammu pidada tehnoloogilise arenguga.
9. Raamatukogude valdkond teeb koostööd ja viib läbi ühisprojekte.
10. Raamatukoguspetsialistide pädevuste arendamine toetab kiirelt muutuvas ja digitaliseeruvas infokeskkonnas tegutsemist.
11. Raamatukogud lähtuvad jagamis-, ring- ja rohelise majanduse põhimõtetest.

• Rahvaraamatukogu teenuse hindamine

Rahvaraamatukogu teenustasemest parima ülevaate või võrdluse saamiseks võib kasutada minuomavalitsus.ee raamatukogu valdkonna omavalitsuse või omavalitsuste vaadet. Raamatukogude statistika on leitav ka Statistikaameti statistika andmebaasist. Mõõdikud aitavad hinnata teenuse kvaliteeti, et vajadusel seda ajakohasemaks muuta.

Raamatukogusid külastab 50% Eesti elanikest, seega on raamatukogud suurima kliendikontaktiga kultuuriasutused Eestis.

• Rahvaraamatukogu juhtimise ja töö korraldamine

Eesti raamatukogud teevad mitmekülgsetele ülesannetele ja erinevale valdkondlikule kuuluvusele vaatamata tihedat koostööd, tuginedes rahvusvahelistele standarditele ja Eestis koostatud juhenditele. Rahvaraamatukogude juhtimisel järgitakse kultuuriministri kinnitatud rahvaraamatukogu töökorralduse juhendit.

Rohkem kui 50 kohalikus omavalitsuses on raamatukogud viidud ühtse juhtimise alla, et tõsta teenuse kvaliteeti.

• Laiem ligipääs kogudele, sh digitaalsetele

Kohaliku omavalitsuse raamatukogudel on oluline liituda üleriigiliste informatsiooni kättesaadavust parandavate teenustega. Sama oluline on aktiivselt pakkuda uusi võimalusi oma elanikele.

2022. ja 2023. aastal avas Eesti Rahvusraamatukogu (RaRa) kaks uut üleriigilist teenust, mis suurendavad kõigi omavalitsuste elanike väljaannete kättesaadavust. Eesti raamatukogude ühisel laenutusplatvormil Minu Raamatukogu (MIRKO) on nii väljaannete laenutamise ja pakiautomaati või kulleriga koju tellimise võimalus kui üleriigilise e-laenutuse võimalus. Väljaannete laenutusteenusega on ühinenud 30 raamatukogu ja laenutamiseks on enam kui miljon raamatut. Eesti e-raamatuid, audioraamatuid, perioodikat on laenutuses rohkem kui 3000. Rahvaraamatukogude tegevust toetavate RaRa arendusprojektidega kursis olemiseks tuleks külastada RaRa kodulehte, sest käivitumas on ühtsele raamatukogusüsteemi hankimisele eelnev detailanalüüsi etapp.

Raamatukogude valdkonna teenusele avaldab lähiajal positiivset mõju Kultuuriministeeriumi algatatud „Kultuuripärandi digiteerimise tegevuskava 2018–2023“. Selle tulemusel saavad leitavaks ja kättesaadavaks riigi hallatavates mäluasutustes olevad Eesti kultuuri jaoks olulised pärandi objektid, mida on kokku üle 900 miljoni. 2021. aasta sügisel alustati digikultuuri strateegia ja uue kultuuripärandi digitegevuskava 2.0 koostamist. 

• Riigi toetus rahvaraamatukogudele

2023. aastal toetab Kultuuriministeerium raamatukogusid 4,2 miljoni euroga, millest 2,2 miljonit on trükiste ja e-väljaannete toetuseks.

Kohalikud omavalitsused investeerivad iga-aastaselt raamatukogude kui kogukonnakeskuse innovatsiooni, aga nüüd on sellele tuge pakkumas ka Kultuuriministeerium. 2023. aastal avanes rahvaraamatukogudele iga-aastane taotlusvoor „Rahvaraamatukogude arendusprojektid“ (kiirendi) nii koolitus- kui ka investeeringuprojektideks. Taotlusvooru eelarve on 0,5 miljonit eurot. Toetuse eesmärk on pakkuda rahvaraamatukogudele võimalust ajakohaste ja uuenduslike lahenduste loomiseks ja ruumide kogukonnategevusteks kohandamiseks, parandada raamatukogu- ja muude avalike teenuste kvaliteeti ning kättesaadavust, tõsta raamatukogutöötajate professionaalsust, arendada rahvaraamatukogude ja raamatukogude vahelist koostööd ning aidata kaasa rahvusvahelistumisele. Taotlusvooru aluseks on kultuuriministri määrus.

• Valdkonna huve edendavad partnerid

Raamatukogude valdkonna poliitika kujundamisel on nii riigile kui kohalikele omavalitsustele oluliseks partneriks rahvaraamatukogude nõukogu Kultuuriministeeriumi nõuandva koguna. Sinna kuuluvad raamatukogude ja nende asutajate esindajad, MTÜ Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing (ERÜ) ja muud raamatukogude valdkonna asjatundjad. ERÜ-l on ligikaudu 800 liiget ja ühingu kaudu saavad raamatukoguhoidjad kaasa rääkida raamatukogunduse arendamises. Ühiselt on koostatud nii visioonidokument „21. sajandi raamatukogu“ kui ka „Rahvaraamatukoguteenuse kvaliteedihindamise mudel“. Üha olulisemaks muutub kohaliku omavalitsuse rahvaraamatukogu valitud nõukogu roll raamatukogu arengu kavandamisel.

• Töötajate täiendkoolituse võimalused

Teenuse kvaliteeti saab tõsta kompetentne ja ajakohaste teadmistega töötaja.

ERÜ viib läbi koolitusi, erialaüritusi ja korraldab raamatukoguhoidja kvalifikatsiooni tõendamist ja saamist. Raamatukoguhoidja kutsestandarditega (tase 6–8) saab tutvuda Kutsekoja kodulehel.

RaRa pakub samuti täienduskoolitusi ja kutsekoolituse programmi. Kutsekoolitus on mõeldud eelkõige raamatukoguhoidjatele, kellel puudub haridus raamatukogunduses ja infoteaduses.

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut koolitab infotöötajaid infokorralduse rakenduskõrghariduse õppekaval. Alates 2023. aasta sügisest pakub Tartu Ülikool ka mikrokraadiprogrammi „Kogukonna arendamise ja projektitöö alused praktikutele“, mis annab kultuuri- ja noorsootööga tegelevatele praktikutele kogukonna arendamise ja projektitöö aluspädevused.

• Rahvaraamatukogu seaduse (RaRS) muudatused

Eelnõuga ajakohastatakse rahvaraamatukogude valdkonna tegevus (võrgu loomise põhimõtted, rahvaraamatukogu ülesanded, struktuur ja juhtimine). Näiteks praegu on võrgu loomise põhimõtted ilmselgelt ebamõistlikud. Samuti muudetakse senine killustatud raamatukoguteenuse korraldus ühtseks, et parendada tööprotsesse infosüsteemi ning automaatsete ja elektrooniliste lahenduste abil. Suurim põhimõttelist laadi muudatus on riiklike raamatukoguteeninduse koordineerimise ülesannete ja nende korralduse uuendamine. Maakondlikult ja maakonnaraamatukogude tasandilt tuuakse ülesanne etapiviisiliselt Kultuuriministeeriumi tasandile ning volitatakse halduslepinguga kesksele koordinatsiooniüksusele.

Muudatuste eesmärk on suurendada kasutajakesksust ja -mugavust, teenuste kasutatavust ja kättesaadavust.

Marju Reismaa, Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik

Eestis on Statistikaameti andmetel 170 muuseumi 227 külastuskohas, mis kõik panustavad Eesti mälu talletamisse, mõtestamisse ja vahendamisse. Muuseumidel on oluline sotsiaalne ja majanduslik mõju. Muuseumid hoiavad ja kujundavad meie identiteedi, räägivad meie lugu nii Eesti elanikele kui ka külalistele. Nad aitavad kaasa harituma ja avatuma ühiskonna loomisele, panustavad inimeste heaolusse ja paremasse elukeskkonda ning on loovuse ja uute ideede allikaks. Muuseumid on tihedalt seotud turismiga ning seeläbi tekib kaudne majanduslik tulu kohalikele majutus- ja toitlustusettevõtetele. Samuti on muuseumide tegevus läbi põimunud teiste loomemajanduse valdkondadega: näituste korraldamisel vajatakse sisekujundajate, kunstnike, disainerite, arhitektide, fotograafide jt teenused. Muuseumides korraldatakse kontserte ja teatrietendusi, filmitootjad kasutavad muuseume võttepaigana. Suuremad muuseumid on ka olulised reklaamitellijad. Paigad, kus on professionaalselt juhitud ja huvitavat sisu pakkuvad muuseumid, tõmbavad ligi talente ja kõrge lisaväärtusega ettevõtteid. Kõik see kokku muudab muuseumid võimsaks, kuid Eestis veel mõnikord alahinnatud vahendiks kohaliku arengu kavandamisel ja juhtimisel.

Kui lai on Eesti muuseumide mõjuala? Statistikaameti andmetel toimus 2022. aastal 2,5 miljonit muuseumikülastust (sisaldab nii korduvkülastusi kui ka välisturiste). Enne koroonakriisi (2019) oli külastuste arv 3,54 miljonit. AS-i Emori 2018. aastal koostatud muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate uuringu tulemused näitasid, et muuseumikülastajate osakaal võib ulatuda 60%-ni Eesti elanikkonnast (AS Emor, 2018). Muuseumide infosüsteemi MuIS kaudu museaalidega tutvumise võimalust kasutab keskmiselt 97 000 inimest aastas.

Riigi ülesanne on luua eeldused, et kõik muuseumid saaksid võimalikult hästi hoida ja tutvustada inimestele meie ajalugu. Selleks on loodud mitmeid rahalisi toetusmeetmeid, arendatakse muuseumide infosüsteemi MuIS, kavandatakse ühiseid pärandihoidlaid ning muuseume ja nende omanikke nõustab Muinsuskaitseamet, kelle ülesandeid laiendati 2019. aastal muinsuskaitseseaduse muutmisega.

Kultuurivaldkonna arengukava „Kultuur 2030“ seab muuseumivaldkonnas seitse peamist eesmärki:

Siht nr 1: Eesti muuseumimaastik on mitmekesine, arenev ja jätkusuutlik.

Riik peab oluliseks muuseumide regionaalse ja temaatilise paljususe hoidmist, kuid ei kavanda riiklikke investeeringuid uute muuseumide ja ekspositsioonipindade rajamiseks. Tähelepanu suunatakse olemasolevate muuseumide tegevuste kvaliteedile ja tõhususele. Ka KOV-id peaksid üle vaatama oma muuseumide tegevuse korralduse ja mõtlema koostöös muuseumiga läbi selle, kas ja kuidas saaks muuseum veelgi paremini valla või linna eesmärkidele kaasa aidata. Muuseumid (ka need, mille omanik ei ole KOV) tuleks hõlmata omavalitsuse arengustrateegiatesse, sh nii turismi, planeeringute, hariduselu kui ka sotsiaalvaldkonna vaates.

Siht nr 2: Muuseumikogudes asuv kultuuripärand on hästi hoitud ja kõikidele inimestele mugavalt kättesaadav.

KOV-id peaksid jälgima, kas nende muuseumidel on koostatud riskianalüüs, ohuplaan ja muuseumikogu korralduse põhimõtted (s.o ülevaade, kuidas kogusid kirjeldatakse, säilitatakse ja kasutatakse).

Siht nr 3: Muuseumid panustavad olulisel määral teadus- ja arendustegevusesse.

Muuseumides tehtav uurimistöö loob uut teadmust ajaloost, mõtestab ja tutvustab kultuuripärandit, kuid avastamata potentsiaal on koostöö ettevõtjatega, nt tootearenduses või innovaatiliste uurimissuundade ja metoodikate rakendamisel. KOV-id saavad kokku viia muuseumid ja kohalikud väikeettevõtjad. Näiteks on võimalik muuseumi kogudes oleva allikmaterjali alusel pakkuda konsultatsioone toidutootjatele või toitlustuskohtadele toidu piirkondlike eripärade kohta; aidata luua lugusid, mis võimaldaksid anda pakutavatele roogadele lisaväärtust; leida ideid toidupärandil põhinevate toodete pakendamiseks.

Siht nr 4: Muuseumid on mitmekülgsed ja arendavad hariduskeskused.

Riik suunab ja toetab muuseume välja töötama programme erivajadustega inimestele, eakatele ja eesti keelest erineva emakeelega vähelõimunud ja uussisserändajatest Eesti elanikele. Soovime suurendada kultuuriranitsa toetusmeedet. Linnad ja vallad saavad siinkohal kaasa aidata, kui toetavad koole õppekäikude transpordi organiseerimisel.

Siht nr 5: Muuseumides töötavad oma valdkonna professionaalid, kelle tööd väärtustatakse.

Spetsialistide pealekasvu tagamiseks peab muuseumitöötaja elukutse olema konkurentsivõimeliselt tasustatud, seda sõltumata muuseumi omandivormist. Praegu on vaid 10% KOV-idest suutnud KOV-i kultuuritöötaja miinimumpalga võrdsustada riikliku kultuuritöötaja miinimumpalgaga.

Siht nr 6: Muuseumid käsitlevad ligipääsetavust laiemalt kasutajate kogu elukaare ulatuses.

Riik lähtub muuseumide taristut ja tegevusi kavandades kaasava disaini põhimõttest, mis arvestab kasutajate vajadustega läbi terve elukaare. Samuti suuname muuseume oma teenuste pakkumisel arvestama kõikide kasutajatega, sh laste ja noortega, eakatega, liikumis-, kuulmis-, nägemis- ja intellektipuudega külastajatega. Sama lähenemist ootame ka KOV-idelt.

Siht nr 7: Muuseumid teevad tihedat koostööd ühisprojektide elluviimisel ja muuseumivaldkonna turundamisel ning osalevad aktiivselt rahvusvahelises koostöös.

Piiratud ressursside tingimustes on valdkonnaülesed ühisalgatused kriitilise tähtsusega, seda nii muuseumide ühisel tutvustamisel Eestis ja välisriikides, mahukate näituse- ja teadusprojektide elluviimisel kui ka töötajate kompetentside arendamisel. Üks viimatine hea näide on muuseumikaart ehk Eesti muuseumide aastane ühispilet, mille loomist Kultuuriministeerium toetas. Soovitame kindlasti munitsipaalmuuseumidel selle kaardiga liituda, eriti kasulik on see just väiksematele muuseumidele, kes võidavad sellega kaasnevast ühisturundusest.

Loe lisaks:

https://ajakiri.muuseum.ee/muuseum-kas-ka-terviseasutus-eesti-rahva-muuseumi-ja-tartu-ulikooli-kliinikumi-psuhhiaatriakliiniku-koostooprojekti-naitel
https://www.kul.ee/kultuuriranits
https://muuseumikaart.ee/
https://www.oecd.org/cfe/leed/oecd-icom-guide.htm

Kadi-Ell Tähiste, Kunstiasutuste Liidu tegevjuht

Kunstigalerii roll kohalikus omavalitsuses on mitmekesine, alates panusest kultuurielu rikastamisse ja lõpetades toimimisena arutelu- ja õppeplatvormina. Üle-eestiliselt tegutseb kokku ca 80–90 suuremat ja väiksemat näitusemaja, mitmed neist ka väljaspool tõmbekeskusi. Kunstinäituste külastamine on Eestis küllaltki populaarne: näiteks käis 2020. aastal (mida kahtlemata varjutas koroonaviiruse levik ja piirangud) mõnes kunstigaleriis ligi 20% Eesti elanikest ning 2019. aastal kogusid kunstinäitused kokku üle 1,9 miljoni külastuse (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2019). Näitusemajad, sealhulgas ka väiksemates kohtades asuvad, tegutsevad väga erineva juriidilise ülesehitusega: on KOV-i struktuuris tegutsevaid galeriisid-näitusemaju (näiteks Pärnu Linnagalerii, Haapsalu Linnagalerii), riigiasutuse osana tegutsejaid (näiteks Võru Instituudi halduses oleva Vana-Võromaa Kultuurikoja galerii Võrus), aga rohkelt ka eraalgatusi (näiteks Rüki galerii Viljandis).

Spetsiaalselt kunsti näitamiseks mõeldud galeriis toimuv näitus on hea võimalus tuua (Eesti) tippkultuuri oma külla, valda või väikelinna. Võrreldes sündmuspõhiste kunstiliikidega, on näitused tavaliselt lahti pikemat aega, võimaldades ligipääsu suuremale hulgale inimestele neile sobival ajal. Ühtlasi on galeriinäitused reeglina publikule tasuta ja nendest osasaamine ei sõltu külastaja majanduslikust võimekusest. Galeriiks on võimalik kohandada väga mitmesuguse esialgse funktsiooniga (näiteks endine tööstuspärand, kontor vms) ruume ja anda neile nii uus hingamine. Näiteks tegutseb Võrus Kanali galerii endise autoremonditöökoja remondikanalis ja Kärdlas on KORDONi kunstiresidentuuri juurde rajatud galerii merekonteinerisse. Küll aga on oluline sealjuures silmas pidada, et professionaalne kunst vajab sisukalt mõjule pääsemiseks oma ruumi ning teatud tehnilisi eeldusi: näiteks spetsiaalset valgustust, hästi läbi mõeldud riputussüsteemi (kõige ideaalsem, kui võiks seintesse ka auke puurida — neid saab hiljem kinni pahteldada ja üle värvida) ja väikest tehnikaparki (näiteks projektor, mida saaks kasutada videoteoste esitlemiseks).

Kaasaegne kunstinäitus ei ole mõeldud ainult passiivseks vaatamiseks. Näitused ja spetsiaalsed koolidele välja töötatud haridusprogrammid saavad rikastada laste ja noorte õppeprotsessi. Siin võib julgelt mõelda avaramalt kui kunstitund — kunstnikud käsitlevad loomingus sageli ühiskondlikke või sotsiaalseid teemasid, teadusfenomene jne, pakkudes nõnda võimalust aruteluks erinevate tundide raames (näiteks ühiskonnaõpetus, bioloogia, keeletunnid). Soovitus on tutvuda näitusemajade pakutavate haridusprogrammidega ja lähema huvi korral kontakteeruda näpunäidete saamiseks nende korraldajatega. Lisaks lastele ja noortele saavad kunstinäitused pakkuda arutelu-, tegevus- ja õppeplatvormi ka täiskasvanutele. Näitusel on näiteks võimalik korraldada tuure, mida ei pea alati läbi viima kunstnik ise: miks mitte kutsuda näitust tutvustama ja oma mõtteid jagama mõni (kohalik) teadlane, teise valdkonna kultuuritegelane vms. Ühtlasi saab näituse teemaga haakuvalt korraldada töötube või aruteluringe ja galerii võib olla ka põnev keskkond kontserdiks, etenduseks või ka koosolekuks.

Hästi korraldatud ja huvitav kunstinäitus ergutab mõistagi ka turismi, seda ka hooajavälisel ajal. Viimastel aastatel on näitusekorraldajatel saanud tavaks tellida näiteks spetsiaalseid kunstibusse Tallinnast ja Tartust avamistele väiksemates kohtades. Need on osutunud väga populaarseteks, olles sageli välja müüdud. Rääkides üle Eesti tegutsevate galeristidega, selgub, et kunstigalerii ja -näitus on üha sagedamini ka põhjuseks, miks spetsiaalselt mõnda piirkonda sõidetakse. Näiteks Peipsi-äärset Voronja galeriid külastas juba esimestel tegutsemissuvedel paar tuhat inimest, kes tulidki kohale just kunstinäituse pärast. Tänaseks külastab galeriid üle 7000 inimese ühe suve jooksul. Samuti pakub kunstinäitus lisapõhjust külas või linnas pikemalt aega veeta ning nõnda külastab näitusepublik suure tõenäosusega ka kohalikke ärisid (poed, söögikohad), hoogustades kohalikku majandust laiemalt. Kaasaegsete kunstnike tööd on tihti seotud nende teoste esitlemise paiga või kontekstiga ning nii on võimalik kunsti abil heas mõttes aktiveerida või uutmoodi esitleda ka koha pärandit ja ajalugu.

Marika Tint, Rakvere Teatri korraldusjuht ja Eesti Etendusasutuste Liidu sekretär

Teatrirahva seas kantakse edasi legendi, et vanasti teatri külakohta saabudes hüüdis taluperenaine kodakondsetele: „Korjake pesud ära, teater tuleb!“ Ehk teatriga võib kaasneda igasugu segadust, mis tavalise elukorralduse pea peale pöörab. Tänasel päeval ei ole palju muutunud – õnnestunud külalisetenduse nimel tuleb pingutada esmalt teatril endal, vastuvõtval majal ja lõpuks publikul, keda kaugemalt ja lähemalt külla oodatakse.

Teatrietenduse planeerimiseks rahvamajades on olulised lava mõõdud ja muud tehnilised andmed, näiteks milline on stangede arv ja paiknemine, kas lava põrandatele saab kinnitada dekoratsioone, kas on täispimenduse võimalus. Hea, kui selleks puhuks on olemas ka korralikult mõõdetud ja joonestatud lavaplaan. Eesti Rahvakultuuri Keskuse veebilehelt leiab alajaotuse „saalid“ https://rahvakultuur.ee/andmebaas/rahvamajade-info/. juurest hulgaliselt andmeid, mis on teatrile oluline rahvamaja kohta teada. Lisaks peab arvestama ohutuse tagamisega (nt elektrisüsteemide, mehhanismide olukord jms).

Teatrite külastuse planeerimine on liikunud aina varasemaks, erinevatel teatritel on erinev planeerimistsükkel. See tähendab, et kui tahate rahvamajja kutsuda külalisetendust, tuleb see plaan üsna varakult paika panna – suuremate teatrite puhul pool aastat kuni aasta ette, väikeste teatrite puhul võib õnnestuda etendus saada ka paari kuuga.

Üheks võimaluseks teatri jõudmiseks paikadesse, kus kutselist teatrit ei ole, on Kultuuriministeeriumi programmi „Teater maale“ toel, mida kureerib Eesti Rahvakultuuri Keskus. Veebilehel on olemas nimekiri lavastustest, mida teater saab esitada ja millele jagatakse toetust. Peale valiku tegemist tuleb ühendust võtta maakonna rahvakultuurispetsialistiga, et uurida vahendite olemasolu ja koha kohta, ning seejärel saab ühendust võtta teatriga.

Kui teatri tulek on kokku lepitud, siis on oluline mõelda läbi info levitamine. Järgnevalt mõningad soovitused info levitamiseks: sotsiaalmeedias info levitamine (mh koostöös teatriga piletilooside ja mängude läbiviimine), infokirjad listidesse, head suhted kohaliku ajakirjandusega (valla- ja maakonnalehed), piletimüügisüsteemide kaudu info levitamine.

Mari-Liis Rebane, Eesti Loomeresidentuurid MTÜ juhatuse liige ja kunsti- ja tehnoloogiatalu Maajaam eestvedaja Valgamaal Otepää vallas

Mis on loomeresidentuur?

Kultuurikontekstis võib mõista residentuuri kui keskkonda, mis toetab loovisiku tööd sisuliselt, pakub kultuurikogemust ja laiendab erialavõrgustikku. See keskkond asub sageli loovisiku igapäevaelust väljaspool. Selle keskkonna kirjeldamiseks kasutatakse sõnu residentuur, kunstiresidentuur, loomeresidentuur, loomemaja, AIR (artist-in-residence). Mõiste „kunst“ tähistab siis kunste laiemas tähenduses, nii muusikat, etenduskunste, kirjandust kui ka visuaalseid kunste.

Paljude riikide kultuuripoliitikas peetakse loomeresidentuuride tegevust piirkondliku ja kohaliku tasandi arengu mõjutajaks. Sageli mõistetakse omavalitsuses, et sealsetes residentuurides loodu rikastab kultuurielu ja enamgi veel – tekitab päevakajaliste küsimuste üle arutelu. Häid praktikaid ja näiteid lähiriikidest võib leida Soomest ja Leedust. Soomes rahastab avalik sektor üle 60% (sh riik 34% ja KOV-id 29%) loomeresidentuuridest. Toetamaks ja mitmekesistamaks kultuurielu regioonides, töötas Leedu kultuurinõukogu 2019. aastal välja jätkusuutliku kultuuri arengu mudeli piirkondades („Sustainable Cultural Developments in Regions“). See võimaldab igal piirkonnal valida oma kultuuriarenduse prioriteedid. Näiteks kuue omavalitsusega Panevėžys’i piirkond on otsustanud 2019. aastast arendada kunstiresidentuure.

Teatud residentuuritegevused võivad olla otseselt seotud omavalitsuse sotsiaal- või tervishoiusektoriga, residentkunstnike loodud teosed võivad saada avaliku ruumi või ka kunstikogu osaks jne.

Loomeresidentuurid võivad anda sellele paigale, kus need asuvad, nähtavuse ka rahvusvahelises kultuurielus.

Loomeresidentuuride juriidiline ja organisatsiooniline struktuur

Mittetulundusühing (MTÜ) võib olla loomeliit, aga see võib olla ka paari loovisiku poolt veetav organisatsioon (artist run space). Kunstnikualgatusel veetavad residentuurid näevad end sõltumatute üksustena, kus lähtutakse eelkõige oma kunstnikuvastutusest, mitte kellegi teise nõudmistest (nt rahastaja, valitsuse, turu). Seda positsiooni peetakse väga oluliseks, kuigi see võib tähendada suuremat finantsilist ebakindlust.

Sihtasutused on samuti mittetulundusliku eesmärgiga, aga neil ei ole liikmeid. Organisatsiooni sihi seavad juhatus ja nõukogu. Need on kõige stabiilsema rahastuse ja professionaalsema töökorraldusega üksused.

Kohaliku omavalitsuse allasutusena tegutsevad residentuurid. Need üksused on küll kohaliku omavalitsuse all, aga need on sündinud ikkagi visiooniga üksikisiku initsiatiivist. Ühest küljest tagab KOV-i allasutuseks olemine residentuuripinna stabiilse majandamise ja võimaluse paremini keskenduda programmi sisulisele arendamisele. Näiteks katab KOV ruumidega seotud püsikulud ja koordinaatori palga. Positiivse näitena Eestist saab välja tuua Vaskjala residentuuri Rae vallas, mida toetab kohalik omavalitsus nii ruumide võimaldamise kui koordinaatori töötasuga.

Euroopa Komisjoni poolt koostatud „Policy Handbook on Artist Residencies“ dokumendis on toodud, et munitsipaalasutused ja poliitikud on tunnistanud residentuuriprogrammide positiivset mõju mitmel moel:

• Residentuurid tugevdavad linna/piirkonna kunsti- ja kultuurisektorit, suurendades kultuuripakkumist kohalikele elanikele ja turistidele.​
• Residentuurid toovad kaasa regeneratsiooni ja sotsiaalsed muutused. Näiteks hooletusse jäetud linnapiirkondades toimivad residentuuriprogrammid katalüsaatorina ettevõtetele, aidates kaasa piirkonna uuenemisele.
• Residentuurid kaasavad kogukonda. Residentuurid, mis tegelevad kogukonna ja sotsiaalsete küsimustega, on loonud turvalisi paikasid ja pakuvad loomingulisi lahendusi sotsiaalsetele probleemidele.
• Residentuurid aitavad kaasa kultuuridevahelisele dialoogile. Rahvusvaheliselt avatud hoiakuga piirkonna maine toetab investeeringute tegemist ning kaubanduse ja majandustegevuse edendamist selles piirkonnas (European Commission, 2016)

Eesti Loomeresidentuurid MTÜ võrgustiku liikmetest saab ülevaate veebilehel www.loore.ee.

Kokkuvõtte ja artikli aluseks on Evelyn Grzinichi uurimus „Tartu ja Lõuna-Eesti residentuuride arengukava aastateks 2022–2025“

Mikk Rand, Eesti filmilavastaja ja -produtsent ning Kinobuss – Kinokoda – Kinovõrk eestvedaja.

Viimaste aastate Eesti filminduse kiire areng on soosinud filmide näitamist ka maapiirkondades. Maakonnakinod ei ole enamasti mõeldud ainult kinoks ehk filmiseansside korraldamiseks. Seal toimuvad ka teised kultuurisündmused, kuid filme näidatakse regulaarselt ja valikus on suhteliselt paljud olemasolevatest filmidest. Nendes filminäitamise paikades vastab tehniline süsteem samuti n-ö professionaalsele kinoprojektsioonile, mille filmiformaati tavakasutaja oma kodusüsteemis vaadata ei saa. Maakonnakinodes saavad programmi koostada kohalikud kultuurikorraldajad.

Inimesed käivad hea meelega kodu lähedal kultuurimajas filme vaatamas. Selle võimaluse on  loonud MTÜ Kinobuss Kinokoja võrgustikuga. Eelkõige on huviorbiidis uued Eesti filmid, aga programmis on ka n-ö väikelevitajate maailmakino. Eelkõige on filmide näitamine kokku lepitud Eesti produtsentide ja väikelevitajatega: Kinobuss korraldab üle-eestilise filminäitamise õiguse saamise ja filmikoopiate tegemise ning logistika.

Kinokoja võrgustikus on umbes 75 väga aktiivset filmiseansside korraldajat ja neid kinopunkte, kes harvem, kuid siiski regulaarselt kinoseansse korraldavad, lisandub sama palju. Kinokoja süsteemis on üldse kokku ligi 200 kinopunkti, mõned neist korraldavad kinoseansi vaid kord aastas.

Väga aktiivsed kinopunktid korraldavad filmiseansse vähemalt üle nädala ja panevad programmi filme nii lastele kui täiskasvanutele, nii hommikustel kui õhtustel aegadel. Üsna populaarne on koostöö kohalike koolide ja lasteaedadega – lastele mõeldud seansse saab korraldada ka tööpäeviti ning hommikusel või päevasel ajal. Samuti on see väga teretulnud tulevikku kiikav vaataja-publiku kasvatamise initsiatiiv.

Rääkides Kinokoja kinovõrgustikust ja kinopunktidest, peame siinkohal silmas rahvamajasid, kultuuri- ja seltsimaju, aga ka toimekaid kultuuritalusid või kohvikuid. Nende kohtade perenaised/peremehed või ka kultuurijuhid on võrgustikus kontaktisikuteks.

Kinobussil on välja töötatud veebipõhine kinokorraldussüsteem. Kultuurijuht on see, kes on seotud kinopunktiga, koostab programmi ning tellib Kinobussi Kinokojast filme, suhtleb Kinokoja logistikuga ning vastutab, et seansi raha ja külastajate arvud edastatakse korrektselt kohe peale seanssi. Kinokülastajate kohta peetakse statistikat.

Suvisel ajal on uuesti au sisse tulnud ka välikino. Kohalikud kultuurimajade kultuurikorraldajad suudavad ise palju ära teha ning alati ja jätkuvalt on siinkohal abiks olnud ka mobiilse kino tekitamise võimalus Kinobussi poolt.

Eraldi teemana käsitleme maapiirkonna elu ja ettevõtmise rikastamist maakondlike filmifondide abil.

Praegu on regionaalseid filmifonde Eestis neli. Kõige esimesena loodi Ida-Viru Filmifond, seejärel lisandusid Tartu Filmifond, Saarte Filmifond ning viimasena Pärnumaa Filmifond.

Need regionaalsed filmifondid on täienduseks Eesti Filmi Instituudile ja Film Estoniale. Eesti Filmi Instituut on põhiline filmi tegemist toetav fond. Sellega seotud Film Estonia on tagasimaksefond nagu regionaalsedki filmifondid, aga see on loodud eelkõige välisrahastuse ligimeelitamiseks Eestisse. Regionaalsete fondide ja põhifondide tööd koordineeritakse  koostöös.

Filmifondide tekkimine ja töö käivitamine maakondlikul-piirkondlikul tasandil on pigem majanduslik meede, mitte niivõrd kunstiline. Sellegipoolest on see kultuuripoliitiline meede oluline. Miks me niimoodi ütleme? Sest maakonda saabuvate filmigruppide toetamise üle otsustatakse eelkõige majanduslike mõõdupuude järgi. See tähendab, et filmigrupp peab tooma maakonda umbes kolm korda rohkem raha, kui ta maakonnast filmi toetuseks saab, ja vastav toetus makstakse välja alles peale kulutuste tegemist ja kontrollimist.

Kõige tavalisemad kulukohad filmigruppidele on majutus ja toitlustamine kohalike ettevõtete poolt, aga ka transpordi korraldamine ja ehitustööde tegemine. Seetõttu saamegi seda pidada eelkõige piirkondliku (väike)ettevõtluse toetamiseks ja arendamiseks mõeldud meetmeks.

Ühe näitena saab tuua „Apteeker Melchiori“ filmi, mille võtted toimusid osaliselt Saaremaal Kuressaares ja selle eest taotles produtsent kohalikust Saarte Filmifondist 10 000 € toetust, samas tehti filmivõtete ajal Saaremaal kulutusi 100 000  € väärtuses. Selline näide on sisuliselt ideaalne, aga pürgimist väärt. Regionaalse elu rikastamiseks on väga teretulnud ka väiksemad projektid. Sellel teemal läbiviidud uurimistööd kinnitavad vastavate meetmete kasutegurit 1:5 ehk kui filmifond panustab toetusena 1 rahaühiku filmitootmisele, siis 5 rahaühikut saadakse tagasi. (Olsberg SPI, 2022)

Lähemalt maakondlike filmifondide tegevusest saab lugeda nende veebilehekülgedelt ja statuutidest.

Kinobussi Kinokoja filmikeskkond
Kinobuss – Kino peab saama!
Eesti Filmi Instituut
Film Estonia
Saarte Filmifond
Ida-Viru Filmifond
Tartu Filmifond
Pärnumaa Filmifond