Kohaliku kultuurikorralduse strateegiline kavandamine

Järgnevas kaheksas peatükis räägitakse nii kohaliku kultuurikorralduse koostööprotsessidest ja tasanditest kui järelevalve korraldamise viisidest. Lisaks on juttu eelarve kujundamisest ja lugeda saab kogemuslugu Saaremaa Kultuuri loomisel.

Marika Saar, kultuurikorralduse ekspert, endine Elva valla abivallavanem ja kultuuriministri nõunik

 

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 6 lg 1 ütleb, et omavalitsusüksuse ülesanne on muuhulgas korraldada vallas või linnas kultuuritööd (Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, 2023), kuid kuidas seda täpsemalt teha, seadus ei sätesta. KOKS § 6 lg 2 ütleb ka, et omavalitsusüksuse ülesanne on korraldada vallas või linnas raamatukogude, rahvamajade ja muuseumide ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses. Kuid seegi sõnastus annab üsna vabad käed igale omavalitsusele otsustada, kuidas seda parimal viisil teha.

Kohalik kultuurikorraldus on koostööprotsess

Kohaliku kultuuripoliitika kujundamine ja kultuurikorraldus on koostööprotsess, mida on võimalik illustreerida Demingi ringiga – kõigepealt planeeri, siis teosta, kontrolli ja korrigeeri. Enamasti on nende etappide juures vaja ulatuslikku koostööd ja kaasamist. Kõige selgemalt saab rolle eristada teostamise etapis, kus igapäevane kultuurikorraldus on ikkagi hallatavate asutuste ja/või linna-, või vallavalitsuse või vabasektori vastutusalas, st igapäevane kultuurikorraldus ei ole volikogu ülesanne. Planeerimise faasis on väga oluline volikogu (sh kultuurikomisjoni), valitsuse ja kogukonna koostöö. Volikogu kinnitab omavalitsuse arengukava, eelarvestrateegia, eelarve, erinevad korrad, põhimäärused, vahel ka arengukavad, mis on kõik kultuuripoliitika kujundamise aluseks. See tähendab, et kultuurikorraldajad lähtuvad just strateegiates paika pandud suundadest oma igapäevatöös. Näiteks kui volikogu on pidanud oluliseks tähelepanu pöörata rahvakultuuri jätkusuutlikkusele, siis peaksid selle eesmärgiga arvestama ka omavalitsuste kultuuri- ja haridusasutused. Kontrollifaasis tehakse kokkuvõtteid sellest, kuidas plaanid on ellu viidud. Kultuurivaldkonnas on oluline läbi mõelda, millised mõõdikud või seirenäitajad aitavad aru saada, kuidas on läinud. Korrigeerimise faasis arutatakse muudatuste teemal – igal aastal on võimalik teha arengukavasse ja eelarvestrateegiasse muudatusi vastavalt vajadusele.

Kultuurikorralduse tasandid

Kultuurielu korraldamises saab välja tuua neli tasandit:

  • volikogu (sh kultuurikomisjon);
  • valitsuse tasand, kuhu kuuluvad valdkonna poliitiline juht ja/või osakonnajuht ja/või spetsialist;
  • hallatava asutuse tasand, kuhu kuuluvad rahvamajade, raamatukogude ja muude kultuuriasutuste töötajad;
  • vaba- ja erasektor, kus üldjuhul panustavad kultuuriellu mittetulundusühingute vabatahtlikud ja/või eraettevõtjad.

Volikogu ja kultuurikomisjon

Nagu öeldud, siis volikogu kinnitab kultuuripoliitika suunad ning eraldab vahendid nende elluviimiseks. Suundade kujundamisel on väga suur roll kultuurikomisjonil. Igas omavalitsuses ei pruugi kultuurikomisjoni olla eraldi komisjonina, kuid olenemata komisjoni nimest, on kindlasti iga volikogu juures komisjon, mis tegeleb kultuurivaldkonna teemadega. Igal omavalitsusel on põhimäärus, kus on kirjas komisjoni pädevus, õigused ja komisjoni juhi roll. Juhin tähelepanu sellele, et lisaks komisjoni töö juhtimisele ja päevakorra koostamisele ja kutsete saatmisele on komisjoni juhi ülesanne koostada tööplaan. Tööplaani läbimõtlemine koostöös valitsusega aitab teemadele läheneda väga süsteemselt.

Soovitused on tööplaani koostamisel küsida sisendit lisaks valitsusele ka komisjoni liikmetelt: mis teemadel nemad soovivad arutleda ning milliseid kultuuriasutusi sooviksid omavalitsuses külastada. Arvestada tuleks sellega, et komisjoni liikmed ei ole kõik kursis omavalitsuse kultuurielu korralduse ja väljakutsetega ning kui me tahame saada head ja kvaliteetset sisendit komisjonilt, siis me peame tegelema liikmete teavitamise ja koolitamisega, et neil tekiks ülevaade valdkonna trendidest ja kohapealsest olukorrast. Volikogu komisjon ei pea tegelema ainult valitsuse poolt suunatud eelnõude arutamisega, vaid võib ka ise erinevaid arutelusid algatada.

Valitsuse tasandi kultuurikorraldus

Valitsuse tasandi rollide jaotus ja töökorraldus võib olla väga erinev sõltuvalt omavalitsuse suurusest ja struktuurist. Keskmise ja suuremate omavalitsuste puhul saab eristada omakorda kolme tasandit: poliitiline valdkonna juht, kes on abilinnapea või abivallavanem, osakonna/ameti juht ning kultuurispetsialist. Enamikus omavalitsustes on kultuurivaldkond koos haridusvaldkonnaga, kuhu kuuluvad tihtilugu ka noorsootöö-, huvihariduse- ja spordikorraldus. Suuremates linnades on eraldi ka kultuuri- ja/või spordiamet või -osakond. Kuid lihtsustatult võiks öelda, et poliitilise tasandi juht peaks olema oma valdkonna jaoks alati olemas. Ta juhib strateegiliste eesmärkide saavutamise protsessi, viib läbi reforme ning tegeleb lobitööga maakonna, riigi ja ka rahvusvahelisel tasandil. Tema ülesanne on rääkida läbi ja saada kokkulepped poliitilisel tasandil ehk koalitsioonis. Osakonnajuht on see, kes tegeleb juhtimistööga bürokraatlikumal tasandil: kooskõlastab avaldusi, tegeleb nii osakonna töö korraldamise kui ka hallatavate asutuste juhtide probleemide ning võimestamisega, valmistab meeskonnaga ette eelnõusid nii valitsuse kui volikogu tasandil. Kultuurispetsialist on valdkonna inimene, kes aitab koordineerida koostööd ning tegeleb valitsuse tasandi kultuurikorralduse ülesannetega, nt erinevate toetuste ja avalduste menetlemisega. Väiksemates omavalitsustes võib kultuurivaldkonna eestvedamiseks olla ka lihtsalt kultuurinõuniku ametikoht struktuuris. Väga oluline on eri valdkondade koostöö ja ühine planeerimine. Kultuuri sidususest eri valdkondadega saab lugeda lähemalt peatükist 1.3.

Hallatavad asutused

Hallatavad asutused on rahvamajad, raamatukogud ja muud asutused, kus korraldatakse sündmusi ja osutatakse kultuuriteenuseid. Paljudes väiksemates omavalitsustes on kultuurispetsialistil ka ürituse korraldamisega seotud kohustused. Kindlasti ei saa öelda, et see ei tohiks nii olla, küll aga tuleb analüüsida ja mõista, kas kultuurivaldkonna süsteemseks korraldamiseks jääb ürituste korraldamise kõrvalt aega. Igas omavalitsuses on aktiivseid inimesi, kes ei ole omavalitsuse palgal, kuid nad tegelevad ürituste korraldamisega: näiteks külaliikumise eestvedajad, koguduste esindajad või muude mittetulundusühingute eestvedajad. Oluline on neid kaasata ning luua neile tingimused tegutsemiseks. Kõike ei peagi omavalitsus ise korraldama ja tegema.

Lisaks tavapärastele hallatavatele asutustele võib kultuuritööd korraldada ka sihtasutus või mittetulundusühing. Hallatavad asutused omakorda võivad olla ühtse juhtimise all või igaüks eraldi üksusena, teenuseid võib ka delegeerida või sisse osta. Ühise juhtimise puhul on peamiseks kasuteguriks piirkonna kultuurivaldkonna terviklik vaade ja efektiivsem juhtimine. Kultuuritöötajate halduskoormus väheneb ja jääb rohkem aega sisulise kultuuritöö jaoks. Samas kaasneb igasuguste muutustega erinevaid hirme ja raskusi, mistõttu on äärmiselt oluline tegutseda läbimõeldult, avatult ning huvigruppidega koostöös. Kultuuriasutuste kohta saab lähemalt lugeda 3. peatükist.

Kohalik omavalitsus võib avalikke teenuseid, sh kultuuriteenust, delegeerida kolmandale sektorile. Kolmanda sektoriga koostöö võimaldab kaasata mitmeid rahastusallikaid ning tuua uusi ja innovaatilisemaid lahendusi ning võib vähendada administratiivkulu. Delegeerimise eesmärk on parandada teenuse kvaliteeti ja kättesaadavust ning tõsta avalike teenuste osutamiseks vajalikku üldist võimekust. Ehkki teenuse osutamine antakse üle MTÜ-le, jääb vastutus ja kontroll teenuse pakkumise üle omavalitsusele (Siseministeerium, 2023). Teenuse delegeerimise kohta saab lisaks lugeda peatükist 2.4.

Sihtasutuse loomise puhul on üks võimalus sõlmida leping, mille alusel pakub SA kohalikule kogukonnale kultuuriteenust, haldab huvitegevust ja majandab ka kõiki hooneid. Selline lähenemine aitab kaasa ka valdkondadevahelisele koostööle ning annab rohkem võimalusi kultuurielu mitmekesistamiseks.

Kas ja kuidas kultuurivaldkonda ümber korraldada, oskab iga omavalitsusüksus ise enda vajadustest ja eripäradest tulenevalt hinnata. Igale otsusele peab aga eelnema põhjalik analüüs. Täpsemalt planeerimise ja muutuste juhtimise protsessist saab lugeda raamatu peatükkidest 2.2. ja 2.5.

Näited erinevatest tegutsemisvormidest

●      Pärast haldusreformi 2017. aastal on mitmed omavalitsused otsustanud just kultuuriasutuste keskse juhtimise teed minna, näiteks Otepää ja Antsla vald ning hiljuti ka Saaremaa ja Jõgeva vald.

●      Alutaguse vallas on loodud ühine asutus Alutaguse Huvikeskus, mis organiseerib valla territooriumil olevate rahvamajade, seltsimajade, noortekeskuste ning raamatukogude tegevust.

●       Elva vallas on loodud SA Elva Kultuur ja Sport, mis koordineerib terve valla turismi- ja sporditegevust ning Elva linna kultuurielu.

●      Mustvee vallas tegutseb juba aastal 2004 loodud SA Kalevipoja Koda, mis haldab Kääpa külas Kalevipoja muuseumi, Saare rahvamaja ja Kalevipoja seiklusparki.

●      Kuusalu vallas on kultuuriteenus delegeeritud MTÜ-dele, kes haldavad ka rahvamaju.

●      Tartu linnas korraldavad suurema osa kultuurisündmustest kolmanda sektori koostööpartnerid ning linn on nende toetamiseks välja töötanud rahastusmeetmed.

 

Kultuurivaldkonna koostööst Eesti Linnade ja Valdade Liidus

Eesti Linnade ja Valdade Liit koondab kõiki Eesti kohalikke omavalitsusi. Liidu eesmärk on esindada ja kaitsta liikmete huve nii riigisiseselt kui ka rahvusvahelisel tasandil, aidata kaasa kohalike omavalitsuste arengule ning edendada liikmete koostööd ja korraldada ühistegevusi. Liidu tegevusvaldkond hõlmab kogu kohaliku omavalitsuse korraldust, alates eelarvetest ja lõpetades välissuhtlusega.

Liidu juures tegutseb kultuuri ja spordi töörühm, mille eesmärk on ette valmistada eelarve läbirääkimisi riigiga ja osaleda nendes. Kõik liidu liikmed saavad esitada ettepanekuid töörühma liikmete osas ning töörühma koosseisu kinnitab liidu volikogu. Kultuuri ja spordi töörühmas saab arutada ka teisi valdkonna väljakutseid, kuid peamiselt on fookus siiski riigi eelarvega seotud küsimustel. Kõik ettepanekud, kuidas riik saaks kohaliku omavalitsuse kultuuri ja spordi valdkonda senisest enam panustada, saab esitada liidule, kes ettepanekud koondab ja edastab riigile. Töörühm võib koguneda ka väljaspool eelarve läbirääkimiste ajaraami.

Eesti Linnade ja Valdade Liidu büroos töötab spetsialist, kes tegeleb kultuuri ja spordi valdkonnaga ning esindab kohalike omavalitsuste seisukohti erinevates töörühmades ja nõukogudes. www.elvl.ee

 

 

Karin Närep, Kultuuriministeeriumi arendusnõunik

 

Kultuurikorralduse planeerimisel kohalikul tasandil on oluline lähtuda kindlatest planeerimisvaldkonna põhimõtetest, st strateegilises planeerimises kasutatavatest printsiipidest. Kindlast metoodikast lähtumine aitab jõuda tulemuslikult ja eri osapooli kaasates kõige parema tulemuseni arengu kavandamisel, mis on ka jätkusuutlik, kuna tugineb teadmispõhisele lähenemisele.

Eelkõige on vajalik läbi mõelda järgmised küsimused:

  • Mis on tulevikuseisund, milleni ja mis ajaks soovime jõuda?
  • Mis on meile kõige olulisem, st mis on prioriteet?
  • Kuidas me jõuame praegusest olukorrast sinna, kuhu soovime jõuda? Mis praeguses olukorras soodustab ja mis takistab meie soovitud eesmärgini jõudmist?
  • Keda me peame juba täna kaasama, et jõuda soovitud seisundini?

Keskpika ja pikaajalise planeerimise valdkonnas on kasutusel väga erinevaid strateegilise planeerimise tööriistu ja meetodeid, mida kasutades on võimalik lahendada neid põhiküsimusi. Järgnevalt on toodud peamised põhimõtted, mis aitavad seada kohaliku omavalitsuse kultuurivaldkonnas arengu kavandamise peamisi sihte ning nendeni jõudmise viise.

Kultuurivaldkonna planeerimise lähtealused

Kohaliku omavalitsuse tasandil kultuurivaldkonnale soovitud sihi seadmiseks on esmalt vajalik otsustada:

1)    Millise tasandi arengukavas tuleks kajastada kultuurivaldkonna eesmärke?

Lähtuvalt kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest on kaks peamist arengukava, kuhu kohalik omavalitsus saab otseselt sisendit anda: maakonna arengustrateegia ja kohaliku omavalitsuse arengukava. Mõlemale strateegiale on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel seatud nõuded. Lisaks on kohaliku omavalitsuse asutustel arengukavad, mille nõuded võivad tuleneda seadusandlusest. Arengukava võib olla loodud ka mõne territooriumi osa kohta (nt väikesaared).

Kohalik omavalitsus võib olla vastu võtnud ka eraldi korra või juhendi valdkondlike ja asutuste arengudokumentide koostamiseks, millest tuleb arengu planeerimisel lähtuda.

Maakonna arengustrateegias võiks välja tuua ühiselt kokku lepitud kultuurivaldkonna peamise mõjupõhise eesmärgi maakonnaüleselt ja pikaks perspektiiviks.

Nt on Harju maakonna arengustrateegia visioonis toodud, et maakonnas on kultuuri väärtustav kogukond ning kvaliteetne elukeskkond hea avalike teenuste kättesaadavusega. Mõõdikud on „OECD parema elu indeks“ ja „elanike rahulolu kohalike avalike teenustega“.

Üldjuhul on kultuurivaldkonda kajastatud ka kohalike omavalitsuste arengukavades, kas valdkonna, eesmärgi, mõõdiku või tegevuste tasandil, millele tavapäraselt lisandub hetkeolukorra analüüs. Nt Saaremaa valla arengukavas on seatud kultuurivaldkonna strateegilised eesmärgid, alaeesmärgid ja mõõdikud.

Teatud maakondade ja omavalitsuste puhul on eraldi välja töötatud kultuurivaldkonna arengudokument, milleks annab kohaliku omavalitsuse korralduse seadus võimaluse ja raamistiku. Näitena võib tuua Saaremaa valla kultuuri arengukava ja Tartumaa kultuuristrateegia.

Väga oluline on seostada arengukavades kajastatud info ka vastavate rahastusdokumentidega e kohaliku omavalitsuse eelarvestrateegiaga, mis peaksid kajastama olulisemaid kultuuri- ja spordiobjekte ja muid valdkonna tegevusi.

2)    Millises ajaraamis ja ulatuses tuleks kultuurivaldkonda strateegiliselt käsitleda?

Erinevate arengukavade liikide juures on ajaline kestus määratud kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega või otsustab selle kohalik omavalitsus. Kultuurivaldkonna puhul on otstarbekas seada nii pikema perioodi (10 aastat) kui ka keskpika perioodi eesmärgid, kuna selline lähenemine aitab tagada jätkusuutlikkuse ja võimaldab nt investeeringuid planeerida.

Kultuurivaldkonnas pikemaajalist arengut planeerides tuleb määrata, milliseid valdkondi kajastada. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus kirjeldab üldiselt kohaliku omavalitsuse vastutust kultuuritöö korraldamisel ning paneb kohustuse korraldada huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade ja muuseumide ülalpidamist. Kultuurivaldkonna mõttes räägitakse seega eelkõige kultuuripärandi valdkonnast ja veel kitsamalt rahvakultuurist. Samas võiks mõelda arengu kavandamisel laiemalt kogu kultuurivaldkonna peale, st ka kaunite kunstide ja loomemajanduse valdkonna peale (täpsemalt on need valdkonnad kajastatud „Kultuur 2030“ dokumendis koos vastavate selgitustega), kuna omavalitsuse elanikud soovivad lisaks muuseumide ja raamatukogude külastamisele osa saada ka teatrist, kinokunstist, heast elukeskkonnast jne. Kultuurivaldkond on seotud tihedalt ka teiste valdkondadega, nagu nt ettevõtluse ja majanduskeskkonna arendamisega (eelkõige loomemajanduse kaudu), turismiga (elamusmajanduse kaudu), kuid ka laiemalt ruumilise planeerimisega. Kultuurivaldkonna potentsiaali omavalitsuste arendamisel tuleks seega näha ka laiemas vaates kui ainult nn tavapärases mõttes. Loe ka sidususe kohta peatükist 1.2.

Arengukava struktuuri osad on omavalitsuse endi valida, kui need ei ole teatud arengudokumendi liigi puhul ettenähtud seadusega. Üldiselt koosnevad arengudokumendid järgmistest peamistest sisuosadest:

´1. Milline on kultuurivaldkonna hetkeolukord?

Arengu kavandamiseks peame teadma, kus on kohalik omavalitsus praegu selles valdkonnas, st on oluline koguda teadmisi ja faktipõhist infot kultuurivaldkonna olukorra kohta. Soovituslik on kasutada selleks konkreetset meetodit, mida on planeerimiseks ja olukorra hindamiseks kasutusel üsna mitmeid, nt SWOT, PEST(LE), enese- ja kvaliteedihindamise meetodid, vastavushindamised, erinevate uuringute tulemused (sh riigi tasandi läbiviidud uuringud), erinevad arengudokumendid ning seniste arengudokumentide aruanded. Kaardistuse tulemusena selgub, milline info on praegu olemas ning mida on veel vaja juurde koguda. Asjakohaste eesmärkide ja mõõdikute seadmiseks, sh mõõdikutele praeguste tasemete leidmiseks, võib olla vajalik läbi viia uuringuid ja küsitlusi, sh teenuste kasutajate hulgas. Viimaseid tehakse kohaliku omavalitsuse tasandil pigem vähe, kuid kindlasti on teenuse praeguste kasutajate ja mittekasutajate tagasiside ja arvamuse küsimine väga oluline, et seada võimalikud asjakohased eesmärgid ja mõõdikud.

2. Millised peaksid olema kultuurivaldkonna eesmärgid ja kuidas tuleks neid rakendada?

Kultuurivaldkonna arengu kavandamisel on oluline seada üldine eesmärk, mille poole soovime liikuda ja mida soovime saavutada. Selle soovitud seisundi võib sõnastada visioonina. Visiooni võib defineerida soovitud tulevikuseisundina, mida tahame saavutada teatud ajaks.

Visiooni sõnastus ei pea otseselt võimaldama selle mõõtmist, kuid siiski peaks see olema piisavalt ambitsioonikas ning tunnetuslikult mõõdetav ja aktsepteeritav.

Visiooni rakendamiseks on vajalik seada pika (kuni 10 ja enam aastat) või keskpika (4-5 aastat) tasandi eesmärgid ja mõõdikud.

Oluline on lisaks üldistele eesmärkidele leida ka mõõdikud, mille abil hinnata eesmärkide saavutamist. Nt „kultuurielu on tugev ja toimiv“ ilma selgituseta, kuidas seda eesmärki mõõta, ei anna piisavat infot ega võimalda regulaarselt seirata, kas me liigume valitud tegevustega soovitud eesmärgi poole või mitte.

Tuleks ka mõelda, kas kultuurivaldkonna arengu kavandamist toetavad vallavalitsuse enda eesmärkide seadmine ja seiramine. Näidetena võib tuua „kultuuriasutuste infrastruktuuri seisukord on paranenud“ või „toimib kultuuritöötajate ühtne võrgustik“ – need eesmärgid on pigem eeldused kultuurielu toimimiseks, kuid ei anna meile terviklikku ülevaadet selle kohta, kuidas elanikud osalevad kultuurielus. Lisaks – eesmärkidele tuleb leida mõõdikud, mille abil saab öelda, kas ja kuidas on seisukord paranenud või võrgustik toimib. Kultuuriasutuste seisukord või kultuuritöötajate võrgustiku toimimine ei anna infot selle kohta, kuivõrd kultuurielus osaletakse ehk kindlasti tuleb leida mõõdikud, mis näitavad kultuurivaldkonna asutuste külastatavust, nt raamatukogu külastajate arv, rahvamaja üritustel osalejate arv jne.

Oluline on jälgida, et arengudokumentides seatud eesmärgid oleksid omavahel kooskõlas. Kohaliku omavalitsuse tasandi arengudokumentide koostamisel tuleks lähtuda ka riiklikest valdkonna arengukavadest. Näiteks tuleks kultuurivaldkonna planeerimisel lähtuda nii strateegiadokumentidest „Kultuur 2030“ ja „Eesti 2035“ kui ka ÜRO säästliku arengu mõõdikutest, mida saab kasutada ka nt rahvusvahelises koostöös. Nendest dokumentidest lähtumine tagab kultuurivaldkonna planeerimise jätkusuutlikkuse kohalikul tasandil ning aitab paremini teha koostööd riigiga, ka nt täiendavate ressursside taotlemisel riigi ja EL-i rahastusallikatest.

Eesmärkide ja mõõdikute elluviimiseks määratakse arengudokumentides vajalikud meetmed (tegevuste kogumid) ja tegevused. Tegevuste juures võiks olla toodud ka oodatavad tulemused, st mis peab tegevuse elluviimisel olema tulemuseks ning mis on tähtaeg selle saavutamisel.

Arengudokumentide elluviimiseks ja ressursside seostamiseks on otstarbekas koostada ka vastav rakendusdokument – tegevuskava, tegevusplaan vms.

Arengudokumentide juures on väga oluline juba planeerimisel mõelda läbi ka see, kuidas nende dokumentide elluviimist hiljem seiratakse – kes seda teeb, milliste andmete alusel ja millise perioodilisusega ning kes ja mis järeldusi aruannete põhjal hiljem teeb. Samuti tuleb määrata, kas ja millal arengudokumente üle vaadatakse.

3. Kuidas koostamise protsess üles ehitada ja kuidas kaasata?

Arengudokumentide koostamise protsess on osaliselt kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduses määratud, sh mis etappides ja keda tuleks arengu kavandamisse kaasata. Lisaks võivad arengukava koostamise nõuded olla osaliselt määratud ka kohaliku omavalitsuse enda kordades või juhendites.

Eri osapoolte kaasamine arengu kavandamise protsessi aitab tõsta potentsiaalselt mõjutatute teadlikkust ning annab neile võimaluse kaasa rääkida. Arengu kavandamine peab olema tegevus, kus kõik sellest puudutatud isikud saavad kaasa rääkida soovitud muutuste teemal, kuna see aitab jõuda laiapõhjalise, eri huvisid ühendava ja tasakaalustava kokkuleppeni. Kaasamise kohta on ka juhendeid, mida saab kasutada protsessi planeerimisel.

Näited Kose valla kultuuri- ja spordivaldkonna arengukava koostamise protsessist:

●      Põhjalik sihtrühmade kaasamine protsessi tekitas mõnusa õhkkonna ja soovi teha koostööd.

●      Arengukava koostamise lükkas käima strateegiapäev, kuhu olid kutsutud eri valdkondade esindajad (kultuur, sport, kogukonnad, ettevõtlus, haridus). Ühise mõttetööna sõnastati kultuuri- ja spordivaldkonna ning kogukonnategevuste mured-rõõmud, tulevikusihid, eesmärgid ja tähtsaimad tegevused, mis said aluseks arengukava koostamisel ja tegevussuundade seadmisel.

●      Lisaks toimusid kohtumised valdkondade esindajatega eraldi, sh kogukondade esindajatega.

Kaasamise kohta loe lisaks peatükist 4.2 ning käsiraamatust
ja siit

4. Kuidas juhtida muutusi?

Muutuste juhtimine hõlmab endas kohalikus omavalitsuses vajalike muutuste esilekutsumist, mis toimub või peaks toimuma sellekohase arengudokumendi järgi. Muutuste efektiivse juhtimise eelduseks on tugev eestvedamine, läbipaistev suhtlus ja selge juhtimisstruktuur.

Muutuste läbiviimiseks on olemas mitmeid tööriistu ja meetodeid, mille kohta leiab infot vastavast organisatsiooni- ja juhtimiskirjandusest. Üheks levinud tööriistaks on Demingi tsükkel või pideva parendamise ring. Selle meetodi järgi tuleb iga muudatuse puhul esmalt planeerida, seejärel tegevused ellu viia, neid seirata ning lõpuks teha vajadusel parendused. Seejärel käivitub tsükkel uuesti. Loe Demingi ringi kohta ka peatükist 2.1.

Muutuste juures on väga oluline eraldi tähelepanu pöörata ja teadlikult planeerida kommunikatsioonitegevusi eelkõige neile, keda muudatused otseselt puudutavad. Muutused tekitavad tavapäraselt hirmu ja ebakindlust ning seega on muutuste planeerimisel (kuid ka läbiviimisel ja seiramisel) oluline kaasata võimalikult palju ja luua avatud kommunikatsioon.

Marika Saar, kultuurikorralduse ekspert, endine Elva valla abivallavanem ja kultuuriministri nõunik

 

Süsteemse kultuurikorralduse oluline osa on eelarve strateegiline planeerimine. Kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitab igal aastal eelarvestrateegia. See koostatakse arengukavas toodud eesmärkide alusel, et planeerida kavandatavate tegevuste finantseerimist. Eelarvestrateegia koostatakse vähemalt neljaks eelseisvaks aastaks. Seega on oluline, et kõik kultuurivaldkonna investeeringud ning põhitegevuse tulud ja kulud oleksid läbi mõeldud pikas perspektiivis. Üldjuhul prognoositakse strateegias põhitegevuse tulude ja kulude puhul võimalikku tõusuprotsenti, kuid investeeringute puhul peaks plaan olema oluliselt täpsem. See on tavapärane, kui just ei ole juba ette teada, et mõnel kindlal aastal tõusevad tulud või kulud märkimisväärselt strateegiliste otsuste tulemusena. Arvestama peab ka sellega, et valitsus ei saa kavandada eelarveaastat ületavaid kohustusi, kui see ei ole eelarvestrateegias planeeritud. Seega kõik investeeringud, mis on vaja teha kultuuriasutuste kaasajastamiseks ja uute rajatiste ehitamiseks, peavad strateegias olema planeeritud.

Arengukava ja eelarvestrateegia on aluseks kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve koostamisel, kohustuste võtmisel, varaga tehingute tegemisel, investeeringute kavandamisel ning investeeringuteks toetuse taotlemisel. Üldjuhul algab eelarve koostamise protsess juba eelmise aasta kevad-suvel, kui küsitakse sisendit hallatavate asutuste juhtidelt ja valla- või linnavalitsuse valdkonna juhtidelt. Sügiseks paneb valitsus eelarve kokku ning esitab selle volikogule menetlemiseks. Eelarve koostamise ajakava võib omavalitsustes olla erinev. On neid omavalitsusi, kus volikogu kinnitab juba detsembrikuus järgmise aasta eelarve, kuid on ka neid, kes teevad seda aasta alguses. Kui eelarve võetakse vastu aasta alguses, siis kehtib reegel, et kulusid tohib teha vaid 1/12 eelmise aasta eelarve ulatuses. Eelarve peab olema kindlasti vastu võetud jooksva aasta märtsi lõpuks.

Kuid kuidas eelarve ikkagi kujuneb? Enamasti võetakse aluseks eelmise aasta eelarve ning juhid saavad teha ettepanekuid muudatuste osas ning põhjendada eelnevast aastast erinevate kulude vajalikkust. Üheks võimaluseks on ka erinevate eelarvestamise mudelite loomine, mis aitab suuremates omavalitsustes kindlasti kaasa eelarve koostamise läbipaistvusele ning asutuste võrdsele kohtlemisele. Haridusvaldkonnas on eelarve mudeldamine juba üpriski levinud, sest seal on võimalik aluseks võtta õppekava, laste arv, klasside arv jt näitajad, kuid kultuuriasutuste puhul on hea ja õiglase mudeli leidmine üpriski keeruline. Kindlasti saab võtta aluseks nt kultuuriasutust teenindava piirkonna elanike arvu, hoone ruutmeetrite arvu, kollektiivide arvu, töötajate arvu, ürituste ja külastajate arvu jne, kuid kogemus ütleb, et iga kultuuriasutus on nii eriilmeline, et sellist vettpidavat mudelit on keeruline leida. Raamatukogude puhul on kasutatud võimalust, et võetakse aluseks riigipoolne toetus teavikutele ja selle proportsioone laiendatakse ka muudele majanduskuludele (v.a halduskuludele). Paljud kultuuriasutused täidavad ka muid rolle lisaks kultuuritööle, nt panustatakse noorsootöösse või pakutakse eakate päevakeskuse võimalust.

Iga omavalitsuse jaoks on oluline, et kõik sarnast tööd tegevad inimesed oleksid võrdselt koheldud, seega on eri asutuste eelarve analüüs ja võrdlus asjakohane.

Eelarve planeerimisel ning selle kasutamisel on oluline jätta juhtidele vabadus ja vastutus ise eelarve piires otsustada. Volikogu kinnitab eelarves kolm osa: antavad toetused (art 4), majandamiskulud (art 5 ja 6) ja investeeringud (art 15). Volikogud võivad kinnitada eelarve summad erineva detailsusastmega. Levinud praktika on, et valitsus teeb detailsema eelarve, kus jaotatakse majandamiskulud personalikuludeks (art 50), majanduskuludeks (art 55) ja muudeks kuludeks (art 60). Valitsuse tasandil kinnitatud täpsem kulude jaotus võimaldab vajadusel teha valitsuse tasandil muudatusi, mis on paindlikum kui volikogus muudatuste kinnitamine. Igal asutuse juhil võiks olla otsustusvabadus personali- ja majandamiskulude üle. Ei ole mõtet jäigalt kinni hoida planeeritud eelarveridade peamistest kululõigetest – oluline on paindlikkus ja juhi otsustusõigus.

Kultuuriasutused teenivad ka omatulu, peamiselt piletimüügi ja ruumide rentimisega. Igal juhul on õigustatud arutleda, kas omatulu teenimine on kultuuriasutuste puhul adekvaatne ning kas ja millised oleksid võimalused omatulu suurendamiseks. Kultuurivaldkonnas on olulisel kohal ka projektitoetused – sellise täiendava tulu abil on võimalik erinevate projektidega kultuurielu rikastada. Eelarve planeerimisel on kindlasti oluline mõelda ka sellele, kui suur osa planeeritavast eelarvest peaks kuluma traditsioonilistele üritustele ning kui suur osa uute projektide katsetamisele.

Finantsilise kestlikkuse tagab süsteemne planeerimine, analüüs ja argumenteerimine. Oluline on koguda tõenduspõhiseid andmeid selle kohta, milline on kultuuri mõju kogukonnale ja piirkonna majandusele. Tähtis on suurendada otsustajate teadlikkust, et kultuur on enamat kui pidu rahvamajas – kultuur on kogukonna süda ja piirkonna arengumootor. Iga kultuuri investeeritud euro toob mitmekordselt tagasi piirkonna majandusele.

Kertu Vuks, Elva valla abivallavanem ning avaliku valitsemise ja kogukondade kaasamise ekspert.

 

Vabasektori toetamiseks on kohalikel omavalitsustel mitmeid võimalusi ning see sõltub paljuski omavalitsuses kokkulepitud tavadest. Omavalitsuse pakutavat tuge saab jagada rahaliseks ja mitterahaliseks. 2020. aastal läbi viidud uuringust selgub, et pea kõikides omavalitsustes toetatakse vabaühenduste tegevust rahaliselt (Kodanikuühiskonna sihtkapital, 2020).

Tihti on alahinnatud just mitterahaliste võimaluste pakkumine, seda nii omavalitsuse kui ka vabasektori poolt. Järgnevalt vaatleme toetusvõimalusi ning praktilisi näiteid, kuidas konkreetne meede/võimalus on ellu viidud.

Mitterahalised võimalused vabasektori toetamiseks on näiteks:

  • vabasektori jaoks vajaliku turundustegevuse korraldamine ja info jagamine;
  • võrgustikutöö korraldamine;
  • vabasektorile mõeldud nõustamistegevused;
  • tasuta kasutusleping.

Mitterahalised toetusvõimalused, mida omavalitsus vabasektorile pakkuda saab, on suuresti seotud omavalitsuse inimressursiga. Eelpool toodud võimalused eeldavad, et omavalitsuses on tööl inimene, kes saab vabasektori organisatsioone toetada ja nõustada.

Vabasektori info jagamises ja turundustegevuse korraldamises saab kohalik omavalitsus oma infokanalitega appi tulla. Jagades sündmuste infot kultuurikalendris ja sotsiaalmeedias, aitab kohalik omavalitsus informatsiooni levitamisele kaasa. Mõnes omavalitsuses on koostöövõimalusi aidanud parandada regulaarselt toimuvad võrgustikukohtumised, kus saavad osaleda kõik ürituste korraldajad. Kohtumistel vahetatakse infot ning jagatakse kogemusi. Ilmselt igaüks meist on kogenud seda, et toredad sündmused, millest tahaks väga osa võtta, toimuvad juhuslikult täpselt samal ajal. Omavaheline koostöö aitab seesuguseid olukordi vältida – miks mitte koostöös olukord lahendada nii, et rahul oleks nii sündmuse korraldaja kui klient. Võrgustikukohtumistest on näiteks alguse saanud kultuuritöötajate vaheline koostöö tehnika ja inventari laenutamisel ürituste tarbeks, mis on nii keskkonna- kui rahasäästlik lahendus.

Kindlasti on vabasektorile suureks abiks, sõltumata tegevusvaldkonnast, omavalitsuste pakutav nõustamine, seda nii rahastusvõimalustest teavitamisel kui ka ürituse korraldamisega seotud tegevuste kavandamisel (näiteks avaliku ürituse korraldamise loa vajalikkus, reklaamilubadega seonduv jms nõustamine). Rahalise ja mitterahalise toetamise n-ö piiripeal olev võimalus, mida samuti palju kasutatakse, on tasuta kasutuslepingute sõlmimine omavalitsuse ja MTÜ-de vahel (nt ruumide kasutamiseks, ürituste läbiviimiseks). Siinjuures tasub aga silmas pidada seda, et tasuta kasutuslepingute sõlmimise tingimused võivad omavalitsustes erineda ning sõltuvad suuresti vallavara valitsemise korrast. Vabaühendustel soovitaks seesuguste soovidega otse omavalitsuse poole pöörduda. Tihti ei oska omavalitsus endale kuuluvat maad/hoonet eri tegevusteks ise välja pakkuda, seega tasub olla julge küsija.

MTÜ Holstre Külaselts kasutab seltsimajana Viljandi vallale kuuluvat magasiaita. Seltsimaja on MTÜ kasutuses tasuta ja ka halduskulud tasub vastavalt kokkuleppele omavalitsus. MTÜ kohustub omalt poolt pakkuma majas kultuurilist tegevust: majas näidatakse kino, toimuvad kontserdid ja teatrietendused.

Rahalised võimalused (kohaliku omavalitsuse pakutavad):

  • projektitoetused,
  • tegevustoetused,
  • projektide kaasfinantseerimine,
  • kogukonna tegevuste jaoks mõeldud toetused,
  • teenuste delegeerimine.

Et vabasektori rahastamine oleks selge ja läbipaistev (seejuures lähtudes ka avatud valitsemise põhimõtetest), võiks kohalikul omavalitsusel olla volikogu kehtestatud projekti- ja tegevustoetuste määramise kord, kus on selged reeglid toetuste andmiseks. Soovitus on see koostada vabaühenduste liikmete ja teiste aktiivsete kogukonnaliikmetega koostöös. See võimaldab hankida koosloomelise protsessi abil huvigruppidelt väärtuslikku sisendit.

Keila linn on vastu võtnud Keila linna eelarvest kogukonna tegevuse toetamise korra, mille kaudu toetatakse rahaliselt kogukondlikke ettevõtmisi. Määrust on mitmel korral muudetud, ent sel korral on kord loodud ja lihvitud koostöös vabaühenduste ja kogukondade eestvedajatega. Omavalitsus ei ole tahtnud selle korra loomisel olla jäik, vaid eesmärk on toetada tegemisi, mis loovad Keilale uut väärtust ning toovad kogukondi kokku.

Kohalikul omavalitsusel on vaja mõelda nii rahastamise eesmärgile kui ka sellele, kuidas hinnata rahastamise tulemuslikkust.

Projekti- kui tegevustoetuste taotluste jaoks on välja töötatud selge hindamisjuhis, mis on taotlejatele teada ning mille abil peaks omavalitsusepoolne menetlemine olema võimalikult selge ja läbipaistev. Samuti on väga oluline kõikidele toetuste taotlejatele (ka nendele, kes said rahastuse) anda tagasisidet, olgu see siis kirjalikus või suulises vormis.

Miks on ühtne süsteem vajalik? Eelkõige selleks, et tagada MTÜ-dele jätkusuutlikkus. Selge ja läbipaistev süsteem tegevuse rahastamisel aitab vabasektoril seada sihte ning kavandada tegevusi, juhindudes teadmisest, mis põhimõtete järgi tegevusi rahastatakse. Lisaks kaasneb sellega kõikide huviliste jaoks võrdne juurdepääs toetusvõimalustele.

Avaliku raha kasutamine peab olema eesmärgipärane ja põhjendatud. Selge, avatud ja läbimõeldud protsess, mis on ka väljastpoolt vaatlejatele arusaadav, on avatud valitsemise alustala. Toetamisel peaks eelistama tegevusi ja organisatsioone, mis on seotud konkreetsete strateegiliste suundade elluviimisega ning millesse raha suunamine aitab neid eesmärke ellu viia. See tähendab, et omavalitsus võiks rahastamisel hinnata muuhulgas ka vabaühenduse tegevuse eesmärke ja jätkusuutlikkust ning kaasatute hulka.

Projektide kaasfinantseerimist omavalitsuse toel (nt LEADER-i projektide, kohaliku omaalgatuse programmi (KOP-i), Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK-i) taotlusvooru raames) kasutavad vabasektori ühendused juba praegu palju. Kindlasti tasuks vabasektori esindajatel silmas pidada, et projektide kaasfinantseerimiseks on omavalitsustel erinevad reeglid, mistõttu on tähtis omafinantseeringu kinnitust küsida enne rahastustaotluse esitamist. Omavalitsusele võiks esitada kogu projekti kirjelduse, sh kasusaajad ja eelarve, ning olla valmis vastama täiendavatele küsimustele. Kõikide nende tegevustega tuleks arvestada projekti koostamise ja taotluse esitamise protsessi ajalisel planeerimisel. Paraku on praktikas just enim levinud probleem see, et omavalitsust informeeritakse liiga hilja oma soovidest ega järgita omavalitsuste seesuguste rahastuste jaoks kokku lepitud regulatsioone.

Soovitame kohalikul omavalitsusel määrata konkreetsed tähtajad ja selged reeglid ning inimesi neist teavitada. Abiks võib olla projektide kaasfinantseerimise taotlusvormide loomine. Selleks võib inspiratsiooni saada ühenduste rahastamise Poliitikauuringute Keskuse Praxis poolt koostatud ühenduste rahastamise juhendmaterjalist (Matt et al., 2013).

Vabaühendustele, mis tegutsevad kogukonna- või külaseltsidena, on mitmes omavalitsuses välja töötatud eraldi toetusvõimalus. Mõnes kohas viiakse seda ellu kaasava eelarve kaudu. Näiteks Elva valla kaasava eelarve raames saavad igal aastal rahastuse kolm eri piirkonnast enim hääli saanud objekti. Selle abil on mitu kogukonda saanud teha vajaliku investeeringu (mänguväljakutest tänavavalgustuslahendusteni). On ka neid omavalitsusi, kus kasutatakse eraldi välja töötatud külade toetamise korda (tingimused ja toetussummad on omavalitsustele erinevad). Näitena võib tuua Anija ja Raasiku vallad, kus küladel on võimalik taotleda raha valla eelarvest eri tegevuste või investeeringute rahastamiseks.

Koostöö vabaühendustega Kuusalu vallas

Vabaühendused korraldavad regulaarseid vabaühenduste ümarlaudu, eelkõige MTÜ Veljo Tormise Kultuuriseltsi ja MTÜ Kolgaküla Seltsi eestvedamisel. Ümarlaud saab kokku kaks korda aastas ning kutse edastatakse vabaühenduste meililisti ning tehakse ka avalik üleskutse. Koosolekul osalevad alati ka vallavalitsuse esindajad.

2023. aasta esimeses pooles on töös seltsingu lepingu sõlmimine, et luua vabaühenduste ümarlauast organ. Edasine plaan on sõlmida valla ja seltsingu vahel hea tahte leping ja suurendada koostööd.

Teenuste delegeerimine vabaühendustele on üks võimalus toetada vabasektori tegevust. Kõige enam praktilisi näiteid saab Eestist tuua ilmselt sotsiaal- ja noorsootöövaldkonnast, samuti kultuurivaldkonnast. Teenuste delegeerimine annab omavalitsusele võimaluse avaliku teenuse pakkumine üle anda mittetulundusühendusele, samal ajal säilitades kontrolli ja vastutuse teenuse pakkumise üle. Praktikas delegeeritakse teenuseid vabasektorile siis, kui tegevus on avaliku sektori asutusele kohustuslik, kuid kohalikul omavalitsusel ei ole suutlikkust seda teenust osutada või pole see mõistlik. Sellistel juhtudel lepitakse kokku selgetes teenusstandardites ja muudes olulistes nüanssides, mida teenusepakkuja peab järgima ja mis tagavad teenuse kvaliteedi. Rahastus, mis vabaühendus teenuse delegeerimisega saab, ei kata ainult ühenduse kulusid, vaid ka konkreetsete tegevuste elluviimise kulu kokkulepitud sihtrühmadele. Teenuse delegeerimise puhul peab olema alati selge, et tegemist on kohaliku omavalitsuse teenuse, mitte vabasektori omaalgatusliku projektiga.

Lisaks on vabaühendustele mõeldud veel mitu rahastusvõimalust, mida ei paku kohalik omavalitsus. Näiteks riigieelarvelised eraldised – tegemist on rahaliste toetusvõimalustega, mida pakutakse riigieelarvest kodanikuühiskonna organisatsioonidele.

Soovitus: vii oma omavalitsuse vabasektori esindajate seas läbi küsitlus või fookusgrupi intervjuud, et teada saada, missugust arenguabi nad vajavad, ning kavanda selle informatsiooni põhjal konkreetne tegevuskava.

Loe lisaks:
Avatud valitsemise põhimõtted

Karin Närep, Kultuuriminsiteeriumi arendusnõunik

 

Muutuste juhtimise protsessis tuleb lähtuda ühelt poolt vastavast seadusandlikust raamistikust ning teisalt nn heast muutuste juhtimise tavast. Alljärgnevalt antakse soovitused kohaliku omavalitsuse kultuurikorralduse asutuste ümberkorraldamiseks, kuid neist saab lähtuda ka laiemalt muudatuste elluviimisel kohaliku omavalitsuse tasandil.

Allolevas tekstis on muudatuse juhtimise teema selgitamisel lähtutud pideva parendamise tsükli e PDCA-tsükli metoodikast (planeeri – vii ellu – seira – parenda). Samas on muutuste juhtimise meetodeid mitmeid, millest saab valida endale sobivaima (Muudatuste juhtimine organisatsioonis, 2020). PDCA-tsükli igas etapis on teatud kindlad põhimõtted, millest lähtuda muudatuste läbiviimisel.

Planeerimine

Probleemi sõnastamine – muudatuste elluviimise edukuse tagab planeerimise algetapis sõnastatud probleemikirjeldus. Probleemide sõnastamisel on võimalik leida erinevate metoodikate hulgast endale sobivaim.

Esmaste lahenduste ja vastavate stsenaariumide sõnastamine (üldiselt) – probleemile lahenduse leidmiseks tuleb leida probleemi juurpõhjused. Selles saab tugineda riigi või konkreetse kohaliku omavalitsuse tellitud uuringutele ja analüüsidele, küsitluste tulemustele, riiklikule statistikale ja andmekogude andmetele. Samuti saab selles etapis kasutada kaasamise ja koosloomemeetodeid, kaardistada ja hinnata võimalikke mõjusid ja riske. Kultuurikorralduse valdkonnas tuleks võtta aluseks riigi kultuuripoliitika eesmärgid ja tegevused. Eelkõige võiks tutvuda riigi pikaajaliste arengustrateegiate „Eesti 2035“ ja „Kultuuri arengukava 2021–2030“ eesmärkide ja tegevustega. Samas tuleb arvestada ka kohaliku omavalitsuse arengudokumentide kultuurivaldkonna eesmärkide ja tegevustega. Muudatus peab panustama kohaliku omavalitsuse eesmärkide saavutamisse – nii üldisema tasandi (parem elukeskkond) kui ka konkreetsemalt kultuurivaldkonna eesmärkidesse. Sõnastatud lahendusi tuleks analüüsida ning valida välja need, mis on teostatavad etteantud ajaperioodil olemasolevate (või taotletavate) ressurssidega. Tuleb läbi mõelda, kuivõrd on probleemi lahendamine võimalik kohaliku omavalitsuse tasandil. Tõenäoliselt saab muudatusega keskenduda teatud lahendustele, mitte kõigile.

Muudatuse eesmärgi (oodatava mõju) ja mõõdikute sõnastamine – muudatuse edukuse ja mõju hindamiseks tuleb sõnastada muudatuse eesmärk (vastavalt eesmärgi sõnastamise meetoditele) ja selle saavutamise hindamist võimaldavad mõõdikud. Oluline on, et muudatuse eesmärk peab vastama kohaliku omavalitsuse kultuurikorralduse valdkonna sihtrühmade vajadustele. Nt ei piisa eesmärgina vaid sellest, et teatud kultuuritaristu hoonetes on tegevused lõpetatud, hoonetes on enam ristkasutust, uus kultuurivaldkonna asutus on loodud, uue asutuse struktuur on kinnitatud. Olulisem on see, mida saab kohaliku omavalitsuse elanik sellest muudatusest – kas on parem ligipääs kultuuritegevustele, rohkem osalemisvõimalusi (sh erinevatele vanuserühmadele) ning kas on loodud seosed kohaliku omavalitsuse teenuste vahel (kultuuriteenuste suurem sidusus nt haridusteenuste, sotsiaalteenuste, turismi või ettevõtlusega). Eesmärgi saab seega sihtrühmade alusel jagada alaeesmärkideks koos mõõdikutega. Arvestada tuleb, et muudatuste mõju võib ilmneda lühiajalisemas või pikemaajalisemas vaates.

Toetuse saamine muudatuse ettevalmistamiseks (ja elluviimiseks) – kuna kõigi muudatuste elluviimine vajab nn juhtide toetust, siis tuleb tutvustada projektiplaani ja muudatuse läbiviimise oodatavat mõju peamistele isikutele, kelle toetus on vajalik otsuse vastuvõtmise juures. Kohalikus omavalitsuses võib see olla abivallavanem/abilinnapea, vallavanem/linnapea või tervikuna valitsus, kes saab teha otsuse, kas muudatuste ettevalmistamisega minnakse edasi.

Otstarbekas võib olla ka muudatuse elluviimine nn piiratud mahus, st pilootprojekti või katsetusena. Sellisel juhul on võimalik kasutada erinevaid meetodeid. (Riigikantselei, 2023)

Projektiplaani koostamine – edu saadab suurema tõenäosusega neid projekte, mis on eelnevalt põhjalikult planeeritud ja läbi mõeldud. Projektiplaanis võiksid olla kaardistatud võimalikud riskid ja kajastatud erinevad stsenaariumid, et saaks teha vajalikke muudatusi protsessi käigus. Planeerida tuleks tegevused, vastutajad ja ajakava. Sealjuures tuleks arvestada ajakavas vajalike isikute ja organite (volikogu, valitsus) töökorraldusega: millal on vajalik esitada arutamisele minevad dokumendid eelnõudena, kui kaua võtavad aega kooskõlastused jne. Ajaplaneerimises tuleks olla pigem konservatiivsem, sest tavapäraselt kipuvad tegevused võtma enam aega, kui planeeritud. Samuti võivad tekkida viivitused tähtsate isikute eemalolekutest. Projektiplaanis peaksid olema ka elluviimise tegevuste seire ja parendustegevused ehk nn kontrollitegevused, millega saab hinnata muudatuste elluviimise käigus muudatuse eesmärkide saavutamist (lühiajaliselt ja pikaajaliselt). Läbi tuleks mõelda ressursivajadus. Kui lisaks projektimeeskonna kaasatud inimestele on vaja veel abi, arvesta selle vajadusega ja mõtle võimalikele lahendustele. Kui on vajalik taotleda tegevusteks toetust, arvesta tähtaegade ja menetlusaegadega.

Projektijuhi määramine – projektijuhi olemasolu ja selge vastutuse jaotus on ülioluline. Selgelt tuleb määrata projektijuhi vastutuse ulatus, st milliseid otsuseid võib vastu võtta projektijuht ja milliseid tuleb kooskõlastada.

Projektimeeskonna loomine – projektimeeskonda tuleb valida asjaomased isikud, lähtudes põhimõttest – nii palju, kui vajalik, nii vähe, kui võimalik. Samuti tuleb selgelt määrata, mis ajaks on projektimeeskond moodustatud, mis peab olema nende tegevuste tulem ning mis on konkreetsed ülesanded. Projektijuht ei pea olema meeskonna juht, kuid projektijuht peab tagama meeskonna kohtumiste toimumise, projektiplaanist kinnipidamise, koosolekute protokollimise jne. Kuna kohalike omavalitsuste asutuste muudatused vajavad nii eelarvelist, juriidilist kui ka personalivaldkonna alast teadmist, on hea nende valdkondade esindajad kaasata projektimeeskonda. Tuleks kaaluda, kas protsessi edukuse huvides oleks vajalik kaasata väline ekspert väljastpoolt kohalikku omavalitsust (nt kultuurivaldkonna asjatundja).

Muudatuste planeerimisel on vaja analüüsida vastavat seadusandlikku raamistikku. Kohalike omavalitsuste ametiasutuste või ametiasutuste hallatavate asutuste loomisel, ümberkorraldamisel ja lõpetamisel tuleb järgida kohaliku omavalitsuse korralduse seadust ning sellised otsused saab teha valla- või linnavolikogu. Täpsema korralduse võivad kohalikud omavalitsused kehtestada ning siis tuleb ka nendega arvestada. Kultuurikorralduses tuleb arvestada ka valdkondlike õigusaktidega. Näiteks rahvaraamatukogu seadus (2019) sätestab rahvaraamatukogu regulatsiooni ja selle alusel tuleb rahvaraamatukogu võrgu muudatustest teavitada Kultuuriministeeriumit. Lisaks sellele tuleb muudatuste planeerimisel arvestada kohaliku omavalitsuse arengukavandamise dokumentidega, kus on muudatused kas eelnevalt juba sõnastatud või kust peaks olema võimalik leida asjakohaseid eesmärke ja mõõdikuid, millele toetuda. Lisaks tuleb arvestada tööõiguse seaduste ja teiste vajalike õigusaktidega.

Kommunikeerimine – lisaks projektiplaanile tuleb juba muudatuse kõige varasemas faasis läbi mõelda nii kommunikatsiooni- kui ka kaasamisplaan. Oluline on kaardistada nii otseselt mõjutatud sihtrühmad kui ka kaudsemad ehk teisesed sihtrühmad. Arvestada tuleb, et nägemus kaasamisest on muutunud ning varasema pigem ühepoolse lähenemise asemel tuleks pigem kasutada juba koosloome meetodeid (Riigikantselei, 2022), et muudatus oleks võimalikult hästi ettevalmistatud. Kaasamise ja koosloome osas oleks mõistlik tutvuda ka teiste kohalike omavalitsuste või riigiasutuste kogemustega – kindlasti saab leida midagi kasulikku ka enda jaoks.

Tuleb läbi mõelda, mis kujul ja kui varajases etapis ja milliste sihtrühmadega tuleks muudatuse ideed läbi arutada ehk kuivõrd algusjärgus ideed võib jagada sihtrühmaga ja kuivõrd saab kasutada koosloomet. Arvestada tuleb, et muudatused tekitavad enamikus, keda need otseselt puudutavad, vastumeelsust. Seega võib ideede algfaasis tekkida palju infomüra ja väärinformatsiooni. Muudatusi puudutavad sõnumid tuleb alati anda otseallikast ehk muudatuse läbiviijatelt esmalt neile, keda muudatused kõige enam puudutavad.

Õigusakti eelnõu ettevalmistamine – õigusakti eelnõu ja seletuskirja ettevalmistamine hõlmab endas lisaks muule ka muudatuste eesmärgi ja peamiste põhimõtete sõnastamist: mis on muudatuse oodatav mõju ehk mis muutub kultuurikorralduses paremaks peale muudatuste elluviimist. Selles etapis saab ka hinnata, kas ja kuivõrd on algne idee muutunud ning kuivõrd on liigutud algsest lahendusest eemale või sellele lähemale.

Eelnõu menetlemine volikogu eelnõude menetlemise korra järgi (sh eelnõu tutvustamine kohaliku omavalitsuse kommunikatsioonikanalites) – arvestada tuleks, et eelnõu tutvustamisel volikogu komisjonides ja piirkondlikes kogudes (nt osavallakogudes) võib tulla negatiivset tagasisidet, osaliselt ka väärinformatsiooni leviku tõttu. Peab olema valmis korduvalt selgitama, tooma välja kasu sihtrühmadele ja viima sisse tagasisidest tulnud muudatusi.

Muudatuste tegemise valmidus algses idees ning nende sisseviimine eelnõusse – mida paremini oled eelnevalt läbi mõelnud stsenaariumid, seda kiiremini on võimalik teha muudatusi.

Muudatuse elluviimise planeerimisfaas lõpeb volikogu otsusega.

Elluviimine ja seire

Muudatuse elluviimisel tuleb järgida projektiplaani ning seirata muudatuse edukuse hindamise mõõdikuid. Arvestada tuleb, et muudatuste tegelik rakendumine võib võtta planeeritust tunduvalt enam aega. Kiiremini on võimalik mõõta nn organisatsioonilisi mõõdikuid, nt asutuste struktuuri või koosseisuga seotud ümberkorraldusi. Tunduvalt enam võib aega võtta, et näha muudatusi ümberkorraldatud asutuste organisatsioonikultuuris või teenuste kasutajatega seonduvates näitajates.

Parenduste elluviimine

Ka väga hästi läbimõeldud projektiplaani juures võib tekkida muudatuste tegemise vajadus. Juhul kui seiremõõdikute järgi ei ole näha olukorra paranemist või ilmneb halvenemine, siis tuleb teha vajalikud korrektuurid.

Muudatuse läbiviimise planeerimine sõltub, kas tegemist on volikogu/valitsuse õigusaktide muutmisega või asutuse juhi pädevuses olevate muudatustega. Eeltoodust lähtuvalt tuleb uuesti liikuda muudatuste planeerimise faasi ning alustada uuesti protsessiga.

Kokkuvõttes on muudatuste elluviimine keeruline ja osaliselt alati muutuste elluviija kontrolli alt väljas, kuid järgides teatud põhimõtteid, saab luua eeldused muudatuse edukaks elluviimiseks.

Kogemuslugu: hallatava asutuse Saaremaa Kultuuri loomine

2022. aastaks oli Saaremaa kultuurielu jõudnud teiste Eesti omavalitsustega sarnaste

kitsaskohtadeni ning kultuurikorralduse struktuur vajas korrastamist ja kaasajastamist.

Neli aastat kehtinud kokkulepe, et ühinemise käigus midagi ei muudeta, oli läbi saamas. Kui enne haldusreformi oli igas vallas 1-2 rahvamaja, siis ühinenud Saaremaa vallas oli tekkinud seitsmeteistkümnest kultuuri- ja rahvamajast koosnev kirev võrgustik, kust kumasid läbi erinevused majade eelarves, sisutegevustes, remondivajadustes, palganumbrites ning kogukonna kaasatuses. Keskmine kultuuritöötaja palk oli riiklikust miinimumist maha jäänud ning iga maja tegutses eraldi hallatava asutusena, kus töötasid maja juhataja, perenaine ning väikese koormusega ringijuhid. Oli näha, et fookusesse tuleb võtta nii rahvamajade kaasajastamine, arengukavadest lähtuv maakondliku kultuurivisiooni ülevaatamine kui ka tegevusplaanide koostamine ja maakonna kultuurimeeskonna juhtimine.

2022. aasta sügiseks oli selge, et lähenevate kärbete ning kultuurielu jätkusuutlikkuse valguses on muudatuste aeg käes. Aasta jooksul oli kultuuriosakond valmistanud ette võimaliku majade jaotuse eelnevate aastate aruannete põhjal. See tähendas, et arvestades piirkonna suurust, maja huviringide arvu ning ligikaudset ürituste arvu aastas, kujunes välja maja suuruse koefitsient, mille alusel jaotusid vallas asuvad kultuuri- ja rahvamajad suurteks, keskmisteks ja väikesteks. Seda ettevalmistust toetas Kuressaare kultuurielu, mis oli eeskujuks oma eesmärgistatud, analüüsitud ning kogukonna vajadustega kooskõlas olevate tegevustega. Sai selgeks, et maapiirkonna kultuurielu vajas sarnast tugevat juhtimist ning pidi esialgu jääma linnast eraldi.

Oktoobriks 2022 oli valminud plaan, mille peamine eesmärk oli hoida kõik maapiirkonna rahvamajad avatuna ning siduda Saaremaa kultuurikorraldajate palgad riikliku kultuuritöötaja miinimumiga. Volikokku jõudis eelnõu ettepanekuga koondada maapiirkondade 16 rahvamaja uue hallatava asutuse Saaremaa Kultuuri alla. Juhtimisülesanded liikusid uue asutuse Saaremaa Kultuuri juhile, kelle kohale korraldati avalik konkurss. Senistele rahvamaja juhatajatele pakuti võimalust jätkata tööd osakoormusega kultuurikorraldajatena ning nende uue töökoha koormus kujunes majade koefitsiendi järgi: 1.0, 0.7 või 0.5. Selline osakoormusega töötamise võimalus pakkus esmakordselt ühel kultuurikorraldajal võimalust juhtida kahte piirkonda. Majade kui hoonete eest jäid vastutama kultuurijuht ja perenaised. Muutuste käigus korrastati ka kultuurikorraldaja palgamäär ning see oli esialgu 87% riiklikust kultuuritöötaja miinimumist. Seega kahes majas töötades on kultuurikorraldaja palk kuni 105% riiklikust miinimumist.

Kultuur on tundlik valdkond ning muudatus põhjustas oodatavalt palju emotsiooni ning sai

arvestatava meedia tähelepanu osaliseks. Oli väga positiivset vastukaja – ennekõike kogukondade poolt –, aga ka hirmu muudatuste ees. Kahe kuu jooksul sai peetud pikki vestlusi ja arutelusid kõikides osavalla- ja kogukonnakogudes ning piirkondlikel kultuurikõnelustel, kuid kaasamist ei ole kunagi liiga palju. Mingil hetkel liikus rahva hulgas ümberkorraldustest mitu erinevat versiooni ning loodi rahvaalgatus. Sel perioodil oli kultuur oluliseks kõneaineks ka poliitilisel tasandil ning arutelud olid sageli emotsionaalsed. Detsembri volikogus kinnitati eelnõu häälte enamusega ning 1. jaanuarist 2023 loodi uus asutus Saaremaa Kultuur.

Rahvamajade liitmine ning töötajate liikumine uue asutuse struktuuri toimus 1. aprillil 2023. Kaks kolmandikku senistest töötajatest jätkavad kultuurikorraldajatena Saaremaa Kultuuris. Samuti jätkavad muutusteta töötamist perenaised ja ringijuhid. Juba on ühtlustatud tegevuste eelarved, palgad ning lepingud. Esmakordselt saab rääkida majade hoolduste puhul ühislepingutest ja ühistest hangetest, mis tähendab korrastatumat paberimajandust, selgemat ülevaadet ja kulude korrektuure. Kultuurikorraldajad saavad keskenduda kultuurile, mitte majade haldusküsimustele ning maakondliku lisarahastuse toel on planeeritud kaheaastane kultuurimeeskonna arenguprogramm, mille raames on oodata kultuuri eestvedajate toetamist, kultuurielu selgemat koordineerimist ning seeläbi ka meie peamise kultuuri eesmärgi saavutamist – kultuuris osalemise elavnemist.

Koit Voojärv, Saaremaa valla abivallavanem
Annikki Aruväli, Saaremaa valla kultuurinõunik

 

 

Jorma Sarv, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse nooremlektor ja programmijuht

 

Kultuurikorralduse valdkonna ulatusest esineb erinevaid arusaamu. Seda on võimalik vaadelda kitsamalt (nt inimeste aja sisustamisena sündmuste jt tegevustega) ning oluliselt laiema lähenemise alusel (nt inimeste hoiakute ja väärtuste suunamisena erinevate teineteist toetavate tegevuste kaudu). TÜ Viljandi kultuuriakadeemias, kus on praegu ainus võimalus õppida kultuurikorraldust bakalaureuse tasemel, on lähtutud teisest ehk avaramast vaatenurgast. Seetõttu on ka allolev põgus kirjeldus kultuurikorralduse tähtsaimatest teadmistest ja oskustest kooskõlas eesmärgiga, mille järgi on valdkonna peamine siht luua väärtust väga erineval tasandil.

Üldises plaanis saab kõne all olevad põhioskused jagada nelja suurema pealkirja või küsimuse alla:

  • Kuidas toimib kontseptsiooniloome ja üldine korraldusprotsess ideest teostuseni?
  • Kuidas loovmeeskondi juhtida ja nende tegevust koordineerida?
  • Kuidas mõjusalt viia oma sõnumid sihtrühmadeni ning kasutada turundus- ja kommunikatsioonikanaleid?
  • Millised teadmised õiguse ja finantsjuhtimise valdkonnast toetavad neid protsesse?

Järgnev kirjeldus keskendub peamiselt neist kolmele esimesele. Õigus- ja finantsalane baaskirjaoskus on samavõrra oluline ja vajalik nii nagu mujalgi projektijuhtimises või koordinatsioonitöös. Loodetavasti on siin lisaks kultuurikorraldaja enda teadmistele toeks ka kohalike omavalitsuste vastava ala spetsialistide nõuanded ning tugiteenused.

Kõige suurema väärtusega kapital kultuurikorralduses on ideeloome. Kui teatakse, mida, kellele ja miks midagi tehakse, tekib esimene eeldus selleks, et tegevustel on kas lühemas või pikemas perspektiivis mingisugust laadi mõju. Kuigi selle tõdemusega nõustutakse enamasti üsna lihtsalt, ei tähenda see üldist võimekust ideeloomega tegelemiseks. Võimalikke lähenemisi on siin sellegipoolest mitmeid ning enamasti sõltub meetodi valik konkreetsest olukorrast ja kaasusest. Eraldi võib välja tuua kaks soovitust, mis aitavad paari peamist riski maandada. Esmalt tasub olla tähelepanelik ja märgata tavapärase töörutiini mõjusid, näiteks lahendusi, mis toetuvad argumendile „eelmistel kordadel oleme ikka nii teinud“. See ei tähenda, et traditsioonidel ei võiks olla kaalu. Pigem on asja iva ohus jääda mugavustsooni ning jätta kahe silma vahele võimalus küsida tagasisidet ja arvamusi neilt, kes oskavad või soovivad vaadata lahendusi värske pilguga. Hea kontrollküsimus ongi see, kas ja millal küsiti viimati põhjalikumat ja argumenteeritud tagasisidet kontseptsiooni, sündmuse vm lahenduse kohta. Teiseks soovituseks on mõelda sihtrühmadele ning proovida erinevaid koosloome variante.

Lihtsalt öeldes tähendab see publiku kaasamist juba ideeloome faasis, mis loob eeldused mitmeteks positiivseteks niheteks (alates üldisemast kogukonnatunde suurenemisest kuni olukorrani, kus ettevõtmist tunnetataksegi ühise ja oma algatusena). Korraldusprotsessi töölaua peamiseks märksõnaks on koordinatsioon. Siin on kvaliteedi tagamise juures omakorda tähtsaimaks kriteeriumiks info liikumine, selle kättesaadavus ja infosulgude ennetamise oskus. Kuigi sündmuskorralduse juures on sageli juttu loovmeeskondadest või -tiimidest, on paljudel juhtudel reaalne olukord selline, kus plaani haldab üks inimene (vastutav korraldaja). See tähendab omakorda seda, et väheneb delegeerimise osakaal ning tulemust mõjutab enim võimekus oma lähemaid koostööpartnereid läbimõeldult kaasata ning selle abil kogu protsessi kvaliteeti juhtida. Seega on tähtsad ka suhtlemisoskused ja võimekus oma eesmärke selgitada. Näitena võib tuua olukorra, kus kultuurikorraldajal on vajalik kaasata näiteks kohaliku omavalitsuse kommunikatsioonispetsialiste, teiste valdkondade spetsialiste (haridus, sotsiaal, avalik ruum jne), eri teenustega seotud partnereid jt. Väga suur osa kirjeldatud aspektidest kattub mistahes teises valdkonnas vajalike projektijuhtimise oskustega. Üldistatult võibki öelda, et korralduse mõiste ja standardid peavad olema sarnased teiste suuremate valdkondade omadega.

Turundus- ja kommunikatsioonitegevuste olulisusest on selles kogumikus eraldi peatükis 4.2. juttu ning seetõttu tõstaksin teadmiste ja oskuste kontekstis eraldi esile ühe tahu, mis on kultuurikorralduse eesmärkide mõistes kriitilise tähtsusega. Pean silmas oskusi mõista, analüüsida, kirjeldada ja lõpptulemina ka kõnetada erinevaid sihtrühmi. Olulisel määral on nende arutelude kvaliteedile kaasa aidanud disainmõtlemise tööriistakasti laiem levik ja kasutamine. Näiteks erinevate persoonade loomine, sihtrühma ootuste ja vajaduste detailsem kirjeldamine, nende käitumise ja reaktsioonide teadlikum jälgimine ning muud peamised meetodid on jõudnud koolitusruumidest üha enam töölaudadele ja on toeks reaalsetes tegevustes. Seos turundus- ja kommunikatsioonitegevustega peitub eelkõige suutlikkuses mõista, millist laadi kanalid ja sõnumid on tänases kirjus ning võrdlemisi mürarikkas inforuumis konkreetsele sihtrühmale sobivaimad. Lisaks mõjule sõnumite valdkonnas on disainmõtlemise teema esiletõus kogu valdkonda ka laiemalt strateegilisemaks ning dünaamilisemaks vorminud.

Kokkuvõtvalt saab kultuurikorralduse mõiste selle tähtsamate teadmiste ja oskuste illustreerimiseks poolitada kaheks sambaks: esmalt kvaliteetsed ning iga teise nõudliku ja laiema valdkonna projektitöö ning koordineerimise oskustega võrreldav korraldamisvõimekus (valdavalt mikrotiimides) ning teiseks kultuurivaldkonna alane teadlikkus ning ideeloome protsesside mõistmine.

Kultuurikorraldajate kompetentsid

Kuid millised peavad olema eri tasandite kultuurikorraldajate oskused? (Rahandusministeerium, 2021) Valitsuse tasandil tegutsejate puhul on kõige olulisemad kohalike omavalitsuste ametnike ja töötajate üldised oskused: avaliku võimu esindamise, suhtlemise, koostöö, enesejuhtimise ja -arengu ning tulemuslikkusega seotud oskused. Sellele lisanduvad valdkonnaspetsiifilised oskused ehk siinjuures teadmised kultuurivaldkonnast.

Kultuurikorraldajatel ehk peamiselt hallatavate asutuste tasemel on olemas ka kutsesüsteem, millel on kolm taset. Kultuurikorraldaja tegevusvaldkond on paikkonna elanike kultuuri- ja huvitegevuse korraldamine, võimaluste loomine vaba aja veetmiseks, kultuuripärandi ja kohalike traditsioonide hoidmine. Tööülesanded sõltuvad kultuuri- ja loomekeskkonnast, tegutsemise valdkonnast, vastutuse astmest ning organisatsiooni suurusest. Kultuurikorraldaja loob elanikele tingimused, et nad saaksid osaleda kultuuriprotsessides nii loojate ka kui tarbijatena. Peamised oskused, mida selleks vaja on, on paikkonna kultuurielu korraldamise, kultuurisündmuste korraldamise ja vahendamise, kultuurisündmuste ja organisatsiooni turundamise, kultuuriprojektide juhtimise ning huvitegevuse korraldamise ja koordineerimisega seotud oskused. Kõrgemal tasemel on vajalik ka organisatsiooni juhtimise ja valdkonna arendamise kompetents. (Õunapuu et al., 2021)

Karl Viilmann, Kultuuriministeeriumi strateegia- ja innovatsiooniosakonna andmete peaekspert

Millal kasutada uuringuid?

Analüüside ja uuringute eesmärk kõige üldisemalt on saada tagasisidet oma tegevuse kohta: küsida uut või puuduvat infot, et saada kinnitust või tõendust oletatavatele faktidele, hinnata tegevuse tulemuslikkust või saada kinnitust sellele, kuivõrd planeeritud tegevused või programmid vastavad esialgu planeeritule (Berg, 2007; Vooglaid, 2006).

Uuringuid viiakse sageli läbi selleks, et hinnata tehtud tegevuste efektiivsust, tulemust ja mõju, planeerida muudatusi ja uusi algatusi või täiesti uusi tegevusi (joonis 1). Samuti on uuringute abil võimalik teada saada, mida omandati nt konkreetse programmi või tegevuse jooksul, mis kogemusi see andis ja kas lisaks teadlikkuse kasvule muutusid mingil määral ka osalejate hoiakud või käitumine. Võimalik on ka hinnata, mil määral jõuti tegevuse tulemusel esialgselt planeeritud eesmärgini.

Uuringud ja analüüsid annavad poliitikakujundajatele, ekspertidele, praktikutele või tegevuste ja programmide elluviijatele kinnitust, kuivõrd programm või tegevus töötab ja vastab seatud eesmärkidele. Selle tulemusena suureneb usaldusväärsus ja kasvab teadlikkus. Vajadusel aitavad uuringud ja analüüsid põhjendada muutuste vajalikkust. (Aaben & Viilmann, 2012)
joonis 1

Kuidas uuringuid planeerida?

Enne kui otsustada, mis teemal ja kuidas uuringuid läbi viia, on kindlasti vaja tutvuda juba olemasolevate andmetega.

Väga paljude valdkondade kohta on Eesti riiklikes andmebaasides või uuringuraportites olemas mitmekülgset infot, mille olemasolust ei pruugita alati teadlikud olla. Alles siis, kui ollakse kindlad, et vajalikku informatsiooni ei leidu, tasub uuring tellida või hakata andmeid ise koguma.

Kui on selge, mille kohta on vaja andmeid koguda, on võimalik sõnastada uurimisküsimus ehk otsustada, mida soovitakse uuringuga teada saada. Konkreetse uurimisküsimuse seadmine lihtsustab uuringu planeerimist ja aitab saavutada soovitud eesmärki kõige sobivamate vahenditega. Vastavalt sellele, milline on uurimisküsimus, määratakse uuringu sihtrühm, andmekogumise meetod ja valim. Kui on olemas teadmine, mida soovitakse täpselt uurida, saab valida sobiva uurimismeetodi. (Aaben & Viilmann, 2012)

Andmed ja uuringud, mida kogub Kultuuriministeerium

Kultuuriministeerium tellib regulaarselt uuringuid kunstide, loomemajanduse, kultuuripärandi, lõimumise ja spordi valdkondades. Uuringute aruanded avaldatakse Kultuuriministeeriumi kodulehe uuringute rubriigis. Avaldatud uuringute aruanded on grupeeritud valdkondade ja aastate kaupa.

Olulisemad uuringud, mida Kultuuriministeerium on lähiaastatel (perioodil 2020–2022) läbi viinud, on järgnevad:

Kultuuris osalemise uuring (2020). See on kõige olulisem kultuurivaldkonna uuring, mida Eesti Statistikaamet viib Kultuuriministeeriumi tellimisel läbi 2015. aastast alates. Tänaseks on tehtud kolm uuringut aastatel 2015, 2017 ja 2020. Järgmise uuringu tulemused avaldatakse 2024. aasta juunis. Uuringu tulemustest saab põhjalikku teavet Eesti elanike kultuuris osalemise harjumuste, kultuuriharrastuste ning nendega seotud sotsiaalsete aspektide kohta, arvestades mh elukohta jt sotsiaal-demograafilisi näitajaid.
Vali tabel (stat.ee)

  • Eesti integratsiooni monitooring (2020). Uuringus analüüsitakse Eesti ühiskonna kohanemis- ja lõimumisprotsesse. Monitooring aitab mõista kultuuriliselt mitmekesise Eesti arengut, selle iseärasusi ja väljakutseid. Tegemist on Eesti lõimumisvaldkonna kõige olulisema uuringuga, mida tehakse alates 2000. aastast. Hetkel on kavandamisel 2023. aasta uuringu laine, mille tulemused avaldatakse 2024. aasta märtsis.
  • Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus (2022). Eesti loomemajanduse sektori kaardistust on Eesti Konjunktuuriinstituut teinud alates 2005. aastast iga 3 aasta tagant. Uuringu eesmärk oli analüüsida, kuidas on muutunud Eestis aastatel 2015–2019 loomeettevõtete arv, müügitulu ja töötajate arv, milline oli eksporditulu ja kasumlikkus ning milline on sektori olulisus Eesti majandusarengus. Uuringu raames avaldati uuringuaruanded 14 loomemajanduse valdkonna kohta.
  • Õpilaste ja täiskasvanute liikumisuuring (2022). Põhjalik Eesti elanike liikumis- ja füüsilist aktiivsust käsitlev uuring, kus vaadeldi eraldi noori (vanuses 5–17), täiskasvanuid (vanuses 18–64) ja eakaid (65+), mis võimaldab analüüsida Eesti inimeste liikumiskoormust ning selle soodustavaid ja takistavaid tegureid, et täiustada teadmisi liikumisaktiivsusest Eesti ühiskonnas.
  • Rahvaraamatukogude rolli analüüs ja ettepanekud valdkondadevahelise koostöö tõhustamiseks (2022). Uuringu keskne eesmärk oli kaardistada rahvaraamatukogudes pakutavaid valdkondadevahelisi teenuseid, analüüsida nende arenguvõimalusi ja riske, tuvastada head praktikad nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt. Analüüsi tulemuste alusel töötati välja kaasaegsed ning osapoolte vajadustele ja huvidele vastavad valdkondadevahelise koostöö mudelid ning teenuste arendamise kava, et inspireerida ja innustada erinevate poliitikavaldkondade eestvedajaid raamatukogudega koostööd tegema.
  • Eesti muuseumide külastajate kvalitatiivne uuring (2020). Uuringu eesmärk oli Eesti muuseumide külastajate abiga saada ülevaade Eesti muuseumide funktsioonidest ja külastajate ootustest muuseumidele.
  • Loomevaldkondade kestlikkus (2021). Uuringu eesmärk oli analüüsida Eesti loomevaldkondade kestlikkust kümne aasta perspektiivis, keskenduses nii loomevaldkondade juhtimisele ja koordineerimisele, rahastusele ja järelkasvule kui ka kultuuriteadlikule publikule. Uuringu raames koostati arengustsenaariumid ja poliitikasoovitused loomevaldkondade kestlikkuse tagamiseks. Uuringus käsitleti loomevaldkondadena arhitektuuri, filmikunsti, disaini, etenduskunste, kirjandust, kunsti ja muusikat.
  • Kultuuri- ja spordikorralduse keskkonnajalajälje ning selle vähendamise võimaluste uuring (2022). Uuringu eesmärk oli analüüsida Kultuuriministeeriumi haldusala keskkonnajalajälje ulatust, kohandada keskkonnajalajälje hindamismetoodikat kultuuri- ja spordivaldkonnale, esitada ettepanekud keskkonnajalajälje vähendamiseks, arvestades kultuuri- ja spordivaldkonna eripäradega.

Kultuurivaldkonna riiklik statistika ja kultuurivaldkondade andmebaasid

Olulisemat statistikat kultuurivaldkonna kohta leiab Statistikaameti statistikaandmebaasist kultuurivaldkonna andmetabelitest. Statistikaameti statistikaandmebaas hõlmab kõige värskemat riiklikku statistikat filmi, kultuurielus osalemise, muuseumide, muusika, raamatukogude, rahvakultuuri, ringhäälingu, spordi, teatri ja trükitoodangu statistika kohta.

Statistikaamet on loonud ka mitmeid valdkonnaspetsiifilisi juhtimislaudu ja kaardirakendusi, kus on esitatud erinevad andmed Eesti piirkondade kaupa. Olulisemad neist on kohaliku omavalitsuse juhtimislauad ja piirkondliku statistika portaal.

Erinevate kultuurivaldkondade kohta on olemas valdkondlikud andmebaasid põhjalikuma statistika leidmiseks. Järgnevalt esitatakse viited olulisematele kultuurivaldkonna andmebaasidele ja andmekogudele.

Eesti teatristatistika kohta avaldab põhjalikku statistikat Eesti Teatri Agentuur. Võimalik on saada põhjalik sissevaade repertuaaristatistika, etendustegevuse ja külastatavuse statistika ning majandusstatistika kohta. Uuringuid tehakse alates 2012. aastast.

Filmi ja kinolevi statistikat avaldab Eesti Filmi Instituut, kust on võimalik leida Eesti kinolevi ülevaateid, arve ja fakte Baltimaade kinode statistika kohta. Infot leiab alates 2005. aastast ning Eesti filmide top 20 kohta.

Kujutava kunsti valdkonnas on Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus avaldanud Eesti kunstinäituste statistikat perioodi 2015–2019 kohta ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus on koondanud statistikat eesti kunstnike tegevuse kohta välismaal.

Eesti muusikaturu andmete kohta on Music Estonia koostanud põhjaliku ülevaate Eesti ühiskonna kulutustest muusikale perioodil 2018–2020.

Eesti rahvakultuuri harrastajate statistikat kogub ja edastab Statistikaametile Eesti Rahvakultuuri Keskus.

Eesti Meediaettevõtete Liit koondab ülevaadet Eesti Meediaettevõtete Liidu liikmesväljaannete tasuliste digitellimuste kohta perioodil 2019–2023.

Spordivaldkonnas on oluliseks andmekoguks Eesti spordiregister, kust leiab andmeid Eesti spordiorganisatsioonide, spordiharrastajate, Eesti spordiobjektide ning treenerikutsete arvu ja tiitlivõistluste medali saajate kohta. Spordiharrastajate puhul saab infot nende kohta, kes kuuluvad mõnda spordiklubisse (sh noored ja täiskasvanud eraldi). Treenerikutsete aegrida algab aastast 2004, organisatsioonidel ja harrastajatel aastast 2010 ning spordiobjektidel aastast 2012.

Andmebaasid ja uuringud, mida viib läbi Rahandusministeerium

Rahandusministeerium haldab minuomavalitsus.ee andmebaasi, kust saab ülevaate kohalike omavalitsuste teenuste olukorrast ja arenguvõimalustest, et selle pinnal juhtida kohalikku arengut ja võrrelda omavalitsuse teenuste tasemeid. See aitab kaasa kogemuste jagamisele, suurendab ühiskondlikku teadlikkust omavalitsuste teenuste korraldusest ning toetab kodanike informeeritud kaasatust kohalike prioriteetide teemal kaasa rääkimisel.

Riigiraha andmebaasis on esitatud valitsussektorisse kuuluvate üksuste raamatupidamise andmed nii kohalike omavalitsuste kui keskvalitsuse kohta, sh sissetulekud ja väljaminekud vabale ajale, kultuurile ja religioonile.

Minuomavalitsus https://minuomavalitsus.ee/

Minuomavalitsus.ee veebileht avaldab põhjalikku ja usaldusväärset teavet kohalike omavalitsuste teenuste kohta. Veebilehe eesmärk on anda kodanikele ja otsustajatele vajalikku teavet, et neil oleks võimalik teha teadlikke valikuid ja edendada positiivseid muutusi oma kogukondades.

Platvorm pakub sadade kriteeriumide alusel süstemaatilist ülevaadet kohalike omavalitsuste teenuste seisukorrast. Veebilehel kajastatakse paljusid teemasid, haridusest ja sotsiaalhoolekandest kuni turvalisuse ja infrastruktuurini. Eesmärk on kasutajatele pakkuda terviklikku ülevaadet nende omavalitsuse toimimise kohta. Platvormi abil saavad kasutajad lihtsal viisil tuvastada, millised teenused töötavad sujuvalt ja millised vajavad tähelepanu. Lisaks saab omavalitsusi omavahel võrrelda. Ausa ja õiglase võrdluse tegemiseks saab valida sarnaste demograafiliste ja majanduslike profiilidega omavalitsusi.

Veebilehel on olemas kultuuri, raamatukogu ja muuseumi teenusvaldkonnad. Sealt saab näiteks vaadata omavalitsuste täpsusega hoonete seisukorda, töötajate koolituskulusid, toetuste eraldamist ja muid selliseid andmeid. Läbipaistev ja kättesaadav teave on toimiva demokraatia alus. Minuomavalitsus.ee soodustab avatud dialoogi ja andmepõhist otsustusprotsessi.

Karl Annus, minuomavalitsus.ee projektijuht

Kohaliku omavalitsuse teenuste ja elukeskkonna rahulolu uuring

Rahandusministeeriumi ja Statistikaameti koostöös tehti 2020. aastal esimene kohaliku omavalitsuse teenuste ja elukeskkonna rahulolu uuring. Uuringu eesmärk oli saada ülevaade, kui rahul on elanikud kohalike omavalitsuste pakutavate teenuste ja elukeskkonna kvaliteediga.

Küsitluses paluti anda hinnang liikumis-, sportimis- ja kultuurse vaba aja veetmise võimaluste, elukeskkonna, heakorra, üldiste teenuste pakkumise ja kohaliku tasandi juhtimise kohta. Hinnati kohalikku omavalitsust, kus on isiku peamine elukoht, ja küsiti isiku elukoha ja leibkonna andmeid.

Uuringu tulemusel on avaldatud minuomavalitsus.ee veebilehel rahuolu töölaud, kus on võimalik saada ülevaade 17 omavalitsuse pakutavast teenusest. Tulemusi on võimalik visualiseerida asukoha, suuruse ja tulukuse alusel.

Uuringu tulemused on avaldatud ka Statistikaameti oma andmebaasis. Järgmine kohaliku omavalitsuse teenuste ja elukeskkonna rahulolu uuring on plaanis 2024. aastal.

LISA 1 UURIMISMEETODID

Kvalitatiivsed uurimismeetodid

Kvalitatiivsed uurimismeetodid on informatsiooni kogumise meetodid, mille puhul tulemusi ei saa arvuliselt mõõta või numbritesse teisendada. See aga ei tähenda, et andmed ei annaks ülevaatlikku ega usaldusväärset pilti uuritavast nähtusest. Kvalitatiivsed andmekogumise meetodid – grupiarutelud, vaatlused, fookusgrupi arutelud, rahvafoorumid jt – on sageli kasulikud väiksemate kohalikul tasandil tehtavate uuringute puhul, eriti kui neid kasutatakse koos kvantitatiivsete meetoditega, mis annavad numbrilisi tulemusi.

Kvalitatiivseid meetodeid kasutatakse eeskätt siis, kui soovitakse arvandmete kõrval lisateavet: põhjuseid, selgitusi, tegevusi, paikkonnale omaseid ajalooliselt väljakujunenud traditsioone või tingimusi, mis mõjutavad hetkeolukorda ehk kui soovitakse saada vastuseid küsimustele „miks?“ või „kuidas?“.

Kvalitatiivsed meetodid võimaldavad leida eri nähtuste vahelisi seoseid ja põhjuseid ning sellega luua paremad alused niisuguste tegevuste planeerimiseks, mis toovad kaasa pikaajalised muutused.

Millal kasutada? 

  • Kui soovitakse mõista inimeste käitumise põhjuseid või kirjeldada, kuidas nad käituvad teatud olukordades.
  • Kui soovitakse ettepanekuid ja nõuandeid tegevusteks.
  • Kui soovitakse kohalikke elanike uuringusse maksimaalselt kaasata, näiteks elanikke otseselt hõlmata tegevuste planeerimise ja rakendamise protsessi.
  • Kui arvulised (kvantitatiivsed) andmed pole kättesaadavad.
  • Kui ei ole piisavalt oskusi või raha kvantitatiivseteks uuringuteks.

Kvalitatiivsete uuringute puhul saab valida väga erinevate meetodite vahel, nt:

  • fookusgrupi arutelud
  • individuaalintervjuu
  • vaatlused
  • rahvafoorumid
  • photovoice

Esitatud meetodite kohta on võimalik rohkem lugeda juhendamterjalist: Tervise- ja heaolu uuringute läbiviimine paikkonnas, Aaben, Viilmann, 2012 lk 17-36.

Kvantitatiivsed uurimismeetodid

Kvantitatiivsete andmekogumise meetoditega saab koguda andmeid, mida saab väljendada arvuliselt. Need annavad vastuseid küsimustele nagu „kui palju?“, „kui mitu?“, „kui sageli?“.

Selle uurimisviisi suur eelis on võimalus koguda üsna lühikese aja jooksul väga paljude inimeste andmed. Andmeid kogutakse kõigilt osalejatelt täpselt samade testide või küsimustega, mille vastuseid annab teisendada numbriteks. Mõõdetakse ühtse standardi alusel. Kvantitatiivsed mõõtmised on sageli poliitiliste otsuste langetamise aluseks, sest nad annavad statistiliselt usaldusväärset informatsiooni teatud teemal kindlal ajahetkel ning sama küsitlust on võimalik hiljem korrata – nii mõõdetakse muutust ajas. Samuti jätavad statistilised andmed vähem ruumi kallutatud järeldusteks.

Millal kasutada? 

Kui eesmärgiks on:

  • uurida teadmisi
  • uurida suhtumisi ja hoiakuid
  • uurida rahulolu
  • uurida käitumisviise
  • selgitada arvamusi eri teemadel

Juhised internetiküsitluse läbiviimiseks

Internetiküsitluste korraldamiseks on vajalik hea arvutitundmisoskus või võimalus kasutada infotehnoloogia spetsialistide abi. Internetiküsitluse puhul tuleb arvestada, et vastajate osakaal võib olla madal (30–40%) ja keeruline on tagada valimi esinduslikkust. Meetod sobib selliste inimgruppide uurimiseks, kes on igapäevased internetikasutajad, nagu kooliõpilased ja tudengid, ametnikud, ettevõtjad, õpetajad jne.

Internetis asuvad küsitluskeskkonnad võimaldavad esitada küsitluse tulemusi protsentidena ning arvulise jaotusena, tabelite ja graafikute kujul. Neid on võimalik salvestada ka MS Exceli, PDFi või MS Wordi dokumendi kujule.

SAMM 1. Veendu, kas valisid sobiva meetodi

Võttes aluseks oma uurimisküsimuse, tasub enne uuringu juurde asumist läbi mõelda järgmised küsimused:

  • Miks on see meetod kõige parem uurimisküsimusele vastamiseks?
  • Kas selle meetodiga on võimalik koguda informatsiooni, mis annab vastuse meie uurimisküsimusele?

SAMM 2. Koosta valim

Internetiküsitlust on võimalik läbi viia nende inimeste seas, kelle e-posti aadress on avalik, nagu õpetajad, arstid, ametnikud, ettevõtjad või teised isikud, kelle e-posti aadress on uuringu korraldajatele kättesaadav.

SAMM 3. Koosta küsimustik 

Kõigepealt vali välja küsimused, mida soovitakse küsida, ning koondada need ühtsesse küsimustikku. Lihtsa ülesehituse ja sarnaste küsimuste korral võib esitada maksimaalselt 30–40 küsimust.

Kui küsimustik on valmis, tuleb see üles panna internetti, mõnda sobivasse küsitluskeskkonda. Võimalik on valida eri keskkondade vahel – neid on nii eesti- kui ingliskeelseid, tasulisi ja tasuta. Enne küsimustiku aktiivseks tegemist tuleb katsetada, kas küsimustik töötab interneti küsitluskeskkonnas.

Internetipõhist küsimustikku koostades tuleb arvestada, et küsimused saavad olla vastajatele kohustuslikud (vastamata jätmine ei võimalda küsimustiku täitmist lõpetada) või vabatahtlikud (vastamata jätmise korral on võimalik küsimustiku täitmine lõpetada). Sõltuvalt küsimuse sisust tuleb alati mõelda, kas küsimusele vastamine peaks olema vabatahtlik või kohustuslik. Kui vastaja ei soovi kohustuslikule küsimusele vastata, võib ta jätta kogu küsimustiku täitmise pooleli ja nii ei saa me ka tema vastuseid ülejäänud küsimustele.

Järgnevalt on esitatud valik inglis- ja eestikeelseid küsitluskeskkondi.

Limesurvey  (Tegu on lihtsa ja tasuta kättesaadava küsitluskeskkonnaga).

Võimalik on kasutada ka teisi internetipõhiseid küsitluskeskkondi.

Ingliskeelsed küsitluskeskkonnad:

Eestikeelsed küsitluskeskkonnad:

SAMM 4. Otsusta, kas küsimustikule vastajaid tasustatakse 

Internetiküsitluse puhul saab vastaja peale ankeedi täitmist sisestada oma nime ja e-posti aadressi, kui ta soovib osaleda auhinna loosimises. Auhinnaks võib olla näiteks kaubanduskeskuse või spordiklubi kinkekaarte. Arvesse peaks võtma küsitletava sihtgrupi omapära ja kaaluma, milline tasu neid kõige enam motiveeriks. Mõelda tuleb sellele, kas uuringu eelarve võimaldab vastanute vahel auhindu loosida.

SAMM 5. Saada küsimustik laiali

Küsimustikud võib laiali saata eri viisidel.

  • Küsimustiku lingi saab panna omavalitsuse koduleheküljele või muule populaarsele internetilehele, mida külastab uuringu sihtrühm.
  • Võimalik on koguda e-posti aadresse, kui toimub registreerimine mõnele koolitusele või kui kasutatakse mõnda teenust.
  • Võimalik on saata küsimustiku link e-posti listidesse, kuhu sihtrühma liikmed kuuluvad.

SAMM 6. Vastavalt vajadusele tee lisapingutusi, et piisav hulk inimesi saadaks küsimustikule oma vastuse 

Kui küsimustik saadeti vastajatele laiali e-posti teel, võiks kaks nädalat peale küsimustike väljasaatmist läkitada uuringus osalejatele meeldetuletava e-kirja küsimustiku lingiga. Kui on teada vastajad, kes juba küsimustiku täitsid, pole mõtet neile meeldetuletuskirja saata. Kui vastanuid ei ole võimalik välja selgitada, tuleb tänada neid, kes juba küsimustikule on vastanud.  

SAMM 7. Andmete analüüs ja uuringu tulemuste kokkuvõtte koostamine

Internetipõhised küsitlusprogrammid koguvad ise automaatselt kõik vastajate sisestatud info kokku ning loovad nende põhjal nii tabeleid kui ka graafikuid. Neid on võimalik üle tõsta ka MS Exceli, PDFi või MS Wordi dokumendi formaati. See hõlbustab oluliselt andmete analüüsi ja uuringu tulemuste kokkuvõtte koostamist.

SAMM 8. Teavita avalikkust ja otsusetegijaid uuringu tulemustest

Sõltuvalt uuringu spetsiifikast tuleks tutvustada tulemusi kohalikele otsusetegijatele, avaldada valla või linna kodulehel ja ajalehtedes, korraldada tulemuste esitlemiseks infopäev või avalikustada uuringu tulemuste kohta kirjalik kokkuvõte. Tulemuste avaldamise järel tuleb hakata kavandama ning ellu viima edasisi tegevusi.

Marika Saar, kultuurikorralduse ekspert, endine Elva valla abivallavanem ja kultuuriministri nõunik

 

Sisekontrollisüsteem kõlab justkui midagi keerulist, mis tundub olevat juristide ja audiitorite pärusmaa, kuid tegelikult on see juhtimisinstrument, mille eesmärk on toetada organisatsiooni eesmärkide saavutamist ja teenuse korraldamise parendamist, riskide maandamist ja kahjude ärahoidmist. Oluline on tagada otsustusprotsesside läbipaistvus ning avatud ja tõhus kommunikatsioon. Järgnevalt keskendub artikkel sellele, millist kasu võiks olla sisekontrollisüsteemist kultuurielu korraldamisel.

  • Esiteks on oluline, et juhtimine oleks läbipaistev – see tähendab, et organisatsiooni protsessid, tööjaotus, töötajate õigused, kohustused ja vastutusalad on selged, organisatsiooni eesmärgid on määratud ja kirjeldatud ning info liikumise põhimõtted on kehtestatud.
  • Teiseks on tähtis, et huvikonfliktide ja korruptsiooni vältimiseks oleksid loodud meetmed, nendest ollakse teadlikud ning on tehtud kokkulepped käitumise osas näiteks kingituse saamisel.
  • Kolmandaks on vajalik, et kui valitsus eraldab toetust vabasektorile, siis oleksid toetuse taotlemise ja eraldamise tingimused kehtestatud ja avalikustatud, kogu toetuse taotlemisega seotud menetlus oleks läbipaistev, tähtaegne ning analüüsitud. Soovitus on luua näiteks toetustaotluste nõuetekohasuse kontrolliks kontroll-leht.
  • Neljandaks on oluline, et järgitaks hangete läbiviimise reegleid ja et valitsus oleks kehtestanud hankeplaani. Kultuurivaldkonnas tuleb suuri riigihankeid ette harvem, kuid igapäevatöös on ka vaja teada, millised reeglid on hankekorras kehtestatud, millisel juhul ja kui palju pakkumusi tuleb võtta ning millal võib rahulikult valida poest parima pakkumise.
  • Viiendaks on vaja kehtestada omavalitsuse vara kasutamise reeglid, et oleksid määratud vara valitsejad ning oleksid olemas reeglid (v.a arvelevõtmiseks ja mahakandmiseks).
  • Kuuendaks on kasulik, et kõik otsused oleksid kujundatud erapooletult ning oleksid avalikustatud. Otsuse kujundamisel peaks otsustes fikseerima osalejad ning tuleks koostada põhjalikud selgitused ja motivatsioon.
  • Seitsmendaks on oluline koostada eelarve ja arengudokumendid ning neid täita. Arengudokumentide koostamisel on hea arvestada pikaajalisi suundumusi ja luua need inimesi kaasatult. Eelarve ja eelarvestrateegia peaksid olema tasakaalus ning seletuskirjad peaksid olema põhjalikud; eelarve täitmine peaks olema läbipaistev ja avalik.
  • Kaheksandaks on maksete tegemine – see tähendab, et tehingute põhimõtted on kehtestatud, olemas on arvete kinnitamise süsteem ning eelarve täitmist võrreldakse planeerituga.

Kõik need kaheksa põhimõtet kehtivad kindlasti valitsuse tasandil ning puudutavad kõiki linna- ja vallavalitsuse vastutusvaldkondi. Juhtimisinstrumenti saab rakendada ka hallatava asutuse tasandil. Jah, hallatav asutus ei maksa toetusi ning ei tee makseid, kuid arengudokumentide koostamine ja järgimine, eelarve planeerimine ja täitmise jälgimine, huvikonflikti ja korruptsiooni vältimine, hangete läbiviimine, vara kasutamine ja otsuste kujundamine toimub ka hallatavas asutuses, näiteks kultuurimajas, raamatukogus ja muuseumis.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest tulenevalt on valitsusel õigus läbi viia teenistuslikku järelevalvet ehk kontrollida ka hallatavate asutuste ja nende juhtide tegevuse seaduslikkust ja otstarbekust. Teenistuslik järelevalve on levinum haridusasutustes, kuna seal on oluliselt enam erinevaid akte, määruseid ja otsuseid. Kuid see on üks võimalus kontrollida ka kultuuriasutuste tegevust, eelkõige kui on teada, et asutuse juhtimisel võib esineda probleeme. Kui teenistusliku järelevalve puhul on õigus teha ettekirjutus akti või toimingu puuduste kõrvaldamiseks, peatada toiming või akti kehtivus, tunnistada akt kehtetuks, siis lihtsalt asutuse tööst ülevaate saamiseks on teisigi võimalusi. Üks võimalus selleks on seire, kus kogutakse kokku info ühest või mitmest asutusest ning analüüsitakse tulemusi. Võib juhtuda, et seire annab piisava ülevaate ning järelevalve läbiviimine ei olegi vajalik.