Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni allorganisatsioon – Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon (United Nations Educational, Scientific and Cultural Organisation) -asutati 1945. aastal. Eesti sai UNESCO liikmeks 1991. aastal.
UNESCO on rahvusvaheline organisatsioon, mis edendab koostööd hariduse, teaduse, kultuuri, keskkonnakaitse ja inimõiguste vallas. UNESCO püüab hoida ja säilitada maailma kultuurilist mitmekesisust, toetudes sealjuures kohaliku kultuuripoliitika algatusvõimele.
Ühenduslüliks ja koordineerijaks UNESCO peakorteri ja organisatsiooni tegevusega seotud isikute ja asutuste vahel Eestis on UNESCO Eesti Rahvuslik Komisjon.
UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon (Convention for the Safeguarding of the Intangible Cultural Heritage) võeti vastu 2003. aastal. Eesti ühines konventsiooniga 2006. aasta jaanuaris. 2022. aasta seisuga on selle konventsiooniga liitunud 180 riiki.
Konventsiooniga soovitakse kaitsta elavaid kultuurinähtusi. Vaimse kultuuripärandi kaitse tähendab eelkõige selle elujõulisuse tagamist — väärtustamist ja elavas kasutuses hoidmist.
Vaimse kultuuripärandi mõiste võeti laialdasemalt kasutusele seoses UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga.
Tutvu nimekirjadega UNESCO vaimse kultuuripärandi lehel.
UNESCOle esitatud esimese perioodilise aruande (2012) selle kohta, kuidas on Eestis konventsiooni põhimõtteid ellu viidud leiab siit.
2022. aastal esitatatud aruanne UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konvetsiooni täitmise kohta – Perioodiline aruanne 2022
Rahvusvaheliste nimekirjade taotlusvormid on allalaetavad UNESCO lehel.
Eestikeelsed vormid siin.
Laulu- ja tantsupidude traditsioon Baltimaades on rahvakultuurilise eneseväljenduse ilmekaks näiteks, ühendades endas vanemat rahvamuusikat ja uusloomingut ning liites laululavadele ning tantsuväljakutele nii harrastajaid kui kutselisi lauljaid ja tantsijaid. Traditsioon saavutab haripunkti iga viie aasta tagant Eestis ja Lätis ning iga nelja aasta tagant Leedus, kui toimuvad suured mitmepäevased festivalid tuues kokku kuni 40 000 osalejat. Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon kanti UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja 2003. a (inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri).
Läänemeres asuvad väikesaared Kihnu ja Manija oma 600 elanikuga on koduks kogukonnale, kelle kultuuriilmingud ja argielu on püsinud läbi sajandite. Kihnu kultuuriruum on kujunenud seda ümbritseva mere tõttu – meri on vorminud nii looduse ja andnud sellest lähtuvad elatusallikad, kuid tinginud ka eraldatuse muust maailmast, luues pinnase traditsiooniliseks eluviisiks tänapäeval. Kihnu kultuuriruum kanti UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja 2003. a (inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri).
Seto leelo (“setu laul”) on rohkem kui tuhande aastase ajalooga setode rahvalaul – traditsiooniline laulmisviis ja laulukultuur. Setod on uhked oma laulukultuuri üle, millega koos antakse edasi eluviisi, keelt, kombeid ja traditsioone. Leelo on üks seto kogukonna identiteedi ja ühtekuuluvustunde aluseid, mis saadab kõiki olulisi kogukondlikke sündmusi ja koosviibimisi. Seto leelo kanti UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja 2009. a (inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri).
Suitsusaun, ehkki vanem ning paljuski ebapraktilisem saunatüüp, omab rolli Võrumaa traditsioonilise maaelu igapäevapraktikates ning olulisust piirkondliku kultuuri osana. Saun pole ainult hoone, vaid käib kokku saunaskäimise tavade, kütmisviiside ja -oskuste, mälestuste, uskumuste, rahvakommete ja suulise pärimusega. Võrumaa suitsusaunakombestik kanti UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja 2014. a (inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri).