Harrastusteatriga tegelemine Valtus
Harrastusteatriga tegelemine kunagise Valtu mõisa piirkonna külades (Kumma, Saunaküla, Kaerepere, Hertu, Nurme, Põrsaku, Juula, Väljataguse).
Sulge
Sulge
Juba ammustest aegadest on inimestele meeldinud etendusi vaadata, aga ka ennast laval proovile panna. Laulda võib koduski, tantsida sai kiige all, aga näitemängu tuli minna seltsimajja vaatama. See oli midagi erilist, sai näha oma silmaga lugu, mis juhtus mingite inimestega. Ja see tõmbas. See põhimõte kehtib ka tänapäeval. Mida pidada ühe teatri või näiteringi sünnihetkeks? Seda päriselt öelda ei oska ja ega see polegi alati faktiliselt nii tähtis. Oluline on see, et on olnud ettevõtlikke ja entusiastlikke teatripisikust nakatunud inimesi. Valtus 1920. aastal alguse saanud näitemängualane tegevus on peaaegu katkematult jätkunud terve sajandi. Loomulikult on põlvkonnad vahetunud, aga endiselt tuntakse vajadust ise teatrit teha. Kahtlemata ei saa eitada järjepidevuse mõju ja tähtsust, mis on kandunud kogukonnas läbi aastakümnete. Näitemängudes on tegevad kohalikud inimesed koolilastest eakateni välja. Saja-aastane teatrilugu on meenutamist väärt, seda peaks tundma ka noorem põlvkond. Valtu külateatri ajaloo koostamisel on andmeid saadud kooli kroonikaraamatust, toetutud kooli näiteringi kroonikale, Koidu Archipovi uurimistööle „Valtu kooli näitemängulugu“ (1994), seltsimaja (kunagise rahvamaja ja klubi) säilinud materjalidele ning inimeste vahetutele ja eredatele mälupiltidele.
Näitemänguga tegelemine kuskil maakohas on tõsine kollektiivne hobi, mis seob inimesed, kes seda ühiselt loovad, edasi kannavad ja annavad. Valtu näitetrupil ei ole praegugi päris kindlat tegijate kontingenti, kuigi viimastel aastatel on tekkinud asjast huvitatute tuumik, kes ikka ja jälle rolle soovib. Seepärast on repertuaari leidmine muutunud keerulisemaks, sest ei taha ju soovijaid mängust välja jätta. Nii on tulnud lavastamiseks leida ka mitu näidendit aastas. Tänu sellele on tuule tiibadesse saanud lugemisteater, sest mõned näidenditekstid sobivadki rohkem kuulamiseks kui mängimiseks. Kes mängivad? Ikka kohalikud inimesed erinevatelt elualadelt ja oma põhitöö kõrvalt. On olnud periood, kus inimene tuli töölt õhtul kell kümme ja läks pärast seda proovi. Maakohas pole ka ime, et lavalt käivad aegade jooksul läbi sama pere mitme põlvkonna esindajad.
On ära märgitud, et Valtu küünis etendusid juba 1887. aastal näidendid „Häbematu kosilane“ ja „Kes on süüdlane?“ ning 1894. aasta 28. augustil „Möldri-papa haigus ehk tohter Balsam“. Kus see küün asus? Igal juhul Valtu mõisa maadel, kus meiegi asume. Kes olid esinejad? Vastus puudub, aga talupojad ei osanud pakutavast uudisasjast esialgu suuremat pidada.
1920. aastal loodi Valtu kooli juurde (nagu paljudes paikades Eestimaal) Valtu Eneseharimise Ühendus. Algasid mitmesugused kursused ja koosolemised, tõeline eneseharimine. Koolijuhataja Jakob Süllast sai seltsielu hing ja näitemängude pooldaja. Nüüd toimusid koolis peod, kus astusid üles karskusringi liikmed kõne, laulude ja näitemänguga. Hiljem olid kavades veel võimlemine, ilulugemised, kõnekoorid ja tants, isegi klaveripalad. Olid einelaud ja aamorpost. Oli pidusid, mille sissetulek läks ekskursiooni ja näitelava seinte kulude katteks. J. Sülla kirjutab kroonikas: „Võtsin näitemängu ettekannetest tegelikult osa ja juhatasin laulukoori.“ Ühing ostis edaspidiseks tegevuseks Valtu mõisalt tühjalt seisva magasiaida, mis on kasutuses siiani. 1923. aasta 23. juunil avati Valtu Hariduse Seltsi maja etendusega „Libahunt“ (A. Kitzberg). Algas veelgi hoogsam seltsitegevus. Samal aastal etendusid veel „Nõia tütar“ ja „Sadamas“, 1924. aastal kurbmäng „Jüri Rumm“. Nimetada võiks veel lavastusi „Kauka jumal“, „Punga-Mart ja Uba-Kaarel“, „Neitsid lampidega“, „Tagahoovis“, „Neetud talu“. 1923. aastast 1940. aastani kuulus seltsi juhatusse palju tublisid ümberkaudsete külade talumehi ja perenaisi, samuti kooliõpetajaid. Seltsi juhatus korraldas kohalikele noortele näitemängukursused, kus osalejaid oli rohkesti. Õpiti lavakõnet, lavalist liikumist, grimeerimist, dekoratsioonide valmistamist, suflööri tööd. Juhendaja toodi Tallinnast. Lavastusi hakkas tulema nagu paisu tagant. Näiteks võiks tuua 1929. aasta, mil õpiti selgeks 10 näidendit: „Mäksi-Antsu äpardus“, „Esimene mõrsjaöö“, „Preili Mathilde“, „Vagaduse katte all“, „Tiiger“, „Südame uss“, „Minestuse kursused“, „See on see suurlinna ilu“, „Paha vaim“, „Minu Baby“. Et oleks peolisi, oli igaks peoks vaja üllatada uue näidendiga.
Ise pühiti põrandad, toodi sisse pingid, küpsetati „piirakaid“. Lava tagaseinaks oli maalitud metsataust. Aruannetest saab lugeda, et pileteid müüdi igaks peoks 80–120. Saadud tulust maksti lõbustusmaksu, tasuti näitemänguraamatute eest, seda kulutati lava dekoreerimise, grimmi ja parukate ostmise jaoks. Proove tehti palju, toimusid need hilisõhtuti pärast talutöid. Mõned näitlejad tulid kohale õige kaugetest küladest. Kasutati etteütlejat, kes oli peidus lava äärel oleva suflöörikasti all. Kindlat näiteringi koosseisu ei olnud, näidendites olid erinevad mängijad. Aastaid oli seltsielu hing ja näitejuht August Roosimaa. Sõjaaeg ja nõukogude korra saabumine muutis palju. Seltsielu soikus ja seltsid likvideeriti. Veel ainult koolis tehti kõnekoore ja loeti luuletusi.
Pärast sõda sai seltsimajast rahvamaja. Rahvas tuli tasapisi jälle kokku. Näiteringi hakkas juhendama kohalik mees Artur Linamäe. 1949. aastal osaleti edukalt näiteringide ülevaatusel. Maarahvamajade seas saadi 4. koht. Mängiti näidendit „Brigadir“. Esineti mujalgi Rapla rajoonis. Väljasõitudele mindi lahtise autoga, tuule- ja tolmuvarjuks kased. Tee Kommunismile kolhoosi klubi näitering sai uue hoo, kui klubijuhatajaks tuli kohaliku kooli õpetaja Osvald Ellermaa. 1965. aastal esineti Rapla rajooni näiteringide ülevaatusel A. Liivese näidendiga „Viini postmark“. Märgiti ära trupi ühtlaselt hea tase. Repertuaaris olid ajastule sobivad lood „Kuues meel“, „Seltsimees Telefon“ ja muidugi „Vargamäe“. Üha enam hakati etendama ka lühivorme – estraadipalu ja -kavasid. Lavastati luulekavasid, korraldati kirjanduslikke kohtuid. Koolis seevastu olid näidendid suurejoonelised ja tegelasrohked, sisse põimiti laulukoorid ja tantsurühmad. 1967. aasta sügisest võttis toimivad näiteringid nii koolis kui ka klubis üle Anne Archipov (Oeselg) ja on nende juhendaja olnud tänaseni (2025).
Kuna kool ja seltsimaja asuvad lähestikku ja näitlejate juhendamisega tegeleb mõlemas asutuses sama inimene, on nende asutuste tegevused tihti seotud. Nii sündiski 1996. aastal teatripidu (festival) Külalava, kus esinevad nii koolilapsed kui ka täiskasvanud kodukohast, Kehtna vallast ja kaugemaltki.
Võib öelda, et põlvkondade sidusus saab alguse lapsepõlvest, Valtu koolis õppides ja hiljem täiskasvanuna Valtu seltsimaja näiteringis. Külalava on olnud suurepärane ühenduslüli. Lapsed näevad emasid-isasid ja vanaemasid-vanaisasid laval ning vanemad elavad kaasa oma laste esimestele teatrisammudele laval. Naljaviluks on siin kandis öeldud, et enamik kohalikke inimesi on vist lavalaudadelt üle käinud. Nüüd seda enam, et koolis on antud võimalus 3. klassile üheks draamaõpetuse tunniks. Nii et kool hoolitseb järjepidevalt selle eest, et seltsimaja lava tühjaks ei jää.
Igal kevadel toimuval Külalaval on saal vaatajaid täis. Järelikult on paikkond harjunud ja ootab etendusi. Lapsed küsivad juba sügisel, kas Külalava tuleb. Peale mängurõõmu selgitatakse sellel peol ka Tuleviku Tähed ja Teatri Mann ning Teatri Tõnn. Kuna sõidame külalisetendusi andma üle Eestimaa, siis hämmastab, et vaatajaid jätkub. Hämmastab seetõttu, et teatrimaailm on tegelikult Eestis hästi laiaulatuslik: kutselised teatrid, nimekad harrastusteatrid; konkurentideks TV, internet. Ja ikka tullakse ka väikest külateatrit vaatama. Meie eesmärk pole niivõrd piletiraha kasseerida, vaid jõuda tihti sinna, „kus rongid enam ei käi“. Eestimaa 100. aastal käivitasime lausa projekti Külakorda, et jõuda väikestesse küladesse. Jätkusuutlikuks on teinud meie tegevuse näitleja huvi ning tema võimalus loominguks ja vaataja osasaamine ning tema huvi pakutava vastu.
Teatrimaailm on muutunud väga mitmekülgseks. Iga trupp leiab suuna, mida omaseks peab. Valtu külateater Anderaasuke on jäänud truuks Stanislavski koolkonnale ja vähem moodsatest teatrivõtetest inspireeritud. Küllap see on maainimesest tegijale-vaatajale omasem. Murekohaks võib saada uute juhendajate leidmine. Kahtlemata peab neil inimestel olema lavastajageen, tahe, suhtlusoskus ja teadmine, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Pikkade aastate jooksul oleme harva osalenud vabariiklikel või (rajooni) maakondlikel ülevaatustel, festivalidel. Vabariiklikel ülevaatustel laureaatideks pole tulnud, erinevaid tunnustusi on siiski olnud. Näiteringi tegevus on leidnud kajastust ajakirjanduses. Kollektiivi soovil oleme ajanud rohkem nagu „oma asja“. Kuna isetegevus ja harrastus ongi vabatahtlik ja inimese vabast ajast, siis oleme oma teatritegevuses seda kaasteeliste tahet arvestanud. Oleme teinud estraadi, osalenud kirjanduslikes kohtutes, teinud luuleetendusi. Meil on tegutsenud teatraliseeritud noorteklubi nimega R/LAMBIVALGUS, mille president oli Helgi Laiapea. Näitering on laienenud, nii et aastas ühest lavastusest jäi väheks. Tuli otsida repertuaari lastele, noortele, täiskasvanute mitmele grupile. Meiegi tegevus on muutunud laiapõhjaliseks. Juurde on tekkinud lugemisteater, mis on tegutsenud üle kümne aasta. 25 aastat on toimunud kohalik teatripäev Külalava. 25 aastat on kuulutus seinal ja ajalehes esitanud kutsungi kõrgkultuuri juurde „Valtu rahvaga teatrisse“, mida veab väsimatu kultuurihing Helgi Sussi. Kui tulid moodi truppidele nime panekud, siis poollõõpimisi sai meist Anderaasuke põhjendusega, et kas meil annet on, aga raasuke ikka on. Materiaalne baas on meil kehvavõitu, oleme tegutsenud n-ö põlve otsast. See pole siiski kahandanud meie tegutsemislusti. Meil pole probleem anda etendusi mitu päeva järjest või mitu etendust päevas või vajadusel ka südaöösel. Mängitud kordade arvult on rekordid K. Veede „Ema läheb mehele“ ja E. Aule „Limonaadi Etsi“ käes (mõlemaid üle 30 korra). Ei saa salata, et meie innustajaks on Vana-Kreeka komöödiamuusa Thaleia, seepärast on meie mängitud lood suures osas rõõmsamapoolsed („Charley tädi“, „Armastab, ei armasta …“, „Kosilane Rakverest“, „Külapood“, „Tuhalabida valitsus“, „Mikumärdi“, „Isamaa pääsukesed“). Bertolt Brechtile kuulub ütlus: „Teater, kus naerda ei saa, on naeruväärne.“ Külalava 25. aastapäevaks ilmus trükisõnas 120-leheküljeline tagasivaade „Valtu Külalava 25 aastat“. Koostamisel on ajalooline ülevaade kümnendite kaupa, kus lisaks faktidele on palju inimeste mälestusi. Hea on tõdeda, et oleme suutnud nii kaua elus hoida üht komplitseeritumat ja pikaajalist ettevalmistust nõudvat kunstiliiki, näitekunsti.
Facebook