Tantsimine Setomaal
Tandsminõ Setomaal
Seto tantsutraditsioonidest leiab palju eri kihistusi. 20. sajand on toonud nii palju muutusi, et tänasel päeval on vääramatult igal setol tantsude teemal tohutult avastamis- ja kogemisvõimalusi. Peale selle, et setosid võib nimetada laulvaks rahvaks, on nad rütmipõhine rahvas. Mida enam ajas tagasi minna, seda lihtsama vormi, ent seeläbi ka sügavamate tähendusteni jõuame.
Karguselaadseid vanemaid seto tantse osatakse ja tantsitakse tänapäeval märgatavalt vähem, sest need tunduvad võõrad ja seetõttu isegi rasked. Kuna vanemad tantsud ei ole tänapäeval (enamikule) enam loomuomased, on nendega keeruline samastuda. Küllap seetõttu ei julgeta sageli kaasa lüüa. Setode noorema põlvkonna hulgas ei ole nn karguse rütm enam kehaomane. See käib nii tantsijate kui ka pillimeeste kohta. Oma osa mängib siin ka tõsiasi, et noorema põlvkonna pillimehed mängivad neid lugusid vähem või ei tunne alati sisemist vajadust teemasse süüvida ja rütmi olemust tajuma õppida.
Kui näiteks sajandi eest suunas seto tantsutraditsioone kindel kombestik (kes, millal ja kuidas võis tantsida), siis tänaseks on suur osa sellest kas kõrvale jäetud või unustatud. Nii suhtutaksegi seto tantsudesse palju vabamalt ja tänapäevasemalt: (traditsioonilist) tantsu käsitletakse meelelahutusena. Meelelahutuse olemust aga mõistab ning tunnetab igaüks erinevalt.
Praegust aega silmas pidades saamegi kõnelda peamiselt meelelahutuslikke ja lavalisi eesmärke teenivast seto tantsust. Tantsitakse pidudel ja tantsuüritustel (tantsuklubid, kursused jms), kuid ka suurematel rahvakogunemistel ning kultuuriüritustel (Seto Kuningriigi päev, leelopäevad, festivalid). Setode jaoks on iseenesestmõistetav, et paljudel puhkudel areneb rõõmsast teineteise nägemisest laul ja laulust juba tantsuline meeleolu. Seda isegi siis, kui pillimeest läheduses pole, sest mõnda (eelkõige just vanemat tüüpi) seto tantsu saab tantsida ka pillita. Vahel võib pilli puudumine tantsu autentsemakski muuta. Muusiku stiil ja oskused määravad paljuski ära tantsustiili: pillimees võib tantsijaid traditsioonilisemate hoiakute poole suunata.
Vanemate, n-ö kargustantsude puhul tantsivad mehed ja naised enamasti eraldi. Liigutakse kindlas kujundis (peamiselt ringis) igaüks omaette, arvestades samas ringi tervikut. Arvatavasti on enamik selliseid tantse vanemal ajal olnud mõeldud naistele, kusjuures tütarlapsed ja abielunaisedki tantsisid eraldi. Meeste tantsudest teame üsna vähe, kuid võib oletada, et ligi sada aastat tagasi ei tantsinud mehed ja naised kargustantse koos. Ühiselt ringis liikumise komme hakkas laiemalt levima alles 20. sajandi teisel poolel. Seto meeste tantsudest kõneldes nimetatakse alati kasatskit, mis on tõenäoliselt ida poolt üle võetud, kuid kinnistunud seto meeste, aga ka naiste-meeste ühise väljendusrikkama tantsuvormina.
Uuemat tüüpi tantsud on enamjaolt paaristantsud, mis hakkasid Setomaal levima 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi esimestel kümnenditel koos linliku kultuuriga. Nendega koos võtsid setod üle mitte vaid paarides tantsimise kombe, vaid ka segapaarides tantsimise. Sestsaati on setod saanud kohaneda 20. sajandil kõikjal Eestis ja kaugemalgi arenenud folkloorsete ja muude lavaliste tantsuliikumistega.
Tantsimise juures on olnud olulised sisemised omadused (vaoshoitus, väärikus) ja füüsiline hoiak (sirge selg, korrektsus). Paaristantsudega saabusid Setomaale ka uued arusaamad selle kohta, kuidas ja kellel sobib koos tantsida. Alguses tantsisid tüdrukud omavahel, mõne kümnendi jooksul muutus segapaariski tantsimine igapäevaseks. Varem peeti Setomaal õigeks tantsimise ajaks tüdrukuiga, abielunaine pidi tagaplaanile jääma. Kui need kindlad hoiakud hakkasid tähtsust kaotama, tulid tantsuringi ka abielunaised ja segapaarid.
Hoolimata sellest, et üha enam ja enam hakati tantsima segapaarides, jäi Setomaal paaristantsudes naine naisega tantsimine siiski valdavaks ja on siiani tavaline. Segapaarides tantsimine muutis tantsuvõtteid. Mingil määral võeti uute tantsudega üle ka linlikke (lavalikke) maneere ja kehahoiakuid (seotud käte kõrgemal hoidmine, pikemad tantsusammud jms), kuid siiski muudeti need omanäoliseks ja setopärasemaks. Oma osa selles oli setode tugeval muusikalisel kultuuril, kus valitses arhailine rütmitunnetus. Seetõttu kujundasid pillimehed mujalt sisse tulnud tantsuviisidest omad kohalikud variandid, mis muganesid kohalike tantsutraditsioonidega.
Traditsioonilise tantsu oskus kandub edasi loomulikul moel, kui tantsimine on kogukonnas põlvkondadeülene ja seadmata. Õpitakse teisi jälgides, samu hoiakuid, liikumist ja tunnetust korrates ja omaks võttes. Tänaseks on seto kultuuri järjepidevus aga liialt nõrk, et traditsioonid iseeneslikult loomulikul viisil, teadliku õpetamise ja õppimiseta edasi kanduks. Seetõttu on vaja sihikindlat ja asjatundlikku juhendamist, mis kätkeks ka omapärasustele viitamist, olulisele tähelepanu juhtimist jms.
Seto tantse (või mõnd tantsu) võib õppida pea kõigil seto üritustel ja pidudel, üle Eesti toimuvates tantsuklubides ja kursustel. Kombe või traditsiooni edasikandumisel rõhutatakse sageli muutumist ja arenemist. Siinjuures on aga oluline eristada teadlikku ajakohastamist iseeneslikust ja loomulikumast (väikesemahulisest) muutusest. Iga traditsioonikandja eripära uuendab ja värskendab kommet oma ajale sobivalt. Seega ei tähenda vana üks ühele kordamine mitte paigalseisu, vaid traditsioonide loomulikku uuenemist kultuuri viljelevate inimeste kaudu.
Seto tantsutraditsioonid on viimase sajandi jooksul märgatavalt nõrgenenud. Avalikel suurüritustel võib näha, et tantsuoskus on vägagi erineval tasemel. Need, kes seto tantse alles õpivad, ei oska kahjuks alati eeskujusid valida. Seetõttu levib Eestis päris palju seto tantsude vorme, mida peetakse traditsiooniliseks, kuid mida ei ole Setomaal varem tantsitud.
Teine traditsioonilisusest kaugemale viiv asjaolu on tänane soov kõike uuendada. Teadlik ajakohastamine nõrgendab ja lõhub aga liialt sageli algupärast, viib uue põlvkonna eemale setopärastest põhimõtetest ja hoiakutest. Kui traditsioon oleks tugevam ja seto tantsude valdajaid kordi rohkem, ei oleks see tõenäoliselt märkimisväärne probleem. Praegu on aga hea tunnetusega seto tantsude oskajaid üsna vähe, seetõttu võivad kõikvõimalikud kõrvalekalded ja muudatused tantsude algupära mõistmist ja säilimist ohustada. Suletud külaühiskonnas hoiti traditsioonide uuenemisel ja muudatustel silm peal: sobimatuid uuendusi ei kiidetud heaks ja neid ei järgitud. Tänapäeval selline kogukondlik järelevalve aga praktiliselt puudub või lähtub oma väärtushinnangutes praegusest linlikust kultuurist.
Jõulisi muudatusi on kogu seto kultuuris kaasa toonud nüüdisaegne muusika ja sellealane haridus, mis oma olemuselt ei põhine traditsioonilisel muusikal ja ei toeta seetõttu otseselt vana säilimist. 20. sajandi vältel on seto tants eesti tantsukultuuriga segunenud ja palju oma selgetest eripäradest kaotanud. Tugeva omakultuuri tausta puudumise tõttu ei ole uued lähenemisviisid seto muusikakultuuri sulandunud sama orgaaniliselt nagu 19.–20. sajandi muutusteajastul. Samas oleme nüüdseks tunnistajad juba täiesti uut laadi seto muusika-, pillimängu- ja tantsukultuuri tekkimisele. Näiteks mängitakse peamiselt karmoškat, mis mõjutab omal moel tantsurütmikat ja -tunnetust. Niisamuti tuleneb nüüdisajal inimeste peamine rütmitunnetus läänelikust laiatarbemuusikast ja klassikalisest muusikaharidusest.
Tantsukultuur on praegusel ajal aktiivses teisenemises: see peegeldab omal moel setode pärandi kaasajastumist indiviidide kaudu ja väljendub laiemalt ka lavalistes taotlustes. Igaüks saab ise väga palju ära teha, et vanemat tantsupärandit tundma õppida ja samas end seto tantsumaastiku uute arengutega kursis hoida. Kõigi nende muutuste ja vanema pärandi vahel peab iga tantsija leidma iseenda ja oma seto indentiteedi kokkupuutepunktid. Mida enam seda teadvustatakse, seda tugevam saab olla seto tantsukultuur.
Seto tantsude hoidmiseks ja laialdasema leviku tagamiseks on korraldatud kursusi ning õpitube. Traditsioonilises kogukonnas oli tantsude õppimine aga iseeneslik ja pea märkamatu protsess, kus tantsud saadi selgeks juba lapseeas. Just loomulik ja iseeneslik õppimine tagas selle, et omandati ka tunnetus ja taju, mis on tantsude juures peamine. Tänapäeval on teadliku õppimise juures olulisel kohal arutlemine ja tantsuga seotud probleemidele tähelepanu juhtimine, et peale ilusa vormi hakataks mõistma ka tantsu sisemist loogikat ja olemust. Seega on igal tantsuõpetajal suur vastutus tuleviku ees: võimalus kultuuri ja sellest huvitatuid traditsioonidega kooskõlas teadlikult suunata.
Tantsutraditsioonide teadlikuks hoidmiseks võib pidada sedagi, kui õpetatakse omi lapsi ja võetakse neid setode koosviibimistele kaasa. Nõnda on toimitud läbi sajandite ja see on olnud viljakas, kuna nii on traditsioonid katkematult edasi kandunud. Kui laps ise kõike näeb ja kogeb, saab ümbritsev tema meeltesse kinnistuda. See annab talle oskused, teadmised ja võime sama traditsiooni jätkata ning omakorda taas edasi anda.
Tantsimine Setomaal – Pikem ülevaade seto tantsust. Tekst: Õie ja Maarja Sarv, 2013.
Retk läbi Setumaa (1913) – Johannes Pääsukese etnograafiline film Setumaast. Tantsimine alates 05:10. Allikas: Eesti filmi andmebaas; www.efis.ee.
Setomaa. Песни земли Сето – Filmitud 2002. a maarjapäeval Petseri Eesti Kooli hoovis. Tantsimine 0:20–0:45, 6:20–7:00, 8:05–8:55. Video: Vladimir Petrov, GTRK Pskov.
„Kohaanuška” – „Kohaanuška“ lavaversioon tantsuansambli Hõbehall esituses. Seto Folk 2009. Video: Ülo Saaremõts
Setomaa perridõ kokkotulõk – Esinemine festivalil “Setomaa perridõ kokkotulõk” Radajal. Video: Andres Ots, 2010.
Meeste tants – Näide seto meeste tantsust Laossina kirmasel 2011. aastal. Video: Andres Ots.
„Serjoža” – Seto tantsude õpetamine Sabatantsu Festivalil 2012. aastal Tallinnas.