Kuulutades kevade saabumist, on kasemahl Võrumaal, nagu ka mujal Eestis, sajandeid olnud kevadsuvisel ajal tervislikuks ja kosutavaks janukustutajaks. Kasemahlal on hulk häid omadusi. Näiteks ergutab see neerude tegevust ja soodustab liigsete soolade väljumist organismist. Usutakse, et värske kasemahla joomine annab inimesele jõudu. Lapsed peaksid kasemahla tarvitama, et tugevaks kasvada. Vanemad inimesed teavad, et värske kasemahlaga silmade pesemine hoiab need terved, samuti aitab kasemahl mõne nahahaiguse puhul.
Kevadel, kui kasel mahl jooksma hakkab, valitakse välja kodu lähedal mõnel kõrgemal kohal kasvav arukask. Mahla laskmiseks puuritakse puusse jämedama oherdiga auk, millesse lüüakse tihedalt tila, mida mööda mahl seejärel kogumisnõusse tilkuma hakkab. Kui mahla tahetakse suuremas koguses varuda, tikatakse mitu puud.
Ühest puust tilkuva mahla hulk sõltub ilmadest, aga ka kase vanusest ning asukohast. Soodsate olude korral võib puust ööpäevas mahla koguda kuni paarkümmend liitrit, tavaliselt saab kümmekond liitrit. Mahla jookseb kaskedest paar nädalat, siis jääb mahl n-ö kinni. Kui mahla tilkumine jääb aeglaseks ja mahl muutub sogaseks, on aeg tila välja võtta ning auk toorest lehtpuust tehtud punniga tihedalt kinni lüüa, et mädanik puud kahjustama ei pääseks.
Mahl püsib värskena paar päeva, seejärel hakkab hapnema. Suurem osa kogutud mahlast villitakse võimalikult õhukindlalt nõudesse. Vastavalt maitse-eelistustele lisatakse joogile rosinaid, leiba, apelsinikoori või mustsõstravarsi ning viiakse jahedasse kohta hoiule. Seal mahl hapneb aeglaselt ja kõlbab sellisena ka suvel juua. Kui vanemal ajal pruugiti hapendatud kasemahla suve keskpaigani, siis praegu on mahla tarvitusaeg tänu parematele hoiutingimustele, sh sügavkülmikutele, pikenenud kuni uudsemahlani.
Kasemahla laskmise tava on perekondlik: kui kodus on varem kasemahla joodud, on see ka järgmiste põlvkondade jaoks harjumuspärane.
Facebook