Sulge
Sulge
Reservtrükk on üle maailma tuntud kanga kaunistamise tehnika, mille puhul trükitakse kangale trükipakkude abil reserveeriva ainega muster. Trükitud kangad värvitakse indigoga siniseks, pikalt esmalt happevees ja seejärel vees loputades ilmuvad siniseks värvunud kangale valged mustrid. Ajalooliselt on Eestis reservtrükimeistreid küll olnud, kuid järjepidevus oskuste edasiandmises katkes 100 aastaks ning taastati 2017. aastal, mil Peipsimaa külastuskeskuses EASi toel läbi viidud projekti „Sinilniku töökoda“ abil katsetati ajaloolisi reservtükitehnikaid ja indigoga värvimist. Tänapäeval trükitakse ja värvitakse enamasti tööstuslikult toodetud kangaid. Tehnika viljelemiseks vajalikke trükipakke valmistavad Eestis mõned meistrid, aga algupäraseid töövõtteid kasutab kunstnik Pavel Varunin. Sinilnikuks nimetatakse Peipsi ääres kangatrükkalit ja -värvalit. Sinilnikovi perekonnanimi on Peipsi-äärses piirkonnas siiani levinud.
Reservtrükis indigokangaid valmistatakse nüüdisajal Eestis pidevalt ainult Peipsimaa külastuskeskuse Sinilniku töökojas. Nimetatud tekstiile on võimalik osta sama keskuse Rändur Rääbise kauplusest ning Eesti Rahvakunsti ja Käsitööliidu Kaarmanni kauplusest Tallinnas. Indigokangastest valmistatakse samas töökojas sisustustekstiile, rätikuid ja rõivaid. Indigotekstiilide valmistamise ning tutvustamise kaudu on võimalik illustreerida ja jutustada kohalikku ajalugu. Turistid on tänulikud nii ühe kui ka teise eest. Tänapäeva inimest kõnetab eelkõige teadmine, et Peipsi ääres on olnud rikkalik ja huvitav käsitöötraditsioon, mille üks väljund on ka nüüdisajal reservtrükk ja indigoga värvimine. Ühtlasi aitab see paremini mõista, milliseid radu pidi on jõutud suurte tekstiilitööstusteni.
Peipsi-äärsetes vene vanausuliste külades oli kangatrükkimine tuntud olnud juba pikemat aega, kuid 19. sajandil tuli Venemaalt Peipsi äärde lisaks väikeste kangatrükkimise ja kangavärvimise töökodade meistreid, kes siinsel äärealal said suurte tekstiilitööstuste tekkimise kiuste oma töökodasid edasi pidada. Linase või kanepist kanga trükkimiseks kasutati spetsiaalset reservainet vaapa, mille koostisesse kuulusid vaskvitriol, kummiaraabikum ja savi. Eesti aladel tegutsenud meistrid olid enamjaolt nii trükkalid kui ka värvalid ning tihtipeale tegid oma töös kasutatavad trükipakud ise. Olude paranedes tellisid nad trükipakke spetsiliseerunud meistritelt. Näiteks Peipsi ääres Kolkja külas 150 aastat tagasi tegutsenud meister Prostatov tellis vanemas eas oma trükipakud Peterburist. Reservtrükitehnikaga on kuni 20. sajandi alguseni seotud veel kangakudumine, mil kodus kootud kangad viidi töökotta meistrile trükkida ja värvida. Kui varasematel aegadel valmistati indigokangastest igapäevaseid ja ka pidulikumaid tarbeesemeid (sarafane, rätikuid, laudlinasid, leivalinikuid, põllesid, pükse, särke, seelikuid jne), siis nüüdisajal on nimetatud kangastest esemed väikesetiraažilised luksusesemed. Tehnika vastu tunnevad huvi eelkõige tekstiiliala spetsialistid, vahel ka hobikäsitöölised ja rahvarõivaste valmistajad. Reservtükiga tegeletakse täna vaid Peipsimaa külastuskeskuses. Linase ja puuvillase kanga indigoga värvimist on koolitustel aeg-ajalt praktiseeritud Eesti Kunstiakadeemias, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemias.
Reservtrükitehnikat õpetatakse Peipsimaa külastuskeskuse Sinilniku töökojas igasuvistes tekstiililaagrites alates 2017. aastast ja tutvustatakse nii sise- kui ka välisturistidele keskuse galeriis oleval püsinäitusel. Viis aastat järjest on külastukeskuses toimunud naboikapäevad, mille eesmärk on olnud reservtrükki ja indigoga värvimist tutvustada kõigile huvilistele. Eri aastatel olnud ligikaudu 100 huvilist. Põhilised koolitustel osalejad on käsitööettevõtjad, tekstiilikunstnikud, käsitööõpetajad ja hobikäsitöölised. Käsitööettevõtjad otsivad uusi võimalusi oma toodangu mitmekesistamiseks, õpetajad kasutavad võimalust ammutada uusi teadmisi Eestis seni unustusehõlmas olnud tehnika kohta ja tekstiilikunstnikud täiendavad oma teadmisi vana tehnika kohta, mis aitab neil oma loomingut varieerida. Nähtuse edasiandmist ja -kandumist mõjutavad tehniline keerukus ja vähene teadjate, oskajate arv.
Tehnika edasiandmist ja -kandumist ohustab vähene oskajate arv ning suhteliselt aeganõudev ja keemiaalaseid teadmisi nõudev tehnika sedalaadi tekstiilide valmistamisel.
Ettevõtluse Arengu Sihtasutus on aastatel 2017–2020 teadlikult toetanud mitut reservtrükitehnika ja indigoga värvimise projekti, mille abil uuriti ajaloolisi eeskujusid ning tehnika kohandamist nüüdisaja nõuetega, rahastamist. Nende projektide abil toetati ka vastavasisuliste koolituste läbiviimist Peipsimaa külastuskeskuses Sinilniku laagri nime all. Toetused võivad aidata alal areneda ja aidata taastada katkenud järjepidevust. Teadlikkus ja huvi on aastatega kasvanud. Töökoja sisseseade ja vahendid nõuavad kulutusi ja nende osaline katmine on võimaldanud luua indigotekstiile ning korraldada koolitusi. Alates 2017. aastast on külastuskeskuse Sinilniku töökojas sündinud ajalooliselt tuntud meetodil indigotekstiilid, mida huvilistel on võimalik osta Peipsimaa külastuskeskuse kauplusest ja Tallinnast Eesti Rahvakunsti ja Käsitööliidu Kaarmanni kauplusest. Eri ettevõtmiste kaudu on rohkem huvilisi tulnud tehnikat õppima ja veidi on tuntud huvi põhjalikuma praktiseerimise vastu.
2020. aastal korraldas UNESCO oma peamajas Pariisis näituse Walking the Indigo Walk, kus oli esindajaid 18 riigist. EV Kultuuriministeeriumi toel oli Õnne Uusil Eesti esindajana võimalik näitusel eksponeerida reservtrükis indigotekstiili „Peipsi rüsi“. Kirjeldatud ettevõtmised on aidanud reservtrükitehnikat ja indigoga värvimist märkimisväärselt populariseerida.
Peipsimaa külastuskeskus
Facebook