Sulge
Sulge
Tori tõugu hobuse näol on tegemist teadliku aretustegevuse teel kujundatud ainulaadse Eesti kultuurhobusega, kes on Eesti ajaloo ja kultuuri peegel. Tori hobuse ainulaadsus seisneb tema universaalsuses: ta sobib nii ratsa-, veo- kui ka tööhobuseks. Selge suunaga aretuse alguseks võib lugeda 1856. aastat ning seost Tori hobusekasvanduse loomisega. Pikaajalise aretustegevuse tulemusel on tori hobune kujunenud elava temperamendi ja sõbraliku iseloomuga vastupidavaks ning kergesti õpetatavaks hobuseks, kellele on iseloomulik keskmise suuruse ja laia otsmikuga pea, keskmise pikkusega sirge ja lihaseline kael, lai rind, hästi arenenud kõõlustega jalad ning keskmise suurusega kabjad.
Tori tõugu hobuseid oli nende kõrgajal kümneid tuhandeid, tänaseks on neid alles jäänud u 1050. Alates 2003. aastast on tori hobune ohustatud tõugude nimekirjas. Tõu säilitamist raskendab kasvatajate ja aretajate arvu vähenemine. Tõuga seotud kogukonda iseloomustab pühendunud suhtumine ja vastupidavuse väärtustamine, millega on kaasnenud nii kirglikud arutelud kui ka sisukad seminarid. Hoolimata arvamuste erinevustest, mida näitab see, et praegusel ajal on paralleelselt kasutusel neli tori hobuse tõuraamatut, on kogukond tervikuna mõistnud, et nii väikese tõu püsimajäämise aluseks saab olla ainult tihe koostöö ja tõu ühtse ajaloo väärtustamine.
Tori hobuste jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb jätkata senist aretuskogemust ja süvitsi edasi analüüsida hobuste põlvnemis- ja jõudlusandmeid. Parimad märaperekonnad ja täkuliinid jäävad aretusse alles, samas välditakse pärilike vigade kinnistamist. 100-aastase tervikliku tõuraamatu hoidmine on alusmaterjaliks erinevatele aretusega seotud teadustöödele ja geneetilistele uuringutele.
Tõuaretuse algusest alates on tori tõugu hobuseid hinnatud erinevatel sõidu- ja veokatsetel vastavalt aretusseltside koostatud eeskirjadele. See on liitnud aretajate ja huviliste kogukondi kohalike Tori inimestega ning aidanud tutvustada tõuaretust laiemalt. Jõudluskatsete jätkumine hoiab tori hobuse tuntust ja mainet, aitab kaasa jätkusuutlikule treenitud hobuste aretamisele ja hindamisoskuste edasiandmisele kogenud ekspertidelt nooremale põlvkonnale. Jõudluskatsetes on oluline osa loogarakendi kasutamisel, mille traditsioon on hääbumas koos rakendi detailide valmistamise pärandoskuse ja eestikeelse oskussõnavaraga.
Kõiki neid hääbumas olevaid oskusi on vaja talletada ja praktikas edasi kanda, sest tori hobuse aretus on ehe näide pikaaegsest ja visast tööst ühe kultuurtõu kujundamisel. Tõu säilimiseks ja arendamiseks on oluline koondada senised teadmised, oskused ja tegevused ning erinevad tori hobuse kasvatamisega seotud kogukonnad. Tõu arendamisse panustavad aretusseltsid, kasvatajad, hobina hobusekasvatusega tegelevad inimesed. Kõigi nende töö võtab hästi kokku pikka aega tori tõugu hobuseid kasvatanud Andres Kallaste, öeldes: „Mida me tahame? Mina kui tori hobuse kasvataja tahan, et hobusel oleks mitte ainult kultuuriline väärtus või ajalooline väärtus, vaid tal peaks olema ka tänapäeval koht. Meie inimesed tahavad tori hobust kasvatada ja temast ka kasu saada. Et ainult säilitada seda tori tõugu on väga raske, kui tal ei ole majanduslikku otstarvet.” (A. Kallaste ja A. Juhkovi vestlus EHSi ruumides 19.11.2024, vestluse salvestus lisamaterjalide hulgas.)
Tori hobusekasvatajate kogukonna eesmärk praegusel ajal on jätkusuutlikult kasvatada hobust, kellel on väga hea iseloom, hea tervis, kes on mitmekülgse kasutusotstarbega ja suurepärase koostöövõimega nii ratsa- kui rakendihobune. Tori hobuse ajalugu arvesse võttes on oluline säilitada genofondi mitmekesisust, suurendada hobuste arvukust, selekteerida aretusse sobivaid täkke ja märasid. Kogukonda liitvate üritustena on praegugi oluline koht hobunäitustel nagu Täkupäev, hindamistel ja aretusorganisatsioonide eestvedamisel korraldatud jõudluskatsetel, mis on suunatud kohalikule kogukonnale ja hobukultuuri austajale. On oluline, et tori tõug on olnud ja on ka edaspidi järjepidevas aretamise protsessis. Aretustegevus kui mõiste hõlmab tõuraamatu või aretusregistri pidamist, põllumajanduslooma jõudluskontrolli läbiviimist või geneetilise väärtuse hindamist, ohustatud tõu säilitamist ning aretusmaterjali käitlemist. Selle eesmärk on sihipäraselt suurendada tõusse kuuluvate põllumajandusloomade jõudlusvõimet ja geneetilist väärtust ning säilitada või täiustada loomade majanduslikult kasulike omadusi. Tori hobusetõu aretustegevus on omaette kultuurinähtus selle tõttu, et on säilinud ja dokumenteeritud selle katkematu ajalooline järjepidevus, milles on jälgitav ühiskonna erinevate gruppide ja tasandite (talumajapidamised, mõisad, riik, ühismajandid, aretusseltsid, eraisikud, ettevõtted jne) panustamine koostöösse, seda sõltumata riigikorrast ja laiemast majanduslikust taustast. Tori hobuse püsimajäämine on olnud eesmärgina tähtsam ja jätnud tahaplaanile kõigi sellega seotud huvigruppide erisused.
Tõug, mille aretust alustati peaaegu 170 aastat tagasi, on taolise koostöö võimalikkuse sümbolina väga suure kultuurilise väärtusega iga eestlase jaoks. Tänapäeval, tunnetades oma osa selles protsessis, võiks meie missioon olla seda väärtustada, arendada, säilitada ja teadvustada kogu maailmale.
1855. aastal otsustas Liivimaa maapäev rajada Tori hobusekasvanduse ja määrata komisjoni, kelle ülesandeks oli välja töötada asutatava kasvanduse üldine töökava ning teostada hobuste ostmine kasvanduse komplekteerimisel. Seega võib tinglikult lugeda tori hobuse aretamise alguseks 1856. aastat, mil Tori kroonumõisa asutati Tori hobusekasvandus ning mõisnikud hakkasid otsima hobust, kes ristamise teel muudaks väikesetüübilise eesti hobuse tugevamaks põllumajandus-, veo- ja ratsahobuseks. Sihiks ei olnud mitte eesti hobuse puhasaretus, vaid kohaliku hobuse parendamine ristamise teel jõulisema tarbehobuse saamiseks. Arvestati ka talupoegade vajadustega, sest talupojad ei suutnud endale kalleid puhtaverelisi hobuseid osta.
19. sajandi lõpus toimus aretuses erinevaid katsetusi, mis kulmineerusid tori tõu esiisaks peetava 1886. aastal Poolas sündinud ristandtäkk Hetmani kasutamisega. Hetman sattus Tori hobusekasvandusse mitte kasvanduse juhatuse soovil, vaid vastutulekuna talupoegade ja hobusekasvatajate nõudmisele. Hetman
renditi esialgu 1892. a, ent kuna ta oli haruldaselt tugeva pärandamisvõimega ja suutis erinevate omadustega märade juures oma tüübi kindlalt edasi anda, otsustas Tori hobusekasvandus ta 1894. aastal osta. Tema järglased olid vastupidavad, vähenõudlikud, rahulikud, hea mäluga, õppimisvõimelised, sobivad kasutamiseks põllutöödel, vedudel ja ratsutamisel ning kohanesid Eesti kliima-, söötmis- ja pidamistingimustega. Aasta-aastalt tõusis talupidajate seas lugupidamine Hetmani vastu ning paaritamiseks toodi märasid Torisse üle Eestimaa ja kaugematest Lätimaa nurkadest. Hetman andis 48 sugutäkku ja 37 sugumära, ta suri 1912. aastal 26 aasta vanusena.
Aastatel 1908–1920 toimus tori tõu kujunemine, mille tulemusel avati 1922. aastal tori hobuste tõuraamat. Tõugu tunnustati 1925. a. Aretamisel oli tähtsaim hoida hobuse tervisega seotud väärtust. Teadmisi anti edasi nii suulise kui kirjaliku pärandina. Hobuste hindamisega kujunesid välja jõudluskatsed, väljanäitused ja müügipäevad ning ratsavõistlused. Aretusseltside poolt läbi viidud jõudluskontroll tähendab hobuste välimiku, jõudlus- ja põlvnemisandmete regulaarset kogumist, registreerimist, töötlemist, säilitamist ja analüüsimist nende geneetilise väärtuse hindamiseks. Tori hobusega on jõudluskatsed ja hindamised määrava tähtsusega olnud juba tõu kinnitamisest alates, need on toimunud muutlikes tingimustes järjepidevalt tänase päevani.
Tori hobuse aretamise teekond peegeldab ajastu vajadusi, mis on muutunud vastavalt olukorrale. 100, 50 või 20 aastat tagasi olid need vajadused erinevad – sõja ajal nõuti ühte, põllumajandustöödel teist. Tänapäeval ei ole tori hobusel vaja vedada üle kolme tuhande tonniseid raskusi, kuid see võimekus, hea koormustaluvus ja koostöövalmidus rakendihobusena võiks säilida. Pigem tuleb töötada tõu jätkusuutliku säilimise nimel, et tagada kultuuriline järjepidevus ja tori hobuse universaalsus paindliku ning ajakohase kasutusotstarbe kaudu. Kodumaise tõuna kuulub tori hobune elurikkuse salve ja on kaasatud geneetiliste ressursside kogumise, säilitamise, uurimise ja kasutamisega seotud programmidesse.
• Tori hobuste aretamine, treenimine, hooldamine – universaalne hobune, kes on olnud kohanemisvõimeline ja kelle kasutusotstarve on muutunud vastavalt vajadusele läbi aastakümnete.
• Koolitused, vestlusõhtud – hobusekasvatajate kogukonna kaasamine ja nende mälestuste ning teadmiste säilitamine.
• Erinevad rakendamised ja töövõtted – praktilised koolitused. Hobusepidajad, maaturismi ettevõtjad, elustiilitalunikud.
• Loogarakendi kasutamise jäädvustamine erinevates Eesti piirkondades. Ajalooliste materjalide kogumine rakendusvõtete kasutamise kohta Eestis. Üleskutsed hobusekasvatajatele ja suhtlus kohaliku Tori kogukonnaga, et leida inimesi, kellel on hobuvarustuse valmistamise kogemus või mälestus, kuidas seda tehti. Toimub koostöös SA-ga Eesti Maaelumuuseumid.
• Väljakutse tudengitele ja õpilastele, kes oleksid valmis hobuvarustuse teemat uurima ja kajastama.
• Tori tõugu hobuste kiire väljasuremine ja jõudlusvõime kahanemine oskamatute aretusvalikute (sh sugulusaretuse ohu) tõttu, soovimatute omaduste kinnistumise ja hobuste oskamatu pidamise tõttu.
• Näituste, katsete, hindamiste jm hobutegevuste mitteväärtustamine – hobupidajate kogukond hoiab eraldi ja on oma raskustega üksi, tori hobuse kui omamaise kultuurtõu maine ja tuntuse langus: eesti tõugu hobusel on kohaliku aborigeentõu eelis, eesti sporthobusel on rahvusvahelises võistlusspordis väärtus. Ajaloolise tori hobuse pidamise motivatsioon on pidajate vähese väärtustamise ja omavaheliste erimeelsuste tõttu langemas.
• Hobuse kasvatajatel on erinevad huvid, sh ärihuvid, mis võivad ohustada tori hobuse aretamise traditsiooniliste teadmiste ja oskuste ja tavade au sees hoidmist ja edasi andmist.
• Jõudluskatse traditsiooni, sh loogarakendi valmistamise ja kasutamise oskuse hääbumine. Loogarakendi kasutamine ning detailide valmistamise pärandoskus on kadumas meistrite ja nõudluse puudumise tõttu.
• Väheneb tori kultuurhobuse kui tugeva ajaloolise brändi väärtustamine.
• Erinevate tõuraamatute pidajate vahelised konfliktid nõrgendavad kokkuvõttes tõugu.
• On nõrgenenud aretajaid ühendav ja tori tõu kui terviku väärtuste eest seisev püsiv pidepunkt.
• Vanade traditsiooniliste sündmuste taaselustamine – Täkupäev. Korraldatakse igal aastal 1. mail Tori hobusekasvanduses, et näidata aretuses kasutatavaid hobuseid teistele kasvatajatele ja potentsiaalsetele ostjatele. Eesmärk on propageerida hobumajandust publikule.
• Jõudluskatsete läbiviimine tori hobustele (vt täpsemalt tekstifaili „Tori tõugu hobuste jõudluskatsed”).
• Hindamiste ja jõudluskontrollide regulaarne toimumine.
• Sihtasutuse Eesti Maaelumuuseumid eelarve Tori hobusekasvanduse ülalpidamiseks ja tegevuste arendamiseks – suures osas isemajandav põhimõte vastavalt põhikirjale ja sihtasutuse omaniku ootustele.
• Uue põlvkonna toomine hobuste juurde – ratsakooli tegevus Tori hobusekasvanduses.
• Vestlusõhtud Tori hobusekasvandusega seotud inimestega erinevatest ajaperioodidest. Senise töö talletamine aitab koondada kogukondi, motiveerib tööd jätkama ja noori alustama. 2025. aasta jaanuarini on toimunud 8 vestlusõhtut (Vambo Tali, Hans Kavak, Andres Kallaste, Olev Saveli, Tõnu Ostrat, Uno Kask ja Meelis Meedla, Taimi Usin ja Vilve Tammearu, Raigo Kollom). Vestlusõhtud on salvestatud.
• Riiklik toetus tori universaaltüüpi hobustele (s.o ligikaudu poolele kogu tori tõugu hobuste populatsioonist) ja aretustoetus aretusseltsidele.
Kas tori hobust on tänasel päeval tarvis?
Vestluse Andres Kallaste ja Agris Juhkoviga salvestas Toris EHSi ruumides Mari-Liis Tammiste 19.11.2024.
Tori hobuste kasvataja Andres Kallaste ja Agris Juhkov arutavad, kas tänapäeval on vaja tori hobust kasvatada. Kuidas hoida ja tõsta kriitiliselt madalale langenud populatsiooni ning milline on selle tõu majanduslik otstarve?
Räägitakse ka tori hobuste jõudluskatsete eripärast ja jõudluskatsete traditsiooni jätkamise vajalikkusest tänapäeval.
Loogarakendi omapärast
Vestluse Andres Kallaste ja Agris Juhkoviga salvestas Toris EHSis Mari-Liis Tammiste 19.11.2024.
Andres Kallaste, Agris Juhkov ja Mari-Liis Tammiste vestlevad loogarakendi traditsiooni eripärast ja Eestis traditsioonilise oskusteabe (loogarakendi detailide valmistamise oskus) kadumisest.
SA Eesti Maaelumuuseumid, Eesti Põllumajandusmuuseum
Pargi 4, Ülenurme, Kambja vald, Tartumaa
Facebook