Kodune nahaparkimine Saaremaal
Mäitamine
Sulge
Sulge
Lamba- ja kitsepidamine on Saaremaal traditsiooniline talumajapidamise tegevusviis. Saaremaa on suurima lambaarvuga maakond Eestis. Saaremaal kasvatatakse umbes 10 000 lammast.
Igal aastal jätavad Saaremaa metsades elu umbes 7000–8000 suurulukit, kelle nahad viiakse kas koos lihakehaga lihatööstustesse, jäetakse loodusesse või saadetakse Soome. Juba mitu aastat on Eesti jahimehed kogunud põdra- ja hirvenahku, et saata need Soomes asuvasse Euroopas ainulaadsesse tehasesse, kus neist valmistatakse närimiskonte ja koeramaiuseid. Selline koostöö põhjanaabritega on muutnud puhtamaks metsaaluseid, kuhu jäetud ulukinahad mõnegi inimese silma riivasid.
Saaremaal on loomanaha näol kasutada väga eriliste omadustega looduslik materjal, mis praegu on veel suures osas jääde. Nahamaterjali tekib seni, kuni tarvitatakse toiduks koduloomade liha ja hoitakse jahiloomade arvukust kontrolli all. Hinnanguliselt muutub tänapäeval aastas jäätmeks tuhandeid veise-, sea-, lamba- ja ulukinahku, mida ei peeta teadmatusest, mugavusest või aja puuduse tõttu vajalikuks esmatöödelda (st korralikult nülgida), soolata ning hiljem parkida.
Naha töötlemine jaguneb kolmeks põhiprotsessiks:
1. eeltööd, mis koosnevad naha nülgimisest, selle puhastamisest ja karvade eemaldamisest;
2. parkimine, mille käigus töödeldakse ettevalmistatud nahka parkainega;
3. viimistlemine, mille käigus nahk pestakse, rasvatatakse ja venitatakse.
Parkimine tähendab nahakiudude küllastamist parkainega kogu naha ulatuses. Parkimisprotsess koosneb naha leotamisest parkainelahuses või parkainesegu pealekandmisest, mille käigus parkained tungivad nahakiudude vahele, nii et nahk ei saa enam tugevasti punduda ega kuivades kokku tõmbuda. Erisugused toornahad, parkained ja töötlemismeetodid annavad erinevaid tulemusi. Parkainete järgi liigitatakse parkimismeetodid järgmiselt:
1. taimpark on tehnoloogia, mille käigus nahakiud küllastatakse taimsete tanniinidega;
2. maarjapark on tehnoloogia, mille käigus nahakiud parkuvad alumiiniumisoolade toimel;
3. jahuhapatispark on naha leotamine nisu-, odra-, kaera- või rukkijahu hapendatud kördis.
Nii suur lammaste ja suurulukite arv Saaremaal ei tekita kahtlust, et siin on laialdaselt tegeletud ka naha parkimisega. Kahjuks oli see traditsioon kadumas, kuid 2016. aastal toimunud naha parkimise koolituse tulemusena on Saaremaal jälle olemas inimesed, kes oskavad parkida nii kodu- kui metsloomade nahku. Nahatöötlemise koolitus sai tõuke rahvariiete valmistamise koolitusest, mille käigus selgus, et rahvariiete juurde kantud talvemütsid – üllid – on valmistatud vastsündinud tallenahast ja kasukad lambanahast. Kui hakati otsima, kust selliseid nahku saaks, selgus tõsiasi, et kuigi Saaremaa on suurima lambaarvuga maakond ja saada on nii lamba- kui ka tallenahka, siis pole kedagi, kes neid parkida oskaks. Esialgu pargiti internetist leitud õpetuse järgi, kuid üsna pea leidsid käsitöölised, et oskusi ikkagi napib. Nii kutsuti saarele nahatöötlemise uurija ja praktik Made Uus.
Made Uus õpetas viie päeva jooksul, kuidas looma nahastada, kuidas säilitada nahku, kui nende parkimiseks pole aega või pole sobiv ilm, kuidas parkida ja nahku viimistleda. Koolituse käigus pargiti nii jänese- kui ka lambanahka, aga ka jäära munandikotte ja lambasooli. Prooviti nii jahuhapatis- kui ka maarjajääparki. Taimparki ei jõutud teha, sest selle töötlemise protsess on pikk. Koolitusel osalesid käsitöölised, lambakasvatajad ja jahimehed. Küsitluse tulemusena selgus, et koolitusele tuldi sooviga osata väärindada kas oma talu loomade või jahil lastud loomade nahku.
Kuigi ainult viis inimest kolmeteistkümnest koolitusel osalenud huvilisest on viimase seitsme aasta jooksul naha parkimist jätkanud, siis kinnitavad kõik osalejad, et pole kalleid tööriistu ja nahaparkimise pukke maha müünud ja kavatsevad tulevikus kindlasti parkimisega veel tegeleda. Nahaparkimiseks vajalikke tööriistu ei ole müügil poes ja need tuleb lasta valmistada meistril või teha ise. Puidust parkimispuki valmistamisega saavad puutöömehed joonise olemasolul hakkama, aga käepärased ja töökindlad metallist kaabitsad tuleb tellida meistrilt.
Praegusel ajal pargivad kodus nahku Rein Timm, Rein Sepp ja Aivar Kallas. Jahimees Rein Sepp pargib põhiliselt enda lastud metsloomade nahku, aga ka teiste poolt talle parkimiseks antuid, näiteks lambanahku või maanteel auto alla jäänud loomade nahku. Rein Timm pargib eranditult maanteel hukkunud loomade nahku. Talle helistavad tuttavad ja annavad loomade koordinaadid või toovad surnud loomad ise kohale. Samuti on talle toodud kalavõrkudes oma elu kaotanud hüljeste nahku. Aivar Kallas pargib oma talus kasvanud lammaste nahku. Lambad tarvitab ta söögiks ja et nahku mitte metsa alla visata, pargib ta ka nahad.
Kõik kolm meest pargivad austusest traditsioonilise käsitöötehnika vastu ja oma pargitud nahku nad ei müü. Nad oleksid tänulikud, kui leiduks keegi, kes võtaks müügitöö enda peale ja turustaks nahad.
Mareli Rannap pargib tuttavate lambakasvatajate poegimisperioodil tekkinud jääke, milleks on vastsündinud tallede nahad. Suure karja puhul juhtub sedagi, et vastsündinud talled hukkuvad, ja kuna nende nahk on just rahvariiete komplektide juurde kuuluvate talvemütside – üllide – tegemiseks kõige sobivam, siis kasutab Rannap selle ära. Üllide valmistamine vastsündinud talle nahast on 19. sajandi traditsiooniline käsitöövõte. Tol ajal tapsid talutütred väga erilised, musta karvakattega sündinud talled kohe peale sündimist sukavarrastega, et endale uhke talvemüts saada. Tänapäeval sünnib musti tallesid rohkem. Eriti kaunid on Saaremaal kasvatatud gotlandi lamba tõugu mustad talled. Talle nahk on üllide tegemiseks sobiv, sest on õhuke, seda saab hästi töödelda-õmmelda ja sellel on madal, krussis karv, mida ei pea enne õmblemist pügama. Ka muutub lamba kasvades tema karvkate heledamaks – halliks või päris valgeks –, must on talle vill ainult sündides. Aga just sitikmustad pidid olema üllide ääred ja sarved.
Eva Veldermann, Eneli Aavik ja Aet Pedak parkisid peale koolitust veel aastaid oma taludes kasvanud lamba-, jänese- ja kitsenahku. Hetkel on naistel muud hobid ja tegemised, kuid neil on kallid nahaparkimise tööriistad ja pukid alles ning nad kavatsevad tulevikus kindlasti nahaparkimisega edasi tegeleda.
Naha kui materjali kasutamine ulatub ilmselt inimkonna algusaegadesse, mil inimene elatus korilusest ja jahipidamisest ning söögiks kõlbmatuid loomanahku kasutati kaitsva keha- ning elamukattena. Vanimatest naha töötlemise ja kasutamise traditsioonidest annavad tunnistust kaljujoonised. Kuna orgaanilistest materjalidest on nahk kõige tundlikum, siis on arheoloogiliste nahaleidude hulk väike. Samuti on leidude vähesust mõjutanud Eestis 12. sajandini kestnud põletusmatuse traditsioon.
Toorel nülitud loomanahal on kehakatteks kasutamisel kaks suurt puudust: kuivatamata läheb nahk kiiresti mädanema, kuivatatult aga muutub kõvaks ning murdub. Rikkaliku rasvakihiga karu- ja hülgenahad muutuvad aga töödeldes pehmemaks kui teised nahad, mida on samamoodi töödeldud. Seda tähele pannes hakati ilmselt muid nahku rasvatama. Kunagised telkelamud kaeti kinni toornahkadega. Elamu tulease koos soojuse ja suitsuga mõjutasid nahaomadusi nii, et naha kasutusiga pikenes. Järgnevalt hakati nahka töötlema soola- ja alumiiniumisisaldusega muldadega, mille toimel nahk sidus niiskust, ei roiskunud, oli painduv ja vastupidav. Arvatavasti on taimpark üks vanimaid parkimismooduseid.
Eesti vanimate asustuste leiumaterjal tõendab, et olulised elatumisharud olid küttimine ja kalastus. Saaremaal Sõrve poolsaarel aga kütiti hülgeid ja valmistati nende nahast riideid. Hiljem hakati pidama karja. Taludes kasvatati veiseid, kitsi ja lambaid. Loomade nahku osati töödelda suitsu-, rasva-, koore-, ja valgepargiga. Nahamaterjal kas pargiti taimede ja jahuhapendiga või jäeti parkimata (öötnahk Muhus) ning kuivatati, suitsutati ja rasvatati. Nii jäi materjal tugevam võrreldes pargitud nahaga. Sellist nahka kasutati päti taldadeks ja pastelde teoks. Parkimisprotsess nõudis aega ja võis kesta nädalast paari aastani. Seetõttu olid pargitud nahast asjad hinnas.
19. sajandil parkisid Saaremaa loomakasvatajad oma koduloomade nahad ise kodus. Pargiti tallede (talvisteks mütsideks, nagu näiteks sarik- ja ratasüllideks, aga ka meeste üllideks), lammaste (kasukateks ja hiljem kasukvestideks kogu perele), veiste (kingadeks ja pättide taldadeks), aga ka koerte, jäneste, rebaste ja teiste väikeloomade nahku (näiteks kasuka kaunistusteks või mütsideks). Saaremaal leidus ka mitu suurt parkimistööstust, mis asusid saare eri osades, näiteks Leisis ja Lahekülas Kellamäel (foto 1).
Üks suuremaid parkimisettevõtteid oli Reinhold Johann Wildenbergi poolt 1857. aastal asutatud köösneritöökoda Kuressaares (foto 2). See polnud linna esimene nahatöökoda, aga see kasvas suurimaks, kui 1872. aastal hakkas isa ettevõttes tööle poeg Oscar Wildenberg. Pargiti nii kohalikke kui ka Lõuna-Ameerikast sisseveetud pühvlinahku. Vajalikku parkainet saadi punasest puust, mida toodi Aafrikast. Saarelt osteti kokku männi- ja pajukoort ning ruhnlastelt hülgerasva. Toodang müüdi põhiliselt Riias, kus asus hiljem ka teine sama firma parkimistööstus. 20. sajandi alguses toodeti aastas Kuressaare vabrikus 50 000 suurt pargitud paksemat (näiteks tallanahka) ja 120 000 peenemat nahka.
1917. aasta 13. oktoobril põletasid taanduvad Vene väed vabriku maha ja kunagise suure ettevõtte varemed jäid aastateks linnale nuhtluseks kaela ja hiljem lammutati. 2015. aasta mais tuli Abaja tänavas sadamaaida naabruses elumaja hoovis kaevetööde käigus välja küllaltki hästi säilinud nahaparkimistünn, mis toodi Kuressaare lossihoovi. Tünn on eksponeeritud läänebastioni keldrite ees (foto 3).
Naha kui ajaloolise ja hinnatud toorme kasutamist õpetatakse TÜ Viljandi kultuuriakadeemias rahvusliku käsitöö osakonnas pärandtehnoloogia õppekavas traditsioonilise nahatöö moodulina, Tartu kõrgemas kunstikoolis Pallas nahadisaini osakonnas ja Eesti Kunstiakadeemias disainiosakonnas aksessuaari- ja köitekunsti erialal. Lisaks õpetatakse nahkmaterjalist esemete valmistamist mõnes kutsekoolis, näiteks Olustveres ja Kuressaares. Viimases õpetatakse nii parkimist kui ka naha väärindamist.
2016. aastal korraldas Saaremaa käsitööselts Kadakmari Saaremaal nahaparkimise koolituse. 5 päeva jooksul said kõik huvilised selgeks looma nahastamise ning naha, munandikottide ja soolte parkimise. Osalejateks olid käsitöölised, jahimehed ja loomakasvatajad. Seitsme aasta taguse koolituse 13 osalejast on siiani nahka parkivaid inimesi 5. Teised on parkimise kõrvale jätnud erinevatel põhjustel. Küsitluse tulemusena selgus, et esimese põhjusena tuuakse välja suure ajamahuga töö jaoks piisava aja puudus. Naisterahvaste puhul on kõrgel kohal ka töö raske iseloom. Suurt füüsilist jõudu nõuavad nii nahkade liigutamine kui ka puhastamine kaabitsatega.
Rein Sepp, Rein Timm ja Aivar Kallas tegelevad igapäevaselt hobi korras nahaparkimisega. Nad teevad seda põhiliselt huvist tehnika vastu, aga ka soovist loomanahku väärindada ning mitte visata neid loodusesse tagasi. Rein Timm pargib ainult neid metsloomi, kes on liikluses maanteedel hukka saanud. Rein Sepp pargib neid loomanahku, mida jahipidamise käigus saab. Aivar Kallas pargib oma lauda lammaste nahku. Eva Veldermann pargib oma vanemate talu kitsenahku ja Mareli Rannap pargib tallenahku rahvariiete juurde kuuluvate talvemütside jaoks. Viimased pargitud nahad lähevad kõik kasutusse talviste rahvariiete komplektide juurde. M. Rannap saaks vastavaid nahku ka osta, kuid leiab, et kord õpitud tehnika kipub ununema, kui seda pidevalt ei katseta. Pealegi jääb aasta alguses toimuval lammaste poegimisel alati üle vastsündinud tallede nahku. Mütsiteoks on aga vaja just selliseid, õhukesi, musti, lühikese karvaga nahku, mida on hea talvemütsideks õmmelda. Nii jäävad vähemalt need nahad edasi kestma talviste peakatetena.
Kui vanad, kes oskavad parkida, meie seast lahkuvad ja noored parkimisega ei tegele, kuigi on seda õppinud, siis parkimisel tulevikku ei ole. Kaovad kogemustega nahaparkijad ning nooremad unustavad kord õpitu ega anna seda ka teistele edasi. Naha parkimine, nagu iga teine käsitöötehnika, nõuab pidevat tegelemist, et tööprotsess ja liigutused oleksid harjumuspärased. Kui inimene aastaid vastavat käsitöötehnikat ei harrasta, siis ununeb käetunnetus ja peaks uuesti liigutusi õppima asuma.
Parkimine on noorte jaoks liiga pikk ja ebameeldiv protsess. Noored ütlevad, et tulemus on äge, kuid töö ise on haisev. Tänapäeval on raske meelitada noori inimesi sellise käsitöö juurde, mida on raske õppida ja mille kauneid vilju saab nautida alles pikema aja möödudes, kui tehnika on selgeks saanud. Nagu intervjuudest selgus, pole lihtne kodus pargitud nahku müüa ega osata neid ka väärindada. Enamasti jäävad pargitud nahad koju virna vedelema või kasutatakse neid parimal juhul koeraasemeks või istmekatteks. Nii võib öelda, et praegusel ajal on nahaparkimine Saaremaal üksikute fanaatikute pärusmaa. Pargivad need, kellel on aega ja kes selle käsitööliigi vastu sügavamat huvi tunnevad. Erandiks võib tuua Mareli Rannapi, kes oma pargitud tallenahast talvemütse – sarikülle – Saaremaa rahvariiete juurde valmistab ja müüb.
Et nahaparkimine Saaremaal ei hääbuks, on Saaremaa käsitööselts Kadakmari korraldanud koolituse „Naha traditsioonilise töötlemine“. Koolitajaks oli Made Uus Peipsi äärest. Koolitus toimus 2016. aastal ja jätkus järgmisel aastal koolitusega „Traditsiooniliste võtetega kasuka õmblemine“. Selle käigus valmisid osalejatel kas oma pargitud või ostetud nahkadest kasukad ja vestid (foto 5).
Koolitusel osalesid käsitöölised, jahimehed ja loomapidajad. Küsitluse tulemusena on nad kõik tutvustanud parkimise nippe oma lähikondsetele ja kogukonna liikmetele. Kuna Saaremaa rahvariiete juurde talviti kantud erinevad mütsid ehk üllid olid valmistatud vastsündinud tallenahkadest, siis on Mareli Rannap populariseerinud ka tänapäeval mütse valmistama mitte nahka imiteerivast sametkangast, vaid õigest tallenahast. Õnneks on Kadakmarja käsitööseltsis palju rahvariidehuvilisi ja koolituste käigus oleme neid talvemütse valmistanud. Samuti on Mareli Rannap teinud neli sarvedega näidismütsi – sarikülli – ja neid saavad huvilised vaadata Saaremaa muuseumi ruumides asuvas Saaremaa rahvariidenõuandekojas.
Rannap, Mareli 2023 – Kodune nahaparkimine Saaremaal
Rannap, Mareli 2023 – Kodune nahaparkimine ja kasukate valmistamine
Lühitutvustus
Kui keegi on „mees nagu orkester“, siis seda Aivar Kallas just on. Ta kehastab mitmekülgsust kõige paremas tähenduses. Ta rassib oma talus tööd teha: kasvatab lambaid, hobuseid ja köögivilju. Suviti tervitab ta värava peal turiste, kes tema ökotalus meeleldi puhkamas käivad. Peale öömaja pakub Aivar neile ka ehtsat Saaremaa sauna ja merereise. Kui sügisel turistid koju lähevad, hakkab Aivar kuuri all paadiehitusega tegelema. Ja lauda kõrval ootavad parkimist lambanahad. Aga see pole veel kõik – Aivar organiseerib ja populariseerib erinevaid välispordialasid. Küll võib teda näha diskgolfirada parandamas või talvel metsa alla suusajälgi sisse ajamas.
Tema lugu on inspireeriv näide sellest, kuidas üks inimene saab olla mitmekülgne ja luua enda ümber uusi väärtusi.
Kirjeldus
Aivar Kallas elab Oiu külas Sülla talus. Ta on tegus inimene, kes tegeleb mitme asjaga korraga. Ta peab ökoturismitalu, kus võõrustab kliente terve suve. Samal ajal kasvatab ta köögivilja, hobuseid ja lambaid. Loomapidajatel on ütlus „kui on laudas, siis on ka lauda taga“ ja see kehtib ka Aivari lammaste puhul. Kui nad surevad või neid söömise eesmärgil tapetakse, siis on tihti nahk see loomne produkt, mis üle jääb. Aivar soovis juba aastaid tagasi osata nahku parkida, et mitte lasta ilusat ja kallist lambanahka raisku minna. Ta leidis, et parkimine on üks viis, mis aitab väärindada talupidamise toodangut.
2016. aastal osales Aivar Kallas Made Uusi koolitusel „Naha töötlemine traditsioonilisel viisil“. Peale seda hakkas ta oma talu lambanahku parkima. Nüüd on tal kogu aeg soolas seismas mingi kogus nahku, mis ootavad parkimist. Aivar arvab, et tööstuslik parkimine on kallis ja sellise naha hind kõrge. Nii pargib ta oma kodus ja ainult oma talu loomade nahku. Oma pargitud nahku Aivar müünud ei ole, kõik on ta ära kinkinud. Aivar võtab oma pargitud nahku kaasa sünnipäevale minnes või kingib neid oma lastele. Näiteks kõik lapselapsed on saanud lambanahast vankrisoojendused. Ise kasutab Aivar nahku toas, saunas ja õues toolikatetena. Kui ta abikaasaga koos merel käib, siis ei võta ta öö peale jäädes kunagi kaasa tekke, vaid ikka mitu korralikku lambanahka. Nende sees on siis hea soe paadis või rannal magada. „Öeldakse. kui inimene on haige, siis tuleb minna lambanaha sisse. Sest nahk ei pane higistama ega lähe märjaks,“ kiidab Aivar naha häid omadusi.
Aivar unistab, et tulevikus oleks Saaremaal selline koht, kuhu iga loomakasvataja saaks viia oma loomade nahad, seal pargitakse need ära ja valmistatakse nendest vest või kasukas.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Aivari lapsepõlvekodus peeti küll loomi, ent ei pargitud nende nahku. Kui ta hakkas ise lambaid kasvatama, siis tundis ta puudust nahaparkimise oskustest. Nahad läksid rebastele, sest ta ei osanud nendega ise midagi peale hakata.
Aastaid tagasi tundis ta Saaremaal ühte vana meest, kes parkis nahku orelivilede jaoks. Aga kahjuks lahkus too mees enne meie seast, kui Aivar tema juurde õpilaseks jõudis.
2016. aastal läks Aivar Kallas nahaparkimise koolitusele Made Uusi juurde. Nahastamist ta tundis, kuna oli nahastanud nii lambaid kui ka vasikaid. Koolituselt sai teadmisi erinevate loomanahkade parkimise kohta. Neid teadmisi on ta edaspidi rakendanud oma lammaste nahkadel.
Aivar oleks rahul, kui iga lambakasvataja Saaremaal suudaks ära parkida vähemalt osad oma loomade nahad. Neist võiks siis teha erinevaid tooteid või kui oskusi napib, siis võib pargitud nahkadest saada kasvõi põrandavaiba. Ta ei suuda mõista, kuidas vanasti seda kodus tehti, aga nüüd enam inimesed ei oska või ei taha parkida loomanahku.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Aivar Kallas on oma parkimisealaseid teadmisi edasi andnud mitmel aastal erinevatel üritustel. 2019. aastal korraldas ta Saaremaa Talupidajate liidu juubeli puhul Karala külas Juuliku sauna juures nahaparkimise koolituse. Kohale oli kutsutud ka Peipsi ääres elav Made Uus. Made näitas ja õpetas huvilistele terve päeva erinevaid tööetappe ja tutvustas töövahendeid. Koolitus oli huvilisterohke ja siiani meenutatakse, kuidas inimesed märkmiku ja pastakaga Made ümber keerlesid. Sellest võib järeldada, et huvi nahaparkimise vastu on Saaremaal olemas.
Kuressaares on Aivar käinud mitmel korral oma töödeldud nahku näitamas ja parkimist õpetamas. Näiteks osales ta 2018. aastal Suurel Turupäeval ja Lossipäevadel Saaremaa linnuses, kus parkimise juurde ka lammast küpsetati.
Oma talus Aivar teistele nahaparkimist õpetanud ei ole. Nahaparkimist on raske õpetada, kuna tööprotsess on pikk. „Nahka ei saa paari tunniga pargitud. Siis peaks koolitust tegema ikka mitu päeva järjest ja igal päeval mõned tunnid. Nii on raske inimesi koolitusele saada, kui nad peaksid oma päevatööde kõrvalt igal päeval kuskile kaugele koolitusele sõitma,“ ütleb Aivar.
õpetamine: Aivar õpetab nahaparkimist huvilistele erinevate ürituste raames
tutvustamine: Aivar tutvustab nahaparkimist huvilistele
turism: Aivar kasutab oma Sülla turismitalus lambanahku ja populariseerib sellega ka kodust parkimist
Koostas: Mareli Rannap (2023)
Kirjeldus
Rein Sepp elab Viki külas Hendriku-Sepa talus. Nagu paljudel teistelgi talupidajatel, on ka temal kodus loomad. Lisaks tööle osaühingu Kangru LP loomalaudas, kus kasvatatakse lihaloomi, on Rein ka kirglik jahimees. Ta puutub kokku erinevate loomadega ja aeg-ajalt jääb üle ka nende nahku. Rein pargib eelkõige metsloomade nahku.
Rein Sepal on korraga käsil nahaparkimine mitmes eri ruumis ja erinevas etapis. Nii võib näha ühes ruumis, kuidas ta katsetab aeganõudvat taimparki. Selle tehnika juures peavad toornahad kaua aega puukoortega koos anumates olema (foto 30). Parkvedelikku vahetatakse mitu korda ja iga järgmine lahus tehakse eelmisest kangem. Nahkade parkimine kestab olenevalt naha paksusest ja parkainetest üks kuu kuni pool aastat. Taimpargiga saadakse enamasti karvadeta nahku, sest karvad lihtsalt tulevad selle tehnoloogiaga naha küljest lahti. Kuid Rein on oma kogemustele tuginedes leidnud sellise parkimise viisi, et tema taimparknahad jäävad koos karvadega.
Kõige olulisemaks peab ta parkimise juures just eeltöötlust ehk nahastamist. „Mina teen nii, et kuna puhastamine mulle ei meeldi, siis nahastan niimoodi, et liha üldse naha külge ei jää. Ja siis ei pea ka naha lihapoolt hiljem puhastama,“ räägib Rein.
Teises tööruumis ripuvad Reinul juba kuivavad ja venitust ootavad nahad: hunt, metssiga, lammas ja hirv. Muude tööde kõrvalt venitab ta neid nahku mitu kuud. Ühte hundinahka peab ta eriti väärtuslikuks, sest on selle raskesti kättesaadava suuruluki ise lasknud ja raatsimata seda niisama metsa jätta, ka parkinud. Reinu elutoas seisavad virnas aga juba valmis pargitud nahad. Nahku kasutab Rein ise oma koduses majapidamises: koerte magamisalustena või toolide katetena. Aga ta on ka oma taimpargitud karvata nahku väärindanud, tehes enda sepistatud nugadele noatuppesid. Talle meeldib teha kõik talus vajaminevad tööd ise. Nii saab ka kvaliteetsema toote.
Rein meenutab, et talle meeldis endine aeg, kus külamehed tegid kõik praktilised asjad ise ja igasugusele ilustamisele tähelepanu ei pööratud. Ese pidi olema ratsionaalne. Aga tänapäeval tahavad kõik kaunilt kujundatud ja kenasid esemeid. Pargitud naha kauniks disainesemeks väärindamise oskused Reinul puuduvad.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Rein Sepa lapsepõlvekodus nahaparkimisega ei tegeletud. Ta pole ei lapsena ega hiljem näinud, et keegi teine pargiks nahku. Nõukogude ajal tegutsesid kokkuostupunktid. „Kolhoosiajal läksid nahad kuskile ei tea kuhu. Majanditel oli ilmselt mingi kohustus teatud hulk nahku parkida ja ära saata,“ meenutab Rein aegu, kui ta isegi kolhoosis töötas. „Ega vanasti nahku ei loobitud niisama ära. Ei kolhoosis ega ka jahimehed teinud nii.“
Reinul on kahju, et nüüd visatakse kõik nahad metsa, ja see on väga suur ressursi raiskamine. Kui ta 1991. aastal esimese looma lasi, siis oli tal tunne, et loomanahad on tasuta olemas, ta suudab loomi nahastada ja õpib ka parkimise ära. Tal oli kahju nahku niisama ära visata või mädanema jätta. „Jahimehena tean ju, kui palju loomi tapetakse ja kui palju ilusaid nahku üle jääb,“ jutustab Rein. Esimesed parkimise õppetunnid tulid katsetamise teel. Siis sai Rein tuttavalt naha töötlemise konspekti ja proovis selle järgi teha. Mida aeg edasi, seda paremini hakkas kogemustel põhinev nahaparkimine välja tulema. 2016. aastal osales Rein Saaremaa käsitööseltsi Kadakmari koolitusel „Nahaparkimine traditsioonilisel teel“, kus õpetajaks oli Made Uus. Peale seda koolitust oli Reinul veelgi rohkem indu, et loomanahku väärindada. „Tundus, et oskan parkimist ja saan siis neid müüa. Aga müüa ma ei osanud,“ kurdab Rein. Ta lootis, et keegi lastest hakkab pargitud nahkadest esemeid valmistama, aga neil on tänapäeval nii palju muid võimalusi, et nahatööde tegemine jäi soiku. Tütar küll proovis teha luust ja loomasarvedest käevõrusid ja kaelakeesid, mida siis naharibadega kaunistas. Nende müümine aga ei õnnestunud ja sellega koos kadus ka motivatsioon ning püsivus veel katsetada.
Nahku müüa on Rein küll proovinud, aga ta leiab et inimesed ei oska seda hinnata. Nad ei saa aru, et nende nahkadega on seotud lood: Rein on need loomad enamasti ise lasknud, nahastanud ja parkinud. Paraku ei raatsita maksta sellise otse tegijalt tarbijale tuleva toote eest. Kuigi toote jalajälg jääb väikeseks ja nahk ei lähe raisku. Ja nii seisavad pargitud nahad Reinul kodus lihtsalt virnas.
Rein kingib oma nahad enamasti tuttavatele ja sugulastele. „Karvata nahk on ju väga hea materjal. Viid kellelegi kingiks ja saaja siis kas teeb ise või viib õmblejale ja laseb endale midagi meelepärast teha,“ jutustab Rein.
Rein lävib tihedalt teise omakandi mehe Aivar Kallasega, kellega koos on arutletud nahaparkimise üle ja käidud erinevatel üritustel parkimise õpetusi jagamas. Mõlemad peavad oluliseks ka lihtsalt omapargitud nahkade näitamist kogukonnas, et säiliksid vanad traditsioonilised tehnikad ja oleks inimesi, kes neid ka valdavad.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Rein Sepp on käinud oma kogemusi jagamas erinevatel üritustel. Tema arvates tuginevad õpetajad oma kogemustele, aga need võivad erinevates kohtades erinevad olla. Ta toob näiteks, et Saaremaal on rauarikas vesi ja see muudab parkimist ning selleks kasutatavate ainete koguseid. Lihtne on saarel saada päris musta värvi nahka, mis Mandri-Eestis võib osutuda keeruliseks. Samuti võib Eestimaa eri paikades olla väga erinev temperatuur, mis on aga parkimise puhul väga tähtis tegur.
Reinu kogemuste põhjal vaatavad inimesed küll põnevusega parkimise näidistundi, aga suuremat huvi ei tunta. Töö tundub keeruline ja füüsiliselt raske. Isegi viikingiteks kehastunud inimesed, kes kannavad loomanahku, ei olnud tema pargitud nahkadest huvitatud. Nende meelest on lihtsam osta poest odavamad vabrikus pargitud nahad.
Rein peab oluliseks, et nahaparkimisega tegeleks veel keegi, kuigi loomanahkade kodusel parkimisel ta tulevikku ei näe. Ta arvab, et parkijaid on Eestis liiga palju võrreldes inimestega, kes pargitud nahkadest huvituvad. „Endale tuppa virna neid nahku ju parkida pole mõtet,“ arvab Rein. Samas leiab ta, et kui keegi tegeleks nahkade parkimise reklaamimisega ja juhiks sellele suuremat tähelepanu, siis tunneksid inimesed rohkem huvi.
Oluliseks teguriks peab Rein ka seda, et viimastel aastatel on kasvanud üldsuse teadlikkus ja huvi eetilise moe ning loomade heaolu vastu. See on kaasa toonud arutelu loomanahatoodete tootmise eetilisuse ja keskkonnamõju üle. Paljud inimesed on muutnud oma tarbimisharjumusi ning eelistavad loomasõbralikumaid alternatiive.
Kunstnahk, sünteetilised materjalid ja teised loomadevabad alternatiivid on muutunud üha populaarsemaks moemaailmas. Nii ei julgegi naised enam rebasenahka kraeks panna, kuigi selle kasutamine oleks keskkonnale väiksema jalajäljega kui tehiskiust kraede valmistamine.
õpetamine: Rein õpetab nahaparkimist huvilistele erinevate ürituste raames Saaremaal
tutvustamine: Rein tutvustab nahaparkimist huvilistele erinevate ürituste raames Saaremaal
konsultatsioon: Rein konsulteerib nahaparkimise huvilisi
Koostas: Mareli Rannap (2023)
Facebook