Käeline pärimus on kindlasti üks Eesti rahva rikkusi ning meil on põhjust rõõmustada piirkondlike käsitöö hoidjate-edasikandjate elujõulisuse üle, sest tänu neile on käelise pärimuse traditsioon hoitud ja kaitstud. Lääne-Virumaal, väikeses Käru külas on oskajaid, õpetajaid ja õppijaid. Õhtuti ja nädalavahetusel koguneb seltsimajja huvilisi üle valla ja kaugemaltki. Seda tänu Tiia suhtumisele, optimismile ja ettevõtlikkusele ning teisi kaasa tõmmates. Tiia, kelle südameasjaks on saanud käsitöö ning sellega süvitsi minek ning kes peab oluliseks käsitööoskuste edasiandmist kogukonnale innustades neid käsitööd harrastama. Ja mitte ainult. Koos kogukonna aktiivsete ja ettevõtlike inimestega on korda saadetud huvitavaid ettevõtmisi, mis kaugemaltki tulijaid vaimustab.
Igaühel on harrastuse juurde jõudmiseks oma isiklik tee, pärimuskultuuris osalemist võib pidada Sinu elustiiliks. Mis oli see impulss, mis suunas Sind ehedat pärimust avastama ning süvitsi minema?
Minul oli selleks otsus asuda maale elama. Ja see otsus tekitas vajaduse õppida midagi uut, millega saaksin leiba teenida elades maal metsa sees. Esimeseks valikuks osutus kangatelgedel kudumine. Et see mulle nii hullupööra meeldima hakkab, see on lihtsalt suureks boonuseks. Teiseks valikuks sai keraamika valmistamine. Teadsin kohe, et tahan just seda potikedral treimist endale selgeks teha.
Kuidas hoida traditsioonilisi teadmisi ja oskusi?
Traditsioone ja oskusi tuleb järjepidevalt teistega jagada. Neid teadmisi ei tohiks endale hoida. Leida võimalikult palju inimesi, keda selle pisikuga nakatada. Meil võiks kõigil olla „leping“, et vähemalt ühe traditsiooni või oskuse peame pärandama edasi. Ma arvan, et meie paljude elustiilis ongi pärimuskultuuri aga me ei teadvusta seda endale.
Pärimuskultuur ja Käru seltsimaja, missuguseid seoseid siit leiad?
Meie seltsimajas on täna kuued kangasteljed ja kudumas käib üle kümne naise. Kui me esimest korda veidi üle aasta tagasi kohtusime, puudus enamusel neist kudumise kogemus ja täitsa mitu arvas, et kuduma nad küll ei hakka. Ma olen suutnud seda huvi neis tekitada ning hoida ja mul on selle üle väga hea meel. Meil on põhjust uhkust tunda oma kangakudumistoa üle. See on väga palju muutnud meie kogukonna elu. Meie kogukond on taas koos käima hakanud.
Missugused mõtted võtsid kaasa Salla seltsimajas toimunud koolitusseminarilt?
Meie pärand elab ja on jätkusuutlik, sest meil on just sellised inimesed, kes selle eest hoolt kannavad. Meie esivanemad on meile nii palju pärandanud, me peame selle varandusega targalt toimetama.
Tiia enda meisterliku käsitööga on võimalik tutvuda siin.
Mare Taar
rahvakultuurispetsialist Lääne-Virumaa
Eesti Rahvakultuuri Keskus
Facebook