Sulge
Sulge
Paljudel meist on mälestused sellest, kuidas vanaema suurrätt oli veel kaua diivanikatteks, lapsele varjuks vihma või tuule eest, tihti ka triikimislaua pehmenduseks. Mälestused suurrättide kasutamisest seostuvad alati turvatunde ja soojusega. Anne Kolk (Kärla):„Mina mäletan seda rätikut meie kodus kogu oma lapsepõlve. Kui ma väga väikene olin, siis mässiti mind saunaõhtul selle sisse ja toodi tuppa. See teekond saunast tuppa oli imeline – panin silmad kinni ja avasin alles toas. Ja need isa tugevad käed … ei unune iial. Hiljem mäletan, et seda rätikut kasutati triikimisalusena. Selliste suurrättide otstarve oma algsel eesmärgil oli tolleks ajaks ilmselt aegunud või ei olnud enam vajadust. Siis ei osatud hinnata, kui suurt tööd ja vaeva nende valmistamine nõudis. Kui minu ema suri, siis võttis selle räbaldunud räti enda hoida minu tädi Linda, kes lõikas sellest välja tervema tüki, tegi sellele ilusa heegeldatud äärise. Ja hoiab seda nüüd kui kõige kallimat mälestust oma lapsepõlvest.“
Inimesed, kel vanad suurrätid kodus hoiul, hoiavad neid väga. Meenutab Maris Knuut (Püha):
„Minu vanaema Armilde Soomaa (1922–1998) kandis suurrätti ainult talviti, kui ta Vanamõisa külla palvemajja läks. Kõigepealt pani ta pähe tavalise puuvillase rätiku, selle peale käis valge villane Haapsalu pitsimustriga rätt ja kõige peale siis suurrätt. Vanaema hoidis rätti väga, see oli tema kapis hoiul ja mängida me sellega ei tohtinud. Minu mälestus suurrätist ongi põhiliselt see, kuidas vanaema sellega palvemajja läks, ja teadmine, et see on tema jaoks väga väärtuslik asi, mida tuleb hoolega hoida.“
Suurrätte kantakse tänapäeval veel vaid kodus raamatut lugedes või televiisorit vaadates või ka jahedatel suveõhtutel õues olles. Maie-Ly Haavel meenutab oma vanaema suurrätist: „Musta-valge-halliruuduline suurrätt oli meie kodus Garnisoni tänaval ikka silma all. Pidasime seda tavaliseks tarbeesemeks, mida oli hea vahel külmas toas raamatut lugedes peale võtta. Olin keskkooli spordivõistkonnas ja meil oli plaan sõita veoautoga Haapsallu võistlustele. Minu ema polnud kunagi vaimustatud sellistest sõiduplaanidest. Ta arvas, et veoauto pole sobiv, on liiga ohtlik ja ebamugav. Mina ei loobunud, võistkonna au oli mängus. Ema pidi alla andma. Kui me hakkasime koolimaja juurest sõitma, tuli ta auto juurde ja andis mulle kaasa meie ruudulise suurräti, mille tema lohutuseks ka kaasa võtsin. Hiljem selgus, et kogu meie tütarlaste võistkond sai sooja selle räti all. Ilma selleta oleksime vist veoauto kastis päris ära külmetunud ning ka võistlused oleksid olnud ohus.“
21. sajandil aga oleme hakanud endile uusi rahvariideid valmistama, ja kuna meistrid teevad pidevalt uurimistööd rahvariiete alal, siis täiustuvad ka teadmised. Koolitustel valminud rahvariidekomplekte soovitakse täiendada ja nii on hakatud Saaremaal huvi tundma suurrättide vastu. Kui veel mõned aastad tagasi pandi talvel rahvariietega koos selga nailonjope, siis nüüd on inimesed läinud nõudlikumaks. Rahvariiete juurde soovitakse valmistada ka ülerõivaid, sh suurrätte, et komplekt oleks täiuslik. Üha rohkem inimesi kannab rahvariideid. Neid kantakse nii laulu- ja tantsupidudel kui ka jaaniõhtutel ja muudel pidustustel. Paljud üritused toimuvad ka jahedatel sügis- või talveõhtutel ja nii on õhukeste linaste särkide peal hädavajalik kanda mõnda sooja eset. Saaremaa rahvariidekandja saab oma komplekti juurde valmistada vammuse või pikk-kuue, aga nüüd on võimalus õlgadele võtta ka suurrätt.
Huvist Saaremaa suurrättide kui pärandtekstiilide vastu otsustasid Kuressaare Ametikooli kangakudumise eriala vilistlased neid uurida, jäädvustada ja uuesti kududa, et traditsioon ei katkeks. Nende eesmärk ei olnud kududa koopiaid, vaid saades inspiratsiooni vanalt rätilt, luua uus versioon. 2021. aastal pöördusid nad saarlaste poole üleskutsega saata pilte ja lugusid säilinud suurrättidest. Andmeid saadi 37 inimese käest. Kogujad leidsid, et just lood annavad igale rätile tähenduse. Lugude taga nähti inimsaatuseid, rõõme ja muresid. Talude rajamised, külapeod, pulmad ja matused, sõjad ja küüditamised, laadad ja talgud – kõikjal oli saare naise saatjaks suurrätt. Kokku kogutud suurrätid pildistati, joonistati üles nende mustriskeemid ja kooti ühiselt valmis uued tänapäevased suurrätid. Juba 19. sajandil tuldi kokku, et talgute korras ühiselt suurrätte kududa, ja nii tehti nüüd ka 21. sajandil. 12 usinat kangakudujat kudusid vanade esemete eeskujul Kuressaare Ametikooli kangakudumisklassis valmis 22 suurrätti. Osade rätikute juures kasutati sama värvi lõngu ja mustriskeeme, aga tehti ka uusversioone. Nii vanu kui uusi suurrätte esitleti 2022. aasta kevadel Kuressaare Kaubamajas toimunud näitusel. Saadud teadmiste ja andmete põhjal pandi kokku raamat „Saaremaa suurrätid ja nende kudumine“. Trükisesse koondati ka lood ja mälestused, mis nende suurrättidega kunagi seotud on olnud. Raamatus on 30 vana rätiku mustriskeemid koos kirjelduste ja mõõtudega, mille järgi saab uusi rätte kududa. Lisaks on raamatus 10 uue rätiku skeemid, kus värve ja lõngade arvu on muudetud. Ka nende järgi saab uusi suurrätte kududa.
Saaremaa mereline ja külm kliima tingis selle, et kodust välja minnes võeti ümber villane või linane vaip, mis külma või saju korral tõmmati ka pähe. Sajandite jooksul täitsid ülevisked eri funktsioone: need võeti peale magades (sellest ka ütlus „Ei saa sõba silmale“ – ei tule und), pandi õlgadele õue minnes või mähiti end sellesse saanisõitudel. Erinevalt varasematest ülevisetest, mis seati õlgadele ühte pikka serva pidi, murti suurrätid diagonaalselt kokku ja võeti ümber kolmnurksena. Suurrätid hakkasid 19. sajandi I poolel vanu traditsioonilisi õlakatteid talunaiste riietusest välja suruma.
Suurrätt oli abielunaise pidulik õlakate. Kodust välja minnes võeti rätt alati kaasa: sooja ilmaga hoiti seda lappesse panduna käes, jaheda ilmaga laotati õlgadele või saanisõidul jalgade peale. Suurrätil oli oma koht ka pulmatraditsioonis pruudikattena.
Sajanditepikkune õlakatete traditsioon oli aluseks sellele, et rahvarõivastelt linnamoele ülemineku perioodil omandasid suurrätid väga auväärse koha eesti talunaiste rõivastuses. Lisaks oli suurrätt tavapärane kingitus perekondlikel tähtpäevadel: vanematelt tütardele leeriks, peigmehelt pruudile pulmadeks, pruudilt tulevasele ämmale jne. Sõitudel ümbervõtmiseks kasutati suurrätte rohkesti kuni 1940. aastateni.
Vanimad teadaolevad Saaremaa suurrätikud olid ostetud või mujalt toodud. Kuuldavasti olla salakaubavedajad neid välismaalt toonud. Rätte toodi Venemaalt, Riiast ja mujalt reisidelt, kus mehed kaugemal tööl olid. Hiljem hakati suurrätte lihttelgedel ise kodus kuduma. Kuna kodused teljed olid kitsad, kooti suurrätikud kahelaidsed, õmblusega ja lihtsa kujundusega. Tihti korraldati ka suurräti kudumise talguid. Siis olid mõne talu suures toas lausa viied kangasteljed lõksumas. Suurrätikud kooti täisvillased, peenest korrutatud lõngast, kas labase või toimse koega. Toimne kude oli eelistatum, kuna need rätid olid paksemad ja soojemad. Lõng kraasiti ja kedrati kodus käsitsi. Ühele rätikule kulus 3–3,5 naela lõnga (1,230–1,430 kg).
Rätikuid oli mitmesuguse värvi ja mustriga, põhiliselt ühevärvilised hallid, äärtes kollased, mustad või valged triibud, mis nurkades ruudud moodustasid. Et saada kitsal teljel laiemat rätikut, asetati lõimed kahekordselt telgede vahele, nii sai ka 180 cm x 180 cm suuruse rätiku ühelaidsena. Aga suurrätikud ei olnud alati neljakandilised. On teada, et mõni siiani säilinud rätik oli ka mõõtudega 170 cm (koesuunas) ja 218 cm (lõimesuunas).
Hiljem, kui hakati kasutama laiemaid telgi, kooti rätikud ühelaidsetena. Neid leidus mitmes suuruses. Näiteks on teada rätikuid mõõtudes 1,5 x 1,5 m, 1,8 x 1,8 m või ka 2 x 2 m.
Kuna suurrätti pidi ümbritsema narmaline äär, jäeti rätiku algusesse ja lõppu u 15 cm pikkused lõimed. Samuti jäeti koelõngast kahele poole narmad. Need küljenarmad kooti kohe ümber eraldi pandud lõimelõnga. Kui rätik oli valmis kootud, keerutati e naritseti 5–6 lõnga kokku. Nii saadi kenad narmad, mis lõpuks tasaseks lõigati. Igale narmale tehti ka veel hargnemise vältimiseks sõlm otsa. Narmaste valmis pikkus oli umbes 10 cm. Kaarma kandis olid halliruudulised suurrätikud, mille ääremustris oli sinist ja punast. Sama värvi olid siis ka narmad (Anne Õunpuu, KV nr. 125, 1972). Valmis rätik pesti, kuivatati poolniiskeks, pandi neljaks kokku, linane riie ümber ja asetati siis ahjust võetud leibade alla. Rätil lati seal seista, kuni leivad ära jahtusid. Nii sai suurrätt ilus sile.
19.–20. sajandi vahetusel tellisid jõukamad inimesed suurrätte juba külakangrutelt või ostsid kaupmeestelt, laatadelt või poest (näiteks müüdi neid Valdmanni poes Kuressaares). „Pidused (pidulikud) osteti poest ja argised kooti ise kodus,“ mäletab Linda Mardi (küsimusleht 125). Kodanliku Eesti päevil, kui Saaremaal leidus juba kunstkangruid, lasti suurrätikuid ka neil kududa. Kunstkangrud olid vastavat õpetust saanud kodumajanduskoolides või kangakudumise kursustel. Näiteks sõrulane Triin Raisk (1900–1994) läks 23-aastasena Mõisakülla Nõmme Sohvi juurde kangru õpilaseks ja täiendas end hiljem Kuressaares kangakudumise kursustel Amalie Graubergi juures. Kursustel õpetati kuduma keerukaid kangaid: kirikangaid pikasilmniitega ja põimkangaid (pind, naast, pärlpõime). Kodanliku Eesti ajal kudus Raisk tellimise peale rohkesti toimset ülikonnariiet ja ruudulisi suurrätte. Kangrute kootud suurrätikud olid kootud toimses koepindses tehnikas.
1970.–1980. aastatel tegutses Saaremaal teeninduskombinaat Saare. Selle üks osakond asus Lümanda asulas. Seal töötas neli kangastelgedel kudujat. Kõige minevamad tooted oli ruudulised vaibad ja pleedid.
Käsitöölised ja rahvariiete huvilised on viimastel aastatel hakanud endile uusi rahvariideid valmistama, ja kuna samal ajal tehakse ka pidevat uurimistööd, siis täiustuvad ka teadmised. Koolitustel valminud rahvariidekomplekte soovitakse täiendada üleriietega ja nii on hakatud Saaremaal huvi tundma suurrättide kudumise vastu. Koolitajate ärgitusel on inimesed aru saanud, et igaüks saab ise ka panustada rahvariietega seonduva uurimisse. Rahvariideid osatakse väärtustada ja nende juurde soovitakse valmistada ka ülerõivaid, sh suurrätte, et komplekt oleks täiuslik. See soov panebki inimesed ise uurima ja proovima valmistada esemeid, mida kanti 19. sajandil, kuid mis nüüd on ainult muuseumis hoiul. Rahvariideid kantakse nii laulu- ja tantsupidudel kui ka jaaniõhtutel ja muudel pidustustel. Paljud üritused toimuvad ka jahedatel sügis- või talveõhtutel ja nii on õhukeste linaste särkide peal hädavajalik kanda mõnda sooja eset. Saaremaa rahvariidekandja sai siiani oma komplekti juurde valmistada vammuse või pikk-kuue, aga nüüd on võimalus õlgadele võtta ka suurrätt.
Kuressaare Ametikooli kangakudumise huvilised on teinud ära suure uurimistöö. Eestvedajateks on olnud Marite Madisson ja õppejõud Kaie Keskküla ning Anne Kolk. Nii muuseumitöö kui ka üleskutse kohalike inimeste seas tõi välja mitu suurrätti ja lugusid nendest. Saadud andmete põhjal on nüüd välja antud raamat „Saaremaa suurrätid ja nende kudumine“, kus sees 30 mustriskeemi Saaremaa eri kihelkondade suurrättidest ja fotod skeemide järgi kootud rättidest. Selline trükis on väga tänuväärne abimees käsitöölistele ja kangakudujatele. Täiendust saavad rahvatantsu ja -lauluga tegelevad kollektiivid, aga ka teised rahvariiete kandjad. Aastaid varjusurmas olnud suurrättide kandmine on jälle au sisse tõstetud.
20. sajandi keskpaigas kadus traditsioon kanda ja valmistada suurrätte. Sellel tendentsil oli mitu põhjust: käsitöö ei olnud moes, kõik tooted olid poes saadaval, ise teha polnud mõtet, puudusid materjalid ja oskused. Kui ka mõnel inimesel oli suurrätik veel kodus kirstus alles, siis seda kasutati muuks otstarbeks.
Kui 2000. aastate alguses hakati korraldama rahvariiete valmistamise koolitusi, puudusid õpetajate ja rahvariide huviliste hulgas teadmised Saaremaa suurrättidest ja nende kandmisest. Viimastel aastatel on rahvariidekandjate ja kangakudujate huvi tõttu hakatud suurrätte jälle uuesti kuduma ja kandma. Tänu uuele trükisele saavad suurrätte kududa ja kanda nüüd kõik huvilised Saaremaal.
Suurrätiku kudumine ei ole lihtne töö. Lõimede ülespanek ja peenikese lõngaga kudumine nõuab vilumust ja rutiinitaluvust. Tänapäeva noortel selliseid oskusi ei ole. Nii ongi kõik kudujad vanemad inimesed. Noorte seas huvi kangakudumisega tegeleda puudub. See on probleem, mis võib viia suurrättide uuesti unustusse vajumisse ja kangakudumise hääbumiseni. Saaremaa käsitööselts Kadakmari ja Kuressaare Ametikool korraldavad igal aastal koolitusi ja kursuseid, kus saab õppida ja teadmisi omandada nii kangakudumise kui ka muu käsitöö alal. Ootame väga meiega liituma ka nooremaid inimesi.
Õnneks saab suurrätti kanda ka muude riietusesemetega kui ainult rahvariided. See võib tuua huvilisi suurrättide ja kangakudumise
juurde. Eks ole ju kena jahedal suveõhtul kontserdile minnes panna õlgadele villane suurrätt või soojendada ennast selles näiteks võrkkiiges raamatut lugedes.
Kuressaare Ametikoolis on kangakudumist õpetatud eraldi erialana alates 2015. aastast. Saaremaa käsitööselts Kadakmari on korraldanud mitu kangakudumise koolitust. Õppejõududeks on olnud Veinika Västrik ja Marge Veelmaa.
Rahvariiete valmistamise koolitusi oleme korraldanud aastast 2014. Nende käigus on selgunud tõsiasi, et muuseumites on palju esemeid, mis kuulusid 19. sajandil rahvariiete juurde, kuid mida enam ei kanta ega tunta ja mis pole ka kuskil trükistes kajastamist leidnud. Nii pidime ise Saaremaal härjal sarvist haarama ja hakkama uurimistöid tegema. Kuressaare Ametikooli juures kangakudumist õppinud ja hiljem seal koos käima ja kuduma jäänud seltsing otsis 2021. aastal uusi väljakutseid ning Marite Madissoni eestvõttel hakati uurima ja järgi kuduma vanu Saaremaal kantud suurrätte. See oli teadlik valik ja tegevus, sest mitu seltsingu naist olid endale varem rahvariided teinud ja soovisid nüüd neid komplekte täiendada. Ajalehtedes ja kohalikus raadios ilmunud üleskutse peale toodi kohale või anti teada 37 rätikust ja selle katkest. Seltsingu liikmed joonistasid maha mustrid ja
rakendused ning kudumine võis alata. Seltsingu 12 inimese soovist valmistada endale ja oma lähedastele suurrätikud ja need uuesti au sisse tõsta sai alguse tore ettevõtmine, mis päädis suure näitusega Kuressaare Kaubamajas ja hiljem ka raamatuga „Saaremaa suurrätid ja nende kudumine“ (2022). Selle ettevõtmise mõju näeme ilmselt aastate pärast, kui suurrätte on rohkem kootud ja neid võib linnapildis näha. Uusi suurrätte kooti valmis 22, aga nende kudumine jätkub pidevalt. Uurimist ootavad veel mõned suurrätid, millest on teada antud, aga mida pole veel jõutud vaatama minna ja skeeme üles joonistada.
Sünniaasta: 1958
Sünnikoht: Kuressaare (end Kingissepa)
Lühitutvustus
Marite Madisson on harrastuskäsitööline. Tema põhitöö on raamatupidamine. Maritele meeldib asjade väljamõtlemine ja isetegemine. Eriti meeldib talle loomise protsess. Nii on tal olnud terve elu: tahtis midagi originaalset selga panna või kodusisustusse saada, pidi ise välja mõtlema ja tegema. Samuti meeldib Maritele väga kokkuhoid ja asjade taaskasutus. Nii pole ta kunagi midagi uisapäisa ära visanud, vaid üritab ikka kasutusse võtta. Kui aastaid tagasi sai Saare Kombinaadist osta väga erksavärvilisi lõngu, mis polnud just meelepärast värvi, aga valikuid polnud, tõi Marite lõngad koju ja värvis need taimedega üle. Nii saadud mahedates toonides lõngad said perele kampsuniteks kootud.
Kirjeldus
Marite Madisson on väga aktiivne Nasval elav Saaremaa käsitööline. Käsitöö on talle hobi ja vaba aja viitmise viis. „Nii kaua kui käed-silmad töötavad, ma käsitööga tegelen,“ ütleb Marite ise oma tegevuste kohta. Kui Mareli Rannap 2014. aastal helistas Maritele ja pakkus võimalust alustada rahvariiete valmistamise koolitusega, oli Marite kohe nõus. „Kui ma terve elu olen heegeldanud, õmmelnud, tikkinud ja kudunud, siis vot nüüd ma olen valmis alustama rahvariiete valmistamisega,“ vastas Marite ja alustas pikka teekonda erinevate kihelkondade rahvariiete valmistamisel. Ta ise arvas, et kui ta varem poleks nii palju käsitööga tegelenud, siis ta poleks julgenud ka rahvariideid tegema hakata. Varasemad erinevate käsitöötehnikate harrastused olid ettevalmistus suureks protsessiks, mida rahvariiete valmistamine kahtlemata on.
Samal ajal rahvariiete valmistamise koolitusega avati Kuressaare Ametikoolis kangakudumise kursus. See oli mõeldud päris algajatele ja sinna läks ka Marite, et kangakudumise alaseid teadmisi omandada. Kui lapsena käsitööringis ja täiskasvanuna aiandus- ja mesindusseltsis kangaid kududes jättis see tehnika teda ükskõikseks, siis nüüd ametikoolis õppides avanesid suured võimalused. Kangastelgede tehnoloogia tundmaõppimisest algaski päris huvi kangakudumise vastu. Esimesel koolitusel saadi III taseme kangakuduja kutse ja teadmine, kui vähe on veel oskusi. Seejärel nõuti ametikoolilt juurde põhjalikumat koolitust. Kool selle ka võimaldas ja 2018. aastal omandas Marite Kuressaare Ametikoolis juba V taseme kangakuduja oskused. Samuti osales ta Saaremaa käsitööselts Kadakmari korraldatud kangakudumise koolitusel, mille viis läbi Veinika Västrik Tartu Kõrgemast Kunstikoolist. „Kangakudumise õppimisel pole otsa ega äärt, pealegi, süües kasvab isu,“ ütleb Marite oma õppimishuvi kohta. Kui koolitused lõppesid, ei raatsinud osalejad lahku minna. Toredate inimeste sarnased huvid viisid selleni, et ametikooli kangakudumise klassis hakati koos käima ja kuduma. Kuna kangakudumise juures on kõige keerulisem ja aeganõudvam lõimede käärimine ja nende üles vedamine kangastelgedele, siis hakati seda kangakudumise klassis ühiselt tegema. Eelnevalt lepiti kokku, millist eset millisel teljel kuduma hakatakse, ja veeti lõimed koos üles. Igal inimesel, ka Maritel, on küll teljed ka kodus olemas, aga koos tegutseda on lõbusam. 2021. aastal, kui ühiselt laua taga uut ideed kudumiseks otsiti, tuli Marite välja ideega hakata kuduma suurrätte. Ta mäletas lapsepõlvest, et selline ese oli kodus olemas, ja nii ta idee välja pakkuski. Mõte langes viljakale pinnasele, sest kohe oli ka teistel välja pakkuda meenutusi lapsepõlvest ja kodus olnud suurrätikutükkidest. „Marite on paras juut. Ta läheb kasvõi läbi seina, et oma tahtmist saada. Julge pealehakkamine on tal ka,“ ütleb Marite kohta tema hea sõbranna Tiia Tasane. Kangakudujaid hakkas huvitama, millised need suurrätid olid ja kas Saaremaa omadel oli ka mingeid eripärasid. Marite eestvedamisel kutsuti uuesti koolitama Veinika Västrik, kes rääkis pikalt suurrättide ajaloost, seaduspärasustest nende mustrite kudumisel, milliseid lõngu kasutati ja millised olid rakendused.
Kui saarlased tõid üleskutsete peale kohale 37 rätikut ja nende katket, läks suur töö lahti. Rätikud pildistati, määrati päritolu aasta, joonistati üles rakendused ja lõpuks kooti räbalatest uued rätikud. Marite kudus kolm Ida-Saaremaalt ja Sõrvest pärinenud rätikut.
Et kudumisrõõmu mitte ainult endale hoida, otsustasid seltsingu naised anda uurimistulemustest välja raamatu. Nende huvi on, et Saaremaa suurrätte saaksid kududa kõik kangakudujad. Raamat „Saaremaa suurrätid ja nende kudumine“ ilmus augustis 2022. aastal.
Marite hetke eesmärk on lõpetada pooleli olevad neli komplekti muhu rahvariideid. Tal on soov teha oma juurte järgi need endale ja oma lastele.
Maritele meeldib käsitöö ja kangakudumisega tegeleda rahulolutunde ja eneseteostuse tõttu. „Kui olen ise rahul, siis see paistab ka kodus välja. Rahulolematu inimene ei ole meeldiv kaaslane,“ nendib Marite, mõeldes pikaajalisele kooselule oma abikaasaga. Marite kodus on asjad paigas. Üks diivan elutoas on „mehe oma“, teine Marite jagu. Tema diivanil on kõik pooleli olevad käsitööd laiali: hetkel on seal tikkimisraam ja lõngad kudumiseks. „Ma olen pärinud oma Muhu vanaema rahutute sõrmede sündroomi. Kui ma midagi ei tee ja ainult istun, siis see on raisatud aeg,“ ütleb Marite jutu lõpetuseks.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Marite mäletab lapsepõlvest oma isapoolset Muhu-vanaema, kes tegi pidevalt mingit käsitööd. Kohe, kui vanaema Juliana Õue (1897–1977), maha istus, võttis kätte oma pooleli oleva tikkimistöö. Marite Madisson meenutab: „Mäletan, et ükskõik kuhu silm vanaema juures ei vaadanud, kõik diivanid, põrandad, lauad olid täis tikitud esemeid.“
Sukad, sokid ja kampsunid kudus aga teine, Saaremaal elav emaema. Marite ema käsitööd ei teinud. Emapoolsel vanaemal olid kodus ka kangasteljed ja vanaema kudus nendel kaltsuvaipu. Aga aeg oli selline, et kodus tehtud esemeid ei soovitud kanda. Kõik asjad olid poes saada ja oluliseks peeti just neid kanda ja nendega oma kodu sisustada. Käsitööd peeti vanamuttide hobiks, maaka tunnuseks ning narriti, kui keegi mõne käsitööeseme selga pani.
Kui Marite läks esimesse klassi, tuli kohe valida endale huviring või sporditrenn, kus osalema hakata. Niisama linna mööda „hängimist“ ei sallitud. Marite valis endale pioneeride maja käsitööringi ja käis seal kuni keskkooli lõpuni. Aastate jooksul said selgeks heegeldamine, kudumine, tikkimine ja hiljem ka kangastelgedel kudumine. Kahjuks ei õpetatud seal telgede konstruktsiooni ja lõimede ülespanekut, vaid lasti lastel vaid ise kududa. Tookord jättis kangastelgedel kudumine Marite ükskõikseks. Ei tekkinud huvi ega olnud kasu õpetusest.
Kaheksandas klassis käis Marite ühe Kuressaare õmbleja juures õmblemist õppimas. Juba nii noorena oli tal selge, et kui tahad midagi saada, pead nii kaua peale käima või kauplema, kui soovitu käes. Kuna proua Sepa juures käisid õpetust saamas täiskasvanud, ei olnud ta lapsõpilasest huvitatud ja arvas, et küllap Marite tüdineb varsti ära. Kuid Marite ei tüdinenud, vastupidi, selle aastaga sai ta selgeks kõik õmblusnipid, nii et hiljem kui endal lapsed sündisid, polnud probleemi neile kõik riided selga õmmelda.
Kui peale keskkooli tuli valida edasiõppimiseks ülikool, suunasid vanemad teda TPedI käsitööõpetajaks õppima, kuid Marite ei soovinud saada õpetajaks ja nii valis ta teise tee.
Maritele meeldib väga õppeprotsess ja uute teadmiste teadasaamine. „Mind ei rahulda, kui sammal selga kasvab. Olen lubanud mitte kuskile enam õppima minna, aga kui hea ideega lagedale tullakse, siis kohe jälle lähen,“ muigab Marite oma õpihimu peale. Aastate jooksul on Marite omandanud teadmisi nii mööblirestaureerimise, kangakudumise, rahvariiete valmistamise kui ka lõõtspilli valmistamise koolitustel. Ja need koolitused pole olnud ühe- või kahepäevased kursused, vaid kestnud igaüks vähemalt aasta või paar.
Marite osaleb aktiivselt Kuressaare Ametikooli kangakudujate seltsingu tegemistes. Tema idee oli hakata uurima ja kuduma Saaremaa suurrätte. Nüüdseks on rätikud kootud, peetud näitus Kuressaare Kaubamajas ja välja antud trükis suurrättidest.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Marite ei soovinud õpetajaks saada peale keskkooli lõpetamist ja ei soovi olla õpetaja ka praegu. Ta arvab, et õpetajaid on piisavalt, kuigi need, kes tema õpetusi on kuulnud kas pereringis või käsitööliste seas, arvavad vastupidist. Marite on rahulik, tasakaalukas ja tal on sügavad teadmised erinevate käsitöötehnikate kohta.
tutvustamine: Oma kauneid kudumeid tutvustab Marite põhiliselt oma laste kaudu. Noored inimesed käivad tööl, tegelevad teiste aladega ja neil endil pole aega ega huvi käsitööga tegeleda. Aga Marite tehtud esemed meeldivad neile väga ja nii ongi need nende kodudes kasutusel.
Fotod
Koostas: Mareli Rannap (2022)
Sünniaasta: 1960
Sünnikoht: Leisi, Saaremaa
Kirjeldus
Tiia Tasane tegutseb Kuressaare Ametikooli kangakudumisklassis koos käivate naistega, kes on moodustanud ka mitteametliku seltsingu Lõimik. „Meil on koos nii hea kollektiiv, saame rääkida oma muredest ja probleemidest. Samuti saame koos ühiselt lõime üles panna,“ loetleb Tiia kooskäimise plusse. Ühiste huvidega naised on koos käinud korra kuus. On niisama lobisetud, aga õpitud ka uusi tehnikaid: makramee, kõladega kudumine jne. Kui ühel kooskäijal tuli mõte endale rahvariideseeliku kangas kududa, haarasid teised, sealhulgas ka Tiia, kohe sõnasabast kinni. Ühiselt pandi üles mitme seeliku jagu lõimi ja hakati kordamööda kuduma. Villase materjaliga kudumine nõuab aga teistsuguseid oskusi. Kudujatel kippus ikka lõim katkema, kuni Veinika Västrik tuli oma kuldaväärt õpetussõnadega: „Villast peab hellalt kuduma.“ Kui varem tõmmati kude lõimede vahele kiiruga kinni, siis nüüd hakati kudumit hoopis teise, õrnema pilguga vaatama/kuduma. Nii on ühiste huvidega naised koos tehes palju õppinud.
Kui siis ühel päeval tuli Marite Madisson ettepanekuga, et võiks hakata suurrätte kuduma, oli Tiia kohe nõus. Talle see idee sobis, sest alles oli ta käinud oma rahvalaulukooriga Muhus laulmas ja neil ei olnud jaheda ilmaga mitte midagi peale tavalise jope rahvariiete peale panna. Kaie Keskküla ERMist kogutud mustrite ja kodudest välja ilmunud suurrättide ja nende tükkide järgi kudus Tiia valmis 10 suurrätti ja samu mustreid kasutades neli õlasalli. Tiiale kõige väärtuslikum suurrätt tuli välja tema vanaema kodust. Kui ema kuulis, et Tiia hakkab suurrätte kuduma, tõi ta pööningult alla vanaema kootud suurräti. Tiia üllatus oli suur, sest ta polnud lapseeast saati seda rätikut näinud. Ta mäletab hästi, kuidas lapsena seesama suurrätt oli kelgul istumise all või kuidas talle ja ta õele tõmmati suurrätt kahe peale ümber. Tookord kasutati suurrätti iga päev. Loomulikult kudus Tiia esimesena oma vanaema mustriga suurräti. Nüüd soojendab vanaema kunagine kootud muster ka Tiia ja tema laste õlgu.
Tiia lubab jätkata käsitöö tegemist samas vaimus, kuni jaksu on. Ta leiab, et elus peab valikut olema. Käsitöö ongi väga vaheldusrikas: ühel päeval õmbled, teisel kood jne. Ei pea ühte ja sama monotoonselt tegema. Plaanid edaspidiseks on Tiial paigas: vaja lõpetada pooleli olevad kudumid, valmis teha Muhu rahvariided tütrele ja siis jääda ootama uusi ahvatlusi.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Tiia Tasane mäletab oma lapsepõlvest, et vanaema kudus igal vabal hetkel kangastelgedel mitmesuguseid esemeid. Sugulased said tema käest kaltsuvaipu, villaseid suurrätte ja saanitekke. Aga villased mantlikangad vahetati seapõrsaste vastu läksid vahetusse seapõrsastega. Tiia mäletab oma ema ikka ribasid lõikamas ja vanaema neid vaipadesse kudumas. Niimoodi anti teadmised ja oskused edasi põlvkondade kaupa. Tiia esimesed katsetused kangastelgedel kudumisega toimusidki just vanaema kodus tema telgede peal. Tookord sai väike Tiia vaid lihtsamaid esemeid kududa, kangastelgede ehitust ta veel tundma ei õppinud. Kahjuks lõppes vanaema maine teekond siis, kui Tiia oli alles kaheksandas klassis. Nii jäi õpetus poolikuks ja hiljem neid telgi ei kasutatud. Järgmine kokkupuude kangastelgedega oli Tiial siis, kui ta ise suurpere (Tiial on 8 last) emana sai Rootsist saadetud humanitaarabist endale ja oma emale uued teljed. Tiia ja ta ema jätkasid nendel põrandavaipade kudumist. Aastatel 2014–2016 ja 2018–2020 osales Tiia kahel kaheaastasel rahvariiete valmistamise koolitusel. Õpingute ajal aga selgus, et oleks vaja telgedel kangaste kudumiseks põhjalikumaid teadmisi, ja Tiia seadis jällegi sammud Kuressaare Ametikooli poole. Nüüdseks on ta seal õppinud 2,5 aastat ja omandanud V taseme kangakuduja kutse. Tiiat viib õppima huvi teadmiste ja uute oskuste vastu. Kangakudumise juures on teda paelunud just kangastelgede süsteem ja selle toimimise loogika. Tiia leiab, et õppida on alati midagi uut: näiteks mustrite laiendused, mida tehes suureneb raskustase ja aina laienevad võimalused uute esemete ja mustrite kudumiseks. Tiia ei saa niisama paigal istuda: „Näpp sügeleb,“ ütleb ta ise selle kohta. Käsitööd teeb Tiia igal vabal hetkel ja leiab, et isetehtud esemed on kordumatud, teist samasugust ei leidu: „Kui teed midagi oma kätega valmis, siis pärast naudid ka.“ Käsitöö tegemise juures toob Tiia veel välja, et isetehtud esemed on kõik erinevad ja vaheldusrikkad, vastupidi näiteks palgatööle, kus ta peab tegema järjest 14 ühesugusele laevale pehme mööbli komplektid.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Tiia Tasane kangakudumist või teisi käsitöötehnikaid koolitustel ei õpeta. Küll on ta alati nõus tulema ja oma teadmisi jagama huvilistele. Nii on ta käinud Angla Tuulikumäel koos emaga üles panemas sealseid kangaspuid ning õpetanud huvilistele kangakudumist. Tiia on alati väga abivalmis, kui keegi soovib nõu või teadmisi kas kangakudumise või mööbli restaureerimise kohta. Aga käsitööpisiku on ta edasi andnud oma tütrele, kes on lõpetanud Kopli Ametikooli tekstiili eriala. Oma tütre peale saab Tiia alati loota, kui kodus on vaja üles panna kangasteljed või tõmmata peale lõimed. Tiia tütar õmbleb ja koob ning õpetab emalegi uusi tehnikaid.
konsultatsioon: Tiia Tasase kangastelgedel kootud esemeid on saanud vaadata kahel näitusel: Kuressaare Ametikoolis ja Tallinnas ERKLiidu näituseruumis, Pikk. 22. Näituse pealkiri oli „Merekarva“ ja seal esitlesid oma töid kangakudujate seltsingu Lõimik osalised. 2021. aastal olid Tiia tööd üleval Kuressaare Ametikoolis näitusel „12 kuud“.
müük: Tiia müüb oma tooteid esialgu vaid tuttavatele ja sugulastele, kelle hulgas tema valmistatud esemed on populaarsed. Kui õel on vaja minna pulma või pojal sünnipäevale, siis käiakse ikka Tiia kodust läbi. Aastate jooksul on Tiiale koju kogunenud suur hulk käsitööesemeid, mida pole ise jõudnud kasutusele võtta või ära müüa. Nii on neid kena teistele kinkida.
Fotod
Koostas: Mareli Rannap (2022)
Sünniaasta: 1969
Sünnikoht: Kõrkküla, Kärla vald, Saaremaa
Kirjeldus
Pille on käsitööd teinud lapsest saati. Alustas õmblemisega, jätkas koolis õpitud varraskudumisega, hiljem täiskasvanuna rahvariiete valmistamisega ja nüüd kangastelgedel kudumisega. Terve elu on ta kas õmmelnud riideid, kudunud klassikaaslaste eest kodutöid või valmistanud neile kampsuneid, hiljem õmbles ja kudus oma tütardele riided selga. Aastatel 2014–2016 osales Pille rahvariiete valmistamise koolitusel Saaremaa käsitööselts Kadakmari juures. Rahvariideid valmistades sai Pille aga teada, et kuigi tal olid ammu omandatud teadmised kangastelgedel kudumisest olemas, jäi neist siiski rahvariidekangaste kudumiseks väheseks. Nii otsustas ta minna Kuressaare Ametikooli kangakudumist õppima. Koos kursuse lõpetamisega tulid koondamisteade ja -raha eelmisest töökohast. Nende viimaste eest ostis Pille endale oma uue elu alustamiseks kahed kangasteljed. Koolituse käigus leidis Pille mitu tehnikat, mis talle väga meeldima hakkasid. Talle meeldis kududa villaseid esemeid, nagu pleedid, sallid ja rätikud. Aga oma aiandushuvi jätkuks kudus ta ka lillepotiümbriseid.
Kui Marite Madisson pakkus välja idee hakata uurima ja kuduma suurrätte, tahtis Pille end kohe proovile panna. Kuna ta elab Kuressaare linnast kaugel, pidi ta hakkama saama koduste kitsaste telgedega. Kuna aga suurrätid on laiad, pidi Pille need kuduma kahekordsena. Selle tehnika juures on raske see, et kuduja ei näe kududes poolt rätti. Kas ja mis välja tuleb, näeb ta alles siis, kui töö on valmis, aga siis ei saa enam midagi parandada. Esimest rätikut kudus Pille kodus üksi pusides kaks nädalat. Ja kui töö oli telgedelt maha võetud, oli rõõm suur. Rätik tuli välja nii kena, et isegi õpetaja Anne Kolk ei suutnud üles leida kohta, kust kudum telgedel kahekordse osa moodustas. Peale kahe suurräti kudumist oli Pille enda üle väga uhke: „Mõtle, tegin esimest korda ja sain hakkama!“ Suurrättide kudumine andis Pillele mõtte hakata sama mustriga valmistama pleede ja salle. Nüüd on tal mõned valminud ja juba ka maha müüdud.
Käsitöö annab Pillele suure rõõmu ja naudingu. „See on looming, kui valmis saan, siis ainult imetlen. Uskumatu, et sellise asjaga hakkama sain,“ ütleb Pille ise. Niisama toas istuda Pillele ei meeldi. „Käsitöö on osa minust,“ annab ta teada. Pille sai küll esialgse käsitööpisiku oma vanaemadelt, kuid suguvõsas pole olnud kedagi, kes nii palju käsitööd teeks. Nii ütlevad sugulased pead vangutades siiani: „Me ei saa aru, kelle tehtud sa oled.“
Pille aastad koosnevad praegu järgmistest tegevustest: kevadel ja suvel aiandus, sügisel ja talvel käsitöö. Pille käib nii oma esivanemate jälgedes. Samasugune aastaring oli ka meie esiemadel sadu aastaid tagasi: soojal ajal põllundus, külmal ajal käsitöö. Isetegemine annab Pillele sisemise rahu ja ümbritsevatele teadmise, et on inimesi, kes vanu pärandtraditsioone elus hoiavad.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Pille Tänaku mõlemad vanaemad olid kõvad käsitöölised. Üks õmbles, teine kudus ja tikkis. Emaema kudus ka kangastelgedel. Kui vanaema suri, jäid teljed kasutult seisma. Hiljem, kui Pille mehega endale talu ostis, tõi Pille teljed sinna ja pani värava taha kaunistuseks ja talusildi hoidjaks. Tookord polnud tal veel aimugi, et hakkab ühel päeval ise telgede taga kuduma ja on sunnitud siis uued teljed ostma. Oma lapsepõlvest mäletab Pille, et ta tegi kogu aeg käsitööd. „Pille lapsehoidja on niit, nõel ja tükk riiet,“ ütles ema ikka. Kangast polnud 1970. aastatel kuskilt saada. Karujärve ääres asunud Marati õmblustsehhis aga jäi igal päeval kangaribasid üle. Need toodi kõik Kärla kolhoosi traktoristidele puhastuslappideks. Pille isa sorteeris siis hunnikust suuremad tükid oma tütrele välja ja tõi koju. Hiljem Jäneda Sovhoostehnikumis õppides sai Pille teenida lisaraha, kududes kaasõpilastele kampsuneid ja sokke. Paljud olid linnalapsed ja kududa ei osanud, Pillel õnnestusid aga kampsunid hästi ja kiire kuduja oli ta ka. Probleeme tekitasid ainult õpetajad, kes ei lasknud tihti Pillet tundigi muidu, kui ta pidi vardad ukse taha jätma. „Mul on kõrvad vabad, mul käivad ainult käed,“ nõudis siis Pille õigust. Käsitööd on Pille õppinud Saaremaa käsitööseltsi Kadakmari koolitustel ja Kuressaare Ametikoolis. Aastate jooksul on ta valmis teinud neli komplekti Kärla kihelkonna rahvariideid oma perele ja kudunud nii põrandakatteid, suurrätte kui ka salle. Pille osaleb aktiivselt ka kangakudumishuviliste naiste loodud seltsing Lõimiku töös. Naised käivad talvehooajal koos korra kuus, õpivad uusi tehnikaid, jagavad kangakudumise nippe ja toetavad üksteist nende püüdlustes.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Pille Tänak jagab oma teadmisi kõikidele huvilistele. Ta on käinud oma tooteid näitamas ja kangakudumist populariseerimas Vikil, Mihkli talumuuseumi laadal, Hallikivi seikluspargis ja pakub oma käsitööd ka avatud aedade päeval, kui tema kaunist aeda tullakse vaatama nii saarelt, mandrilt kui ka välismaalt. Pille on oma kangakudumisalaseid teadmisi jaganud ka Kärla kooli õpilastele näiteks saori telgi tutvustades. „Kui ise sain lapsena koolis kudumise selgeks (6.-7. klassis), siis ema ütles, et nüüd oskad kududa, edaspidi kood ise endale nii kindad kui sokid. Ja kudusingi,“ teatab Pille tähtsalt. Kahjuks kasvab aga hetkel peale põlvkond, kelle vanemad ei oska ka lihtsamaid käsitöötehnikaid ega anna neid teadmisi kodus edasi. „Lastel on küütsakad (küüned) nii pikad, et õpetaja peab niidi nõela taha panema. Rullib ja rullib, aga kuhugi ei jõua,“ võtab Pille kokku paljude käsitööõpetajate mured. Pille südamesooviks on leida Kärla alevikus ruumid, kus kangastelgedel kudumist populariseerida, kohalikele inimestele uusi tehnikaid tutvustada ja külaelu elavdada. Kahjuks pole ta siiani leidnud ei sobivaid ruume ega koostegemise vaimu. Ta leiab, et elu alevikus on soikunud ja traditsioonilised käsitöötehnikad varjusurmas. Kurvastusega nendib Pille, et eest kaob Kärla kandi vana generatsioon, nii et varsti pole enam kelleltki küsida ega ole neid, kes midagi ette näidata oskaks.
konsultatsioon: Pille Tänak konsulteerib huvilisi ja seltsingu Lõimik naisi.
müük: Pille Tänak müüb oma valmistatud käsitööd laatadel ja muudel üritustel.
Fotod
Koostas: Mareli Rannap (2022)
Facebook