Konverentsi eel tutvustati Eesti ja Leedu kolleegidele suursugust ja mitmekülgsete kultuurivormidega sündmuste korraldamist võimaldavate tingimustega VEF kultuurikeskust ning värskelt renoveeritud aukartustäratavalt mastaapset lauluväljakut, kuhu mahub kenasti laulma 40 000 lauljat. Lauluväljakul on samuti väga palju erinevateks ettevõtmisteks sobivaid siseruume, mida on võimalik liigendada vastavalt korraldatava sündmuse mastaapidele ja iseloomule.
Konverentsi eesmärk oli tõsta esile kultuurikeskuste rolli kultuurile ligipääsu tagamisel Läti omavalitsustes ja kogu Baltikumis, ajakohastada rahvusvahelisel tasemel diskussiooni kultuurikeskuste rollist Euroopa kultuuri ökosüsteemis. Samuti innustada diskussiooni Euroopa professionaalide, kultuuripoliitika kujundajate ja teadlaste vahel kultuurikeskuste praegustest väljakutsetest ja võimalikest arengusuundadest ning soodustada omavahelisi arutelusid Balti riikide tasandil.
Konverents toimus Riia linna külje all, Stopini valla uues kultuurikeskuses Ulbroka Pärl, mis võlus oma avarate ruumide ja arhitektuuriliste lahendustega.
Programm oli väga tihe ning informatiivne. Ettekanded olid sisukad ja avasid kolme riigi kultuurikeskuste toimimise aluseid, tööstruktuure, kultuuritöötajate profiile ning tasustamist. Väga oluline on olla teadlik ja kursis naaberkolleegide igapäevaelu, probleemide ja arengutega. Konverentsilt sai kaasa võetud suurel hulgal mõtted, mida tahaks Eesti kultuuriasutustega jagada ning arutada, kuidas võrdse partnerina ühises Euroopa kultuuriruumi kultuurielus osaleda.
Ettekanded olid sisutihedad ning suurte praktiliste väärtustega. Ettekannetega on võimalik tutvuda SIIN. Konverentsil kasutasid Leedu ja Läti ettekandjad üldmõistena mõistet „kultuurikeskus“, mis on samastatav meil kasutusel oleva mõistega „rahvamaja“.
Koosolijad tõdesid ühisarutelul, et projektimajandus on küll toonud endaga palju bürokraatlikke jooni, kuid on ka sisulise töö jätkamiseks oluline. See on suure tõenäosusega kogu süsteemi tulevik.
Kultuuritöötaja palk peaks täna olema põhiküsimus, kuna inimene on meie töös kõige tähtsam. Selles osas on esirinnas Leedu. Leedus toimus kvalitatiivne hüpe peale seaduse vastuvõtmist (2005!), kui korrastati süsteemi. Kultuurisasutused pääsesid vabaks nn diskoteegiorganisaatori tiitlist. Kõrvuti õppeasutustega tuli ka uus suhtumine, et kultuuritöötajate palgad peavad olema võrdsed pedagoogide palkadega. KOVid arvestasid seda ja suurendasid kultuuritöötajate töötasusid väga palju, kuid erinevused on KOViti siiski veel väga suured. Leedus on vabasid töökohti igal pool. Kõige raskem on saada spetsialiste väikestesse linnadesse. Palju rändab välja ja sinna jäädakse harva paigale.
Lätis valitseb risk, et kultuuriasutuse kaotavad oma töötajad koolidele. Koolides puuduvad vabad töökohad, kuna palgad on kõrged ja motiveerivad.
Küsimusele, kas kultuurikeskuses töötada on prestiižne, anti saalist vaid jaatavad vastused. Oma elukohas tuntakse end ikka austatuna.
Kolme Balti riigi kultuurikeskuste/rahvamajade ühiste teemade käsitlemine annab väga hea ülevaate, kuidas erinevad kultuuripoliitilised otsused on riigiti kultuurielu arengut suunanud ning millised kitsaskohad on ilmnenud. Naabrite tegemistega kursis olek aitab näha suuremat tausta ja võimalusi ka koduste probleemide lahendamiseks.
Riin Kivinurm
Tallinna rahvakultuurispetsialist
Facebook