Rääkides kandlemängust, siis näiteks väikekannel on pikalt olnud varjusurma, kuid nüüd, juba 22 aastat on pill taas kõlanud. Väikekandle populaarsus on aasta-aastalt aina kasvanud. Ühelt poolt on selle taga asjaolu, et väikekannelt on lihtne ise ehitada ja teisalt on pillimängutraditsioon ühe populaarsemaks muutunud. Kannel on see pill, mis võiks olla iga eestlase kodus. Helle Suurlaht, kes on kannelt mängima aastaid õpetanud, usub, et neid kodusid on juba üsna palju, kus pill on au sees.
Kuna kandlekursused toimuvad nii algajatele kui edasijõudnutele, siis mõtlesime, et uurime Hellelelt kandle kohta lähemalt.
Kuidas kannel Sulle nii südamelähedaseks sai, kuidas Sa kandle juurde jõudsid?
Kannelt õppisin Viljandi Kultuuriakadeemias ja seal õppides sai väikekannel mulle hingepilliks – nii see on. Enne akadeemiasse astumist ei osanud ma üldse seda pilli mängida, ma ei teadnudki, et selline võluv väikekannel on olemas. Mul tuli eksami ukse taga valida välja pill, mida õppima hakkan ja nii see valik tehtud sai. Olin ühe aasta jagu õppinud, kui mul õnnestus meisterdada endale esimene väikekannel Saaremaal Leisi laagris ja sealt sai alguse ka minu pillimeisterdamise hoog.
Kas kannel seab muusika mängimisele ka piirid või saab sellel pillil erinevat muusikat mängida, st kui suurte võimalustega instrument kannel on?
Räägin siin eelkõige väikekandlest, millel on enamasti 6-12 keelt ja vahel mõni keel veel pealegi. See on imeliste võimalustega pill, algul tundub, et see on ühe helistiku pill, aga siis saab teda ümber häälestada ja mängida veel teises ja kolmandaski helistikus. Alguses piisab ju ühest helistikust. Alustatakse ikka labajalgadest ja esimesest kolmest akordist piisab kauaks ajaks – sellega saab palju lugusid ära mängida ja sellest on ka palju rõõmu nii mängijaile kui ka kuulajaile. Kandle järgi on võimalik ka tantsida. Näiteks Tallinna tantsuklubis, mis toimub üle kolmapäeva Hopneri maja Diele saalis. Samuti annab väikekandlega ansamblit teha. Juba mitmendat aastat toimub Kehras, Harjumaa väikekandle päev, kus saavad kokku just lapsed, kes sellistes ansamblites mängivad.
Väikekandlest juba rääkisime aga juttu on olnud ka kromaatilisest kandlest, hiiu, setu kandlest. Palju neid erinevaid kandlepille on?
Erinevaid kandleid on palju. Vanasti nimetas eestlane kõiki pille, millel olid keeled peal, kanneldeks. Nõnda saab J. F. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatust lugeda erinevate kannelde kohta – suukannel, nopikannel, kiigekannel, vibukannel, sõrmekannel, laulukannel, käsikannel jne.
Hiiu kannelt mängitakse poognaga ja selle pilli keeled on tehtud tavaliselt hobusesaba jõhvidest ja seetõttu kõlab see pill hoopis ürgsemalt. Laulukannel on uuema nimega moldpill – ühe keelega pill, mille peal mängiti vanasti ainult kirikuviise. Tegin selle pilli endale 2006.a. Suukannel ehk parmupill – selle pilli tegin endale Leisi laagris 2003.a. Priit Moppeli juhendamisel. Üks tore üleskirjutus on Kihnu saarelt, kus oli suur pulm ja seal oli u. 120 inimest ning üks pillimees, kes mängis parmupilli. Kõik tantsud said selle järgi tantsitud. Just nii ägedad on erinevad kandled.
Paljudele eestlastele tuntud filmis ”Kevade” mängis Imelik koolis kannelt. Kuivõrd palju tänapäevases haridussüsteemis kandleõpingutele rõhku pannakse?
Väikekannelt õpetatakse üldhariduskoolis. Iga eesti laps, kes lõpetab kooli peaks oskama midagi sellel pillil mängida, sest õppekava tavakoolis näeb seda ette. Kui palju seda päriselt aga muusikatunnis teha jõutakse, on oma asi. Mitmed õpetajad tulevad oma oskusi täiendama just minu kursustele täiendama. Õpetajate huvi on kandle vastu suur ja tihti küsitakse just pedagoogilisi nõuandeid, kuidas lapsi õpetada.
See on imetore kui kannelt mängitakse ja õpetajad oskavad ja tahavad kannelt muusikatunnis kasutada. Kannelt, mis on vana eesti rahvapill, ei pea õpetaja seda pilli pildi pealt näitama. Veelgi toredam on asjaolu, kui õpetaja ise oskab pilliloo ette mängida.
Kuidas ja kaua kandlemängu õpitakse?
Kannel on imeline pill, mis kõlab ka siis kui mänguoskused on veel üsna tagasihoidlikud. Kursuslased tulevad ikka ja jälle otsima sidet pilliga, otsima sidet muusikaga. Paljud neist mängivad esimest pilli oma elus. Need on võimsad hetked, kus nad tajuvad, et tõeliselt neil endil on võimalik muusikat tekitada. Õppimise kohta kasutan oma kursuslase lauset. Kui ta kursuse ära lõpetas, siis ta ütles, et nüüd on mul lugusid küll, mida pensionipõlves harjutada. Ta ise oli natuke üle 40-aasta vana.
Mul on õpilasi, kursuslasi, kes juba neljandat aastat mängivad ja muudkui harjutavad ning läheb aina huvitavamaks. Oskused muudkui suurenevad. Seega kui kaua erinevaid tasemeid (algajast meistriklassini) läbitakse sõltub ikka igast inimesest enesest. Nüüd on hea süsteem, et kursus kestab tavaliselt aasta. Algajate kursus on jagatud poole aastasteks tsükliteks. Edasijõudnute kursus on üheaastane. Samuti lisandub algajate jätkukursus ja edasijõudnute jätkukursus.
Mul on nende aastate jooksul olnud kokku pea sadakond õpilast ja nad on pärit väga erinevatest Eestimaa paikadest.
Tegemist on populaarse pilliga, millel mängimist soovitakse ikka ja jälle õppida. Kuuldavasti pole Eesti võimalik enam karmoškat osta, sest harrastajaid on nii palju. Kuidas on lood kandlega? Kes Eestis kannelt veel teeb või saab seda kuskilt pillipoest osta?
Eestis on mitmeid väga häid kandlemeistreid ja ka pillipoes on kandleid ikka müügil. Näiteks Eesti Pärimusmuusika Aida poes ja teistes pillipoodides samuti. Kõige kindlam on ikka tellida omale pill otse meistri käest või teha endale ise pill. Kandlemeistrid Rait Pihlap, Indrek Roosi, Mihkel Soon, Mart Aardam, Toivo Tähemaa jne, on huvilistele kindlasti hästi tuntud .
Gustav Ernesaksa laululooming sisaldab ühtekokku 300 koorilaulu ja paarkümmend soololaulu, nende hulgas rahvahümni ja riiklikku hümni. Ullo Toomi seisis meie tantsu- ja laulupidude jätkusuutlikkuse eest. Ta oli rahvatantsupedagoog ning tantsujuht, kes kogus ja kirjeldas rahvapärimuslikke tantse. Kandlemängijate seas on selliseid tähti nagu Els Roode, Tuule Kann, Kristi Mühling, Külli Org, Malle Vihul, Hedi Viisma, Ruth Kuhi jne. Mida Sa ise kandlemängu juures huvitavaks pead?
Häid kandlemängijaid on palju, igalt mängijalt on midagi õppida ja kõrva taha panna. Mulle meeldivad mängijad, kes otsivad erinevaid kõlakvaliteete. Olen alati üks suur kõrv kui mängitakse arhiivist leitud kõla järgi See tähendab, et jäljendatakse täpselt kellegi stiili. Mäletan oma õpinguaegadest, et see on ilmatu põnev uurimine ja avastamine. See rikastab mängija enda kujunemislugu.
Facebook