Ka sellel aastal, 15 aastat hiljem 25. märtsil, läksin emaga koos paastumaarjapäeva sündmusele Karksi-Nuia. Paastumaarjapäeva tähistamine Karksi kihelkonnas on kantud Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse minu ema Kai poolt, kes aastaid vedas eest tähtpäeva tähistamist Karksi-Nuias. Üle paari aasta oli taas võimalus üheskoos naiste väega päeva alustada.
Paastumaarjapäevale kui suve alguse päevale viitab nõue vara, enne päikest tõusta. Hiline tõusja pidi olema kogu suve unine ja laisk ning sai karuune.
Panen selga Halliste kihelkonna vaipseeliku ja pähe hommikul triigitud sooja valge pearäti. Jõuame enne päikesetõusu kogunemispaika. Kohal on 18 naist, kõik vanad head tuttavad näod. Alustame päikese välja meelitamist mulgikeelsete laulude ja ringmänguga. Päike jäi esialgu meist pilve taha, kuid jätkasime punaste soovipaelte puule sidumisega. Punased paelad peaksid olema võimalikult looduslikud, parem kui lausa enda värvitud lõngast. Kuskilt seltskonnast kostis, et soovima ei pea, võib ka südamest tänada, lint kaitseb sidujat kui ka tema lähedasi. Sidusin kaasavõetud paela puule ja mõtlesin helgeid mõtteid.
Seltskond jagunes kaheks – naised, kes läksid ettevalmistusi koosviibimiseks tegema ning vapramad võtsid ette suure languse ja tõusuga matkatee Karksi Põrguallikale. Teel sinna räägiti, et allikale tuleb minna heade mõtetega ja hea oleks kaasa võtta midagi andamiks. Kui võtad, siis tuleb ka anda. Soovitavalt looduslikku, kuid lubatud on ka mündid. Haarasin teelt taskusse maha kukkunud oksa.
Allikale jõudes, panin anni allika veerele ning pesime kõik kordamööda silmi ja nägu allikaveega. See pidavat andma abi silmahädadele puhul, lisama ilu, nooruslikud siledad palged ja tegevat kogu aastaks virgeks. Kes selleks aastaks eriti kena palet soovib pidi näo tervenisti allikasse pistma. Tänasime allikat ning kõndisime tagasi Karksi-Nuia poole koos pilve tagant välja tulnud päikesega. Naised imetlesid maalilist Karksi põrguoru vaatepilti, kuulasid linde, kes hääli lahti laulsid ning ammutasid jõudu kaunist hommikupäikesest. Nii mõnigi arvas, et võiks vahest hommikuti selliste hetkede nimel varem ärgata.
Karksi-Nuia kultuurikeskusesse jõudes ootas meid lahke pererahvas. Lauale on valmis pandud kõikidele osalistele pudelitesse villitud allikavesi, pakuti pannkooke, punast jooki ning moosi. Nii suured kui tulid pannkoogid, olid ka uuel aastal kapsalehed ning maarjapuna juuakse selleks, et põsed kogu aasta punased oleksid. Kõige muu kõrval pajati pärimusjutte.
Kristel Vilbaste tervitas meid läbi arvutiekraani ning kõneles pühasest allikatest Karksi kandis ja mujal. Tema sõnul on paastumaarjapäev meie rahva jaoks kõige suurem püha, mis seostub allikatega, sest sealt saab muuhulgas veele ka (hinge)abi.
Lahkusime kõik tänutundega toredast koosolemisest. Oli imeline ilm, helgeid hetki, toredaid taaskohtumisi. Eesti Rahvakultuuri Keskuse Vaimse kultuuripärandi sissekandes on kirjutatud: “Pärimuse kandmine vanadelt noortele säilitab pühade kunagise tähenduse. Iga inimese missioon tänapäeval on neid tavasid loovalt edasi kanda ja arendada”. Kultuurikeskuse pere läks peale üritust kohalikku kooli paastumaarjapäeva kombestikust rääkima.
Minul on rõõm aga tõdeda, et olen pärinud selle püha kohta teadmised oma kallilt emalt.
Fotosid maarjapäeva tähistamisest leiab Eesti Rahvakultuuri Keskuse FB lehelt.
Kaire Kannistu
Eesti Rahvakultuuri Keskuse üldosakonna praktikant
Facebook