Jäljed kultuurimaastikul ja mälus – Pilvi lugu

Pilvi on kasvanud Ida-Virumaal väikeses külas, olles peres kõige pisem ja kõigi poolt armastatud ning hoitud. Aeg oli muidugi üsna karm, ehkki tema seda ei tunnetanud – kuus aastat oli möödunud sõjast, kaks aastat märtsiküüditamisest ja kolhooside loomisest. Nendegi pere oli oma maad ja loomad kolhoosi andnud, aga õnneks saadi elada oma kodus. Ema ja isa töötasid kolhoosis, hinge sees hoidmiseks oli aiamaa ja loomad, tööharjumus tuli koos perega talitades. Kuigi küla oli väike, oli igas peres palju lapsi ja ühiselt võeti ette nii mõndagi. Olid oma mängumajad, palli- ja jaanituleplats, käidi jooksmas marti-kadrit, lasti vastlaliugu ja oodati jõuluvana. Küla- ja pereelu käis ikka rahvakalendri järgi: vastlapäeval söödi oasuppi, jõuluks tehti verivorsti ja sülti.

Seitsmeaastaselt läks Pilvi Tudulinna keskkooli, mis asus kodust viie kilomeetri kaugusel. Seda teed tuli sammuda jalgsi läbi kevadhommikute ja linnulaulu, aga ka tuisu ning tormi. Mälestustesse on jäänud esinemine esimesel koolipäeval, kus ettekandmisele tuli H. Männi luuletus „Väike uba“, mille vanem õde oli talle selgeks õpetanud. Koolis oli Pilvi aktiivne tüdruk, luges luuletusi, mängis näidendites, tantsis tantsurühmas, sageli oli koolipidudel teadustajaks, käis laulukooris ja keelpilliorkestris. 1965. aastal käis esimest korda lastekooriga Tallinnas suurel laulupeol.

Väga tähtsaks isikuks Pilvi kujunemisel oli kooliõpetajaks õppinud lell, kes 1956. aastal Siberi vangilaagrist tagasi tulles hakkas tegelema kodu-uurimisega, tehes kaastööd nii Eesti rahva muuseumile kui kirjandusmuuseumile. Koos käidi makiga mööda küla ja salvestati külamemmede laule ning lugusid.

Peale põhikooli lõpetamist tuli teha valik, kuhu edasi õppima minna. Algselt sai koos pinginaabriga võetud sihiks Rakvere keskkool, aga suvel, kui kohtuti õe klassiõega, kes oli õppinud Viljandi kultuurikoolis, oli otsus tehtud, ning sügisest sai Pilvist Viljandi kultuurharidustöökooli õpilane. Kolme aastaga tuli omandada keskharidus, klubitöö ja näiteringi juhi eriala. Koolis toimus õppetöö kuuel päeval nädalas, 8-10 tundi päevas pluss individuaaltunnid. Tubli õpilasena lõpetas ta kooli edukalt, kõik riigieksamid ja diplomitöö olid viied. Koolist on  Pilvile jäänud ilusad ja meeldivad mälestused, kursus oli väga kokkuhoidev ning kaaslastega kohtutakse siiamaani.

Elu ilusamad aastad

Viljandi kultuurikooli 1969. aastal lõpetanud Pilvi suunati Kiltsi rahvamajja tööle sõnadega: „Kiltsi rahval kibekiire, Pilvi teeb kultuuris tiire!“ Aga õnneks Kiltsi siiski minema ei pidanud, sest Väike-Maarja kultuurimajas vabanes metoodiku koht ja 1. augustist võis töö alata. Pilvil oli oma klubiliste asutuste piirkond, kus oli üle kümne rahvamaja, kultuurimaja, klubi, punanurga, mille töö suunamise ja juhtimisega tuli tegeleda. Ta lõi kaasa kõiges ja kõikjal. Kutsus kokku sõnakunstiringi. Nende kohta tegi Pilvi ka oma diplomitöö. Liitus naisrühmaga, mida käis viimast aastat juhendamas tantsuõpetaja Maie Orav, kes oli juba Väike-Maarjast lahkunud, kuid juhendas selleks, et 1970. aastal saaks rühm Tallinna tantsupeole. Pilvi taaselustas vahepeal katkenud segakoori, kelle dirigendiks tuli Arno Kasemaa. Tänaseks tegevuse lõpetanud koor tegutses aastakümneid. Kuna Pilvi eelkäijaks oli teenekas ja kauaaegne kultuuritöötaja Harry Veldi, siis tundusid tema kingad algul ikka päris suured. Lisaks kõigele oli Pilvi kunstnik, kes tegi lavakujundusi, dekoratsioone, näitlikku agitatsiooni. Kõige sellega oli algul ikka väga raske hakkama saada. Kuulutused tuli valmis teha käsitsi, tušši ja sulega ning kümnete kaupa.

Töö algaastatel kutsuti ellu pereklubi, mis püsis aastakümneid ka peale Pilvi äraminekut Väike-Maarjast. Malli sai võetud Rakvere rahvamaja pereklubilt Sõrmus. Tööd oli palju, alates laudade toolide tassimisest, võileibade tegemisest ja kohvi keetmisest, külaliste-orkestri kutsumisest, õhtu kava koostamisest, peo läbiviimisest ning koristamisest. Ükskord jäi külaline Jaak Joala tulemata, kuna auto oli katki läinud, aga tantsuorkester oli olemas, ette olid valmistatud tekstid, viktoriin, mängud. Pidu toimus! Eks ikka alati oli närv sees, kas kõik kutsutud jõuavad kohale.

Noortele korraldati puhkeõhtuid, kus käisid tuntud ansamblid Tallinnast. Lüürikud koos klaverimängija Rene Eespere ja solist Mait Maltisega olid publiku lemmikud, lisaks veel Andromeeda, Merkuur jt. Kultuurimaja buss käis järel, ansamblile tuli maksta tolle aja kohta hiigelsumma, 8-10 rubla pillimehe kohta, selle raha saamiseks müüdi kutseid. Muidugi tasusid õhtud ennast ära, sest publikut kogunes kahe-kolmesaja ringis ja raha jäi ka maja erivahendite arvele, millest tollal tasustati ringijuhte. Üks kutse jõudis kuidagi kultuuriministeeriumisse ja neile pidudele tuli lõpp. Korraldada tuli muidugi mitmesuguste tähtpäevade aktuseid, viia ellu nõukogulikke kombetalitusi, tööeesrindlaste autasustamisõhtuid ja pidada loenguid kõikvõimalikel kasvatuslikel teemadel, nõukogulikust moraalikoodeksist tsiviilkaitseni, kokku oli kasvatusteemasid üle kahekümne. Eks osa asju näidati ka ainult paberil.

Nädalavahetustel toimusid lindimuusikaga tantsuõhtud, siis neid diskodeks ei nimetatud, aga põhimõtteliselt seda nad olid. Toimusid puhkeõhtud rajooni ansamblite VIA-de ehk vokaalinstrumentaal ansamblite saatel. Väike-Maarjas möödusid Pilvi elu ilusamad aastad, sinna aega jäid esimesed armumised, abiellumine ja laste sünd. Maarjasse minnes valdab Pilvit alati eriliselt soe tunne nagu oleks saabunud koju.

Tuhat tegemist Rakveres

1978. aastal kolis Pilvi pere Sõmerule ja töökohaks sai Rakvere rajooni kultuurimaja klubitöö metoodikakabinet – aga kirjade järgi oli ta ikka edasi Väike-Maarja piirkonna klubitöö metoodik. Juba Väike-Maarja perioodil käis ta ühe päeva nädalas, vajadusel ka rohkem, Rakveres tööl, nii et sealsete kolleegide ja tööga oli igati tuttav. Metoodikakabinetis töötas neli metoodikut, kelle ülesanne oli klubitöötajatele koolituste korraldamine (seminarid, õppepäevad, näidisüritused, kultuuritöötajate laagrid, õppeekskursioonid, rahvaülikool), maakonna klubide töö juhtimine, suunamine, tööplaanid, nii kvartali- kui aastaaruanded, kavade kinnitamine. Igal üritusel, mis kuskil klubis läbi viidi, pidi olema kava, mille metoodik pidi üle vaatama ja kultuuriosakond kinnitama. Aastaaruandesse tuli kirjutada kogu maakonna klubiliste asutuste töö nii vormi kui teema järgi ja seda oli kokku oma 70-80 lehte, mis tuli trükimasinal valmis trükkida ja kultuuriministeeriumile esitada. Igal aastal toimusid taidlusülevaatused, küll üleliidulised, vabariiklikud, algasid nad kõik kohalike ehk rajooni ülevaatustega. Metoodikute korraldada olid mitmesugused tähtpäevad – aastaid tuli teha võidupüha ja Rakvere vabastamise üritusi ausambamäel. Ükskord toodi kohale isegi ilutulestik Velikie Lukist.

Sellesse aega jääb töö rajooni laulupeo komisjoni liikmena, kus Pilvi tegeles aastaid just rahvatantsu poolega – korraldas koolitusi, seminare ülevaatusi tantsurühmadele ja muidugi maakonna laulu- ja tantsupidusid koos kultuuriosakonnaga. Isetegemist jäi sellesse aega vähem, rohkem tuli olla ikka korraldajate poolel. Kuid tänaseni on vahva meenutada ühiseid kultuuritöötajate päevi, mis sisustati oma jõududega – omadest ansambel, orkester, estraadi-sõnakunstnikud, liikumisrühm.

Uued ajad – uued kombed

Eesti iseseisvumise saabudes metoodikute kohad kaotati. Rajooni kultuurimaja läks Rakvere linna alluvusse ja tegeles edaspidi ainult linna kultuurieluga. Pilvi viidi üle Lääne-Viru maavalitsuse kultuuriosakonna vanemspetsialistiks. Sisuliselt töötas ta edasi ikka samas valdkonnas, aga uute muutuste tuules. Toimusid I ülemaailmsed virulaste päevad. Viru Säruga alustati esimese folkloorifestivalina Eestis. Tuli tegelda ka muuseumide, raamatukogudega ja teatriga. Koguda materjalid ja kirjutada maakonna aastaraamatu kultuuri osa, olla abiks maavanema vastuvõttudel ja teistel maakondlike sündmuste, ürituste korraldamisel. Algas arvutiajastu, mis tegi paljud asjad lihtsamaks, aga samas ka raskemaks. Algas ka projektide ajastu, et midagi korraldada, tuli ikka erinevatest allikatest raha küsida ja need taotlemised on läinud aasta-aastalt keerulisemaks ning võtavad kultuuritöötajatelt palju energiat, jättes vähem aega sisulisele tööle.

Rahvakultuur ja folkloor

Oma tegemistes on Pilvi alati hinnanud rahvakultuuri ja pidanud oluliseks kanda põlvest põlve edasi folklooriväärtuseid ja pärimust. Kõike seda sai ta hakata maakonna rahvakultuurispetsialistina ellu viima 2001. aastast, kui asus tööle rahvakultuuri arendus- ja koolituskeskusesse, kus ta töötas 2019. aasta lõpuni. See oli tore aeg, tekkis ühtehoidev ja toetav tunne kolleegidega üle Eesti, kokkusaamised on olnud pidupäevad ja väga oodatud. Eredaks ja meeldejäävateks on jäänud õppepäevad erinevates maakondades, nii on kogu Eestile ringi peale tehtud. Töö on läinud kogu aeg tehnilisemaks, vähem on alles jäänud loomingulisust, eelkõige ollakse ikkagi ametnik.

Kakskümmend kuus aastat ehk organisatsiooni loomisest peale on Pilvi olnud maakonna folkloorikuraator Eesti rahvuslikus folkloorinõukogus. Hõimupäevi sai korraldatud 31 aastat järjest. Kõik need aastad on rikastanud maakonna kultuurielu, sest Pilvi panust on näha pea kõigis maakonna kultuurilistes tegemistes, hoides koos maakonna rahvakultuuri ja kultuurivaldkonna inimesi ja puutudes kokku erinevate žanritega.

Tants ja muusika südames

Kuigi Pilvi õppis koolis näitejuhiks, on tants olnud ilmselt kõige südame- ja hingelähedasem. Kui muusika mängib, ei saa ta tantsimata olla. Miks tantsueriala ei valinud? Ilmselt sellepärast, et kooli ajal puutus rohkem kokku näitemänguga ning tasemel tantsurühmi koolis polnud. Ka tööelus puutus Pilvi kõige enam kokku just tantsurühmadega, olles aastakümneid üldtantsupidude maakonna kuraator, rühmade registreerija, seminaride, koolituste ja ülevaatuste läbiviija ning ka mentorkoolituste korraldaja, samuti maakonna ja Virumaa tantsupidude korraldaja.

Lauluga on Pilvil seevastu tavalise eestlase suhted. Kuna eestlane olla laulurahvas, siis laulab ta koos rahvaga pidudel ja seltskonnas. Laulupidudel ja kontsertidel on kuulaja rollis. Ise on laulnud lastekooris ja Viljandis kooli naiskooris.

Teame Pilvit kui Virumaa noorteorkestri ema, kes 1997. aastal koos tollase kultuurijuhti Valdur Liiviga pani kokku orkestri eesmärgiga tuua laulupidudele sümfooniaorkestrid. Oldi teerajajaks ja mõttealgatajateks ning see teostus. Tänaseks on orkester osalenud juba kolmel noortepeol ja kolmel üldlaulupeol. Orkestrist kasvasid 2000. aastal välja Virumaa noorteorkestri pärimusmuusikud, kellega koos on sellest ajast saadik osaletud rahvamuusika- ja pillipidudel.

Pilvi on suure südamega ja alati kõigi jaoks olemas. Oma armastust kultuuri vastu soovib ta edasi anda kõigi teistegi südametesse pisipõnnist kuni eakani. Tema mälulaegas on täis meie maakonna tegemisi, inimesi ja fakte. Võib julgelt öelda, et ta on justkui elav leksikon Lääne-Virumaa kultuurimaastikul. Pilvi on läbi aastakümnete olnud siduv lüli maakonna kultuuritegijate ja tarbijate vahel.

Õhinal edasi

Ehkki eelmise aasta lõpus pani Pilvi küll palgatööle punkti, ei malda tegus naine käed rüpes istuda. Sihikindlalt jätkab ta oma hobiga ehk orkestritega, kuna sinna on pandud palju aega, südant ja hinge. Töö noortega annab elurõõmu, usku, jõudu – kui on õpitud selgeks uus lugu, esinetud kontsertiga, käidud festivalil. Pilvi jätkab ka Virumaa pärimuskultuuri komisjonis ja Virumaa kultuurikorraldajate liidus, elades kaasa ja osaledes kultuurielus, ilmselt rohkemgi, kui tööl olles, sest nüüd saab olla oma valikutes vaba. Nüüd on tal rohkem aega pühendada oma lastelastele ja lastelastelastele. Neid on kokku kümme. Kaks tütart, viis tütretütart, kaks tütretütre tütart ja üks tütretütre poeg. Ta ei ole küll vanaema, kes sokki koob, küll aga see, kes jutustab muinasjuttu. Rahvajutuaastal on vana-vanaema repertuaaris peamiselt rahvajutud.

Sünnikodu Alutagusel on alles. Lutska talu koos maja, aia- ja heinamaa, metsa ja linnulauluga. Seal kasvatatakse koos õeperega oma järeltulijatele aed- ja puuviljad, aurutatakse mahlad, keedetakse moosid. See on koht, kuhu suvel kõik kokku tulevad, kus Pilvi hoiab ja kannab edasi oma vaimset pärandit, mille juured ulatuvad juba kahe aastasaja taha.

Annika Aasa
Eesti Rahvakultuuri Keskus
Lääne-Virumaa rahvakultuurispetsialist