Seto naiste käsitöö
Seto naisi näpotüü
Sulge
Sulge
Suurema osa seto naiste käsitööst moodustab rahvarõivaste ja koduse tekstiili valmistamine. Koduste tekstiilide valmistamisel kasutatakse suuresti samu materjale, võtteid ja värve, mida rahvarõivaste puhul. Seto naiste käsitöö kätkeb kanga- ja vöökudumist, heegeldamist, tikkimist, õmblemist ja nende tegevustega seonduvat, näiteks materjalide tootmist ja töötlemist. Värvilistel detailidel (näiteks pitsid) on kindlad värvikombinatsioonid: vanemate tekstiilide puhul sügavpunane ja valge, uuemate (ennekõike värvilises pitsis, aga ka mujal) tumepunane, samblaroheline, puhas sinine, tibukollane, erkroosa, sügavlilla. Mõne käsitööeseme (kindad, vaibad, tekid jms) värvikasutus on veidi vabam, ent nendegi puhul on kinnistunud teatud mustrikordused, suurused, materjalide vahekorrad jm, mis teevad eseme setopäraseks.
Traditsioonilisi käsitööesemeid on alati tehtud praktilise vajaduse kohaselt. Nüüd, mil püütakse endisaegseid esemeid järgi teha ja seeläbi taastada veel sadakond aastat tagasi täies elujõus olnud traditsioone, nähakse, et vanale sarnast kvaliteeti, detailsust ja kompositsiooni on äärmiselt raske tabada. Mõned käsitöövõtted on paremini säilinud, näiteks heegeldamine, tikkimine ja kangakudumine. Tunduvalt vähem osatakse aga kasutada keerukamaid, spetsiifilisemaid tehnikaid või valmistada erilist materjali nõudvaid esemeid, näiteks kududa hammõkäüssit (varrukad) ja linikuotsi, teha värvilist niplispitsi jm. Ajalukku on kadunud teatud esemed, millel nüüdisajal enam otstarvet ei ole, näiteks kaal (rituaalne linik). Vähe kasutatakse ka pühaserätte jm religioosseid või rituaalseid käsitööesemeid.
Tänapäeval võib traditsiooniline käsitöö olla nii elatusallikas kui ka osa eluviisist. Paljusid innustab vanade käsitöövõtete uuel moel rakendamine, mis pakub enam loomingulisi võimalusi. Käsitööd tehes saadakse aga aru, et nüüdisaegsesse elukorraldusse nii palju aega ja vaeva nõudev tegevus kuigi kergelt ei sobitu. Mingil määral on sellest olukorrast välja aidanud ühendused ja seltsid, mis tugevdavad käsitöötegijate sidemeid, võimaldavad jagada teadmisi ja parandada infolevikut. Peamine tugi on aineline: erinevad toetused või käsitöö rajamine otseselt ärilistele eesmärkidele. Puhtalt tellimuspõhise käsitöö tegemine seab aga tihti surve alla asja traditsioonilise olemuse, sest lähtuma peab eelkõige tellija soovidest ja rahalistest võimalustest, aga ka materjalide kättesaadavusest ja muudest praktilistest asjaoludest.
Kui kogu pere rõivakraam valmistati ise kodus, oli töömahukaim kangakudumine, mis on setodel olnud äärmiselt peen ja nõuab kudujalt tõelist meisterlikkust. 19. sajandi teisel poolel vähenes koos laatadel ja mujal müügil oleva kauba mitmekesistumisega mõnevõrra rõivaste valmistamisele kuluv aeg. Riietust hakkasid rikastama kirkamad värvid ja tööstuslikud materjalid (lõngad, paelad, kangad, ehisdetailid). Esialgu peeti ostukraami hinnalisemaks kui kodus käsitsi valmistatut. Tänapäeval on see aga vastupidi – käsitöö on kallim, kuna nõuab enam aega, spetsiifilisi oskusi, teadmisi materjalidest ja on kordumatu.
Käsitöötraditsioonid hakkasid 20. sajandi alguses seoses linnastumise ja üldise elukorralduse muutumisega nõrgenema: käsitsi valmistatud esemed polnud enam moes, eelistati tööstuslikku kraami. Mingil määral on setod käsitööd oma tarbeks alati teinud, seda isegi nõukogude ajal, mil seto riideid kanti väga vähe. Sel ajal tegid seto naised rohkem selliseid esemeid, mis sobisid traditsioonilisest riietusest eraldi kandmiseks (näiteks sokid, kindad, kampsunid). Et sõrmeosavust ja oskusi elus hoida, valmistasid käsitöölembesed naised kodutekstiili (tekid, käterätid, laudlinad, linikud jms).
20. sajandi teisel poolel vajus mitu käsitöötehnikat osaliselt või täielikult unustuse hõlma. Näiteks teatakse väga vähe, et Setomaal on valmistatud niplispitsi, mida Eesti niplajate abiga nüüd taasavastatakse. Selle tehnika oskus kadus vajaduse puudumisel, sest riietuse detailid muutusid koos moega. Niplispitsi hakkas asendama heegelpits, hiljem aga juba tööstuslikult toodetud narmad.
Siiski on kõikvõimalikud projektirahastused, koondumine seltsidesse ja ühingutesse ning suurem huvi omakultuuri vastu muutnud seto käsitöö tänapäeval populaarsemaks kui 20. sajandi teisel poolel. Seejuures on käsitöö ka mitmekesisem, sest lisaks traditsioonilistele esemetele valmistatakse kõikvõimalikku uusloomingut, samuti kombineeritakse käsitöövõtteid mittetraditsioonilisel moel.
Naiste käsitööoskuste edasiandmiseks on tänapäevalgi parim just traditsiooniline viis: emadelt ja vanaemadelt tütardele. Setomaal on tänini esmaste ja elementaarsete töövõtete edasiandjad just emad ja vanaemad ehk naisliin. Koduses keskkonnas käsitöö õppimine on loomulik: käsitöötehnikad omandatakse justkui märkamatult, kogemuse kaudu.
Tänapäeval kulub vajalike materjalide leidmiseks nii aega kui ka raha. See muudab traditsioonilise käsitöö võrdlemisi eksklusiivseks tegevusalaks ja ei toeta traditsioonide laiemat levikut. Samas on positiivne, kui käsitöötegijate lapsed näevad, et käsitöö on igapäevaelu loomulik osa. Kui seto käsitööoskuste õpetamine oleks praeguseks täielikult klassiruumidesse kolinud, ei pruugiks see edaspidi taas peresiseseks muutuda.
Käsitöö tegemine ja ise valmistatud esemete kandmine on populaarne. Oma piirkonna eripära õpitakse tundma ka kooli käsitöötundides. See juhatab noored teadlikult esivanemate käsitööoskuste ja teadmiste juurde ja võib innustada peresisest käsitöö tegemist ning õpetamist.
Nüüdisajal eelistatakse tihti kiiret tööd ja soodsat hinda. Paljusid varem käsitsi valmistatud materjale ja esemeid toodetakse tänapäeval seega tööstuslikult, kuid see muudab need isikupäratuks ja ühetaoliseks. Ajal, mil rahvarõivastega käidi iga päev, oli tähtis, et iga muster oleks erinev. Nüüd ei ole see enam eesmärk omaette. Niisamuti ei tunta ega peeta enam kuigi oluliseks mustrite (kirjade) tähendust, mis on ajalooliselt kätkenud mitmesuguseid sümboleid. Nii kasutatakse seto kirja muu hulgas ka esteetilise värvilise kujundina, mida võib justkui kasutada peaaegu kõikjal, kus autor soovib. See näitab traditsioonide muutumist ja nõrgenemist.
Traditsiooniliste käsitööoskuste taastamise puhul on sageli probleem, et ei leita vanale sarnast materjali. Kui endisele sarnase tekstuuri, mahu, värvi ja kvaliteediga materjali ei leidu, seda taastoota ei osata või pole võimalik, ei sarnane uus ese algsega. Kui selliseid muudatusi korraga palju teha, võib uus ese või rahvarõivakomplekt vanast märkimisväärselt erineda.
Õpiku või pelgalt vanade esemete eeskujul käsitöö tegemine ei pruugi anda soovitud tulemust: traditsioonilise käsitöö nüansid ja omapära eeldavad kogemusi ning eelteadmisi. Samuti jääb vajaka piirkondlike eripärade (värv, kompositsioon, asukoht jne) tundmisest.
Unustuse hõlma vajunud käsitöötehnikaid on õnnestunud taas ellu äratada. Üks oluline tegur on seejuures seto rahvarõivaste kandmise kombe püsimine, mis loob vajaduse uute rõivaesemete järgi.
Kuna akadeemilist või süstemaatilisemat traditsioonilise käsitöö õpet ei ole Setomaal välja kujunenud, peab iga huviline end ise harima, otsima eeskujusid ja õpetajaid, suhtlema teiste tegijatega, et saada vihjeid sobivate materjalide, töövahendite ja -võtete leidmiseks. Teadmisi saab seto käsitöö koolitustelt ja kursustelt ning individuaalõppe teel.
2006. aastal loodi Setomaal kaks seto käsitööle pühendunud mittetulundusühingut: Seto Käsitüü Kogo ja Värska Käsitööselts Kirävüü. Seto traditsioonilisele käsitööle ja osavamatele tegijatele aitavad tähelepanu juhtida iga-aastased Seto Talumuuseumi seto värvilise pitsi päevad ning Seto Kuningriigi päeva käsitöövõistlus. Alates 2012. aastast antakse välja seto käsitöö kvaliteedimärki Seto Kimmäs.
Seto naiste käsitöö – Pikem ülevaade seto naiste käsitööst. Tekst: Maarja ja Õie Sarv, 2013.
Setu käsitööliste tooted saavad kvaliteedimärgi – Igor Taro uudislugu käsitööliste tunnustusmärgist “Seto Kimmäs”. ERR, 16. mai 2012. a.
Kaunis seto tikand taas raamatukaante vahel – Raili Riitsaare raamatu „Seto tikand“ tutvustus.
Facebook