Säärepaelte tegemine ja kasutamine Kihnus
Kihnu siärepaeldõ tegemine ning kasutamine (kihnu keel)
Sulge
Sulge
Kihnus ei kanta säärepaela nii nagu Mandri-Eestis, ümber sääre seotuna. Neid valmistatakse pulmadeks, kus pruut seob paela ümber veimede, mida ta kingib peigmehe sugulastele. Kui tähtsamad pulmategelased – ämm, raudkäsi, õed – saavad veimed, mis on seotud vööga, siis ülejäänutel on selleks säärepael. Meestele seotakse veimed säärepaelaga üle õla. Pulma pillimehed saavad pilli külge paela. Külas, kuhu noorik elama asub, seob ta esimese kaevu külge samuti säärepaela.
Säärepaelu oskavad punuda paljud vanad ja noored käsitööhuvilised. Kuna pulmi peetakse harva, leitakse tänapäeval säärepaeltele muid kasutusviise. See tähendab ka muudatusi värvivalikus, pikkuses ja laiuses. Näiteks punutakse paelu suveniiriks: võtme- ja järjehoidjaks, juukseklambriks. Paela kasutatakse ka mõne käsitööeseme detailina, nt kotisangana. Eriti meeldivad uuendused noorematele käsitööhuvilistele. Säärepaelu punutakse ka põllepaelteks, mis seotakse nii, et paela otstes olevad sitsiriidest tutid jäävad selja taga nähtavale.
Säärepaelte muster sõltub sellest, mis järjekorras lõngad asetsevad. Värvid valitakse Kihnule omaselt kirka tooniga. Põhivärviks on punane. Mustrit loovad kirjud ehk kirjavad lõngad: roheline, lilla, kollane, roosa. Materjali valik sõltub tegija maitsest või paela otstarbest. Suveniiri valmistamiseks valitakse kas naturaalsed villased või poest ostetud sünteetilised lõngad. Pulmadeks mõeldud säärepaelte jaoks kasutatakse vana kombe kohaselt villast.
Lõngade mõõtmisel tuleb arvestada sellega, et valmis pael jääb lühem kui algne lõngade pikkus, mis on umbes kolm meetrit. Säärepaela alustatakse rakendusega, mis tähendab, et lõngad keeratakse ühekaupa ümber tiku. Kuna lõngad on pikad, alustatakse keskelt. Üks lõng keerutatakse tiku pealt, teine tiku alt ja nii kordamööda, kuni kõik lõngad on ümber tiku. Seejärel jaotatakse lõngad keskelt pooleks vastavalt valitud kirjale.
Kihnus põimitakse nelja moodi säärepaelu: ännilisi, vjõltustõga, kiärälisi, silmilisi. Silmilisel ja ännilisel on ühtemoodi rakendus. Värvilised lõngad jäävad keskele või äärtesse, peegelpildis. Nende erinevus tuleb lõngade hoidmisest, mis ei olegi kõige lihtsam ülesanne. Näiteks 2 roosat, 2 rohelist, 2 kollast, 2 lillat, 9-11 punast, 2 lillat, 2 kollast, 2 rohelist, 2 roosat. Lõngad jagatakse mõlemasse kätte. Ühele poole jääb üks rohkem, sealt alustatakse punumist. Nimetissõrme abil tõstetakse lõngad ühekaupa, alustades välimisest, kord üles, kord alla, kõige äärmine liigub keskele teise kätte, läbi tekkinud vaheliku. Kiärälisel paelal jaotuvad lõngad nii, et kõik punased jäävad ühele poole ja värvilised teisele. Vjõltustõga paela tegemiseks jääb ühte kätte 4-6 värvilist ja teise kätte 9 või 11 punast. Põimimine käib samamoodi nagu eelnevatel. Valmis paela otsad punutakse kokku ja kaunistatakse sitsiribadest tuttidega.
Säärepaela on kutsutud pulma- või laulupaelaks. Viimati mainitud nimetus tuleneb sellest, et laulunaistele kingiti samuti pael selle eest, et nad mitu päeva pulmas laulsid.
Veel möödunud sajandil kooti säärepaelu vöömõõgaga. Mõõk oli abivahendiks, millega koelõngad kinni löödi, et saaks tugev pael. Sajandi teises pooles hakkasid levima lihtsamad punutud säärepaelad. Mõõgaga kootud paelad nägid välja nagu vööd, aga kitsamad. Praegu kootakse mõõgaga ainult vöösid.
Säärepaelu valmistatakse enne pulmi nuõrikumajas. Igal pruudil pidi neid olema saja ringis. Tänapäeval nii palju säärepaelu vaja ei lähe. Pärast pulmigi ei jäänud paelad kasutult seisma, vaid neist sai pael põllele, taskule või väikeste laste kinnaste kinnitamiseks.
Kihnu pulmatraditsioon on elus hoidnud vajaduse punuda siärepaelu. See oskus on olemas paljudel noortel ja vanadel käsitööhuvilistel. Tänapäeval valmistatakse säärepaelu ka suveniiriks. Muutunud on värvivalik, pikkus ja laius. See muudab punumise noorte jaoks huvitavamaks, kuna nad saavad kasutada omaloomingut. Uuenduste kõrval ei unustata vana: pulmade jaoks tehtavad paelad on jäänud samaks.
Säärepaelte punumise oskust antakse edasi põlvest põlve. Mõned lapsed omandavad selle oskuse emade-vanaemade käest kodus, teised aga kooli käsitöötunnis.
Mitmepäevaseid pulmi on kulukas pidada ja sellepärast kannatab ka kogu kombestik. Käsitöö tegemiseks peab olema aega, mida aga tänase kiire elutempo juures napib.
Koolis õpetatakse Kihnu käsitööd, et noored omandaksid põhioskused ja teadmised. Antakse välja käsitööalast kirjandust. Muuseumis käiakse koos käsitööd tegemas (üläljõstmisõd). Viiakse läbi säärepaelte tegemise õpitube. Internetipoes kihnukaubamaja.ee müüakse Kihnu käsitööd, sh säärepaelu.
Kihnu kultuuriruum on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. See on toonud positiivset tähelepanu Kihnu käsitöölegi.
Facebook