Lihula lilltikand
Roosimine
Sulge
Sulge
Lihula lilltikand on lopsakas ja värvikirev madalpistetikand, mida tikitakse enamasti punasele villasele kangale.
Kaasajal kohtab Lihula lilltikandit ennekõike rahvarõivastel. Paljud rahvamuusikakollektiivid üle kogu Eesti kannavad laulu- ja tantsupidudel Lihula rahvarõivaid. Rahvarõivaid tikivad meistrid nii Lihulas kui ka mujal Eestis.
Säravpunaseid peenvillaseid seelikuid ehivad madalpistes tikitud lillemotiivid. Õhematel kangastel kasutatakse peenvillaseid lõngu, tekid tikitakse paksemale villasele kangale villase lõngaga.
Lihula tikand ilmestab sisustustekstiile: tekke, diivanipatju jpm. Lisaks sellele on tikand jõudnud ka tänapäevastele rõivastele ning aksessuaaridele. Tikandiga kaunistatakse kleite, pluuse, seelikuid, mantleid, kotte, vöösid, kindaid, isegi mänguasju.
Lihula tekkide motiivistik on rikkalik ja värvikirev, kuid võrreldes Muhu tikandiga nõtkem ja hõredam. Lääne-Eesti tekkidel paiknevad suuremad lillekimbud enamasti sümmeetriliselt nurkades, väiksemad külgedel, moodustades tekile liigendatud raamistuse. Keskväljal diagonaalide lõikepunktis on tavaliselt monogramm või aastaarv, mida kaunistab kimbuke või ümbritseb lillepärg. Õied on koondunud lopsakatesse segalillekimpudesse või pärgadesse. Kimbud on seotud paelaga või asetatud potti, vaasi või korvi. Tundmatuõieliste, fantaasiarikaste lillemotiivide kõrval on eriti armastatud kibuvitste, rooside, pojengide, murtudsüdamete, karikakarde, meelespealillede, maikellukeste, kadaka- ja kuuseokste motiivid. (Vunder, 1992) Õied tikitakse madal-, harvemini mähkpistes, varred varspistes. Kasutatakse veel ahel-, linnusilma-, aed- ja sõlmpistet. Värvikäsitluses torkab silma tugev kontrastsus, eredus ja eriline julgus värvitoonide sobitamisel. Nii üldine värvipilt kui ka värvilõngade sobitamine põhitooniga on nüansirikas ja huvitav. Teki servad on palistatud käsitsi või masinaga. Kaunistuseks on kasutatud aed-, ahel-, sämp-, sõlm- või varspistes raamistust, laisalõnga, keerutatud nööri, aga ka heegelmotiividest pitsi või lapilist tuniisipitsi.
Tänapäeval loovad meistrid enamasti uusi kompositsioone, kasutades lemmikmotiive vanadelt tekkidelt. Lihula taidluskollektiivid kannavad uhkusega enda valmistatud rahvarõivaid.
19. sajandi viimastel kümnenditel moeasjaks saanud lilltikandiga sõidu- ja vooditekid moodustavad ühe silmapaistvama osa eesti rahvakunstist. Uudne tikkimislaad, mida rahvasuus nimetati roosimiseks, sai alguse Lihulast ja selle ümbruskonna küladest. (Mandel, Vaab: 2009) Lihula mõjupiirkonda kuulusid peale Läänemaa mõnevõrra ka Põhja-Pärnumaa ja Lääne-Harjumaa, samuti Muhu. (Vunder: 1992) Lihula tikand mõjutas Muhu tikandit, kuna 20. sajandi algusaastatel käisid Muhu vallalised noored naised Läänemaal ja Pärnus tööl ning tutvuti ka kohaliku käsitööga.
Juba 19. saj lõpul saab Läänemaa keskosa kihelkondade moevärviks punane. See nn Lihula punane pidi olema hästi ere, „mida säredam, seda parem”. (Vunder: 1992)
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses valitseb Lääne-Eesti lilltikandis naivistlik laad. Sageli on lillede sekka tikitud kireva sulestikuga linde. Mõnikord ehivad tekke hobusepea või hobuseraud.
Enamasti on lillkirjas tekid tehtud kaasavaraks või pulmakingiks. Kaasavaratekkidest said tõeliselt uhkeldavad, üksteist ületrumpavad jõukuse ja näpuosavuse näitamise vahendid. Levisid uued tikkimispisted ja -tehnikad, kasutusele tulid aniliinvärvid ning poelõngad. Levinud olid neolõngad. Mooditulnud lillemustrid nõudsid tikkijalt lisaks kannatlikkusele ja käelisele osavusele ka head värvi- ja kompositsioonitunnetust.
1940.-1941. aasta ja järgnenud sõjaaeg pööras elu pea peale. 1940. aastal seltsid likvideeriti ja nende varad riigistati. Kauneid vooditekke kasutati esialgu veel pühapäeviti vooditel päevatekkidena, saanitekke vahel ka külla sõites.
Nõukogude ajal suuri sisustustekstiile ei tikitud, seevastu olid Lihula rahvariided populaarsed. Neid telliti rahvakunstimeistrite koondisest UKU või mõnelt tuttavalt meistrilt. Seelikuid tikiti enamasti ajakirjas Nõukogude Naine ja Melanie Kaarma, Mari Sumera, Aino Voolmaa raamatu „Eesti rahvarõivad I-III” mustrilehtede järgi.
Mustrite loomise käiku on praegu võimatu täpselt taastada, küll aga on mõnikord õnnestunud välja selgitada kujundatud ornamendi mõningaid allikaid. Kasutades julgelt kõike kättesaadavat – trükimustreid, postkaarte, vabrikurätte, mitmesuguseid odavaid trükiseid (etikette, reklaamiümbriseid), looduslike lillede eeskuju, teiste tikkijate töid – on tikkijameistrid loonud väga erinevaid mustreid. (Vunder: 1992) Tikkijad lõid ka uusi mustreid aias, põllul, metsas ja niidul kasvavatest lilledest. Olenevalt meistrist olid lilled tekil äratuntavad või tugevalt stiliseeritud. Paralleelselt madalpistetikandiga levis ka ristpistetikand, kuid ristpistes tekkide puhul on märgata põhiliselt mustrilehtede kasutamist.
Enne sõda peeti külas lilltikandiga vaipu ja saanitekke jõukuse näitajaks ja uhkuseasjaks. Tikitud tekke ei kasutatud iga päev. Vaip võeti välja pidulikul puhul.
Lihula tikandi õpetamisega on tegelenud Lihula Rahvaülikool, kus on viidud läbi mitu kursust. Lihula Lilltikandi Selts on korraldanud nii tikkimise õppimist kui ka õpetamist. Seltsi liikmetele on läbi viidud mitu kursust Lihula lilltikandi õppimiseks ja mitmesuguste esemete tikandiga kaunistamiseks. Mitu rahvatantsukollektiivi on endale uued Lihula rahvarõivad valmistanud. Juhendajateks on olnud kohalikud meistrid Eda Aavik, Ilme Figol jt.
Lihula Lilltikandi festivalil saavad kõik huvilised õpitubades Lihula seelikute motiive harjutada. Igal aastal viiakse läbi eraldi töötuba lastele.
Mardilaadal konsulteerivad ja õpetavad Lihula Lilltikandi Seltsi meistrid kõiki huvilisi. Sageli on õppijateks lapsed.
Hinnatud meistrid on Maie Roos, Eda Aavik, Ilme Figol, Mare Kaisel, Mare Kalmurand, Saima Mägi, Helgi Tõnnemaa jt.
Tikkimishuvi kasvu on märgata seoses läheneva laulu- ja tantsupeo ning Eesti Vabariik 100 üritustega. Lihula rahvarõivad on tõenäoliselt tänu kirgastele värvidele ja rohkele tikandile väga populaarsed.
Lihula tikandi populaarsusele on palju kaasa aidanud raamatute „Lihula lilltikand ja meistrid” ja „Lihula lilltikand. Õpetus. Mustrid. Inspiratsioon” ning DVD „Lihula lilltikand” ilmumine.
Lihula lilltikand ei ole hääbumas, vaid on muutumas järjest populaarsemaks. Praegu elab ja tegutseb rida vanu meistreid, kes on õpetanud välja uue põlvkonna tikkijaid.
Lihula tekkide uurimine algas Lihulas 1989. aastal, kui loodi Muinsuskaitse selts. Tol ajal korjasid Saima Mägi, Ann Polma, Epp Kärvet ja Krista Kallavus tekke ning pildistasid neid, samuti tegid Lihulas tekkide näitusi.
2007. aastal kutsus Lihula Rahvaülikooli tollane juhataja Larissa Mandel huvilisi Lihula lilltikandit õppima. Kokku tuli 16 naist. Õpetajateks paluti kohalikud meistrid Maie Roos, Saima Mägi ja Ilme Figol. Alustati pistete õppimisest, jätkati Lihula tikandile iseloomulike motiividega ning kevadeks said tublimad juba teki valmis. Laiem üldsus ei teadnud aga Lihula tikandist veel kuigi palju. Seega peeti vajalikuks hakata ajalugu uurima.
2008. aastal kogunesid Lihula rahvaülikoolis 14 käsitööhuvilist naist, et hakata Lihulas tikitud tekkide lugu uurima.
2009. aastal ilmus raamat “Lihula lilltikand ja meistrid” ning 2010. aastal rohke pildi- ja mustrimaterjaliga DVD.
2011. aasta algul asutati Lihula Lilltikandi Selts. Hakati korraldama kursusi ja Lihula Lillkirja festivali. 7. augustil 2011 toimuski esimene festival. Praeguseks on festival muutunud traditsiooniks.
Lihula lillkirjaliste tekkide uurimisel tegi suure töö ära Lihula Rahvaülikool. Raamatu „Lihula lilltikand ja meistrid” koostamise käigus külastasid 14 vabatahtlikku paljusid Lihula ja selle ümbruse kodusid. Uuriti ja pildistati peaaegu 200 tekki, mille kohta koostati passid. Need inimesed moodustavad 2011. aastal loodud Lihula lilltikandi Seltsi tuumiku. Selts loodi eesmärgiga tuua Lihula lilltikand taas populaarsete käsitööoskuste sekka. Iga-aastastel Lihula lillkirja festivalidel pannakse Lihula mõisa tikitud esemetest näitus, mida on külastanud sadu inimesi Eestist ja välisriikidest.
Mardilaadal on Lihula Lilltikandi Selts töötube juhendanud juba viis aastat.
Lihula lilltikandi ajalugu – Kokkuvõte Lihula lilltikandi ajaloost. Koostanud Urve Selberg.
Lihula lilltikandi meistrid – Lihula lilltikandi meistreid. Koostanud Urve Selberg.
Tegutsemisvorm: MTÜ
Asutamisaeg: 2011
Töötajate, liikmete ja/või osalejate arv: 20
Lühitutvustus
Lihula Lilltikandi selts tegeleb Lihula tikandi kui vaimse kultuuripärandi nähtuse ja oskuse uurimise ning tutvustamisega.
Kontakt
Maakond: Lääne maakond
Linn / vald: Lihula
Postiaadress: Linnuse tee 1, Lihula
Kodulehekülg: lihulatikand.blogspot.com.ee
E-post: lihulatikand@gmail.com
Kontakt: Urve Selberg, urveselberg@gmail.com (Lihula Lilltikandi Seltsi liige)
Kontakt: Ilme Figol, ilmejapeeter@gmail.com (Lihula Lilltikandi Seltsi liige)
Lihula Lilltikandi Selts on loodud selleks, et uurida Lihula ümbruse lilltikandit ning tutvustada seda käsitööhuvilistele üle kogu Eesti. Seltsi põhieesmärgiks on tutvustada Lihula lilltikandi ilu ja omapära.
Lihula Lilltikandi Selts on mittetulundusühing, mis tegutseb vabatahtlikkuse põhimõttel. Seltsi juhib 3-liikmeline juhatus. Liikmed käivad koos üks kord nädalas. Nendel kokkusaamistel annavad seltsi liikmed oma oskusi üksteisele edasi. 1-2 korda aastas korraldatakse kursusi, kuhu kutsutakse hinnatud õpetajaid, nt Rahvarõiva Nõuandekojast. Kursustel on õpitud Lihula tikandiga pättide/susside valmistamist, albumi köitmist, mänguasjade meisterdamist, lasterõivaste konstrueerimist ja õmblemist, taimedega ning neolõnga värvimist.
Igal aastal korraldab selts Lihula Lillkirja Festivali, mis on ellu kutsutud Lihula lilltikandi tutvustamiseks ja propageerimiseks. Õpitubades õpetatakse kõigile huvilistele Lihula motiivide tikkimist.
Kui kümmekond aastat tagasi ei teatud Lihula tikandi kui nähtuse kohta mujal Eestis suurt midagi, siis seltsi toel on Lihula lilltikand taas au sees ning üritustel, ajakirjades ja internetis võib sageli näha Lihula tikandiga kaunistatud esemeid. Seltsi liikmed näevad rõõmuga, et Lihula lilltikand on muutunud populaarseks.
Ajalooline taust
19. sajandi lõpus kujunes Lihulas ja selle ümbruse külades omanäoline lilltikand, mida nimetati roosimiseks. Kahjuks vähenes käsitööoskus nõukogude ajal. Lihula rahvarõivaid sai näha vaid rahvatantsu- ja laulukollektiivide seljas. Rahvariideseelikuid valmistasid käsitöökombinaadid, aga ka üksikud kohalikud meistrid.
2007. aastal kutsus Lihula Rahvaülikool käsitööhuvilisi naisi lilltikandi kursusele. Ajendiks sai 1990ndatel aastatel Lihula kultuurimajas nähtud vaipade näitus, kus teiste seas oli eksponeeritud mitu lillkirjalist tekki. Rahvaülikooli tollasel juhatajal Larissa Mandlil tekkis idee korraldada kursus, kus huvilised saaksid lilltikandit õppida. Õpetama asusid kohalikud käsitööoskajad. Õppimise käigus tekkis aga vajadus rohkem teada saada. 2008. aastal Vabaühenduste Fondi abiga asuti uurima kodudes olevaid tekke. Õpiti vajalikke oskuseid pärimuse kogumiseks. Kokku kirjeldati ja pildistati üle 200 teki.
Samal aastal korraldati Lihula Kultuuripäevade raames näitus, kuhu toodi 42 etnograafilist tekki.
2009. aastal anti kogu selle uurimistöö kokkuvõttena välja raamat “Lihula lilltikand ja meistrid”, hiljem ka DVD. Teine raamat, “Lihula lilltikand” koos mustrilehtedega anti välja 2014. aastal.
10 aasta jooksul on algsest tikkimiskursusest kujunenud välja MTÜ Lihula Lilltikandi Selts, milles praegu osaleb üle 20 naise. Selts korraldab igal aastal Lihula Lilltikandi Festivali, kus tegutsevad õpitoad, korraldatakse võistutikkimist ja alati on ka üleval näitus uutest töödest. Selts on igal aastal olnud väljas Mardilaadal oma õpitoaga.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Üks kord aastas korraldab selts Lihula Lillkirja Festivali. See ettevõtmine on suunatud käsitööhuvilistele üle kogu Eesti. Festivalidel on igal aastal palju turiste välisriikidest. Festivali seminaril esinevad ettekannetega nii seltsi liikmed kui ka tunnustatud lektorid ERM-ist, Vabaõhumuuseumist, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidust ja mujalt. Oluline osa on õpitubadel. Igal aastal toimuvad töötoad nii lastele kui täiskasvanutele. Juhendavad seltsi parimad meistrid. Festivalil toimub võistutikkimine.
Selts on viimased 5 aastat juhendanud töötube Mardilaadal.
2014. aastal andis selts välja raamatu „Lihula lilltikand. Õpetus. Mustrid. Inspiratsioon”, mis sisaldab hulgaliselt õpetusi ja tööjuhendeid.
Seltsi liikmed on õnnelikud, et vähem kui kümne aastaga on selts Lihula tikandit sedavõrd populariseerinud, et see käsitöötehnika on taas populaarsust kogumas.
Konsultatsioon: Kõik huvilised Lihula Lillkirja Festivalil ja Mardilaadal.
Müük: Eesti Rahva Muuseumi poes väike partii esemeid.
Tootmine/valmistamine: Tellijad saavad Mardilaadal sõlmida kokkuleppeid nt rahvariiete tellimiseks.
Tutvustamine: Lihula külalistele
Õpetamine: Lastele, noortele, käsitööhuvilistele. Üks kord aastas Lihula Lillkirja Festival. Üks kord aastas Mardilaat Saku suurhallis.
Fotod
Bibliograafia
Internetiallikad
Lihula Lilltikandi Seltsi ajaveeb
Koostaja: Mare Kaisel (2017)
Asutamisaeg: 2011
Töötajate, liikmete ja/või osalejate arv: Festivalidel sadu külalisi
Lühitutvustus
Lihula Lilltikandi Seltsi eesmärk on hoida elus ja arendada kohalikku käsitöökultuuri, eelkõige just Lõuna-Läänemaal viljeldud lilltikandit. Et seltsi tegevuse kõlapind oleks suurem ja jõuaks rohkemate inimesteni, hakati kohe vahetult korraldama ka Lihula Lillkirja Festivali. Festivalidel tutvustatakse lilltikandis esemeid näituste kaudu, tehakse esitlusi (esemed, raamatud), on teemakohased loengud ja õpitoad. Igal festivalil on oma alapealkiri, enamasti on see seotud Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu vastava aastateemaga. Festivalide üks eesmärk on ka tutvustada nii endisaegseid kui ka praeguseid lilltikandi meistreid.
Kontakt
Maakond: Lääne maakond
Linn / vald: Lihula
Kodulehekülg: lihulatikand.blogspot.com.ee
E-post: lihulatikand@gmail.com
Kontakt: Urve Selberg, urveselberg@gmail.com (Lihula Lilltikandi Seltsi juhatuse liige, Lihula Lillkirja Festivali korraldaja)
Kontakt: Ilme Figol, ilmejapeeter@gmail.com (Lihula Lilltikandi Seltsi juhatuse liige, Lihula Lillkirja Festivali korraldaja)
Lihula Lillkirja Festival on parimal viisil seotud Lihula lilltikandi kui pärandi kogumise, säilitamise ja elus hoidmisega. Selleks koguvad Lihula Lilltikandi Seltsi liikmed esemeid, õpivad traditsioonilisi tikkimisvõtteid ja kujundavad uusi esemeid lähtudes vanast väljakujunenud traditsioonilisest lilltikandist ning annavad õpitut edasi teistelegi, eelkõige huvilistele ja koolinoortele.
Lihula Lillkirja Festival toimub kord aastas augustikuus, Lihula sünnipäeva auks korraldatavate Lihula päevade ajal. Esimene festival toimus 2011. aastal.
Festivali korraldajaiks on Lihula Lilltikandi Seltsi liikmed, kaasatud on ka pereliikmeid ja sõpru. Kuna kõik liikmed ei saa alati festivali ajal kohal olla, siis on ülesanded jagatud nii, et mõned liikmed tegelevad rohkem ettevalmistava osaga, teised jälle festivalipäeva(de) korraldamisega. Ühte seltsi liiget, õpetaja Eda Aavikut, on selts saanud (tema enda lahkel loal) mitmel korral ära kasutada lektorina.
Festivalil on igal aastal oma teema, enamasti on see seotud Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu vastava aastateemaga. 2016. a. festival oli pühendatud meie kõige eakamale ja väärikamale seltsi liikmele, Maie Roosile. Selle aasta näitusel oli väljas väga palju Maie lilltikandiga esemeid ning teine näitus oli roosidega tekkidest (sõnamäng Roos ja “roos”).
Festivali eesmärk on hoida elus Lihula lilltikandi traditsiooni, tutvustada seda laiemale üldsusele ja väärtustada esivanemate traditsioonilist käsitööd. Eelkõige on see suunatud käsitööhuvilistele ja kohalikele noorematele inimestele.
Käsitöö ja tikkimisega seotud inimesi kutsutakse festivalile esinema (loenguid või õpitubasid tegema), aga ka lihtsalt külla vaatama/kuulama ja õpitubades osalema.
Iga festivali lahutamatu osa on olnud võistutikkimine, mis tekitab elevust ja paneb naisi proovile (tähtsad on nii kiirus, töö laitmatu teostus, värvivalik, kui ka lähtumine traditsioonilisest Lihula lilltikandist).
Festival ja selle korraldamine liidab Lilltikandi Seltsi liikmeid, õpetab ürituse korraldamist ja arendab ühistegevust. Samuti saab koos tehes/mõeldes rohkem ideid uute festivalide korraldamiseks.
Ajalooline taust
Lihula Lilltikandi Seltsi loomisega võeti eesmärgiks korraldada kohalikku lillkirja tutvustavat festivali, et hoida elus ja arendada Lõuna-Läänema naiste ilusat käsitööd. Esimene festival sai korraldatud juba seltsi asutamisega ühel aastal (2011), suure õhina ja suhteliselt väikese eelarvega.
Seltsi liikmed, kes on ka festivali korraldajad on paljuski iseõppijad, kuid õpitud on meistritelt ja kutsutud ka koolitajaid väljastpoolt (nt Silja Nõu, Lembe Maria Sihvre). Koolitusi korraldatakse kindlasti ka edaspidi.
Lillkirja Festival on kasvanud – esialgu oli tegemist ainult ühepäevase üritusega. Mõnel aastal on festival olnud jagatud kahele päevale ja mitu aastat on tavaks, et näitus pannakse kindlasti üles juba nädala alguses, et Lihula mõisa külastavad turistid ja inimesed, kes festivali ajal Lihulas ei ole, saaksid ka näitust näha.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Festivali korraldamise kõige suurem eesmärk ja teadlik tegevus on suunatud sellele, et lilltikandi ilust saaksid osa võimalikult paljud inimesed ja et see traditsiooniline käsitööliik ikka elus püsiks.
Seetõttu korraldavad seltsi liikmed:
* erinevaid näitusi, et oleks näha nii vanu traditsioonilisi lilltikandiga tekke ja seelikuid kui ka uusi lilltikandiga kaunistatud tarbe- ja iluesemeid;
* erinevaid õpitubasid, et tikkimise traditsioon edasi läheks, et erinevaid, oma erilise käekirjaga, aga ikka traditsioonilisest Lihula lillkirjast lugupidavaid tikkijaid ikka rohkem ja rohkem oleks.
Näitused on suunatud kõigile, kes vaatama tulevad, koolitused ja õpitoad huvilistele, kes tahavad traditsiooni hoida ja koolinoortele, et säiliks huvi esivanemate tööde vastu.
Festivalide näituste ja õpitubade tulemused: Lilltikandi Seltsi liikmete arv on kasvanud, Lihula kandi seelikuid tikitakse üha rohkem, samuti kasutatakse lillkirja erinevatel tekstiilesemetel ja muudelgi pindadel (N: Lihula Rahvakunsti Seltsingu keraamilistel nõudel).
2014. a festivalil esitleti Lihula Lilltikandi Seltsi välja antud raamatut „Lihula lilltikand. Õpetus. Mustrid. Inspiratsioon”.
Konsultatsioon: Huvilistele, kellel on lilltikandis esemeid ja soovivad nõu nende hooldamise kohta või neile, kes plaanivad lilltikandiga esemeid tegema hakata. Konsultatsioone jagame jooksvalt, vastavalt vajadusele. Sageli on festivalidel esinejad olnud ka konsultandi rollis.
Tutvustamine: Tutvustamine on samuti iga festivali lahutamatu osa, tutvustame kõigile, eelkõige koolinoortele ja käsitööhuvilistele täiskasvanutele.
Õpetamine: Täiskasvanud käsitööhuvilistele, et traditsioon säiliks ja oskused paraneks. Koolinoortele, et säiliks huvi esivanemate tööde vastu ja oskused paraneks. Õpitoad on iga festivali lahutamatu osa.
Fotod
Bibliograafia
Internetiallikad
Lihula Lilltikandi Seltsi blogi – Seltsi blogis teavitatakse saabuvast festivalist ja kajastatakse toimunud festivali sõnas ja pildis.
Koostaja: Ulvi Põhako (2017)
Tegutsemisvorm: MTÜ
Asutamisaeg: 1997
Töötajate, liikmete ja/või osalejate arv: Kursustel osaleb tavaliselt 10-12 inimest.
Lühitutvustus
Lihula Rahvaülikool on vabahariduslik täiskasvanute koolitusasutus.
Enamasti korraldatakse käsitöökoolitusi, varasemalt on toimunud ka võõrkeelte kursused.
Kontakt
Maakond: Lääne maakond
Linn / vald: Lihula
Postiaadress: Linnuse tee 1, Lihula, Lääne maakond, 90303
Kodulehekülg: https://rahvaulikool.ee
Kontakt: Larissa Mandel (larissa.mandel@gmail.com) (MTÜ Lihula Rahvaülikool liige)
2007. aasta lõpus kutsus Lihula Rahvaülikool käsitööhuvilisi naisi lilltikandi kursusele. Idee tuli huvist kohaliku käsitööpärandi vastu. Õppima tuli 16 naist Lihulast ja ümbruskonna küladest. Õpetamise töö olid nõus enda peale võtma kohalikud, kogemustega käsitööoskajad Saima Mägi, Maie Roos ja Ilme Figol.
Kursusel räägiti ajaloost, uudistati vanu lilledega kirjatud tekke ja õpiti tikkimist. Kolme kuu jooksul said osalejad valmis neli täismõõdus vooditekki ja mitu väiksemat tööd. Õppimise käigus kerkis üles palju küsimusi ja tekkis vajadus rohkem teada saada Lihula lilltikandis tekkide ja tikkijate kohta.
2008. aastal algatas Lihula Rahvaülikool projekti “Lihula lilltikand ja meistrid”, mida toetas Vabaühenduste Fond ja mille eesmärgiks oli kodudes olevate tekkide uurimine, pildistamine, kirjeldamine ja kogutud materjali raamatuks trükkimine. Projektiga liitus 15 vabatahtlikku. Enamik neist olid lilltikandi kursusel õppinud. Kõigepealt külastati Eesti Rahva Muuseumi ja tutvuti põhjalikult seal olevate Lihula kandi lilltikandis tekkidega. Seejärel õpiti vajalikke oskusi pärimuse kogumiseks ja seda, kuidas pildistada tekki. Kevadest sügiseni külastati kodusid, uuriti tikkijate ja tekkide lugusid. Vabatahtlikel õnnestus uurimistöösse kaasata veel väga paljusid inimesi. Külastatavatel tekkis ühtäkki endilgi huvi oma esivanemate vastu. Nii mõnigi vigasaanud tekk kohendati ja asetati aukohale. Kokku pildistati ja kirjeldati kodudest üle 200 teki.
Kahjuks ei teatud paljudel juhtudel enam seda, kes võis olla teki tikkija. Arvatavasti ei jõutud ka kaugeltki kõigi Lihula inimesteni, tulenevalt eelkõige tekiomaniku liigsest tagasihoidlikkusest või informatsiooni puudusest. Lihula Rahvaülikool ja Lihula Muuseum teavitasid avalikkust sellest, et jätkuvalt oodatakse täiendavat informatsiooni mälestuste ja fotode näol. 2008. aasta Lihula kultuuripäevade ajal korraldasid Lihula Rahvaülikool ja Lihula Muuseum Lihula mõisa aidas Lihula lilltikandis tekkide näituse. Neid etnograafilisi haruldusi tõid vabatahtlikud uurijad kodudest kokku 42 tükki. Nii palju lilli ühes kohas koos polnud varem nähtud, see ilu mõjus külastajaile liigutavalt.
2009 aastal esitles Lihula Rahvaülikool raamatut „Lihula lilltikand ja meistrid”, mis sai kiiresti väga populaarseks mitte ainult Lihulas vaid ka kaugemal Eestis.
Raamat sisaldas Lihula lilltikandi ajalugu 19. sajandi lõpust kuni Teise maailmasõjani, Lihula tikitud punasepõhjaliste rahvarõivaseelikute sündimise lugu, käsitöömeistrite ja kodukäsitöötegijate tegevuse tutvustamist ning hulgaliselt illustreerivaid fotosid. Raamatus ei olnud mustreid ja tikkimise õpetust ning see tõi kaasa vajaduse koostada ja anda välja DVD Lihula lilltikand. Koostamise käigus 2009.-2010. aastal valiti välja tekkide näidised, levinumad motiivid ning koostati tikkimisõpetused ja mustrijoonised.
DVD-d jagati piirkonna kunsti- ja käsitööõpetajatele, käsitöömeistritele jt. huvilistele, kui õppematerjali, mis võimaldab kunagise väärtusliku kultuuripärandi taasrakendamist ja ununenud tikkimisoskuste õppimist.
2011 aastal asutasid rahvaülikooli erinevatel kursustel õppinud inimesed Lihula Lilltikandi Seltsi, et populariseerida Lihula lilltikandit ja selle kasutamist tulevikus.
2017. aasta sügisel algas Lihula lillkirjalise seeliku tikkimise ja õmblemise kursus.
Kui kümmekond aastat tagasi levis info kursustest põhiliselt kuulutuste abil, siis tänapäeval leiab vajaliku teabe internetist, nt rahvaülikooli koduleheküljelt.
Ajalooline taust
Lihula Rahvaülikool asutati 14. septembril 1997. aastal samanimelise mittetulundusühingu poolt, eesmärgiga pakkuda täiskasvanutele kvaliteetset ja mitmekülgset enestäiendamise võimalust ning vabahariduslikku ja tööalast täiendkoolitust. Algusaastatel toimus õppetöö Lihula kultuurimaja ruumides. Erinevatel kursustel: inglise ja soome keel; looduse-aja- ja kultuurilugu; käsitöö ja kunst; arvutiõpetus; aiandus ja maaturism õppis igal aastal keskmiselt 100 inimest Lihulast ja lähiümbrusest. 2003. aastal kolis rahvaülikool MTÜ Keskaegne Lihula kuuluvasse Lihula mõisahoonesse. Erinevate projektitoetuste abil remonditi õppetööks vajalikud ruumid. Õppijate arv kasvas ja ulatus 2013. aastal 200 inimeseni aastas. Seoses struktuurifondide toetuse lõppemisega ja rahvaülikooli juhtide vahetumisega on 2017 aastal toimuvate kursuste ja õppijate arv vähenenud. 2007. aastal alustati rahvaülikoolis lilltikandi kursusega, mis viis edasi Lihula lilltikandi uurimiseni, raamatu ja DVD koostamise ja väljaandmiseni.
Teadmise, oskuse edasiandmine
2011. aastal andis Lihula Rahvaülikool lilltikandiga tegelemise üle vastloodud Lihula Lilltikandi Seltsile.
Lihula Rahvaülikooli osaks on alates 2011. aastast olnud Lihula Lilltikandi Seltsile ruumide rentimine õppetööks, asjade hoidmiseks, koosolekuteks ja näituste korraldamiseks.
2017. aasta sügisel algas rahvaülikoolis Lihula rahvariideseelikute tikkimise ja õmblemise kursus. Õppetöö toimub kahes grupis, kummaski 14 osalejat.
Õpetamine: Käsitööhuvilised. Kursused toimuvad neljal päeval nädalas.
Koostaja: Larissa Mandel (2017)
Sünniaasta: 1933
Surma-aasta: 2021
Sünnikoht: Vahtriku talu, Massumetsa küla, Saulepi vald
Hariduskäik
1941–1948 Varbla 7-klassiline kool
1948–1952 Lihula Keskkool
Teenistuskäik
1952–1953 töötas Lihula keskkoolis botaanika- ja saksa keele õpetaja ja raamatukogu juhatajana;
1958–1982 Lihula sovhoosis majandusjuhataja, raamatupidaja, kaadrite inspektori ja pearaamatupidaja asetäitjana;
1983–2012 Lihula sovhoosi katlamajas kõrgsurvekatla masinistina
Lühitutvustus
1970ndatel aastatel loodi Lihulasse rahvakunstimeistrite koondise UKU osakond. Maie valmistas kümmekond aastat töö kõrvalt UKU-le käsitööesemeid, muu hulgas roosis ka kindaid. Rahvariideseelikuid hakkas Maie tikkima 1990ndatel aastatel, tekke käesoleval sajandil. Maie on tikkinud rahvatantsuansamblile Sõleke mitu seelikut.
2016. aasta Lihula Lillkirja Festivalil oli Lihula mõisas avatud Maie Roosi isikunäitus „Maie Roos ja roositud tekid”, kus lisaks imelistele tekkidele sai näha ka muud autoriloomingut: tikitud vööd, kotid, albumikaaned, lahttaskud, kindad, padjad, aga ka pleedid.
Maie Roos, kes on ühtlasi ka Läänemaa Kultuurikapitali esimese elutööpreemia saaja, pälvis 2016.aastal ka Lihula aukodaniku tiitli väljapaistvate teenete eest Lihula piirkonna rahvakultuuri pärandi hoidmise ja loomise ning Lihula lilltikandi uurimise, tutvustamise ja arendamise eest.
Kontakt
Nimi: Lihula Lilltikandi Selts
Maakond: Lääne maakond
Linn / vald: Lihula
Postiaadress: Linnuse tee 1
Kodulehekülg: lihulatikand.blogspot.com.ee
E-post: lihulatikand@gmail.com
Maie on hinnatud käsitöömeister, kes on tikkinud hulgaliselt rahvariideseelikuid ja alates 2009. aastast peaaegu igal aastal ühe täismõõdus teki. Tikkima hakkas ta sel põhjusel, et tundis vajadust käsitööd teha ja tikkimine lihtsalt meeldis kõige enam. Selle töö juures köidab Maiet kõige enam lõpptulemus. Ta on enda suhtes väga kriitiline. Seda enam tunneb ta rõõmu, kui valminud tikandiga rahule jääb.
Maie on uurinud Lihula ümbruse käsitööpärandit. Tema osalusel valmis Lihula Rahvaülikoolis 2009. aastal raamat „Lihula lilltikand ja meistrid” ning aasta hiljem DVD konkreetsete tikkimisõpetustega.
Maie kuulub Lihula Lilltikandi seltsi alates selle loomisest 2011. aastal ning on üks seltsi aktiivsemaid liikmeid. Ta on osalenud igal aastal Lihula Lillkirja Festivali ettevalmistamisel ja läbiviimisel, pannud välja lillkirjaliste tekkide näitusi, juhendanud Lihula tikandi töötube Mardilaadal. Maie on 2014. aastal ilmunud raamatu „Lihula lilltikand. Õpetus. Mustrid. Inspiratsioon” üks autoritest.
Maie peab Lihula lilltikandit väga kalliks. Talle kuuluvad sõnad: „Meie soov ja eesmärk on tuua see kaunis esiemade näputööliik tagasi meie kodudesse ja avalikesse ruumidesse”.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Käsitööd hakkas ta tegema juba väikese tüdrukuna. Maie ise peab oma esimeseks ja parimaks õpetajaks ema Ann Pindmaad. Tema kodus oli käsitöö au sees. Varbla kooli seitsmendas klassis juhendas teda õpetaja Helga Paju (Reeder), kes oli lõpetanud Tõstamaa kodumajanduskooli. See kinnistas armastust käsitöö vastu. Maie meenutab, et keskkooli ajal käsitöötunde ei olnud. Omaette pisema käsitööga tegeles ta ka sel ajal. Hiljem tegi ta tikkimistööd Rahvakunstimeistrite koondisele UKU.
Maie on tikkinud kogu elu. Tema käe alt on tulnud lugematul hulgal roositud kindaid, seelikuid, patju ja muid esemeid. Maie valmistab rahvarõivaseelikud algusest lõpuni ise: tikib, õmbleb ja kurrutab. Eriti väärtuslikud on Maie tikitud tekid. Peaaegu igal aastal valmib tal uus Lihula tikandiga tekk. Neist osa on vanade tekkide koopiad, osa mustreid on Maie ise vanade tekkide ainetel loonud. Maie loodab, et nii armas Lihula lillkiri särab veel järgnevad sadakond aastat.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Maie Roos on olnud Lihula Rahvaülikoolis tikkimiskursuse juhendajaks. Ta on õpetaja selle sõna parimas tähenduses. Ta on hinnatud autoriteet mitme põlvkonna tikkijate seas. Maie ei keeldu nõust ega abist, mis on tema võimuses.
Maie Roos on olnud aastaid Lihula lillkirja festivalidel ning Mardilaadal töötubade juhendajaks.
Lihula lilltikandi seltsi kokkusaamistel ja ühistikkimistel annab Maie sageli oma oskusi edasi.
Konsultatsioon: Kõik huvilised Lihula Lillkirja Festivalil. Kõik huvilised Mardilaadal
Tootmine/valmistamine: Tuttavatele, kingituseks, lillkirja festivali näitustele
Õpetamine: Tikkimishuvilised Lihula lillkirja Festivalil kord aastas, Lihula Lilltikandi Seltsis 1-2 korda kuus, Lihula Lilltikandi Seltsi töötoas Mardilaadal kord aastas
Fotod
Bibliograafia
Koostaja: Urve Selberg (2017)
Facebook