Lambavillast käsitöö tegemine Karula kandis
Sulge
Sulge
Lambavill on sajandeid olnud rõivaste tegemisel oluline tooraine nii eestlaste kui ka teiste rahvaste jaoks, ent praeguseks on olukord suuresti muutunud. Vill ei ole enam elutähtis tooraine, sest kaasaegne tekstiilitööstus kasutab laialdaselt tööstuslikult toodetud tehis- ja sünteetilisi kiude. Nii on ka lammaste kasvatamine villa saamiseks üldiselt lõpetatud: lambaid peetakse tänapäeval Eestis peamiselt suurtes karjades lihaloomadena. Lambavill on kõrvalsaadus, mis leiab siiski kasutust kohalikus villatööstuses.
Villa töötlemine on aja- ja töömahukas. Valdavalt on villast lõnga ja muid tooteid juba mõnda aega valmistatud vabrikutes: käsitsi villatöö, nagu seda tehti varasemal ajal kodudes, on tänapäeval üsna haruldane. Karula on siiski üks kante, kus on tänapäevani perenaisi, kes oskavad käsitsi lammast pügada, villa lahutada, kraasida, sellest lõnga kedrata. Isetehtud lõngast kootakse varrastel peamiselt kindaid-sokke, kampsuneid, mütse. Kangastelgedel valmivad tööstuslikult kedratud lõngast villased tekid ja vaibad.
Karula mägisel maastikul on ikka lambaid kasvatatud, kuigi nüüdseks on lammaste pidamise eesmärk muutunud: lambaid peetakse praegu rohkem maastikuhoolduse pärast. Aga muidugi kasutatakse ära ka lambalt saadud vill, nahk ja liha. Lambavilla on lihtsam vahetada valmislõnga vastu või lasta villavabrikus lõngaks teha kui ise villast lõnga kedrata. Siiski tehakse lõnga ka kodus, kui soovitakse kududa pehmet ja sooja lambavillast rõivast endale või perele. Isetehtud lõnga peetakse vabrikulõngast paremaks, sest villa käsitsi töödeldes ei rikuta selle häid omadusi. Lisaks on selles lõngas kübeke ka tegija hingesoojust. Käsitöö tegemine on tänapäeval küll pigem hobi, kuid omatehtud esemete müügiga saab ka väikest lisasissetulekut teenida.
Veel 19. sajandil ja 20. sajandi I poolel oli tavaline, et rõivaste tegemiseks vajaminev tooraine tuli ise kasvatada ja töödelda. Lambaid peeti peaaegu igas talus. Peamisteks lambakasvatussaadustel põhinevateks käsitöö toormaterjalideks olid vill ja nahk. Lammaste ja villaga seotud tööd olid naiste pärusmaa. Nahatöötlemisega tegelesid nii naised kui ka mehed.
Lammaste pügamine käis pügiraudadega, seda tööd tehti kaks-kolm korda aastas. Naiste talvine tubane töö oli linadest-villadest niitide-lõngade ketramine, kangaste kudumine ja rõivaste õmblemine. Nagu teiste tegevuste puhul, nii olid ka villatöödega seotud omad kombed ja uskumused. Tööde tegemisel jälgiti kuufaase ja tähtpäevi.
Igas majapidamises õppisid tütarlapsed vanemalt naisperelt villatööd selgeks. Väiksemad lapsed pandi villu lahutama, poole lahti kerima ja muid lihtsamaid töid tegema. Kui kasv lubas juba voki taha istuda, alustati lõngade kokkukorrutamist (iskmine) ja õpiti jämedama lõnga ketramist. Ketramine pidi saama nii selgeks, et ketrustööna valmis ühtlane peenvillane lõng.
Lõngade värvitoone sai varieerida musta, pruuni ja valget villa kombineerides. Lõngade värvimist võeti vanemal ajal harva ette. Umbes 150 aastat tagasi, kui maal hakkasid levima linlikud moed ja värvid, hakati lõngu rohkem toonima. Kasutati looduslikke värve, värvaineid osteti ka poest või laatadelt. Karula kandist on teada, et villased kangad kooti üsna jämedast lõngast. Valminud kangad vanutati, et rõivas tihedam saaks ja kauem vastu peaks. Selline paks ja tublisti vanutatud villane rõivas oli üsna jäik, kuid ei lasknud ka vihma läbi.
Villatöötlemise mehhaniseerimine ehk kohalike villaveskite käimapanek 19. sajandi lõpukümnendeil hakkas aja jooksul asendama senist käsitsitööd. Villa sai viia veskisse, kus see masinatega kraasiti ja lõngaks kedrati. Umbes sadakond aastat tagasi ostis jõukam talurahvas peenemad villased kangad juba poest. Villast riiet kooti ka kodudes, sest poekangas oli kogu pere rõivastamiseks liiga kallis. Koos poekaupade laiema levikuga ja rahva ostujõu suurenemisega vähenes aegamööda kodus rõivaste tegemine. Pärast Teist maailmasõda, kui kõigest oli puudus, kasutati rõivaste valmistamiseks siiski veel omakootud kangaid. Ka 1960ndatel aastatel kooti päris paljudes Karula kandi taludes veel ise villaseid sängitekke. Lambapidaminegi oli sel ajal maal levinud, sest üldist kaubapuudust aitas leevendada oma majapidamisest saadav. Pestud villa sai viia riiklikku kokkuostupunkti, kust anti vastu valmis lõng. Mõningal määral jätkus ka lõnga isetegemine. Sukkade ja kinnaste jaoks lõnga tegemine ning varrastel kudumine on püsinud praeguse ajani, sest isetehtud esemetel on emotsionaalne väärtus: need tunduvad paremad kui poes pakutav masstoodang.
Karula kandis on lambapidamine taas oma koha leidnud ning võib loota, et lammaste vill niisama seisma ei jää. Vahepeal unustusse vajunud oskusi on kohalikud lambapidajad uuesti meelde tuletanud, traditsioonilised teadmised toetavad ka tänapäevast mahukat lambavillatöötlust.
Lambavillaga seotud käsitööoskused on Karula vanemad perenaised omandanud lapsepõlves, mõni teadmine on ka hilisemas elus juurde õpitud. Teadmiste ja oskuste edasiandmiseks ei ole teadlikult palju tehtud, kuigivõrd on neid jagatud järeltulevatele põlvedele.
Naturaalsed materjalid on taas hinnas ja see soodustab ka lambavilla uuesti kasutuselevõttu. Tänased nooremad lambakasvatajad-perenaised on õppinud villatöid vanematelt naistelt ning käinud ka muuseumides endisaegset käsitööd uurimas, et taasavastada traditsioonilisi kudumisvõtteid ja mustreid. Aktiivsed kogukonna liikmed on algatanud mõtte õpetada kohalikus põhikoolis paikkondlikku käsitööd. Selleks on juba kogutud materjale, toimunud on ka mõned teemasse sissejuhatavad tunnid.
Lambavilla käsitsi töötlemise oskus ei ole tänapäeval enam eluliselt vajalik. Kaubandusvõrgust võib leida suures valikus nii kudumistööks vajaminevat lõnga kui ka valmistooteid – kindaid, mütse, sokke, kampsuneid jm. Seetõttu ongi villalammaste pidamine oma tarbeks peaaegu kadunud. Kui majapidamises ongi veel alles kraasid, vokid või kerilauad, ei ole lastel ometi võimalust näha, mida nendega tehakse. Arvatavasti on edaspidi veelgi vähem neid inimesi, kes oskavad villast käsitsi lõnga valmistada.
Üheks probleemiks villalammaste pidamisel on tõik, et peenemat villa, eriti tallevilla, ei õnnestu hästi villavabrikute vanade masinatega lõngaks töödelda: lühikestest villakiududest lõng kipub katkema. Seisakute vältimiseks peab lühikest villa pikemaga segi karaasima. See aga eeldab tööprotsessi pidevat jälgimist.
Vabrikuid, mis on valmis väikeses koguses sellist villa töötlema, jääb järjest vähemaks. Suurema lambapidamise korral ei jõuta villa aga käsitsi kedrata. Käsitsi tehtud lõnga omahind kujuneb nõnda tunduvalt kõrgemaks kui vabrikulõngal. Iseketramine annab siiski võimaluse oma lammaste villast head ja pehmet lõnga saada.
Karula kihelkonnas on mitu aktiivset seltsi, kes tegelevad kohalike pärimuslike teadmiste uurimise ning kogukonnale vahendamisega. Lambavilla ja käsitööga on neist enim seotud Karula Hoiu Ühing, MTÜ Maavillane ja Karula Naisselts.
Karula Hoiu Ühingu (KHÜ) eestvõtmisel on uuritud kohalike inimeste käsitööoskusi. 2008/2009. a. läbiviidud küsitluse põhjal on teada, et kümmekond Karula piirkonna perenaist oskab villast lõnga kedrata ja on nõus seda ka soovijatele õpetama ning sellealast nõu andma. Käsitsi kudujaid on küsitluse andmeil 15, kangakudujaid aga 6. Karula käsitööprojekti raames andis KHÜ välja CD-ga varustatud raamatu „Karula kihelkonna vanem käsitöö” (2010). Lisaks ajaloolisele ülevaatele sisaldab see väljaanne ka mustreid ja kudumisskeeme.
MTÜ Maavillane koondab kolme lambakasvatustalu, kes tegelevad villa töötlemise, sellest esemete valmistamise ning vastavate teadmiste edasiandmisega. Paikkonna traditsioonide püsimist toetavad ka Karula rahvuspargi tegevused. Kolme osapoole koostöös on korraldatud Ähijärve küla käsitööpäevi, kus on õpetatud lamba ja villa pesemist, taimedega lõnga värvimist, kaarusnööri tegemist ning kõneldud villa kasutamisest ja villavildist. Kõigi nende ettevõtmiste taga on soov motiveerida kohalikke oma kodukandi väärtusi hindama ning paikkonna ressursse ja põlvkondade jooksul kogunenud teadmisi kasutama.
Maatõugu lammaste pidamine – Maatõugu lammaste pidamisest 19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi alguses Karula naabruses Urvaste kihelkonnas. Väljakirjutus ERMi arhiivimaterjalidest.
Karula Hoiu Ühing – Info Karula kandi käsitöö kohta ja käsitööliste andmebaas.
MTÜ Maavillane – Karula kolme lambakasvatustalu koostöö lambavilla töötlemisel – info lambakasvatuse, villa töötlemise, koolituste ja õppepäevade kohta.
Tegutsemisvorm: MTÜ
Asutamisaeg: 2009
Töötajate, liikmete ja/või osalejate arv: Ühingul on kolm liiget, kuid tegelikult on Maavillase tegevustega seotud kolm talu, st perekonda.
Lühitutvustus
MTÜ Maavillane ühendab kolme Karula kandi lambakasvatustalu, mis tegelevad lambavilla töötlemise, villast käsitöötoodete valmistamise ning villaga seotud koolituste korraldamisega.
Kontakt
Maakond: Valga maakond
Linn / vald: Karula vald
Postiaadress: Laane talu, Rebasemõisa küla, Karula vald, 68113, Valga maakond
Telefon: 5172646
Kodulehekülg: www.maavillane.ee
E-post: info@vanaajamaja.ee
Kontakt: Lilian Freiberg (juhataja)
MTÜ Maavillane ühendab kolme Karula kandi talu, mis tegelevad lambakasvatuse ja villatöötlemisega. Iga talu on natuke erineva spetsialiseerumisega -nõnda täiendatakse ja toetatakse üksteist kõige paremini. Rõõmu talu peremees ja perenaine on lambakasvatuse asjatundjad, Hallimäe talu pügab lambaid, teeb vilti ning vilditooteid, Ala-Mähkli talu perenaine on aga hõivatud villatoodete valmistamise, lõnga värvimise ning seebi keetmisega. Hea villa saamiseks aretatakse villalambaid. Üheskoos püütakse viia lambapidamist sellisele järjele, et kõik lambast saadav kasutust leiaks ning samas ka keskkonnasõbralik oleks. Lammaste ja villaga tegelemine on perenaiste ja peremeeste igapäevane töö, mille käigus on kogunenud hulga teadmisi, mida meelsasti teiste huvilistega jagatakse.
Ajalooline taust
MTÜ Maavillane loodi 2009. aasta veebruaris mõttega edendada väikelambapidamist ja villa kasutamist vanal Võromaal. Kuna asutakse Karula rahvuspargis, on tähtis ka eesmärk hoida siinsed pärandkultuurmaastikud avatud ning võsast puhtad. Loomulikul ja traditsioonilisel viisil saab seda teha loomi kasvatades ja karjatades. Taludes oli lambapidamisega juba algust tehtud, villa töödeldi väiksemates kogustes oma pere tarbeks. MTÜ Maavillane loomisega aga võeti suund arendada lambavilla ja muude lambasaaduste töötlemist edasi.
MTÜ liikmetel on loodushoidlik ilmavaade, mis sobib hästi talueluga. Teadmised on omandatud põhiliselt tegemise käigus, kuid õppimas on käidud ka teiste asjatundjate juures. End pidevalt harides ja täiendades on saavutatud piisav kompetents selleks, et jagada oma oskusi ka teistega.
Koostööd tehakse nii Karula kohaliku kogukonna kui ka mõttekaaslastega teistest sarnastest valdkondadest. Head koostööpartnerid on MTÜ Hea Villa Selts ja Süvahavva Loodustalu. Sidemed on loodud ka Läti lambakasvatajatega.
Teadmise, oskuse edasiandmine
MTÜ Maavillane liikmed tunnevad põhjalikult lammaste kasvatamist ja villa töötlemist. Oma teadmisi jagatakse meelsasti koolitustel ja nõuandepäevadel. MTÜ Maavillane koolituste vastu on huvi tundnud ametikoolid (nt Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool), käsitöölised, lambakasvatajad ja külaseltsid. Laatadel on villateemalisi töötubasid korraldatud Maavillase enda initsiatiivil. Enamasti tellivad õppepäevi ja töötubasid huvilised ise. Ümbruskonna lapsed saavad Maavillase tegemistega tutvuda ka Lüllemäe põhikoolis. Huvi MTÜ Maavillase vastu on suur ja vastukaja nende tööle positiivne.
Konsultatsioon: Lambavillahuvilistele, lambapidajatele, käsitöölistele. Koht ja aeg kokkuleppel.
Müük: Kõikidele soovijatele laatadel ja kodulehe www.maavillane.ee kaudu.
Tootmine/valmistamine: Imikutele, lastele, täiskasvanutele. Viltkangad, mähkmepüksid, mütsid jmt. Karula vallas. Pidevalt.
Turism: Mõneti võib käsitööpäevade korraldamist Karulas nimetada ka „käsitööturismiks”, muidu MTÜ Maavillane otseselt turismiga ei tegele.
Tutvustamine: Lambavillahuvilistele, lambapidajatele, käsitöölistele, koolilastele, st kõikidele soovijatele teadmiste omandamise eesmärgil. Koht ja aeg kokkuleppel.
Õpetamine: Lambavillahuvilistele, lambapidajatele, käsitöölistele, koolilastele. Koht ja aeg kokkuleppel.
Fotod
Sünniaasta: 1981
Sünnikoht: Tallinn
Hariduskäik
Tartu Ülikool, geoloogia, 2000-2005
Teenistuskäik
Riiklik Looduskaitsekeskus, loodusharidusspetsialist, 2008
Keskkonnaamet, keskkonnahariduse spetsialist, 2009-2011
Lühitutvustus
Lambakasvataja ja villatöötlejana teab Olivia Till, kuidas villakut õigesti sorteerida, pesta, kraasida, kedrata ja viltkangast teha, ning jagab neid oskusi hea meelega ka teistega. Olivia hingega käsitööesemed sünnivad viltides ja kududes.
Kontakt
Maakond: Valga maakond
Linn / vald: Karula vald
Postiaadress: Hallimäe talu, Rebasemõisa küla, Karula vald, 68113, Valga maakond
Telefon: 53332050
Kodulehekülg: www.maavillane.ee
E-post: oliviatill@gmail.com
Olivia jaoks on nii lambad kui lambavill tähtsad, sest ta peab lambaid, kellelt saab imeilusat villa. Selleks, et vill kasutust leiaks, on Olivia õppinud selgeks erinevad villa töötlemise viisid. Villast saab valmistada mugavaid ja tarvilikke esemeid. Olivia oskab lambavilla sorteerida, pesta, kraasida, vokiga lõngaks kedrata ja villaloorist viltkangast teha. Viltimisega tegeleb ta pea iga nädal, sest see töö toob sisse. Villa sorteerimisel-pesemisel on rõhk lammaste pügamise hooajal – kevadest sügiseni. Käsitsi teeb Olivia lõnga peamiselt iseenda jaoks korra või paar aastas.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Olivia puutus juba lapsepõlves lammastega kokku, nähes lähedalt lammaste pidamist, pügamist ja kudumist. Kudumist õppiski ta lapsena vanaema Virvelt. Lambapügamise ja villa pesemise sai Olivia selgeks ülikooliajal Läänemaal Penijõel Eve Mägi lammaste peal. Kraasimist ja ketramist õppis ta 2005. aastal Karulas Ähijärve külas Posti Virve käest, kes sai need teadmised oma emalt ja vanaemalt. Alates 2008. aastast on Olivia viltimist on omal käel harjutanud. Tegemise käigus on Olivia nii mõndagi juurde õppinud, näiteks ladusamaid võtteid ja vokiga töötamise peensusi. Palju on juurde andnud ka suhtlemine teiste ketrajate-viltijatega.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Olivia on oma teadmisi ja oskusi edasi andnud mitmete ettevõtmiste raames: õpilastele, kes on tulnud tema tallu käsitöötundi, huvilistele laatadel töötubades ning õppepäevadel. Ta on õpetanud Lüllemäe põhikooli õpilasi ja Ähijärve käsitööpäeval osalejaid. Kodukandist kaugemal on ta oma teadmisi jaganud Pärnus Hansalaadal, Tallinnas Mardilaadal, Juula küla käsitööpäeval ja veel mitmel ettevõtmisel. Olivia arvates on lambavilla töötlemise oskus vajalik teadmine, mida edasi anda. Muidugi ei saa kõikidest huvilistest antud töö tegijaid, kuid nad omandavad vähemasti sellealased algteadmised. kasvõi arusaama, et kampsun ei ole asi iseenesest, vaid selle valmimise nimel tuleb ikka vaeva ka näha.
Konsultatsioon: Lambavillahuvilistele, lambapidajatele, käsitöölistele. Kokkuleppel (konsultatsioonid ka telefoni teel).
Müük: Kõigile soovijatele. Tallinna Mardilaadal ja Tartus asuvas poes „Terve valik”. Kodulehtedel www.maavillane.ee ja www.villapai.ee
Tootmine/valmistamine: Imikutele, lastele, täiskasvanutele. Viltkangad, mähkmepüksid, mütsid jmt. Karula vallas. Pidevalt.
Tutvustamine: Kõigile huvilistele teadmiste omandamise eesmärgil. Koht ja aeg kokkuleppel.
Õpetamine: Lastele, täiskasvanutele. Teadmiste ja oskuste edasiandmine. Koht ja aeg kokkuleppel.
Fotod
Internetiallikad
MTÜ Maavillane koduleht – Kodulehe vahendusel saab Hallimäe talu tegemiste kohta rohkem infot. Võimalus tutvuda lambapidamise, villatööde ja -toodetega.
Facebook