Kihelkondlike kinnaste kudumine Suure-Jaanis
Labapeosed (labakindad), käetulbad (randmekindad)
Sulge
Sulge
Kindakudumine on Suure-Jaanis suhteliselt levinud oskus, mis on järjepidevalt tänasesse päeva kandunud. Seda õpitakse nii emadelt-vanaemadelt kui ka koolis. Ent vahepeal oli peaaegu täiesti unustatud kudumisviis ja kindakujundus, mida siinkandis tunti XIX sajandil. Tänu huvi kasvamisele omakultuuri ja traditsiooniliste töövõtete vastu on kihelkondlike kinnaste kudumine viimastel aastatel taas levima hakanud. 2013. aastal kudus peamiselt vanemaealistest naistest koosnev Suure-Jaani käsitööring näitusejagu Suure-Jaani kindaid. Selle kaudu teadvustasid kinnaste omapära ka teised kohalikud. Erinevust tänaste ja endisaegsete kinnaste vahel mõistetakse hetkega, kui need korraga kätte tõmmata.
Suure-Jaanis on kootud labapeoseid (labakindaid), sõrmkindaid ja käetulpi (randmekindaid). Labakinnastele on iseloomulikud suured geomeetrilised sinivalged või (lamba)must-valged kirjad. Sageli leidub vahtralehekirja erinevaid variante. Kirjamotiivid on paigutatud ühe- või kahekordsesse diagonaalvõrestikku. Pöidlakiri kootakse reeglina kolmel vardal ja teistsugune, väiksem. Kindavars on lühike, umbes 2 cm pikkune ja enamasti sama lai kui labaosa. Iseloomulik kudumisvõte on keerukord, mida varres leidub 1-3. Keerukordade vahel võib olla täpilist pinda, soonikuid, kirjatud vööndeid.
Esineb nii koekirjalisi (pitsilised, vikkelkirjad), kirjatud (kaks värvi vahelduvad parempidipinnal) kui roositud (kaunistuslõng liigub tausta ees ja taga, nagu kiri nõuab, sarnanedes madalpistetikandiga) sõrmkindaid. Põhivärv on olnud (lamba)must, lilla, sinine, ka valge, kirjad aga geomeetrilised. Randmekinnastes on kasutatud erinevaid tehnikaid, näiteks valelapiline, soonik.
Tänapäeval saab XIX sajandist pärit kinnastele lähedase tulemuse, kasutades vardaid nr 1,25-1,5 ja lõnga nr 8/2, harvem 8/3. Kududa tuleb tihedalt, korraliku pingega, kuid mitte liiga tugevalt. Silmuste arv ringil ei tohiks jääda tugevasti alla 100. Autentsed kindad mahutavad päris palju lõnga: suurem kirikindapaar võib kaaluda 100 g ringis. Autentsuse määr sõltub kuduja kavatsustest. Kas eesmärgiks on koopia või kantav kindapaar? Autentsus väljendub mitmes aspektis: naturaalne materjal, kuduja vastutustunne (panustatav aeg tagab parema vastupidavuse, tihedus annab parema külmakaitse), suure tiheda geomeetrilise kirja efektsus ja esinduslikkus.
Kihelkondlike kinnaste kudumine lubab heita pilku esivanemate mõtlemisse: tehakse tarbeese, mis on põlvkondade katsetuste ja kogemuste tulemus, ilumeele ja praktilisuse optimaalne ühendus. See on võimalus tunnetada oma juuri, luua kauneid ja kestvaid esemeid, edendada rohelist ja säästvat eluviisi ning väljendada oma loovust. Ajalooliste eeskujude järgi kootud kindapaar seob nii kudujat kui kandjat esivanematega, nende mõtestatud käsitöö ja traditsioonidega. Üks Suure-Jaani käsitööringi liige kuduski sõrmkindad, mille eeskuju oli Eesti Rahva Muuseumile annetanud tema isaema. Vastemõisa kindahuviline taasavastas ja kudus järele oma vanavanaema kootud kindad, mis on tallel Viljandi muuseumis.
Seni ei ole seda taaselustatud oskust võetud veel üldiselt kootavate kinnaste aluseks – tööd peetakse pingutavaks, tulemust harjumatuks. Müügiks kudumises ei nähta perspektiivi – kinnaste tavahind on madal ja ostjaid vähe. Poes Suure-Jaani kindaid ei müüda, valla sümboolikasse pole kindakirjad jõudnud. Mitmel puhul on kihelkondlikke kindaid hinnatud küll väärtusliku kingitusena, kuid igapäevase kandmiseni on pikk tee käia. Rahvarõivakandjadki on alles poolel teel ülerõivaste hankimisel, kindad veel komplekti ei kuulu. Trükitud andmeid on vähe ja need piirduvad sageli kindakirjaga. Kudumishuviline aga vajab rohkem teavet.
Talurahvas kudus minevikus oma kindad tihedalt peentel varrastel parimast oskuslikult (potisinine, kübaramust, ka aniliinvärvid) värvitud ja valgest lõngast. Nii saadi kulumisele vastupidav, kestev, soe ja esinduslik käekate. Kudumisele kulus palju aega.
Kihelkondlikud kindad olid traditsioonilise kujundusega. Tehnoloogiliste võtete ja sageli ka kasutatud värvide põhjal saab kudumiskohta lokaliseerida. Suure-Jaani kindad kooti Põhja-Viljandimaal levinud võttestikuga. Labakinnastel olid suured geomeetrilised motiivid, mille asetusel ja seostamisel väljakujunenud tavad. Kindavarred olid lühikesed, neisse kooti kuni kolm rida keerukordi, soonikkoe variante, kirjatud pindu. Pöidlakiri valiti väiksem. Sõrmkindad tulid moodi XIX sajandi teisel poolel, nende kujunduses on kihelkondlik äratuntavus juba nõrgem. Suure-Jaani sõrmkinnastel leidub ühisjooni Pärnumaa ja ülejäänud Viljandimaa kinnastega, seda nii värvide kui kasutatud kirjade osas. Valgeid koekirjalisi kirikukindaid kanti samuti üldiselt. XX sajandi künnisel ilmusid kinnastele õied, lehed ja väädid ehk taimornamentika nagu mujalgi Eestis.
XIX sajandi talutütar õppis kuduma enne kümneaastaseks saamist ja sealtpeale kudus igal aastal kuni kümneid paare kindaid – igale pereliikmele 4-5 paari talve kohta.
Kinnastel oli palju märgilisi tähendusi seoses inimelu üleminekuriitustega, eriti pulmade ja matusega. Kõige peenemad ja nõudlikumad kindad kooti pulmadeks. Värvierinevusi ei ole – peiu võis pulmas kanda vägagi värvikaid käekatteid. Kinnastega seostati endeid. Näiteks on Suure-Jaani kihelkonnast üles kirjutatud hoiatus: kui lööd kindaga, kaob lambaõnn.
Traditsioonilisi Suure-Jaani lastekindaid ei ole säilinud. Samas ütleb muuseumikogus oleva kinda suurus kandja kohta vähe: teada on, et ülisuured kirikindad tõmmati suure külmaga ühe-kahe lihtsama paari peale.
XX sajandi alguses teisenes kinda kuju (pikenes vars), pind muutus lõdvemaks, lõng ja vardad jämedamaks. Kudumistempo tõusis, kihelkondlik äratuntavus taandus. Põhjusi: elulaadi muutused, kus tööstus asus käsitöö asemele, lõng koos lõngavärvidega odavnes, asuti linnadesse ja hakati kandma linlikke rõivaid. Moetööstuse mõjuvõim suurenes ajakirjade ja mustrilehtede levides. Kindakudumise tava jätkus, ent sootuks muutunud kujul.
Suure-Jaani käsitööringi liikmed kudusid Merike Saaremetsa juhendamisel 2013. aastal tosina paari kindaid vanade eeskujude põhjal. Koostatud kindanäitus, mille kujundas Liis Pihlik, oli samal aastal üleval Pilistveres, Tarvastus ja muidugi Suure-Jaanis. Kudumise käigus selgus, et keegi neist polnud varem selliseid kindaid kudunud ega ka näinud. Tunti vaid mõnd vana kindakirja, mis oli ajakirjas ilmunud.
2016. aasta seisuga oskavad Suure-Jaani kindaid kududa näitusel osalenud käsitööringi liikmed, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli tekstiili erialal vastava kursuse läbinud, Vastemõisa ja Soomaa käsitööhuvilised. Suure-Jaani kindaid on uurinud ja kudunud ka Viljandi Kultuuriakadeemias toimunud kursustel osalejad, kel reeglina puudub side Suure-Jaaniga, aga kindahuvi on laiem ja hõlmab erinevaid paikkondi. Oskus seega levib. Kindlasti on olemas arvuliselt määramatu ja ilmselt kasvav MuISi kasutada suutvate kudujate hulk. Neil on erinevad taotlused ja tulemused – alates vaid kindakirja kasutamisest kuni umbes tosina iseloomuliku eritunnuse teadmise ja rakendamiseni kudumisel.
Koolitustöös tutvustab Merike Saaremets nii oma uuringute tulemusi kui ka töömeetodeid: kuidas lugeda vanu kindaid, mida tähendab autentsus, koopia, rekonstruktsioon. Ta soovib julgustada osavõtjat ise nägema, avastama ja seostama.
Tingimata on vaja teha koostööd ka käsitööõpetajatega, et viia teadmine kohalikust traditsioonist ka noorte teadvusse. Kas kinnaste läbikudumine on koolis võimalik, selgub edaspidi.
Tihe ja peentel varrastel kudumine eeldab kudujalt teadlikku valmisolekut ja arusaamist sellise töö väärtusest. Tehniliselt on see üldlevinud kudumisviisist pingutavam. Hääbumise vastu töötab vaid jätkuv selgitustöö ja uute koolituste kaudu teadmise levitamine.
2013. aastal kohalikus käsitööringis kootud kindad ja neist koostatud näitus on olnud senised tähtsaimad toetussammud.
Merike Saaremets on koostanud ülevaated Suure-Jaani sõrmkinnastest (2013, Olustvere TMK lõputöö) ja labakinnastest (2014, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lõputöö). 2017. aastal valmivas magistritöös Põhja-Liivimaa vanadest kinnastest asetuvad Suure-Jaani kindad ajas ja ruumis laiemale taustale ning väärtustuvad kui ainulaadne andmestik ühest pärandoskusest ja -traditsioonist.
Suure-Jaanis, Viljandis, Soomaal ja Vastemõisas toimunud koolitustel on Merike jaganud oma teadmisi ka teistega. 2014. aasta kodukandipäevade raames pidas ta vastavasisulise ettekande. Suure-Jaani kinnaste kursused on toimunud ka Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis (2013/14) ja Viljandi Kultuuriakadeemias (2015).
Sügisel 2015 alustas Suure-Jaanis tööd Põhja-Viljandimaa rahvarõivakool, mille programmis on ka kindakursus, et levitada arusaamist täielikust rahvarõivakomplektist. Eesmärk on kudujate, kohalike ja teiste asjahuviliste varustamine vajadust mööda teadmiste, oskuste ning väärtuslike käsitööesemetega. Kindatöö on osa paikkondlike väärtuste avastamisest, teadvustamisest ja turundamisest. Järgmise tasandi eesmärk on tõendada Suure-Jaani näitel, et Eestis pole rahvakultuurilises mõttes ebahuvitavaid kohti, on vaid seni põhjalikult uurimata paikkondi.
Viljandimaast Haanjani on viimastel aastatel ringelnud näitus seitsme Suure-Jaani kindast (autor Merike Saaremets) ja nendest inspireeritud taaskasutuslapitööna valminud seinatekstiilidest (autor Mall Vesilo). Järgmine esitluskoht aastal 2022 on tõenäoliselt Kolga-Jaanis.
Ette valmistamisel on järjekordne Suure-Jaani ja Kolga-Jaani kinnaste kudumise kursus.
Põhja-Viljandimaa, sh Suure-Jaani kindad on Kristi Jõeste labakindaraamatus saanud tähelepanu real lehekülgedel (110–133, 274–283).
Facebookis koopiakudujate gruppi kuulub kasvav hulk oskajaid ja uurijaid, valminud Põhja-Viljandimaa kindaid esitletakse seal järjepidevalt.
Sünniaasta: 1960
Sünnikoht: Suure-Jaani
Kontakt
Maakond: Viljandi maakond
Linn / vald: Suure-Jaani
Telefon: 51936420
E-post: merike.saaremets@suure-jaani.ee
Merike Saaremets alustas Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala tudengina Suure-Jaani kinnaste uurimist. Ta oli juba kokku puutunud õpetajate-asjatundjate halvustava suhtumisega Suure-Jaani kui n-ö vahekihelkonna ebahuvitavasse tekstiilipärandisse ega tahtnud suurejaanilasena sellise hinnanguga nõustuda. Tänu muuseumiteadur Reet Piirile, kes nimetas oma loengus imetlevalt Suure-Jaani kindaid, toimus esimene kindaid uuriv muuseumikülastus varasügisel 2011. Kindaid oli palju ja nende tervikkogumi tajumise taustal tekkis ajapikku arusaam rikkast maailmast esemete taga. „Vana kinnas on võrratu sümbioos praktilisest otstarbekusest ja esemeks kootud ilujanust, selles kohtuvad traditsioon ja loomevabadus, nutikus, esinduslikkus, edevus – väga inimlik palett,” leiab Merike. „Ilus pole ainult ilus, kasulik pole üksnes kasulik, ilus ja kasulik on lahutamatult koos. Iga kinnas, paar või ka kindakatke kõneleb midagi oma kuduja oskuste ja mõtlemisviisi kohta,” on Merike veendunud.
Sellest avastusloost kasvas välja mitu kirjatööd ning teadmiste edasi-(või tagasi-?)andmine Suure-Jaani kihelkonna tänastele elanikele ja teistele huvilistele: Merike on koolitanud käsitööringi liikmeid Suure-Jaanis ja Soomaal, juhendanud kudumiskursusi Viljandi Kultuuriakadeemias ja Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis. Järge ootab kindakursus Põhja-Viljandimaa rahvarõivakoolis Suure-Jaanis. Lõpukorral on magistritöö Põhja-Liivimaa XIX sajandi labakinnaste kohta, mille raames asetuvad Suure-Jaani kindad ajaloolisele taustale. Uurimisega kõrvuti on Merike Saaremets pidevalt kudunud kindaid vanade eeskujude põhjal, nendest valmib magistritöö kaitsmise ajaks järjekordne näitus.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Käsitööhuvi nii laiemalt kui ka huvi oma kihelkonna pärandi vastu on Merikest saatnud lapsepõlvest alates, pärit on see osalt kindlasti emalt ja emaemalt, aga ka isa käsitöölisest isalt. Kindakudumise oskuse omandas ta kodus ja üldhariduskoolis. Käsitöös köidavad Merikest meditatiivsus, väljakutsed, uute tehnikate omandamine. Tema viimaste aastate juhendajad kindamaailmas on olnud Piret Tago Olustveres, Riina Tomberg ja Kristi Jõeste Viljandis, Anu Pink retsensendina ja kudumise asjatundjana.
Vajadus oma teadmisi ja oskusi täiendada kasvab välja uurides ja kududes tekkivatest küsimustest. Nüüdseks oskab Merike lugeda ja järgi kududa suurt osa tehnoloogiatest, mida siinmail on tuntud. Päris otsa see tee ilmselt ei saagi – ikka veel on üllatusi, mõistatusi. Näiteks vana loomisvõte pöidla tagant: selle tundmine aitab ka tänast kudujat, kuna tihendab lõngakeerdu, muutes kudumiääre tugevamaks ja vastupidavamaks. Kokkupuuted nii õpetajatest meistrite kui teiste kindahuvilistega on pidevad ja igal tasandil – Merike õpib ka oma õpilastelt, vahel aga õpetab oma õpetajaid. Väga rahuldustpakkuv on Merikese jaoks pärandtehnoloogiline vaatenurk käsitööle, selles rakendab uurija nii teoreetilisi kui praktilisi võimeid ja eeldusi. Seeläbi saab oma kätega midagi valmis teha ja samas reflekteerida tegemise üle ehk olla kontaktis vaimse kultuuripärandi eri tahkudega.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Teadmiste ja oskuste edasiandmine, pigem vastastikune andmine, toimub mitmel tasandil. Nii käsitööringides kui koolides, ka oma õpetajatega suheldes rikastub nii juhendaja kui õpilase teadmistepagas. „Iga juhendatav on juhendajale elukogemus ja iga huviline tingib uute tasandite avastamist,” leiab Merike. Iga kord tuleb ju leida sobiv lähenemisviis ja just õiged sõnad. Jagamine on vajalik – see rikastab kõiki osapooli. Võimalusi avaneb pidevalt, kasvõi küsimuse, ettepanekuna kirjas või telefonikõnes. Valmidust on ka rohkemaks, laiahaardelisemaks tegevuseks.
Merike on korduvalt kogenud, kuidas endisaegne ilu kõnetab tänapäeva inimesi. „Kui anda aega, pakkuda praktilist kogemust esemetega ja selgitusi sinna juurde, tullakse kaasa ka siis, kui alguses on segamas hirmud ja eelarvamused. Vanad kindad kehastavad tänapäeva otsivale inimesele ühtlasi sõnumit aegadest, kus polnudki muud ellujäämist tagavat mõtteviisi kui roheline, taaskasutav, ökoloogiline, vastutustundlik, teeniv. See sõnum võibki mõnel juhul kõnetada esemete kaudu, pole vaja sõnu ega abstraktset mõtlemist,” teab Merike.
Esinemine: Ettekanded kodukandipäevadel.
Konsultatsioon: Eraisikutele, vajadusel.
Tutvustamine: Kodukandipäevade raames, näitustel.
Õpetamine: Ringides, koolides, vajadusel.
Fotod
Bibliograafia
Internetiallikad
TÜ VKA rahvusliku tekstiili eriala lõputööd: Merike Saaremets – Merike Saaremetsa lõputöö “XIX sajandi labakindad Suure-Jaani kihelkonnast” (Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, 2014).
Koostaja: Merike Saaremets (2016)
Facebook