Sulge
Sulge
Häädemeeste Huviteater on harrastajatest koosnev näitetrupp, mis on alates aastast 1996 Häädemeeste Huvikeskuses järjepidevalt tegutsenud. Esimesed andmed teatritegemise kohta Häädemeestel on juba enne aastat 1900 (vt lisa 1).
Huviringi eesmärk on pakkuda võimalust tegeleda kunstilise isetegevusega. Põhikoosseisus on aastaid olnud 13 liiget. Pärimuslugudes, suuremates vabaõhuetendustes on osalejaid umbes 20 – kogukonna kolme põlvkonna tegijad.
Trupil on juhendaja, kes tellib Eesti Teatri Agentuurist trupi koosseisu arvestades näitemängud. Kogukondlike suursündmuste aastatel on valminud etendused, mille pärimusainesel põhinevad näitemängutekstid on juhendaja koostatud, näiteks 2006. aastal „Pildikesi Häädemeeste ajaloost”; 2008. aastal „Häädemeeste vallakohtu protokollid”; 2019. aastal Marta Mäesalu, tuntud koduloouurija kogutud tekstidel põhinev näitemäng „Minu emaema ol`li minu emal seda rääki`nu, ema minul ja mina sinul esivanemate pärandust” jt. Samuti on näitetrupp osalenud kontsertkavades vabariigi aastapäevadel, muuseumi juubelil, Põhja-Liivimaa festivalil ja rahvakultuuri kalendritähtpäeva üritustel, näiteks mardipäeval „Hakkame santima!”, maakonna tantsupeo „Pildikesi Pärnumaa ajaloost” lavastusgrupis ning rannaäärsete valdade konkursi mõõtu isetegevuskavade esitamisel.
Sügiseti, hooaja alguses loetakse esimeses proovis ette juhendaja tellitud näitemängud, misjärel valitakse koos välja teatritekst, mis etendusena publiku ette tuua. Põhiproovid toimuvad pühapäeviti Häädemeeste seltsimajas, vajadusel tehakse lisaproove. Ühine prooviaeg on väärt ressurss, seetõttu on tähtis, et proovis valitseks töömeeleolu. Näitemänguga töösse asudes on oma kindel järjekord. Esmalt viiakse end kurssi autoriga, tehakse lugemisproove, tõlgendatakse lugu ja arutletakse, millised on sündmused ja laiem kontekst. Tutvutakse tegelastega, nende suhete ja tegevusega. Järgneb lavaproovide aeg ehk julge loov katsetamine, mil saavad paika misanstseenid. Lavastusterviku kujunemisel saab selgeks, milline võiks olla kujundus, kostüümid ja muusika. Harrastajatena teevad näitlejad kõike omast vabast tahtest. Etenduse lavastamiseks puudub enamasti väline toetus: trupp tegutseb üheskoos kujunduse ja kostüümidega, ehitab ja õmbleb. Koos leitakse vahendid ka autoritasude maksmiseks.
Trupil on omad kindlad, võõrale arusaamatud kiiksud, tegevused ja uskumused. Iga etenduse eel koguneb trupp lava taha, et teha energiaring, ühine käepigistus sooviga „Teeme hästi ära!”. Esietenduse eel järgneb energiaringile kõigilt kõigile antav sõbralik põlvemüks istmikule. Samuti kehtib range reegel: kui tekstiraamat maha kukub, ei tohi seda enne üles võtta, kui sellele on peale istutud.
Loomeprotsessi tulemusena valmib etendus, mis on tähtis nii neile, kes laval, kui ka neile, kes publikus. Etendus on publikuga ühine energeetiline kogemus, publik reageerib saalist laval toimuvale ja vastupidi. Oma teatritrupi etendus on Häädemeestel ajast aega väga oodatud omakultuuriline nähtus. Publikul on huvi näha, tunda ja kaasa elada sellele, mida ja kuidas omad laval teevad. Huvi on isegi mõõdetav: trupi etendustel on saalid või õued alati rahvast täis. Näitemängu üle muljetatakse pikalt ja antakse tagasisidet nii otse peale etendust kui ka hiljem tänaval trehvates. Loomulikult muljetatakse nagu külaelus ikka sellest, kuidas, kes ja mis meeldis, mis mitte ja mida võiks muuta. Võib öelda, et harrastusteater on oluline kogukondlik tegevus nii trupi liikmetele kui ka publikule.
Teatrit võib mõista kui ühe inimese või grupi tegevuse kaudu esitatud lugu või kui näitlejate esitatavat etendust laval. Eesti teatrit käsitledes võib lähtuda laiemast määratlusest: teatri algus võib peituda rahvalikes rituaalides, näiteks mardi- ja kadripäeva ümberriietumised ja väikesed etendused andide korjamiseks, samuti pööripäeva- ja jõuluaegsed mängud, uusaasta- ja kolmekuningapäeva maskeeringud. Niimoodi käidi perest peresse häid pühi soovimas. Teatraalseid elemente leidub ka kosja- ja pulmakommetes. Kui aga käsitleda teatrit kitsama kunstiliigina, siis on see saksa kultuurist Eestisse jõudnud rahvusvaheline nähtus (Epner, Läänesaar, Saro 2006: l9). 1870. aastal Tartus Vanemuise Seltsi etendatud Lydia Koidula näidendi „Saaremaa onupoja” järel, mida eesti rahvusliku teatri sünni alguseks peetakse, olla üle maa teatritegemisekunst ka alevitesse ja küladesse jõudnud.
Andmed Häädemeestel tegutsenud harrastajate näitetruppidest:
* Esimesed andmed teatritegemisest Häädemeestel on juba enne aastat 1900, kui Häädemeeste õigeusu kihelkonnakoolis etendus L. Koidula näitemäng „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola” (vt lisa 1). Seejärel etendati 1915. aastani igal aastal üks või kaks näitemängu (vt lisa 1). Aastail 1908-1909 tegutses kaks näitemängutruppi, millest ühe lavastaja oli ajakirjaniku, kirjaniku ja luuletajana tuntud Anton Suurkask, kes lavastas „Loreida” ja „Leeni ehk vaeslapse jaaniöö”. Suurküla evangeelses luterlikus koolis tegutsenud trupi kostüümidest on suurepärased fotojäädvustused (vt foto 1 ja 2). Sajandi algupoolel oli väga populaarne autor ka August Kitzberg.
* Aastail 1923-1944 oli Häädemeeste näiteseltskonna juhendajaks teadaolevalt Karl Kiin, Häädemeeste apteeker ja kohaliku näiteringi juhendaja (vt lisa 2 ja lisa 4). Tema lavastajakäe all on mõni hooaeg olnud vägagi viljakas – lavale on toodud lausa viis näitemängu. 1929-1933. aastate näitemänguseltskonnast on samuti fotojäädvustus (vt lisa 2). Populaarsed autorid oli tol perioodil taas Kitzberg, aga ka Oskar Luts, Eduard Vilde ja Hugo Raudsepp (vt lisa 4).
* Aastail 1945-1960 olid näitetrupi juhendajad kooliõpetajad Enda Kallas, Elisabeth Lilleste, Liidia Rips ja Amanda Sõrmus. 1948. aasta trupist on säilinud etenduse „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola” foto. Näitemängu sisu ja teemad tolles perioodis olid mõjutatud valitsevast korrast: esitatakse Preobraženski, Suhhodolski, Majakovski ja teiste nõukogudeaegsete autorite loomingut. Hulganisti on kavas ajastule omaseid deklamatsioone, näiteks esitati „Au sulle, kodumaa” ja H. Rammo näidend „Konsultatsioon” Kilingi-Nõmmes toimunud isetegevusülevaatusel ka vene keeles. Paralleelselt tehti tööd ka eesti algupäranditega, teadaolevalt lavastati Kitzbergi ja Lutsu näitemänge (vt lisa 5).
* Aastail 1962-1966 oli trupi juhendajaks Milvi Saadjärv, kes on kirjeldanud tolleaegse trupi tegemisi (vt lisa 3).
* Aastail 1972-1994 hakati näitemängus enam tegelema estraadinumbritega. Lavastajana valdas seda žanri suurepäraselt Häädemeeste kultuurimaja tollane direktor Ants Põrk. Estraadietteastetega esineti isegi raadiosaates „Rameto” (vt lisa 4).
* Aastail 1996-2019 on Häädemeeste teatritruppi juhendanud Aire Koop. Sellesse perioodi jääb 25 näitemängu lavastamine ja hulganisti etteasteid erinevatel temaatilistel üritustel (vt lisa 6 ja fotod al nr 3).
Teatritegemine on suur meeskonnatöö. Häädemeeste harrastusteatris on läbi aegade oluline roll olnud trupi juhendajal-lavastajal, kelle oskused ja teadmised nii sotsiaalse suhtlemisel kui ka lavastusprotsessi vedamisel on erakordselt tähtsad. Jätkusuutlikuks teatritegemiseks tuleb Häädemeestel oma kogukonnas teadlikult juhendaja-lavastaja eeldustega noori suunata ja koolitada. Trupp on oma etendustesse kaasanud kogukonnast lapsi ja noori, kes saavad näitlejarollis esimese lavatunde ja kokkupuute loomeprotsessiga. Ka publiku hulgas on lapsi ja noori, kes tulevad etendusele koos vanematega. Etenduses nähtu inspireerib kaasa lööma ka uut põlvkonda ja hoiab huvi harrastusteatri vastu. Eriti võimaldavad seda oma kogukonnast rääkivad lood.
Teatritegemise tulemusel sünnib etendus, mille jaoks on oma kogukonnas vaja kindlat toimumispaika ja kindlat ajalist kordumist. Etendus sünnib siin ja praegu, aga olulised on mälestus ja tunne. Kogukonna tegija ja vaataja ühiselt kogetu kõnetab, annab motivatsiooni, viib tegija uuesti lavale ning toob vaataja järgmisele etendusele.
Tuntud teatripedagoog ja lavastaja Ingo Normet vastas oma üliõpilaste küsimusele maailmateatri nägemusest ja eesti teatri osast selles järgmiselt: „Ma arvan, et kõik on üks ja sama. See tähendab, et teater on ikkagi igas regioonis vajalik kui selle regiooni teater. Igas riigis, igas linnas, nii nagu oma kirikud on igas linnas ja külas. On truppe, kes sõidavadki ainult ühelt festivalilt teisele, kel ei olegi nagu päris oma kodu. Aga teatri põhi on ikkagi see, et ta töötab ühes linnas, ühel maal, et teda käivad vaatamas kohalikud inimesed, ja ta on mõeldud nendele inimestele sel ajal ja selles kohas. Sest siin ei ole vahet, kas tegevus toimub Londonis või Rakveres.” (Normet 2002)
Kõige enam võib Häädemeeste harrastusteatrit ohustada noorte lavastajate järelkasvu puudumine. Paarikümne aasta jooksul on kohalikus teatritrupis paljudes näitemängudes kaasa teinud kolme põlvkonna esindajad, sh paljud erinevas vanuses lapsed ja noored. Neist mõnigi on jõudnud kutselise teatri lavalaudadele, kuid kohapealsetest huvilistest pole seni leidunud kedagi, kes lavastajana kätt proovides ka etenduse lavale oleks toonud. Seega tuleb oma näiteseltskonnast leida heade sotsiaalsete oskustega potentsiaalsed lavastajad ning neid aidata ja koolitada. Häädemeestelgi valitseb Eestile omane olukord: noored lahkuvad pärast kohaliku kooli lõpetamist reeglina maalt linna või välismaale.
Trupi liikmeskonna moodustavad erinevatel elualadel tegutsevad inimesed Häädemeeste kogukonnast. Ühtses meeskonnas tegutsevad meditsiiniõde, ämmaemand, logistik-tantsuõpetaja, apteeker, pensionär-kunstnik, tehaseoperaator, kraanajuht, fotograaf, metsamajandaja, taksojuht, ettevõtja, kõrgkooliprofessor, koolidirektor, pangatöötaja, müüja, seltsimaja juhataja, rahvakultuurispetsialist. Kõiki ühendab huvi ja armastus teatritegemise vastu, seega peab trupiliikmeid järjekindlalt teatrialaselt koolitama. Trupp on aktiivselt osalenud Eesti Harrastusteatrite Liidu mentorkoolitustel. Hea võimalus on ka näha, kogeda, õppida: osaletakse nii maakondlikel kui ka üleriigilistel harrastusteatrite festivalidel ja käiakse ühiselt kutselise teatri etendustel. Koolitused on kindlasti trupi üldise taseme tõusule kaasa aidanud. Teatrifestivalidel on Häädemeeste Huviteatril õnnestunud pälvida tunnustusi, mis n-ö eduelamusena on andnud julgust ja indu edaspidiseks ja ka kogukonnale hea kuvandi omakultuurilise tegemise tasemest. Nagu spordiski, hoiavad alati omad omadele pöialt. Trupile on teatritegevuse harrastamisel väga oluline aastaringne süsteemne eesmärgistatud tegutsemine. Sügisel alustatud näitemäng tuuakse lavale kevadel ja etendatakse oma kogukonnakaaslastele suvel. Loometegevuseks on lahkelt oma kodumaja ja lava pakkunud Häädemeeste seltsimaja kohalik huvikeskus. Loomingulises plaanis on arvestatud ka näitlejate arengu ja motivatsiooniga. On oluline, et kõik näitlejad saaksid huvitavaid motiveerivaid lavaülesandeid, piltlikult öeldes lavarolle koomikust traagikuni. Aastate jooksul on ühe trupiliikme initsiatiivil loodud Häädemeeste seltsimajja mahukas lavagarderoob, kus on eri ajastute riideid, mida saab kasutada ja välja laenutada. Ka lavadekoratsioonide hulk, mis trupiliikmetel enamasti üheskoos valminud, on aukartustäratav. 2019. aastal loodi koos MTÜ Häädemeeste Huviteater. Kohaliku kultuurimälu seisukohalt on oluline kogukonnale teadvustada, et harrastusteatritegemine on Häädemeestel pika traditsiooniga: kroonikas olevate andmete järgi täitub 2020. aastal 120 aastat (1996-2019 tegemistest vt lisa 6).
M. Mäesalu kiri Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumile – Tunnustatud Häädemeeste koduloouurija M. Mäesalu saadetud kiri Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumile, milles kirjeldused ja kroonika Häädemeeste näitemängutegemise harrastuse algusest. Kroonikas ülestähendatud etendunud näitemängud ja etenduspaigad aastaist 1900-1915. Kiri saadetud 15.04.58
Kiini-aegne näitering Häädemeestel – Karl Kiini aegne näitering Häädemeestel – fotod aastail 1929-1933 etendunud näitemängudest. Info failina saadud Häädemeeste muuseumist Tiiu Pukalt 2018. aastal.
Näitemängutegemine Häädemeestel 1962-1966 – Milvi Saadjärve juhendusel tegutsenud näitetrupi tegemistest.
Kiri Aire Koopile 12.10.18
Ülesvõtted näiteseltskondadest (1948-1994) – Kommenteeritud fotomaterjal Häädemeestel tegutsenud näiteseltskondadest (1948-1994). Fotomaterjal pärineb näitemängutegijate erakogudest.
Teatritegemise lood ja etenduste kroonika 1944-1960 – Õpetaja ja näitetrupi juhendaja Enda Kallase kirja pandud teatritegemise lood ja etenduste kroonika 1944-1960.
Väljavõtted käsikirjadest, Häädemeeste Muuseum.
Häädemeeste Huviteater – Kokkuvõtlik kroonika Häädemeeste Huviteatri lavastunud näitemängudest aastail 1996-2019
Facebook