Keskööpalvus ja esivanemate mälestamine kalmistul. . Foto: Margareta Hammerman (2019)

Olavipäeva tähistamine Vormsil

Kirjeldus

Vormsi kiriku pühaku Olavi nimepäevast on kujunenud Vormsi suurim pidupäev, mida tähistatakse suurejoonelisemalt üle aasta. Olavipäeva tähistamisega on esmajoones seotud kogukonnad, kes on päritolu või elukoha järgi seotud Vormsi saare ja rannarootsi asualadega (Eesti saared, mille asukad on ajalooliselt olnud rootslased), samuti Vormsi Püha Olavi kogudus, MTÜ Vormsi Kodukandi Ühing ning rannarootsi kultuuripärandit tutvustavad ühendused Rootsis ja Eestis.

Alates kiriku taaspühitsemisest 1990. aastal on Vormsil igal aastal 29. juulil olavipäeva tähistatud kui saare pühakoja taaspühitsemise aastapäeva. Vormsi olavipäeva keskne sündmus on kiriku taaspühitsemise aastapäeva pidulik jumalateenistus, millele järgneb traditsiooniline ühine supisöömine kiriku aias.

Alates 1990. aastast on olavipäeva tähistamist korraldanud Vormsi kogudus koostöös kohaliku omavalitsusega, eestirootslaste kultuuriühingutega ning kohalike seltside ja külaühingutega. Tähtis on olnud vabatahtlike panus. Olavipäeval on juba 30 aastat olnud Vormsi kultuurikalendris keskne koht saare kihelkonnapäevana, mil saare kogukond kokku tuleb . Olavipäeva tähistamise juures on oluline rannarootsi tantsu- ja muusikapärandi sidumine üritusega, näiteks talharpamäng* . Võib öelda, et sellise traditsiooni jätkumine igal aastal on võimalus tuua kokku endised ja praegused vormsilased ja tunda uhkust rannarootsi kultuuripärandi üle. Vormsi kultuur on väga rikkalik ja selle väärtustamine muudab eriliseks Vormsi kultuurmaastiku (ehitised, kohanimed, loodusobjektid). Kodukandi ajaloo tundmine seob kodukoha ja Vormsi kogukonna.

Aastatega on olavipäeva kultuuriprogramm pidevalt täienenud konverentside, näituste, laatade, muusika- ja rahvatantsuüritustega. Alates 2000. aastast on saanud traditsiooniks pidada lisaks olavipäeva jumalateenistusele ka mälestusjumalateenistust eelneva päeva keskööl, mille järel süüdatakse küünlad ja siirdutakse üheskoos kalmistule mälestama saare kunagisi elanikke. Umbes samast ajast on pärit ka traditsioon, et pärast olavipäeva jumalateenistust ja ühist supisöömist kogunetakse Sviby talumuuseumi õuele, kus pakutakse kohvi ja kringlit ning esinevad muusikud ja rahvatantsijad. Olavipäeva kavas on tähtis osa muusikal, igal aastal on toimunud kirikukontserdid ja õhtune rahvapidu Hullo kiigeplatsil.

Olavipäev on tähtis kihelkonnapäev, mis toob kokku praegused ja endised vormsilased ning saarele hulgaliselt külalisi. 29. juuli, olavipäeva sündmused on alati eriti pidulikud: pidulik jumalateenistus, ühine supisöömine kiriku kõrval, loengud ajaloost kirikus ja koolimaja pidulik pühitsemine. Iga olavipäev on erinev, kuid sündmuse mõte tuua kokku vormsilased ja saare külalised, et üheskoos tunda rõõmu rikkalikust ajaloost, isetegemise rõõmust ja muusikast, on igikestev.

Olavipäeva (olevi-, olovi-, ooli- või ooljapäev) üleskirjutusi on Eesti rahvakalendris (www.folklore.ee/erk) rohkelt just saartelt ja Lääne-Eesti mandriosalt, kus see oli setude annepäevaga sarnaselt lambapüha. Olavipäeva tähistatakse üksikutes kohtades Rootsis, lipupäevana Norras ja rahvuspühana Fääri saartel. Tuntud on tähtpäev veel Soomes. Nagu jaagupipäevgi, märgib Eestis olevipäev uudsetoidu (vilja või kartuli) kasutuselevõttu ja lõikusaja algust. Karjaõnne tagamiseks, haiguste ja kurja silma eemale peletamiseks tapeti lammas, vasikas või muu loom. Selle päevaga seostusid ka maagilised tavad: lõigati viljavihk, mida hoiti jõuluks. Arvati, et olevipäevast tulevad tähed taeva. Rituaalsed toidud olid lambaliha- ja klimbisupp (http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-olevipaev.php).

 

* Enamasti on talharpa tuntud kui Hiiu kannel.

Ajalooline taust

Olav, kelle päeva 29. juulil tähistatakse, oli kuningas Harold Grenske poeg, sõdalane ja piraat Läänemerel ja Normandias. Ta võttis vastu ristiusu ja võitles taanlaste vastu Inglismaa poolel. Norrasse naasnuna sai temast kuningas Olav II Haraldsson ja maa ristiusustaja. Ta tegutses jõu ja veenmisega, mis viis lõpuks ülestõusudeni. 1029. aastal põgenes ta Taani. 29. juulil 1030 sai ta Stikelstadis surma, proovides oma kuningavõimu taastada. Pärast surma kuulutati Olav Norra kaitsepühakuks. Olavi-kultus levis väga kiiresti kogu Skandinaavias pärast seda, kui võimule tuli tema poeg Magnus. Viikingiajal oli Olavi-kultus väga levinud ka Inglismaal.

Kui teise maailmasõja sündmuste keerises põgenes ligikaudu 7500 rannarootslast Rootsi ja kodumaale jäi neist umbes 1500, vajus unustuse hõlma kultuur, mille tavad ja kombestik olid sajandite jooksul paljuski säilinud.
Kirjalikku materjali olavipäeva rahvaliku tähistamise kohta rannarootslaste aladel praktiliselt ei leia. Üksiku kirjaliku viitena kirjeldab Ernst Klein raamatus „Runö. Folklivet i en gammal svensk by” („Ruhnu. Rahvalik elu ühes vanas rootsi külas”), mis ilmus esimest korda 1893. aastal Uppsalas jaotuses „Aastaring”, olavipäeva järgmiselt:
„29. juuli „Olsmiss” (Olevipäeva missa, eest k.) Selle päeva ilm määrab ilma kogu sügiseks. [Olavipäeva missa oli keskajal üks suurematest pühadest aastas ja on isegi hilisemal ajal säilinud kui rahvalik tähtpäev, eriti just saagikoristuse osas. Selle tähendus on seotud ka Ruhnu traditsiooniga, mis puudutab seda päeva ehk tähistades sügise algust. Sama tähendust omas ka Jakobipäev. See on tavaline käik rahvakalendris, et mõne tähenduse lisab terve rida teineteisega külgnevaid päevi. See on reeglina vanasti nii, et nüüdseks kadunud tähtpäevad on asendunud kirikukalendri tähtpäevadega. Sellisel juhul saab seda (ehk Olavipäeva) liigitada kõrgpunktina eelkristliku Põhjala suvepoolaastas.]”.

Olavipäeva tähistamise traditsioon Vormsil sai alguse 29. juulil 1990, kui saare kirik taaspühitseti pärast ligi poolt sajandit, mil kirik oli rüüstatud ja koguduseta, kuna pärast II maailmasõda keelasid nõukogude okupatsioonivõimud koguduse tegevuse ära. Püha Olavi kiriku taaspühitsemine toimus piduliku jumalateenistusega, millel kolm piiskoppi pühitses uuesti kirikuhoone, altari, kantsli, kella jm. Jumalateenistusel oli osalejaid arvukalt: lisaks kogudusele ja kohalikule rahvale palju inimesi Rootsist, Soomest ja mujalt.
2019. aasta olavipäeva programmis saadi infot Vormsi metsade ja kaitse-eeskirja kohta. Üheskoos kuulati Jonathan Lindströmi ja Ants Rajando ettekandeid Vormsi asustusloost ja kirikust. Samuti saadi osa Sofia Joonsi õhtusest kontserdist ning loomulikult toimusid ühised jumalateenistused. Kogu üritus laienes kolmele päevale, kus oli mõeldud eri sihtgruppide peale. 27. juulil toimusid Rälby küla laat, maa- ja metsaomanike infopäev, rahvapidu Hullos, Vormsi raamatukogu 100. sünnipäeva tähistamine, näitus raamatukogus ja õpilastööde näitus koolis. 28. juulil toimusid Henri Laksi kontsert sadamas, olavipäeva tähistamine Vormsi kodukanditalus, Sofia Joonsi kirikukontsert ja kesköine missa kalmistul.

Jätkusuutlikkus

Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja -kandumine

Rootsis tegutseva Vormsi kirikufondi sekretär Margareta Hammermanni teada ei ole olavipäeva Vormsil enne teist maailmasõda tähistatud ja selle päeva tähistamisest on saanud traditsioon praegusel kujul pärast Vormsi kiriku taaspühitsemist 1990. aastal.
Olavipäev on üks tähtsamaid sündmusi Vormsi kultuurisuves ning endise ja praeguse Vormsi kogukonna toel elustuvad tasapisi rannarootsi kultuur saarel ja ajalooline mälu. Olen kindel, et see traditsioon jääb kestma saare kogukonnas ka juhul, kui rannarootslaste ja nende järeltulijate side saarega peaks hääbuma. Kohalik elanikkond on selle traditsiooni omaks võtnud ja näeb endise rannarootsi kultuuripärandi tutvustamises lisaväärtust ka teistel elualadel ja kindlasti turismis.

Võimalikud ohud

Olavipäev kogukonna taaskohtumise päevana on oluline kõigile, kaasa arvatud saare külalistele. Seni, kuni Vormsi elanikud ise peavad traditsiooni oma saare eripära tutvustamisel oluliseks, ei ole ohtu, et traditsioon võiks kaduda. Seda isegi juhul, kui traditsioon peaks hääbuma Rootsis, sest vanem põlvkond, kelle jaoks on Vormsi oluline tänu oma juurtele, on kadumas ja noorte huvi vähene. Selle ürituse mõju eri huvigruppide koostööle (vallavalitsus, kogudus, käsitöö- ja jahiselts, kogukond Rootsis ja Eestis) ja kultuuripärandiga seotud tegevuste tähtsustamisele sõltub korraldajate hoolsusest. Oskamatus siduda kultuuripärandit tänasega võiks viia ürituse kommertsialiseerumisele ehk ainult laadapidamise tähtsustamisele.

Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud

Olavipäev on saanud nende kümnendite jooksul uue sisu. Tulevikus võiks mõelda ka muistse kombestiku tutvustamisele ja keeta rannarootsi asualadele iseloomulikku klimbisuppi. Koguduse püsimine tagab traditsiooni püsimise. Seni on üritust toetanud lisaks kogudusele, MTÜ Vormsi Kodukandi Ühingule ja vabatahtlikele veel Vormsi vald ja erinevad koostööpartnerid. Eestirootslaste Kultuuriomavalitsus uues arengustrateegias on seadnud eesmärgiks ajaloolistel rannarootsi asualadel juurde tuua nn kihelkonnapäevi. Ettevalmistamisel on sarnaselt olavipäevaga Vormsil Ruhnu Maarja Magdaleena päev.

Galerii

Öine missa ja lahkunute mälestamine kalmistul, 28.07.2010
Eesti Rahva Muuseum (ERM V 655)

Pidulik olavipäeva jumalateenistus, 29.07.2010
Eesti Rahva Muuseum (ERM V 656)

Vormsi kodukanditalus 2010, osa olavipäeva üritustest I
Eesti Rahva Muuseum (ERM V 658: 1)

Vormsi kodukanditalus 2010, osa olavipäeva üritustest II
Eesti Rahva Muuseum (ERM V 657)

Laat Vormsil 2010, osa olavipäeva üritustest
Eesti Rahva Muuseum (ERM V 658: 2)

Lisainfo

Bibliograafia

  • Klein, Ernst 1893. Runö. Folklivet i en gammal svensk by. („Ruhnu. Rahvalik elu ühes vanarootsi külas”, eesti k) Uppsala
  • Sarv, Ain 1994. Varjusurmast tõusnud / Från skuggornas värld – åter till livet. Tallinn

 

Allikad

Teised allikad

  • Vormsi külauudised veebilehel www.kylauudis.ee
  • ERM Fotokogud FK 2939:332; 2939:328-329; 2939:294-295; 2939:312 ja FK 3020:8-184 – Olavipäev 2010: inimestest, üritustest, kiriku taaspühitsemise 20. aastapäev jm.

Teema uurimise käigus kogutud materjalide asukoht: Eestirootslaste Kultuuriomavalitsuse kantselei (Rüütli 9, Tallinn) , Ants Varblase mälestused Eesti taasiseseisvumise järel. Kaust „Olavipäeva tähistamise ajaloolistel rannarootsi asualadel”