23.06.2020 Tulest süüdatakse laternad ja küünlad. Foto: U. Madiste

Tule vastuvõtmise traditsioon Rannu kihelkonnas Vallapalu küla võidutule altaril

Kirjeldus

Vallapalu küla võidutule altar on madal maakividest rajatis, kuhu on kivid paigutatud n-ö kiviaia põhimõttel. Selle keskel on süvis, kuhu on võimalik paigutada lõkkematerjal. 1992. aastal taastatud võidutule altar pole vana altari koopia. Esialgne altar ehitati 1936. aastal ning oli kõrgem ja seguga seotud maakivist rajatis. Altar on kasutusel aastas vaid üks kord – võidupühal, 23. juunil, kui seal süüdatakse pidulikult võidutuli.
Aastatel 1992–2017 organiseerisid sündmust Rannu vallavalitsus, Rannu rahvamaja, Rannu Maanaiste Selts, nüüd korraldavad Rannu rahvamaja ja Rannu Maanaiste Selts. Sündmuse sisu on traditsiooniline. Tule saabumist ootavatele inimestele laulavad ja mängivad rahvamuusikud, kes on üldjuhul kohalikud. Võidutule saabudes peetakse kõne ja süüdatakse altaril tuli. Kuulatakse veel muusikat, vesteldakse ja siis süüdatakse võidutulest kaasavõetud küünlad jms. Küünal asetatakse ka Rannu vabadussõja mälestussamba jalamile.

Võidutule süütamise kombe alus on üleriigilise võidutule süütamise ja jagamise traditsioon. Presidendi jagatud võidutuleks saab tuli, mis on ühendatud 22. juuni õhtul Toril Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus süüdatud tulest ning muinastulest (see nimetus on sümboolne). Muinastuli süüdatakse piirkonnas, kus toimub võidupüha paraad. Muinastule süütamise kohaks on tavaliselt mingi eestlastele iidsetest ajast oluline koht, näiteks linnus või lahingukoht, ja selle tule peavad kodutütarde ja noorkotkaste esindajad süütama tikkudeta. Eesti võidupüha paraadil jagab president tule kõigi maakondade esindajatele, kes viivad tule oma kodumaakonda. Maakondades võetakse tuli tavaliselt vastu maakaitsepäeval. Maakondades jagatakse tuli omakorda laiali valdade esindajatele ja neilt saavad tule piirkondade esindajad. Üheks tulekandjaks on tavaliselt mingi sõjalise organisatsiooni (kaitseliidu, naiskodukaitse, kodutütarde või noorkotkaste) esindaja. Maakondades võtavad tule vastu vallavanemad jt.
Tule tõi Rannu valla ajal ehk enne 2017. aastal toimunud haldusmuudatust üldjuhul vallavanem, viimastel aastatel volikogu esimees või mõni kogukonna esindaja. Tuli tuuakse spetsiaalse tõrvikuga. Enne altaril tule süütamist peab keegi oluline isik, näiteks vallavanem, volikogu esimees või kogukonna esindaja, väikese peokõne. Altari süvisesse asetatakse tõrvik. Süüdatud tulest on kõigil võimalik võtta tuli kaasa ja süüdata oma jaanilõke ning enamik kohaletulnutest seda võimalust ka kasutavad. Need, kellel on lähedaste hauad kõrvalasuval kalmistul, viivad sellest tulest süüdatud küünlad ka omaste haudadele. Sündmusel esinevad rahvamuusikud ja lauljad, tavaliselt on esinejad kohalikud või lähiümbrusest. Mõnikord on pakutud rahvale õlut ja karastusjooke. Ka osalejad on kostitanud kohaletulnuid korpide, maasikate jms. 2021. aastal tõrvikust lõket ei süüdatud, sest ümbruses oleva kuiva männimetsa tõttu oli tuleoht suur. Viimastel aastatel on viidud tuli ka 2015. aastal taastatud vabadussõja mälestussamba jalamile ning seal tehakse ka ühispilti. Ühispilte jagatakse sotsiaalmeedias (Rannu uudised Facebooki grupis). See on oluline hetk, et meenutada meie vabaduse eest võitlejaid.

Iga-aastased ürituse külastajad on toonud välja, et nende jaoks on see päev oluline eeskätt tähtsa ajaloolise sündmusena, traditsioonina ja ka sissejuhatusena jaaniõhtule. Eriti nauditakse võidutuld, esinejaid ja üleüldist isamaalist õhkkonda. Tänapäeval on sellel traditsioonil ka uusi põlvkondi teavitav ja hariv mõte. Ajaga on üritus muutunud kultuuripärandiks, inimeste jaoks näib praeguses kiires maailmas oluline säilitada vanu traditsioone. Tore on ka tulla kokku ja lastele tutvustada Eesti ajaloosündmusi.
Kogukondliku suhtlemise aspektist tuuakse välja, et kohaliku elu jaoks on võidutule süütamise üritus oluline. Kohale tulevad nii kohalikud elanikud kui ka n-ö suveelanikud. Ühine tähtpäev annab võimaluse suhelda ja näha vanu tuttavaid. Ohtudest nimetati järgmist: eestvedajate (aktiivsete inimeste) kadumine; ükskõiksus, pinnapealsus; unustamine, et võidupüha pole jaanipäev.
Tehti ka ettepanekuid selleks, et traditsioon ei kaoks. Pakuti välja, et võiks olla huvitavaid esinejaid (suurem kultuuriprogramm), mõni näitus, rohkem rõhku isamaalisusele (kaitseliidu, kodutütarde, noorkotkaste esindajate osavõtt), piknikukorvide kaasa võtmine. Tehti ka soovitus andagi korraldus edaspidi seltsidele, kas või külakorda.

 

Ajalooline taust

1934. aastal kuulutati 23. juuni võidupühaks. 1936. aastal hakkas president võidutuld pidulikult üle maa saatma,, samal aastal anti ka suunised, kuidas võidupüha peaks tähistama. Loodi igal tasandil organiseerimiskomiteed ja soovitati sobivatesse kohtadesse rajada võidutule altarid. Rannu kihelkonnas rajati igasse valda altar, kokku kolm altarit: Tulimäe Armuorgu, Vallapalu külla ja Tamme valda. Tulimäe altar on siiani alles. Sinna paigutasid julged Valguta mehed 1986. aastal mälestuskivi, kuhu sisse raiutud 23.06.1936 – 23.06.1986. Platsi ümbrus korrastati 2020. aastal ja siis viidi ka sinna Rannust võidutuli. 2021. aastal täitus 85 aastat traditsiooni tekkimisest. Kahjuks sealsed eestvedajad siis Armuorus võidutule vastuvõtmist ei korraldanud. Põhjust ei oska öelda, aga süüdistavad sõnad sündmuse mittetoimumise kohta kõlasid Vallapalu altaril ühe osaleja suust. Tamme valla altari asukohta ei õnnestunudki kindlaks teha. Keegi kohalikest ei tea sellest enam midagi.
Rannu altar ehitati vallamajast mõnesaja meetri kaugusele kõrgemale künkale. Nagu oli soovitatud, tehti see maakividest, rajajateks kohalikud ärksamad mehed. Tuli toodi suure pidulikkusega, kaitseliitlased ratsahobustel. Kohal olid laulukoorid ja ajalehe andmetel võis osalejaid olla 500 ringis. Vallapalu külas asub ka kalmistu, kus on vabadussõja mälestussammas, ning mälestushetk toimus sealgi. Tol ajal manitseti, et võidutule altarite juures ei tohiks pidustused minna üle jaanituleks. Ka tänasel päeval on neid kahte sündmust hoitud lahus. Tänapäeval on küll ehk natuke jaanipäevahõnguline olnud see, et pakutakse joodavat ning lahkemad perenaised on pakkunud osalistele värskeid maasikaid ja omaküpsetatud kooki. Võidutule altarit kasutati tol ajal neli aastat – 1936–1939.
1992. aastal hakati Eestis uuesti võidupüha tähistama, president hakkas võidutuld uuesti maakondadesse saatma 1993. aastast. Rannu tollane vallavanem Hando Ivask otsustas lasta võidutule altari taastada 1992. aastal. Tol korral süüdati seal ka tuli ning Viive Vink rääkis altari ajaloost. Valla jaanipidu peeti vallamaja juures. See oli ka ainuke kord, kui valla jaaniõhtu toimus altari lähistel.

Jätkusuutlikkus

Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja -kandumine

Selle traditsiooni kohta on kirjalikke allikaid vähe. Tänapäeval hoiavad seda traditsiooni aktiivsed kogukonna liikmed, kellele on olulised isamaa-armastus, kokkuhoidvus, kohaliku pärandi säilitamine, meie vabaduse eest võidelnute mäletamine, mälestamine. Oluline sündmus on see just seal lähikonnas elavatele inimestele. Kui tullakse, siis ikka kogu perega. See tagab ka järjepidevuse. Seni, kuni president jagab võidutuld, on traditsiooni kohalikul tasandil kergem elus hoida. Kui on ärksaid inimesi, siis on ju kohalikku tuletraditsiooni võimalik elus hoida ka ilma presidendi tuleta.

Võimalikud ohud

Oht on selles, et vabadussõda kui ajaloosündmus jääb juba 100 aasta taha ja nooremal põlvkonnal on raske sellega suhestuda. Samuti pole nende patriootlikkus enam nii tugev, sest noored on elanud kogu elu vabas Eestis. Ohuks sai ka 2017. aastal toimunud haldusreform ja sellega seoses suuremad omavalitsused. Võidupüha tähistamine on paljudes kohtades kandunud keskustesse.

Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud

2017. aasta haldusreformi järgselt on kohalik kogukond võtnud oma kanda traditsiooni jätkamise.
Võidutule altari juurde tehti trepp ja paigutati paar pinki. Kohta hoitakse korras aasta läbi. Seal on tehtud korrastamiseks talguid. Talgute eestvedajateks on olnud naisselts ning kohalik päevakeskus. Talgutele tulek pole kohustuslik, kuid inimesed on rõõmuga andnud oma panuse selle koha korrastamiseks. Samade talgute käigus on koristatud ka kalmistut. Tee ääres on ka vaatamisväärsuse (pruun) viit kohale.
Infot võidutule tseremooniast jagatakse kõigis kanalites (Elva valla leht, paberkuulutused, sotsiaalmeedia).
Otsitakse ka sobivaid muusikuid esinema.
Osalejate arv pole viimastel aastatel vähenenud, pigem kasvanud.
Tuleks veel püüda kutsuda kohale kohalikud kaitseliitlased, noorkotkad, kodutütred.

Galerii

Rahva kogunemine, rahvamuusikute esinemine, tule saabumine, V. Vinki sõnavõtt, tulest laternate läitamine, teekond kalmistule vabadussõja mälestussamba juurde. 23.06.2021, Kayvo Kroon

Allikad

Teised allikad

  • Postimees, nr 137, 22.05.1936 „Wõidupüha traditsioonist“
  • Postimees, nr 161, 17.06.1936 „Wõidutuled 66 eri kohas“
  • Postimees, nr 163, 19. 06.1936 „Ring ümber kodumaa“
  • Postimees, nr 166, 22.06.1936 „Ring ümber kodumaa“
  • Elva Elu 24.03.1937 lk 3
  • Elva Elu, 01.07.1937 lk 1
  • Lühiintervjuud üritusel osalejatega

Teema uurimise käigus kogutud materjalide asukoht

Rannu raamatukogu