Sulge
2019. aastal kanti nimistusse kuus vaimse kultuuripärandi nähtust üle Eesti, sealhulgas nii Mulgimaalt kui Peipsiveerelt, nii Häädemeestelt kui Järvamaalt.
Viljandi linnas tähistatakse 24. veebruari pidulikult ja üheskoos. 24. veebruaril 1918. aastal avaldati „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ ja samal päeval loeti pöördumise tekst ette ka Viljandis. Seda sündmuse mängitakse Viljandis uuesti läbi igal aastal. „Manifesti ettelugemist tullakse kuulama seltskondadega, perekondadega, sõpruskondadega, suguvõsadena. Kaasa võetakse nooremad põlvkonnad, et teadvustada selle sündmuse ajaloolist tähtsust, tuletada ikka ja jälle meelde ja näidata nooremale generatsioonile, et vabadus ja iseolemine ei tule lihtsalt ja niisama,“ nii kirjutavad sissekande „Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamine Viljandis iseseisvusmanifesti ettelugemisega“ koostajad Kätlin Mirka ja Liivi Vislapuu.
„Harrastusnäitemänguga tegelemine Häädemeeste piirkonnas“ on esimene kogukondlikku teatritegemist tutvustav sissekanne Eesti vaimse kultuuripärandi nimistus. Rahvakultuuri keskuse Pärnumaa rahvakultuurispetsialist Aire Koopi tekst annab hea pildi selle kohta, kuidas Häädemeeste rahvas, nii noored kui vanad, on juba pikka aega armastanud kokku tulla ja näitemängu nautida, seda ise tehes kui vaadates. Piirkonna teatrisõbrad koonduvad huviringi Häädemeeste huviteater alla, mille eesmärk on pakkuda kohalikele võimalust kunstiliseks eneseväljenduseks. Trupp on motiveeritud ja tegutseb ühtse meeskonnana. On ka omad kindlad, võõrale arusaamatud kiiksud, tegevused ja uskumused.
Peipsiveere piirkond on huvitav ja mitmekesine nii kultuurilises kui looduslikus mõttes. Kohalike üheks põhiliseks elatusallikaks kalapüügi kõrval on olnud aedviljakasvatus, mille poolest ollakse tuntud üle maa. Kurke on Kasepääl kasvatatud nii oma tarbeks kui müügiks rohkem kui sajandi vältel. Terje Lill on koostanud üksikasjaliku uurimustöö ühe Peipsiveere külakogukonna, mida ta nimetab Eesti-Kasepääks, kurgikasvatuse kohta. „Kurkide kasvatamine Eesti-Kasepääl“ annab hea sissevaate kurgikasvatuse protsessi ja tähtsuse kohta kohalikele inimestele. „Tänapäevaks on kurgikasvatus muutunud osaks kasepäälaste identiteedist. Inimestel on vajadus selle tegevuse järele ja kui ei kasvatata enam suures mahus müügiks, siis kasvuhooned on kõikidel elanikel endiselt olemas. Kasvõi ainult enda tarbeks pannakse igal kevadel ikka kurgid maha.“ Sissekande väärtuslik osa on lisa uurimustöö koostamiseks läbiviidud intervjuudega.
Rahvakultuuri keskuse Järvamaa rahvakultuurispetsialist Külliki Aasa koostas sissekande „Mardijooksmine Järva-Madise kihelkonnas“, milles vaatleb mardipäevakombestikku ajaloolise Järva-Madise kihelkonna aladel tänapäeval. Paljud rahvakalendritähtpäevad on kas kadunud või on nende tähendus ajaga muutunud. Seni hästi teadvuses ja kasutuses püsinud santimistavad näikse taanduvat võõraste pühade ees. Järva-Madise noored näevad selles oma rolli ka täiskasvanute suhtumisel. Siiski maskeeruvad mitmedki laste- ja noortepundid mardilaupäeva õhtul ning käivad perest peresse laulmas, mõistatusi esitamas ja pererahvale õnne viimas.
„Mulgi sõbade valmistamine Tarvastus“ annab hea ülevaate selle rahvarõivaeseme valmistamisest ja tähendusest. Sõbad on villased ühe- ja mitmevärvilised ruudulised õlakatted, mis kuuluvad mulgi naiste rahvarõivaste juurde. Sissekande autor Helle Soots kirjeldab: „On inimesi, kelle jaoks on sõba ainus rahvuslik riideese, mis võetakse ümber õlgade jahedatel suveõhtutel pidulikel rahvaüritustel. See on osa mulgi identiteedist ja kätkeb endas traditsioonilist käsitööd, ilumeelt ja oskusi. Sõbal on nii emotsionaalne kui ka praktiline väärtus ja seetõttu väärib see kindlasti tänases kultuurikontekstis esiletõstmist.“ Tarvastu piirkonnas kannab tänapäeval sõbade kudumise traditsiooni edasi Tarvastu käsitöökoda. Käsitöökoja tegemistest sõbadega seoses saab lähemalt lugeda eraldi lisasissekandest.
Pulmad on läbi aegade olnud tähtsaks sündmuseks inimese elus nii isiklikul kui sotsiaalsel tasandil. „Tänapäeva pulmakombestik on mitmekülgne: on tunda erinevate ajalooperioodide mõjutusi ja uuenenud ühiskonda. Samas hoitakse au sees ka meie vanemaid pulmakombeid. Aina rohkem korraldatakse pulmi, kus osaliselt või täielikult kasutatakse eesti pärimuslikke pulmakombeid,“ kirjeldab sissekande autor pulmapärimuse ekspert Liis Burk. Nimistu sissekanne „Pärimusliku pulmakombestiku kasutamine tänapäeva eesti pulmas“ keskendub abiellumisele kui sündmusele, millega seonduva kombestiku juured on talupojakultuuris, kuid mis kohandub tänapäevaste kujutluste ja vajadustega. Mõlema eesmärk on aga sama – tagada pruutpaarile õnne tulevases elus.
Epp Tamm – EestiRahvakultuuri Keskuse vaimse kultuuripärandi vanemspetsialist
Foto: Meeli Laidvee
Facebook