Hiiumaa naiste rahvariiete juurde kuulub ka tinast tupega pussnuga. Sellise tupe tegemine on keeruline töö, sest need valatakse ikka veel vanaaegsel moel puust vormidesse. Tupe vormid ehk tupevalemid tehakse kõigepealt valmis ja siis on võimalik ühe vormiga saada u 15 noatuppe. Seejärel tuleb valmistada uus vorm. Noatuppedel on oma traditsioonilised ornamendid, mille põliselementideks on poolkaared, ristid ja ringid.
Noatuppesid ja nuge valmistab saarel vaid üks tegija, kes on selle oskuse omandanud nii esemeid kui arhiivimaterjale ja mälestusi uurides. Noatupe valamist on lähikümnenditel toimunud välishiidlaste juures Kanadas, kuid mitte Hiiumaal. Soov ja teadmine selle eseme vajalikkusest püsis aga muutumatult elus, kuni kasvas meister.
Uuendusena on meister jõudnud püsivamast materjalist vormini, mis laseb valada rohkem kui 15 noapuppe.
Noa ja muude vöömanuste kandmine naisteriietuse juures ei ole Põhjamaades midagi haruldast. Eestis on mõne sajandi eest mitmel pool veel nuga naiseriietuse juurde kuulunud. Tinatuppedest lauldakse lauludes, kuid tegelikkuses ei ole teada, mis ajast ja kust selline inglisetinast tupetüüp, mis hiiu riiete juurde kuulub, õigupoolest pärineb. Vanimad teadaolevad dateeritud eksemplarid on kõik 19. sajandi algaastatest. See muidugi ei välista nende varasemat olemasolu. Hiiumaal seostatkse tinatuppede laiemat kasutuselevõttu hukkunud laevadelt saadava tinaga, mida eluga riskides laevavrakkidest hankimas käidi. Noatuped valati puuvormides ehk tupevalemites. Paar neist on Eesti Rahva Muuseumis säilinud. Tinatupes kanti üleni metallist valmistatud või luust peaga naistenuga.
Oskuse edasiandmine on toimunud mäluasutuste abiga. Nüüdseks on see taas muutunud elavaks.
Kuna teenimise mõttes ei jätku seda tööd mitmele inimesele, on oskuste püsimine endiselt ohus.