Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja -kandumine
Suguvõsauurimise teadmiste ja oskuste edasiandmiseks on nii suguvõsakeskseid kui ka avalikkusele suunatud võimalusi.
Igasugune genealoogiline uurimistöö algab ühe suguvõsa sees, selle liikmete kohta teadaolevate andmete üleskirjutamisest. Olulisim on koostöö sugulaste vahel, pärimuse kogumine, esivanemate ja sugulaste elupaikade kaardistamine, matmispaikade alalhoidmine.
Koostöö väljundiks ning ühtlasi oluliseks tavaks on kujunenud kokkutulekud. Seltskondliku melu kõrval on neil oluline roll teadmiste edasiandmisel noorematele põlvkondadele, andmete täiendamisel, suulise pärimuse ja esemelise materjali (fotod, dokumendid) kogumisel. Suguvõsaandmete ja pärimuse alalhoimine on olulised nii uurimistöö jätkamiseks kui ka selleks, et püsiks huvi nende vastu.
Väljaspool oma suguvõsa antakse teadmisi edasi kursustel, õpitubades ja sugupuude näitustel. Seda tööd teevad EGeSi vabatahtlikud. Uurimistulemuste jäädvustamiseks ning teadmiste edasiandmiseks annab EGeS välja ajalehte ja aastaraamatut. Vajalikku teavet saab ka seltsi ning selle osakondade kodulehekülgedelt.
Võimalikud ohud
Otsest ohtu suguvõsauurimise kui harrastuse kadumiseks ei ole. Tegevusala on universaalne ja laialt levinud, pakub põnevust ja uusi teadmisi ning sellega saab on üha enam tegeleda kodust lahkumata. Genealoogilist teavet sisaldavate internetiandmestike hulk suureneb pidevalt.
Paradoksaalselt on koos andmebaaside kättesaadavuse ning huviliste arvu kasvuga suurenenud ka oht, et teadmistega käiakse lohakalt ümber. Vigast infot sisaldavate uurimuste osakaal kasvab. Andmete hooletu ümberkirjutamine ning nende taasesitamine fakte, allikaid ja viiteid kontrollimata võib viia selleni, et ekslikult liidetakse uurimise käigus ühte suguvõssa erinevate sugukondade liikmeid (eriti perekonnanimede eelsel ajal), et uurimusest selgub, nagu oleksid vanemad surnud juba ammu enne oma laste sündi või nagu oleksid õde-venda omavahel abielus.
Suguvõsa sees võib ohtu põhjustada konkreetset suguvõsa uuriva isiku kadumine (surm, terviserike, huvi lahtumine jms), kui sellega kaasneb uurimistöö katkemine või kadumine. Seda aitab ära hoida koostöö suguvõsaliikmete vahel nii uurimise korraldamisel kui tulemuste talletamisel.
Elavate suguvõsaliikmete andmete avalikustamisel tuleb lähtuda andmekaitseseadusest ehk küsida neilt selleks luba.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
- temaatilised loengud
- suguvõsauurimise kursused Tallinna ja Tartu rahvaülikoolis
- uurimisoskusi tutvustavad õpitoad ning seminarid valdades, linnades ja külades
- sugupuude näitused
- EGeS temaatiline ajaleht Põlvnemislugu (ilmub 1997. aastast) ja Eesti Kodu-uurimise Seltsi, Eesti Muinsuskaitseseltsi ning Eesti Genealoogia Seltsi ühine aastaraamat (2007. aastast alates)
- suguvõsauurijate uurimistulemustel põhinevad aja- ning koduloolised raamatud (nt Helju Linder „Kaiu talud ja saunad”, Rait Talvoja „Lähtru vald Läänemaal”, Harri Tuulik „Viki küla ja Mihkli talu ajalugu”, Vello Kallandi „Metsla küla läbi sajandite” ning „Metsla talud ja inimesed”, Kristjan Luhamets „Kambja kihelkonna ajalugu”, Helle Koppel ja Evelin Povel-Puusepp „Vanamõisa vihikud” jpt)
- suguvõsakokkutulekud
- suguvõsauurijate foorum internetis (www.isik.ee/foorum)