Seto Leelopäev
Seto Leelopäiv
Sulge
Sulge
Leelopäev on iga kolme aasta tagant Värskas toimuv seto traditsioonilise laulu päev, mis ühendab eri paigus elavaid ja eri vanuses seto lauljaid ning setosid. Iga leelopäeva puhul valitakse temaatika, mis seob erinevaid esinemisi. Leelopäeva kava koostamisel arvestatakse kõigi leelokooride soovide ja ettepanekutega, et neil oleks võimalus esineda meelepäraste lauludega. Alati lauldakse midagi ka ühiselt, näiteks seto hümni. Leelopäev ei ole võistlus, mistõttu ei valita parimaid, vaid nauditakse koosolemist, suhtlemist. Kuulatakse, mida ja kuidas teised laulavad, ning lauldakse kaasa. Leelopäeva võib nimetada avalikuks seto laulutraditsiooni ja setode mõttemaailma infopäevaks ehk läbi laulu teadmiste edastamise kontserdiks.
Leelopäeva peetakse üheks olulisemaks seto lauluga seotud ürituseks, millest püüavad osa võtta kõik leelokoorid ja huvilised. Leelopäev on setode jaoks pidulik sündmus, mistõttu tullakse sinna korralikult seto rõivais ja ehituna. Viimastel aastatel on mehedki aktiivsemalt laulma hakanud, samuti on suurenenud laste osakaal.
Leelopäevast on külalistena osa võtnud teistestki Eesti piirkondadest ning välisriikidest pärit folkloori- ja pärimusmuusika kollektiivid. Paljude aastate jooksul on leelopäev eelnenud Baltica festivalile, mis toimub Eestis samuti iga kolme aasta tagant, seega on mõned kutsutud külalisesinejad olnud ühised. Viimastel aastatel on leelopäev olnud liidetud Värskas korraldatava muusikafestivaliga Seto Folk, mis on leelopäeva kui eraldi sündmuse väärtust kahandanud ja sellele selged ajalised piirangud pannud.
Leelopäev algab ühise rongkäiguga, kus kõik osalejad laulavad, pillimehed mängivad ja meeleolu on rõõmus. Koos liigutakse Värska laululava platsile. Seal algab eelnevalt kokkulepitud programm. Platsi ääres on hulk müügilette, kust on võimalik soetada mõni käsitööese või kinnitada keha seto söökide ja jookidega. Leelopäeva lõpetab peamiselt noortele suunatud tantsuõhtu mõne muusikalise kollektiivi saatel. Viimastel aastatel, kui leelopäev on olnud festivali programmis, on kahe ürituse publikud kokku sulandunud.
Leelopäev on võimalus üksteist kuulata ning koos laulda. Esinemised jäädvustatakse. Olulised märksõnad on identiteet ja pärimuskultuur. Seto Leelopäevale tullakse ka selleks, et omavahel suhelda, sest suur osa setosid ei ela Setomaal.
Leelopäevade pidamise kombe algusaastaks võib lugeda aastat 1922, mil toimus Petseris Setu rahvalaulikute pidu. Järgnevatel aastatel (kuni 1934. aastani) korraldati Petseris veel mitmeid teisigi maakondlikke laulupidusid ja laulupäevi, kus nii mõnelgi oli kuulda seto laulu. Alates 1977. aastast on leelopäevi peetud regulaarselt iga kolme aasta tagant. Asukohaks on jäänud Värska laululava. Erandiks oli vaid 1986. aasta, mil leelopäev toimus lauluema Hilana Taarka 130. sünniaastapäeva puhul Obinitsas.
Leelopäeva korraldamise idee sündis sellest, et lähenemas oli armastatud seto laulunaise Anne Vabarna 100. sünniaastapäev ning otsiti väärikat viisi selle suurepärase sõnolisõ meenutamiseks. 1977. aastal olid peamisteks eestvedajateks Põlva keskkooli direktor Paul Lehestik, Setomaalt pärit luuletaja Paul Haavaoks ning Värska külanõukogu esimees Paul Mäeste. Leelopäeva eesmärgiks oli luua seto laulule pühendatud üritus, kus seto kooridel oleks võimalik omavahel kohtuda ja üksteise tegevusest aimu saada ning huvilistel seto laulukultuuriga tutvuda. Esimesel leelopäeval toimus lisaks kontserdile sõnoliste võistulaulmine žüriile. Sündmuse raskuskese oli aga tookordki esinemistel.
Leelopäev oli üks esimestest folkloorifestivali mõõtu algatustest Eestis. 1970. ja 1980. aastatel oli enda setona manifesteerimine veidi teise värvinguga kui tänapäeval. Ühelt poolt oli see kaasaminek üle-eestilise rahvusluse lainega, kus oma päritolu ja kohaliku kultuuri tundmine oli oluline, et end teistest Nõukogude Liidu rahvastest eristada. Teisalt oli setodel neil aegadel veel küllalt palju vääritimõistmist ja kohmetust omakultuuri, keele ja laulmise asjus. Samas oli kohalikele, eriti lauljaile endile, leelo täiesti loomulik elu osa.
1970. ja 1980. aastatel polnud paljud leelokoorid veel harjunud laval laulma, nad isegi kartsid mikrofoni ja helivõimendusega polnud kuigi palju kogemusi. Nüüdseks on nende jaoks tavaline laulda igasugustel lavadel ja kõikvõimalikel üritustel. Võib isegi öelda, et suurem osa seto laulu- ja muusikakultuurist ongi liikunud lavadele ja esinemiste vormi. Seto muusika esitamist laval peetakse käesoleval ajal iseenesestmõistetavaks. Nii mõnelegi on vabas vormis laulmine isegi veidi võõraks jäänud.
Leelopäev on muutunud märgilise tähendusega sündmuseks paljude setode jaoks. See on üks pidepunktidest ajal, mil enamik vanu pidusid ja kooskäimise võimalusi (kirmased, laadad, kirik jm) on kadunud või väheoluliseks muutunud. Selline traditsiooniks kujunenud üritus, mille raskuskese on seto kultuuri ühel olulisimal nähtusel laulmisel, kinnitab kohaletulnuile nende ühtsust. Sedalaadi ühtsustundest tulenevalt on kõik, mida leelopäeval lauldakse, setodele oluline ja väärtuslik. Tuntud ja armastatud seto laulunaine Veera Pähnapuu lõi laulu „Laul läts läbi Setomaa” 1977. aasta leelopäeva tarbeks. Seda lauldakse tänaseni ja sel on paljude silmis lausa setokeelse hümni väärtus.
Seto Leelopäeva pidamise komme jätkub seni, kuni seda on setodele endile tarvis. See omakorda sõltub asjaolust, kas ürituse sisu ja vorm on kohaletulnuile mugav ja omane, kas see täidab oma rolli. Kuivõrd ja millisena säilivad seto laulutraditsioonid leelopäevadel, oleneb lauljatest, nende püüdlusest, ootustest, oskustest ja võimetest. Teisalt vormib ürituse sisu ja sisukust korralduslik pool, millega määratakse esinemiste struktuur ja teema.
Ühe ohuna võiks nimetada setode teadlikkuse ja huvi kahanemist ning leelopäeva traditsioonilise sisu nõrgenemist. Kui kaovad teadmised seto leelost või väheneb tahe neid teadlikult hoida, muutub ka leelopäeva sisu. Leelopäeva pidamise kombe püsimajäämine sõltub setode endi soovidest ja vajadustest.
Pärast Seto Folgi programmi hulka arvamist on suurt muret valmistanud kallis piletihind, mistõttu paljud vanemad inimesed, sugulased või lihtsalt huvilised ei ole enam leelopäevale tulnud. Varem oli aga just leelopäev üks kindel kõiki seto laulu huvilisi liitev päev, mis ei teeni mitte niivõrd meelelahutuslikke huve, kuivõrd on puhas autentne eneseväljendus seto laulu kaudu. Kahjuks on turunduslike eesmärkidega festivali hõlmas just need viimased puhtad väärtused surve alla sattunud.
Leelopäeva korraldamist on varasemalt finantseerinud kohalik omavalitsus, lisaks on rahalist tuge pakkunud Setomaa riiklik kultuuriprogramm, Põlvamaa omavalitsuste liit, Eesti kultuurkapital ja Põlva maakonna kultuurkapital, rahvakultuuri keskus ja kultuuriministeerium. Viimasel ajal on aga sellestki väheks jäänud, mistõttu on liidetud muusikafestivali kavasse.
XI leelopäev „Elotsõõr” – Ilme Hoidmetsa artikkel leelopäevadest ajaleht Setomaa veebiarhiivis, nr 13, juuli 2007.
Obinitsa sai leelopäävä õnnõ ütest kõrrast – Igor Taro lühiülevaade 1986. aasta leelopäevast ajaleht Setomaa veebiarhiivis, nr 13, juuli 2007.
Hirsigu Veera: Mõttit inne leelopäivä – Veera Hirsiku artikkel ajaleht Setomaa veebiarhiivis, nr 13, juuli 2007.
85 aastat leelopäivi: Petsere laulupeost sini-must-valgõni` läbi ENSV – Igor Taro ülevaade leelopäevade ajaloost ajaleht Setomaa veebiarhiivis, nr 13, juuli 2007.
Õiõ Seto – Mõrsjaitk ristiemale 2007. a seto kosja- ja pulmakommete teemalisel leelopäeval. Video: Ülo Saaremõts.
Värskas peeti XIII setu leelopäev – Igor Taro ülevaade XIII leelopäevast. ERR, 29. juuni 2013.
Facebook