Rõhtude valmistamine ja kandmine Hiiumaal
rõhkude tegemine ja kandmine Hiiumaal
Rõhtudeks (rõhkudeks) nimetatakse hiiu naiste rahvariiete juurde kuuluvat puusaehet ehk osaliselt vaskplekiga kaetud nahkvöö küljes rippuvaid kette. Eriliseks teevad selle ehte just need omapärased kolmetahulised ketid, mida tuleb vasktraadi lülidest käsitsi kokku murda.
Rõhtude kandmine rahvariiete juures on hiiu naistele väga oluline. Praegu kannavad rahvariideid peamiselt isetegevuskollektiividesse koondunud tantsijad-lauljad, aga ka pealtvaatajad laulu- ja tantsupidudel või muudest rahvuslikus laadis korraldatud ettevõtmistest osavõtjad. Viimasel ajal on hakanud moodi minema ka nn traditsioonilised pulmapeod, kus külalistel palutakse kohale tulla rahvariietes või rahvuslikus kostüümis. Need, kellel täiskomplekt rahvariideid puudub, kasutavad rõhtusid kui hiidlaseks olemise sümbolit koos kaasaegsete rõivastega.
Rahvariidekandjate ja huviliste kokkusaamistel on rõhtude hea või halb kvaliteet alatasa jutuks. Kuna tegijaid on vähe, tellitakse rõhtusid ka mandrilt, kuid nendega ei olda tihtipeale rahul. Probleemiks on nii ketilülide vale kuju, liigõhuke vöönahk kui ka litrite vähene helin. Viimastel aastakümnetel oli saarel vaid üks rõhumeister – Richard Heinaste. Mõningal määral on rõhtusid lühiajaliselt valmistanud veel mõned üksikud tegijad. Nüüd on lisandunud noori huvilisi ja ka üksikuid rõhutegijaid, mis annab lootust selle erilise oskuse püsimisele.
Rõhtusid peetakse Eestis 16. sajandi kohalikust linnamoest ülevõetud talupojaehteks. Veel 17. sajandil kandsid rõhulaadseid vööilustusi mitme Eesti piirkonna naised. 19. sajandi päris alguses leidus neid veel vaid üksikutes kohtades (näit. Põhja-Eestis). Ainukesena jäid rõhud rahvariiete kandmise aja lõpuni 19. sajandi viimase kümnendini, kasutusele Hiiumaal. Ka praegu kuuluvad rõhud endiselt hiiu rahvariiete juurde.
Muuseumidessse (Eesti Rahva Muuseum, Eesti Ajaloomuuseum, Hiiumaa Muuseum, Läänemaa muuseum) kogutud rõhud pärinevad üldjuhul 19. sajandist. Täpselt dateeritud vanimad näited on 1823 ja 1838. aastaist. Praegu hiiu rõhtudele iseloomulik kolmetahuline kett ilmus Eesti kettehetesse arvatavalt just 17. sajandil. Varasemad ketid on enamasti kas rõngaslülidest või muul moel Hiiumaa omadest erinevate lüliühendustega. Vanemad Hiiumaa rõhud olid vähema kettide arvuga ja enamasti kahe poolega. Mälestuste kohaselt olevat olnud ka ühe- ja kolmeosalisi rõhtusid.
Tuntumad rõhumeistrid elasid Lõuna-Hiiumaal Käina ja Emmaste kandis. Neilt osteti sageli valmis kette, mida siis mujal ise muude vajalike osadega täiendati. 19. sajandi 80. aastatel muutusid just Lõuna- Hiiumaa rõhud lopsakamaks, nii et ketikordade arv kasvas 12-16-ni ja rõhupooled muutusid võrdsemaks. See tõi kaasa ka vajaduse lappühenduse asemel rõngasühendust kasutada. Lapid ja oluliselt väiksem parempoolne lapivahe jäid siiski valdavaks Pühalepa kihelkonnas.
Ehkki rahvariie oli pidurõivana kasutusel ka 20. sajandil, hakkas rõhumeistrite arv saarel järsult vähenema. Esialgu kasutati alleshoitud vanu rõhueksemplare, kuid 1920.-30. aastatel kerkis mõnikord vajadus ka uute rõhtude järele. On teada üksikud mehed, kes enne Teist Maailmasõda neid veel valmistada oskasid. Nõukogude ajal kasutati rõhutegemisel sageli poest ostetud kette, sest need olid odavamad. Korralike rõhtude tegemine on endiselt käsitöö, sest õige rõhuketi valmistamine masina abil pole siiani õnnestunud.
Peredes, kus on rõhud veel olemas, õpetavad emad tütardele, kuidas neid peale panna ja kanda. Rõhtude kasutamist tutvustavad pidevalt kohalikud tantsujuhid, sest rõhud kuuluvad pea kõigi Hiiumaa taidluskollektiivide riietuse juurde. Sedasama on proovitud teha koolides, sest paljudel lastel ei ole enam võimalik neid teadmisi kodust kaasa saada. Vanemad on kas mandrilt pärit või ei tunne selle valdkonna vastu huvi.
Rõhtude valmistamise oskusega on aga teised lood. Otse isalt pojale ei ole rõhuvalmistamise kunsti enam ammu edasi antud. Pigem on pere naisliikmete soov rõhtusid saada ja kanda pannud mehi seda tööd tegema ja nii on noorena nähtu jälle meelde tuletatud. Või on vanad rõhud ette võetud ja põhjaliku uurimisega valmistamise tarkused selgeks tehtud.
2010. aastat võiks Hiiumaal nimetada ka rõhuaastaks, sest saarele sai näituseks kokku toodud suurem osa muuseumides säilinud rõhtudest. See tõi taas päevakorda kohapeal rõhtude valmistamise teema. Saarel oli pikka aega olnud vaid üks rõhutegija Richard Heinaste ja püsis oht, et kohalike meistrite järjepidevus võib katkeda. Projekti” Meistrilt õpitud” asus juhtima tantsujuht Helle-Mare Kõmmus, partneriks Hiiumaa Muuseum. Koolitustest ja õpitubadest võttis aktiivselt osa 6-15 inimest, sealhulgas mitu naisterahvast. Juba suveks valmisid Eero ja Enriko Nõmmel esimesed oma rõhud. Nüüdseks on Eero Nõmm rõhtude valmistamise Hiiumaal suures osas oma õlule võtnud. Rõhutegemist on proovinud veel mitmed eraisikud ja tantsijadki, kuid need eksemplarid on kõik jäänud tegijate endi kasutusse.
Rõhuvalmistamist ja rõhtude pealepanemist on tutvustatud käsitöölaatadel, õpitubades. Sellele pööratakse järjest rohkem tähelepanu ka Hiiumaa Muuseumi juures tegutsevas Rahvarõiva nõuandekojas.
Hariduskäik
Kärdla keskkool
1 aasta mööblitisleri eriala õpingud
Teenistuskäik
Füüsilisest isikust ettevõtja
Eesti Vabariigi sõjaväeteenistus
Eero Nõmm on õppinud ära rõhtude valmistamise. Nüüd oskab ta nö näpu vahel valmis teha nii pikad rõhuketid (5-6 m) kui stantsida ehisdetailid ja kõik muud vajaminevad osad ning need siis rõhukomplektiks kokku panna. Kodus on tal sisse seatud väike töökoda, kus pea kõik töövahendid oma käe järgi kohandatud.
Eero otsib võimalusi paremate materjalide leidmiseks. Metalle (plekk, traat) tellib ta nii Saksamaalt kui Inglismaalt, et proovida ja katsetada erinevaid materjale. Raskusi on vöö jaoks sobiva naha leidmisega. Esimesel poolel aastal valmis Eerol üle ligi 20 komplekti rõhtusid. Kuna ka vend on asunud sama tööga tegelema ning ema õmbleb rahvariideid, on tegemist pere ühiste huvidega ja see annab kindlust, et põlised oskused ei kao.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Oskus on omandatud vanameistrer Richard Heinastelt 2010. aasta projekti ” Meistrilt õpitud” käigus. Lisateadmised on tulnud muuseumimaterjalidega tutvudes ja erinevaid töövõtteid proovides.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Müük: Müüb tellimuste alusel
Tootmine/valmistamine: Teeb tellimuste alusel rõhukomplekte
Fotod
Koostaja: Helgi Põllo (2010)
Rõhtude valmistamine on peaaegu otsast lõpuni käsitöö. Eriti palju aega nõuab üksikutest lülidest kettide tegemine. Ka muud etapid (neetide kinnitamine, ehisplaatide tegemine jsm) nõuavad kannatlikkust ja pikka meelt. Sobiva materjali leidmine pole kunagi olnud väga lihtne, väidab meister.
Richard hakkas rõhtusid tegema pensionieas, sest abikaasal oli neid rahvariiete juures vaja. Peagi ilmus tahtjaid siit ja sealt ja rõhutegemisest kujunes Richardile nii hobi kui lisateenistus. Aastatega on kodus sisse seatud väike töönurk, kus kohandatud tööriistu kasutades saab kogu töö nö põlve otsas valmis teha. Rõhtusid on kindlasti valminud juba sajad komplektid.
Richard teeb kahte-kolme eri tüüpi rõhtusid. Erinevused tulenevad kettide hulgast, rõngaste või plaatide kasutamisest. Kuigi Richard ei ole ühtegi rõhtude tegemiseks vajaminevat töövõtet koolis ega ka otse tegijalt õppinud, on ta palju aastaid olnud saare ainuke või peamine rõhutegija.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Richard oli rõhkusid lapsena ja noorena näinud küll, kuid nende tegijaga puutus ta kokku alles 1940. aastate lõpus Kärdlas. Kindlustuse alal töötades liikus ta mööda Hiiumaad ning Kärdlas olles ööbis prk Lepamaade kodus Uuel tänaval. Siis oli tal ka võimalus pealt vaadata, kuidas Peeter Lepamaa rõhtusid ” kokku murdis”. Noore mehena mõtles Richard, et sellist igavat tööd ma küll oma elus tegema ei hakka ja ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Ajad aga muutusid ja noorena nähtu kulus ühel hetkel marjaks ära. Ise otsis ta lisateavet vanadelt rõhtudelt. Nii olid tema käes kaua aega mitmed Käinakandi rõhud. Hiljem uuris ta lisa kohalikust muuseumistki. Töövõtted täienesid läbiproovides ja katsetades.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Richardil ei ole olnud kahju oma teadmisi jagada, kuid huvilisi esimestel aastatel praktiliselt polnud. Hiljem käis kord üks, kord teine neid tegemisi vaatamas, kuid otsest järeltulijat meistrile ei kasvanud. Viimasel ajal on aga huvi tõusnud ja aastal 2010 läbiviidud projektiga “Meistrilt õpitud” (projektijuht Helle-Mare Kõmmus) asus rõhutegemise saladustega tutvuma kümmekond huvilist. Kevadeks olid esimesed rõhud uuelt tegijalt olemas, millega võis kindel olla, et oskused on edasi antud.
Müük: Müük on toimunud tellimuste alusel
Tootmine/valmistamine: On alates 1980. aastatest kodus rõhkusid valmistanud
Õpetamine: Põhiline õpetamine on toimunud projekti “Meistrilt õpitud” raames 2010
Fotod
Video
Jutuajamine Richard Heinastega
Video: Ermo Mäeots, 05.02.2007
Koostaja: Helgi Põllo (2010)