Paltide (käkkide, pallide) keetmine ja söömine Saaremaal
Paldid (Sõrves), pallid (Lääne-Saaremaal), käkid (Ida-Saaremaal)
Sulge
Sulge
Need päevad, kui kodus palte-palle-käkke keedetakse, on erilised. Ei sel ega järgmisel päeval enamasti muud sööki ei tehtagi – pole tarvidust. Keedetud jahukäkid on vast kõikjal teraviljakasvatajate maailmas tuntud ürgne söök, ometigi on käkkide valmistamine ja söömine jäänud harvaks. Erandiks võib pidada verikäkke, mida endiselt mõnel pool kodudes tehakse ja „hästisäilivas” vormis ka Eestimaa poodidest osta saab. Saaremaal aga keedetakse tänase päevani veel mitut sorti käkke: valgeid (jahukäkke) ja veripalte (verikäkke) ning muu Eestiga võrreldes erilisemaid riivipalte (riivitud toore kartuliga jahukäkke). (Siinses tekstis kasutatakse järgnevalt Sõrvemaale omast nimetust paldid.)
Varasemal ajal olid paldid pea iganädalane toit. Palditegu oli tihedasti seotud ka mitmete oluliste tähtpäevadega (mardi- ja kadripäev, pulmad jm). Tänapäevalgi ei tehta endiselt palte kibekiirel ja palaval suvisel ajal – lisaks palavusele takistas seda varem ka liha ja rasva lõppemine selleks ajaks. Küll aga valmistatakse jätkuvalt riivipalte kevadiste kartulijääkide äratarvitamiseks. Hilissügisel keedetakse veripalte suures koguses ja pikemaks ajaks valmis neis peredes, kus kodus loomi tapetakse. Valmis paltide säilitamise teeb lihtsaks sügavkülmutamise võimalus. On peresid, kus alati mitut sorti palte sügavkülmas „kiirtoiduks” valmis tehtud on.
Kui mujal Eestimaal on palditegu jäänud üsna haruldaseks, siis paljudes Saaremaa põlisperedes on see veel üpris tavapärane. Olgu siis põhjuseks Mandri-Eestiga võrreldes vaesem ja isoleeritum elu, saarlaste-sõrulaste identiteeditunne ja visa kinnihoidmine peretraditsioonidest või lihtne igatsus süüa oma lapsepõlve lemmiktoitu – pannil ülessoojendatud palte.
Käkke on kogu Eestimaal valmistatud põlise toiduna ilmselt niisama kaua kui teravilja toiduks tarvitatud on. Sõrvemaal, kus veel mõned aastasajad tagasi elas palju rootslasi, nimetatakse käkke siiani ilmselt just rootsi keele eeskujul paltideks, mujal Lääne-Saaremaal pallideks, mõnel pool koguni limpudeks (klimpideks, Mustjala kihelkonnas), Ida-Saaremaal aga vähemasti tänapäeval käkkideks.
Palte on lihtne teha ja neid on pudrust oluliselt mugavam kaasa võtta ja süüa. Ka säilivad paldid pudrust tunduvalt paremini. Vaesemal ajal tehti palte vaid odrajahust ja veest, võimalusel lisati ka lihatükke, rasva ning verd. Praetud pekitükikesi hakati palditaignasse lisama pärast pannide tarvituseletulekut. Osades peredes hakati palditaignasse lisama ka ohtralt praesibulat. Kuna liha on vaesemates peredes alati vähe söögilauale jõudnud, siis näiteks Sõrvemaal surutakse vaid üks lihatükk paldi keskele – nii ei jää ükski sööja lihast ilma. Kuna Saaremaal kasvatati palju lambaid, siis palditaigna tegemisel kasutati sagedasti lambarasva. Saaremaa vaesemates piirkondades (eeskätt Lääne-Saaremaal) oli pidevalt puudus teraviljast. Peale kartuli laiemat levikut ja tarvituselevõttu ligi 120 aastat tagasi, hakati riivitud toorest kartulit ka palditaignasse lisama. Kui varasemal ajal pandi riivitud kartulit toidu sisse põhiliselt jahujätkuks, siis nüüdsel ajal juba peamiselt maitse ja konsistensi pärast. Tänapäevased paldid ongi muutunud oluliselt maitserikkamaks: lisatakse ka muid maitseaineid peale soola, liha ja rasva on rohkem, kasutatakse peenemat jahu. Mõnikord pannakse taignasse ka muna, koort, küpsetuspulbrit jms.
Saaremaal olid paldid laialt levinud tavapäraseks toiduks veel 40 aastat tagasi. Sõjajärgse viletsuse ning tänapäevastest elumuutustest tingitud rahvaarvu järjepideva vähenemise tagajärjel on traditsiooniliste põlisperede arv maapiirkondades kahanenud. Saarlaste-sõrulaste traditsioonilise eluviisi järjekindel hääbumine on oluliselt vähendanud ka vanade toiduvalmistamismeetodite kasutamist.
Kõiki kolme sorti (valgeid, riivi- ja veri-) palte valmistatakse paljudes Saaremaa põlisperedes. Veripaldid on paljudes peredes traditsiooniliseks jõulutoiduks. Paltide valmistamisoskuse säilimisele tuleks kindlasti kasuks selle toidu taassidumine teiste traditsiooniliste tähtpäevade ja sündmustega (mardi-kadripäev, pulmad jm) ning laiem populariseerimine ka mitte-põlisperede hulgas.
Peale saarlaste-sõrulaste identiteeditunde ning armastuse lapsepõlvetoidu maitse vastu on selle põlise toidutraditsiooni hoidmiseks muidki stiimuleid. Lisaainete rohkus poes müüdavates verikäkkides on saanud üheks väga oluliseks põhjuseks, miks lastega peredes veripalte ise kodus valmistada soovitakse. Köögikombainide laialdane levik on muutnud mugavaks riivipaltide valmistamise, mis pakub head vaheldust tavapärastele kartulitoitudele. Sügavkülmutamine annab võimaluse palte säilitada ka pikemat aega ning tarvitada koduse „kiirtoiduna”.
Põhiliseks ohuks paldivalmistamise traditsiooni säilimisele on saarlaste-sõrulaste põlise elulaadi hääbumine, maapiirkondade tühjenemine elanikest linnadesse ja välismaale. Tänapäevane elutempo ning väärtushinnangute muutumine võib kergesti viia selle üsnagi ajamahuka ning nii mõnegi sööja jaoks harjumatu konsistentsiga roa ka põlisperede toiduharjumusest välja. Kuigi paljudes peredes on paldivalmistamise traditsioon kindlalt säilinud, on ohus oskuste reaalne edasikandmine noorte perede poolt. Noortel perenaistel ei ole julgust kasutada värsket verd toiduvalmistamiseks, eelkõige harjumuse puudumise tõttu, kuid probleemiks on ka kvaliteetse vere kättesaamise keerulisus. Traditsioonilise põllumajandustegevuse vähenemise tõttu kogu Eestis on kvaliteetsete koostisainete (eelkõige vere) hankimine muutunud raskeks. Tõeliselt kvaliteetset värsket jämedamat jahu (odra- või nisujahu) on võimalik saada vaid üksikutest poodidest või veskitest. Parema valikuga mahetoodangu hind tundub tavatarbija jaoks sageli liiga kõrge.
Kogu Eestimaad hõlmav pärimuskultuuri väärtustamine ja vanade traditsioonide taaselustamine on haaranud ka Saaremaad. Näiteks viis oma identiteeti kõrgelt hindavate sõrve naiste regilaulurühm Ammuker oma liikmetele läbi riivipaltide valmistamise õpitoa (2011. a veebruaris). Kindlasti on taolisi väiksemas ringis ettevõtmisi aset leidnud ka mujal. Riivipaltide tegemine oli üheks 2012. a juulis toimunud Sõrvemaa II pärimuspäeva tõmbenumbriks. Palditegu uudistama, värskeid ja praetud riivipalte maitsma kogunes 40-50 inimest. Palditeo filmis üles Krista Lember. Riivipaltide tegemisest avaldas Elve Lepik hulga positiivset tagasisidet saanud artikli ajakirjas „Oma Kodu” nr 54, august/september 2012.
Paldi-palli-käkiteo-kirjeldused – Kaidi Ottise, Kadri Tamme, Kristiina Maripuu jutustused endisest ja tänasest paldi-palli-käkiteost.
Koostaja: Mari Lepik, 2012.
Paltide-pallide valmistamisest ja söömisest Saaremaal – Põhiretsept ja valmistamise kirjeldus.
Tekst: Mari Lepik, 2012.
Saarelised vaimse kultuuripärandi radadel. – Elve Lepik kirjutab sõrve murdes tekst sellest, kuidas tema peres riivipalte tehakse. Allikas: Oma Kodu nr 54, lk 32-33, august/september 2012.
Facebook