On kaunis unistus, et iga õpetaja teadvustaks kultuuripärandi olulisust ja omaks huvi tegeleda selle lisatööga, et integreerida pärandi teemad teadlikult ja süstemaatiliselt oma tundidesse. Kujutame hetkeks ette, et kogu õpetajaskond ongi selline. Suurepärane, eks! Aga mis on tema motivatsioon, kui ahela järgmine tegelane – õpilane – ei tunne huvi, meelita oma säraga nii palju kui tahad? Probleem võib olla asjaolus, et laps või noor ei tunne ennast teemas ära.
Kui sa oled noor ja sulle räägitakse, et kõik vana on hea ja uus on halb, siis kas sina, kui ise „uus“, tunned ennast hästi? Noored, kellel ei ole erihuvi „vanade asjade“ vastu, ei leia pärandis midagi huvitavat ega kasulikku.
Siin tulevad appi seosed. Teate ju küll – „kõik uus on uuesti leiutatud vana.“ Olen oma töös vaimse kultuuripärandi spetsialistina näinud õpetajaid, kes vestlevad oma õpilastega nende elust ja huvidest, seostavad neid õppeainega ning tulemuseks on klass, kellele, minul kui külalisesinejal, pole midagi uut öelda, ainult ise kuulata. Olles viivuks huviringi juhendajana pärandõppes käe valgeks teinud võin ka tunnistada, et paljud laste hobidest ongi juba kultuuripärandiga seotud – folkloori on kasutatud välismaises popkultuuris, sh televisioonis, arvutimängudes jne. Võrdlemine meie folklooritegelastega on huvitav ülesanne. Nägin ka, et oma kodupaigas õues aktiivselt liikuvad noored tunnevad lähedasi kohti juba oma tunnuste järgi, on loonud neile oma nimed. Nende jaoks võib olla huvitav teada, mis nendes paikades on veel juhtunud ja kuidas neid kutsutud. Köök ja söök on vist universaalselt paeluvad teemad.
Nüüd aga keerukas faktor – kodu. Selge see, et me ei piilu kellegi kardina taha, ammugi mitte lastetuppa. Igaüks elab oma elu täpselt nii nagu elab. Vaimse kultuuripärandiga tegelejad korrutavad igas õpitoas, seminaris, ajurünnakus: „Kõik algab kodust.“ Aga võib-olla, kui me saame lapsi ja noori küsima küsimusi ning looma seoseid, siis hakkab see ka kodus külge. Mingi võimalus ju on! Muuseas, sellel oleks ka lisaboonus – pärandit mitte ei õpetata kõigile ühesugusena, vaid peredes peegeldamise kaudu ilmneb paikkondade eriilmeline pärimus.
Nüüd aga võib keegi öelda: „Ole nüüd realistlik!“ Ma tegelikult olengi. Aga ennekõike olen ma lootusrikas. Inimlik püüe avastada, avardada, lihtsustada ei pruugi jääda pärandile ja kultuuriharidusele jalgu. Samuti on üks asi õpetada kellelegi selgeks midagi, mida kõik teavad, aga hoopis teine on õpetada märkama ja ise edasi andma. Kuidagimoodi peaksime suutma mõlemat. Me proovime.
Epp Tamm
vaimse kultuuripärandi spetsialist
Facebook