Sulge
Sulge
Lubjakivil on paerikka Lääne-Virumaa kultuurilises identiteedis kindel koht. Lubjakivitööstus on kujundanud sealseid paiku ja inimeste eluolu. Lubjakivi ja sellest põletatud lupja vajavad ka tänapäeval paljud majandusharud. Lubjakivi on laialdaselt kasutuses nii ehitusematerjalide tootmises kui ka teedeehituses. Lisaks kasutab söödatööstus lubjakivi ühe kättesaadava kaltsiumiallikana. Laialdaselt on levinud lubjakivi põllumajanduses muldade happesuse reguleerimisel, eriti peale põlevkivituha (põlevkivi baasil elektritootmise) tekkimise vähenemist. Lubjakivi on Eestis üheks tooraineks ka klaasitööstusele.
Lubjakivist põletatud lupja kasutatakse endiselt meie ehitusmaterjalide tootmises (boorbetooni tootmine), küll aga on ajalooline lubjakasutus ehitussegude tootmisel võrreldes sajanditetagusega vähenenud. Tänapäeva suurimad lubjakasutajad Eestis on tööstused, mis kasutavad kas põlevkivi või olmejäätmete põletamist energia (elekter, põlevkiviõli) tootmiseks. Lupja tarbib ka tselluloositööstus.
Praegusel ajal tegutseb maakonnas lubjatööstusega Rakke lubjatehas AS Nordkalk.
Lupja põletatakse tänapäeval valdavalt šahtahjudes. Tehase peamised tooted on lubjakivi, purustatud ja jahvatatud lubjakivi ning kustutatud ja põletatud lubi. Kasutusalad on ravimitööstus, põllumajandus, ehitus ja keskkonnakaitse.
Lubjakivi tööstuspärand näib tänapäeval eelkõige olevat oluline neile, kes märkavad ja hindavad selle maavara panust kohaliku asustuse ja maastikupildi kujunemisele.
Tamsalu linna piiril asuv Tamsalu lubjapark tegeleb aktiivselt lubjatööstusega seotud teadmiste talletamise ja tutvustamisega. Igal aastal külastab lubjaparki ca 3000–4000 inimest. Lubjapargis on õpitubadeks renoveeritud viadukti ja raudtee paemurrud ning Sääse lubjakivikarjäär. Õpperajad lähevad üle tuha- ja klibupuistangute ning palja paepõranda. Pargis tehakse ka uuringuid ehitus- ja viimistluskivi plokkide massiivist lahtimurdmiseks ning paemurdude iseenesliku taimestumise jälgimise ja kirjeldamisega. Paeseinast murdunud tükke kasutatakse ka suveniiride valmistamiseks. Porkuni paemuuseumis ja Tamsalu lubjapargis on korraldatud õuesõppe koolituspäevi Pandivere paeriigi loodusainete õpetajatele.
Porkuni paemuuseum ja Tamsalu lubjapark on ühendatud turismiobjektide võrku „Pandivere paetee“.
Ühelt poolt on lubjakiviga seotud pärandi osa Lääne-Virumaal aktiivne kaevandamine ja töötlemine, mis jätkub tänapäeval Rakkes. Teisalt toob inimesi kokku ka endiste kaevanduste ja töötluspiirkondade sidumine nii igapäevaelu kui turismiga.
Lubi oli kallis ehitusmaterjal. Lubja saamine oli raske töö ja lõpptulemuseks saadi ainult väike kogus lupja. Kuni 19. sajandi lõpuni toodeti lupja peamiselt maa-ahjudes. Siis kasutati lupja põhiliselt kirikute, mõisate tootmishoonete ja meiereide ehitamisel. 1898. aastal võeti Eestis, ja justnimelt Tamsalus, kasutusele suurema tootlikkusega ringahjud. Juba 1907. aastal ehitati Tamsalus ka esimene veelgi tootlikum šahtahi. 20. sajandi alguses olid lubja ostjateks rikkad talumehed, kes ehitasid omale maju ja talule vajalikke kõrvalhooneid. Eestis tekkis põllumajanduse ja karjakasvatuse arenguga suurem vajadus meiereide järele. Ehitustegevuse käigus suurenes ka lubjavajadus. Šahtahju tehnoloogia on tänapäeval valdav lubjatootmisviis. Tänapäeval on lubja kasutamisalad laienenud – põllumajandus, aiandus, ravimid, sõjatööstus jne.
Tugevamalt eristuvad Lääne-Virumaa lubjatootmises kolm paika – Tamsalu, Sääse ja Rakke.
Teadaolevalt loetakse Tamsalus lubjapõletamise alguseks 1880. aastat. Maa-ahjud ehitati mõisa tööliste ja piirkonna talumeeste koostööna. 1898. aastal rajati Tamsallu mõisa omaniku Ludwig Ferdinand von Uexküll-Güldenbandi (1849–1896) käsul kaks ringahju ja samal aastal saadi ringahjudest esimene tööstuslikult toodetud lubjapartii.
Lubja põletamise tehnoloogia arenguga hakkas laienema ka Tamsalu küla. Laienemisele aitas kaasa 1877. aastal valminud Tapa–Tartu raudtee. Raudtee ehitamisega arenes äritegevus ja lupja veeti kaugematesse piirkondadesse.
Lühikese ajaga sai Tamsalu mõisast Virumaa ja kogu Eesti lubjatootja. Eesti Vabariigi Asutava Kogu poolt 1919. aastal vastu võetud maaseadus jättis mõisnikud maast ja mõisatest ilma ja Uexküllid lahkusid Eestist. 1921. aastal sai lubjatehase omanikuks aktsiaselts Silva ja direktoriks sakslane Dangen. 1935. aastal sai ringahjude peremeheks Hermann Mossa, kelle ettevõte kandis nime K. Mauritz & Co. Mauritz oli kaupmees – Hermann Mossa naisevend. Hermann Mossa pere asus elama omaniku eluasemeks ja kontorihooneks ehitatud majja. 1944. aastal, kui Eesti uuesti okupeeriti, pidi H. Mossa lahkuma.
Tamsalu mõisniku edu innustas naabermõisnikku David-Julius Limbergi, kes oli ehitanud Sääsele ka omale lubja põletamiseks maa-ahjud. Kuid tehnoloogia areng, vajadus ja nõudlus lubja järele kasvasid. Aastal 1907 valmis Julius Limbergil eesrindliku tehnoloogia abil ehitatud šahtahi. Teine šahtahi soetati 1936. aastal. Tooraine, rõngaspaas, kaevandati oma paekarjajäärist. Paekarjäär Sääsel on üks maalilisemaid paekarjääre Eestis. Kaevandamine toimus 1907–1975. 1941. aastal lubjatehased natsionaliseeriti Nõukogude võimu poolt. Vastavalt Eesti NSV kergetööstuse rahvakomissari 08.01.1941 käskkirjale ühendati lubjatehas K. Mauritz & Co. ja lubjatehas D. J. Limberg. Ühendatud ettevõte sai nimeks Tamsalu lubjatehased. Aastal 1961 ühendati Tamsalu tehas Rakke tehasega. Ringahjud lõpetasid töö 1980. ja šahtahjud 1994. aastal.
Rakkes on lubjakivi kaevandatud ja põletatud juba 19. sajandi lõpust. Endine Simuna kõrtsmik Karl Kadak rajas Jaola külas 1890. aastatel viis suurt maa-ahju ja Kamariku paemurru, millega pani aluse lubja tööstuslikule tootmisele. 20. sajandi alguses tõi Kadak lubjatootmise Kamarikust Rakkesse ja seniste maa-ahjude asemele ehitati kaks moodsat ringahju. Tehas oli algusaastatel Baltimaade suurim ja moodsaim lubjavabrik ja enne Esimest maailmasõda Venemaa keisririigi suurim lubjatehas. 20. sajandi alguses töötas tehases 70–80 inimest, hiljem tõusis tööliste arv üle saja. 1920. aastate lõpuks kujunes Rakke lubjavabrikust kõrvuti Tamsalu lubjatehasega Eesti ala suurim lubjatootja. 1927. aastal ehitati laiarööpmeline raudteeharu Rakke jaamast lubjavabriku ringahjudeni. 1920. aastate lõpus omandas Karl Kadak ehitusmaterjale tootva osaühistu Silikaat, millest kujunes Rakke lubjatehase toodangu suurim tarbija.
Aastal 1938 ehitas ärimees Kofkin Rakkesse esimese šahtaju, aastal 1958 lisandus veel neli šahtahju.
1950. aastatel sai vabrikuhoone praeguse kuju. 1959. aastal valmis Rakke lubjatehases neli uut põlevkiviahju, 1960. aastal reorganiseeritud Tamsalu lubjatehasest sai Rakke lubjatehase tsehh. 1988. aastal valmis Rakke lubjatehase kaks uut gaasiga köetavat šahtahju, kolm vana ahju viidi gaasiküttele üle 1991. aastal. Rakke lubjatehas jäi seisma 1992. aastal, kuid alustas uuesti tööd 1996. aastal. AS Nordkalk oli Rakke lubjatööstuse kaasomanik kuni 1998. aastani. Samal aastal ostis AS Nordkalk koguettevõtte.
Lubja kaevandamise ja töötlemise oskusi antakse edasi ametit õppides.
Kuna tööstus on eraettevõtte käes ja kitsenenud ühte paikkonda, siis suuresti sõltub lubjatööstuse pärandi väärtuse teadvustamine ja kogukonna teavitamine kohalikust muuseumist. Pärandtehnoloogia ja lubja kui tähtsa materjali teadvustamiseks teeb tublit tööd Tamsalu Lubjapark, kus küll aktiivse tööstusega enam ei tegeleta, kuid on nüüd muudetud õppe- ja külastuspaigaks. Lubjapark pakub lubjatööstuse õppeprogrammi „Lubjakivi töötlemine ja maastik tagasi loodusele“. Õppeprogramm on praktiline. Külastajad saavad omal käel proovida järgmisi tegevusi: lubjapõletusahju täitmine ja süütamine, lubikrohvi valmistamine ja krohvimine, lubivärvi valmistamine ja sellega värvimine, paekivist meenete valmistamine. Vaadatakse ka lubja kustutamist.
Vajadus lubja kaevandamise ja töötlemise järele on jätkuvalt olemas, kuid töövõtted uuenevad. Suletud ettevõtetega võib tekkida olukord, kui tööstus ei peegelda kohaliku kogukonna väärtusi. Eriti oluline on lubjakivist toodetud lubja tootmise võimalustest ja vajadustest arusaamine ajaloo perspektiivis. Tänapäeval on lubja põletamine koondunud rahvusvaheliste suurettevõtete kätte ja oluline osa Eestis kasutavast lubjast imporditakse. Nii võib kaduda meie arusaamine ühest meile ajalooliselt olulistest oskusest ja tegevusest. Kaovad tegevused, mis väärtustasid kogukondi.
Porkuni Paemuuseumi ja Tamsalu Lubjapargi tegevus.
Aktiivne pärandi uurimine Tamsalu Muuseumi Sõprade Seltsis, sh trükiste välja andmine ja temaatiliste ürituste korraldamine.
2016. aastal valmis kogumik “Tamsalu lubja lugu” – kokkuvõte Tamsalu lubjatööstuse ajaloost piltide, kaartide, skeemide ja lubjatööstuse veteranide mälestustega.
Rakke lubjapõletamine ja põletusahjude tüübid (Hiile Hiie, 2025)
Kõik tekstis kasutatud materjalid ja ajalooallikad on kohalike koduloouurijate poolt kogutud ja talletatud kohalikes koduloomuuseumite arhiivides.
Facebook