Sulge
Sulge
Kasetökati valmistamine on vana rahvapärane oskus, mis seisneb kasetohu kuivdestilleerimises ehk põletamises suletud nõus, et saada musta, paksu ja tugeva lõhnaga vedelikku – kasetökatit. Tänapäeval aetakse tökatit peamiselt traditsioonide hoidmise, pärandoskuste säilitamise ja käsitööndusliku tootmise eesmärgil. Tökatit kasutatakse endiselt loodusliku puidukaitsevahendina, nahaparkimises, parfümeerias, hobuste kabjahooldusel. Soomaal on männitõrva kõrval kasutatud ka kasetökatit haabjate immutamisel, kasetökatist valmistatud liimi haabjalaotamisel tekkivate pragude liimimisel.
Kasetõrva valmistamisega tegelevad tänapäeval:
• pärandkultuuri hoidjad ja rahvameistrid, kes taastavad ja õpetavad vana käsitööd (nt muuseumides, talupäevadel, loodusfestivalidel);
• käsitöölised, kes kasutavad tökatit puidu töötlemisel;
• rahvameditsiinihuvilised, kes valmistavad tooteid ja kasutavad tökatit loodusliku ravivahendina;
• turismitalud ja pärandkultuurikeskused, kus kasetökati põletamine on osa õppe- või elamusprogrammist.
Millised tegevused on sellega seotud?
• Kasetohu kogumine kevadel peale esimest äikest, kui kasel koor lahti tuleb.
• Tökatiahju või -põletusnõu ettevalmistamine – maa sisse kaevatud haud või metallist anum, mis võimaldab kuumutada ilma hapnikuta.
• Kuivdestilleerimine – kasetohu aeglane kuumutamine tule kohal, mille käigus eraldub tõrvakusi, tärpentin ja tökat.
• Tökati kogumine – eraldamine teistest saadustest spetsiaalsesse anumasse.
• Valmis tökati kasutamine (nt puidule, nahale, ravimiks).
Millised oskused on tökatiajamisega seotud?
• Metsandusalased teadmised ja materjali valik – see seob tökatiajamise otseselt traditsioonilise metsamajandamise ja maastiku tundmisega.
• Tökatiajamiseks sobiva ahju ehitamise ja hooldamise oskus – tõrvaahjud/hauad vajavad spetsiifilist ülesehitust ja materjalivalikut. Ehitusmaterjalideks on traditsiooniline savi, kivi. Vajalik on metallitööoskus.
• Tule ja kuumuse käsitsemise oskused – need on sageli seotud teiste kohalike töödega (nt söemiilamine, lubjaahjud, suitsusauna kütmine).
• Tökati kogumise ja kasutamise teadmised – pärast põletamist tuleb osata tõrva eraldada, filtreerida ja kasutada. Seotud kasutusalad: paadiehitus, hobuse kapjade hooldus, nahaparkimine ja rahvaravi.
• Ühistöö (talgud) ja kogukondlikud kombed – tökatiteoga kaasnevad sotsiaalsed traditsioonid ja tööjaotus, millega on seotud talgukultuur Eestis.
• Sõnavara, väljendid, uskumused – tökatiajamisega on seotud (murdelised) terminid, väljendid, mis moodustavad osa keelelisest pärandist ja identiteedist. Uskumused on seotud rahvakalendri kombestikuga.
Millised uskumused, rituaalid või reeglid on tökatiga seotud?
Navesti jõe ülemjooksul on levinud uskumused, mida olen kogunud aastate jooksul siin elanud vanematelt inimestelt – kasetökati suits aitab lahkunute hinged teisele poole igavikku juhatada. Kasetõrva põletati kalmu servas, et suits looks silla „meie ja nende maailma vahele”. Kasetõrva põletamisel oli seega pühalik ja rituaalne tähendus.
On teada, et tökatit pandi hobuseraudadele ja paadikerele enne reisi, väikest tökatitükki kanti talismanina kaasas ning vastsündinu hälli alla pandi tökatitükk kaitseks halva silma vastu. Kasetõrvast keedetud seebile lõigati sisse diagonaalrist/kaitseohutis, et muuta kasulik mõju mitmekordseks. Kaduneljapäeval kasutati kasetökatit loitsimiseks. Koduloomi kaitsti hundi eest, tehes tökatiga risti looma seljale ja toimingut kinnistati sõnade peale lugemisega.
Tänapäeva inimese igapäevaelus kasetökatil laiemat praktilist rolli enam ei ole, kuid see on oluline osa eestlase rahvuslikust pärandist ja identiteedist. Kasetökatiajamist demonstreeritakse kodumaistel pärandipäevadel ja õpitubades – see sümboliseerib eestlaste looduslähedust, jätkusuutlikku eluviisi ja oskust kasutada metsasaadusi otstarbekalt. Tökatiajamise oskuse tulevastele põlvedele edasiandmine on oluline, kuna see säilitab sideme esivanemate ja traditsioonilise elulaadiga. See on käsitööoskus, mis nõuab kogemust, tähelepanu ja loovust. Leidub piirkondi, eriti Lõuna- ja Kesk-Eestis, kus tökatiajamine on olnud varemalt laialt levinud.
Juba aastatuhandeid tagasi on kasekoort kasutatud tökatiajamiseks (kasekoore tõrva nimetatakse tökatiks). Tökati (lad pyroleum betulae) tegemist on erinevates allikates nimetatud kord “keetmiseks”, siis jälle “põletamiseks”, sisuliselt on tegu aga kuivdestilleerimisega 500 °C juures, mille tagajärjel saadakse puhas ja ökoloogiline loodussaadus – puutõrv. Kõrvalsaadusena saadakse tärpentini, puuhapet, tõrvakust, tüma (pigi), süsi.
Tökat on tõenäoliselt vanim inimese valmistatud poolsünteetiline materjal, mida tänasel Saksamaa aladel elanud neandertaallased kasutasid 40 000 aastat tagasi tulekivist ja luust tööriistade valmistamisel ja kehakatete ilmastikukindlaks tegemisel, lisaks toidunõude parandamisel ja samuti võimaliku närimiskummina. Pärnumaalt Pulli kiviaja asulast on leitud 9000 aastat vana hambajälgedega tökatitükk.
Aastatel 370–285 e.m.a. kirjeldas Antiik-Kreeka õpetlane Teophritius puude söestumist ja nendest eralduvat tõrva. Roomas kasutati tökatit lukkude ja hingede määrimisel, Indias valmistati sellest liimi esimeste raamatute köitmiseks.
Tökatiajamist õppisid Läänemere äärde jõudnud soomeugri rahvad tõenäoliselt Kesk-Euroopa ja läänebalti hõimudelt. Neilt on laenatud ka sõna tõrv (germaani derw, preisi deru, leedu derva). Skandinaaviast on teada mitmeid kasetõrvast valmistatud hauapanuseid. Saaremaal on tökatit kasutatud Salmes. Läti Henrik on märkinud, et eestlastel oli muinasaja lõpul arvukalt merekõlblikke laevu, mille purjeid immutati kasetökatiga, seega pidi tökatitarve siin olema üpriski suur. Tõenäoliselt oli kasutatud tökat valmistatud Eestis, sest eeldused tõrva kohapealseks valmistamiseks olid head.
Tökatitootmine oli varemalt levinud üle Eesti nii väiksemates taludes kui ka kohati mõisates, kust seda veeti müügiks ka kaugemale – Venemaale ja Baltikumi.
Alljärgnev kirjeldus on 1890. aastate eluolust Viljandimaal. Tarvastu kihelkonnas Ämmuste külas Roodu talus elas minu esiisa Hans Kallas, kelle pärimust on antud edasi tulevastele põlvedele talletamiseks: “Juba isaisadest pääle, orja-ajal juba, käisid Vana-Liivimaal mehed perest perre puunõudega ja tökatiga kauplemas. Mina käisin kõige kaugemal Ruhjas ära, aga mõned ka Võnnus, Volmaris, Kuressaares, Pihkvas, Oudovas. Need olid siis juba vaheltkauplejad, oma mehi Kuressaares ikka ei käinud. Jamburgi pool ei käidud ka, sääl olid ise tegijad. Tökatit põletati siin ka ise: 10–12 ja 25–30 kopikat toop. Tökativaat maksis 25–30 rubla. Valgast tõin kord tökatikoorma eest 70 rubla koju. Kuue pajaga ajasime ühe vaadi tökatit, umbes 10 puuda ümber, 100 toopi. Kolme mehega ajasime päevas kaks vaati tökatit. Tallinnamaal käisin minagi perest perre tökativaadiga. Meie külas iga pere tegi tökatit nii palju kui jõudis. Tökati müümisel esines aga ka võltsimisi – koguse visuaalseks suurendamiseks segati selle hulka näiteks sõnnikut, vett, tuhka.
Kui maad juba krunti aeti, jäi talupidajail see töö vähemaks. Ilma maata mehed teevad aga tänapäevani. Sõjad mõjusid ka tööstuse vähendamiseks kaasa ja tegid vaesust suuremaks. Tökat aitas ellu jääda eestlasil”.
Tökat äratas ka meie omaaegsete rahvaravitsejate tähelepanu ja nende ülestähendustele tuginedes võib baltisakslaste poolt maarahvale kirjutatud mitmes meditsiiniraamatus leida nahahaiguste, mädaste haavade ja sisselõigete ravimiseks mõeldud muude soovituste hulgast ka tökati. Tökati sissevõtmist soovitati seedetrakti haiguste raviks, tökati närimist aga hammaste ja igemete tugevdamiseks ning seedimise parandamiseks. Sünnitavale naisele ruumi ettevalmistamisel tilgutati ruumi desinfitseerimiseks paar tilka kasetõrva kuumale söele. Vabadussõja ajast on teada juhtumeid, kui tökatisuitsuga steriliseeriti haavasidemeid. Sõjakirurg Aleksander Vasilievitš Višnevski lõi 1927. aastal mädaste haavade raviks ainulaadse salvi, mis hiljem tema järgi ka nimetati. Tänaseni naudib salv tohtrite seas suurt edu tänu just peamisele koostisosale – kasetõrvale. Eestlasest rännumehe Johannes Niggoli 1937. aasta Kamtšatka ekspeditsioonide aruannetes on värvikad kirjeldused, kuidas suisel ajal oli parvlaevadel verejanulisi sääski ümberringi nii palju, et nad varjutasid taeva. Kuigi pealtnäha hirmus, oli see siiski kohalike jaoks tavapärane nähtus. Neil oli kasetõrv seks tarbeks käepärast, mida “sääsetornaadod” pelgasid.
Kasetohutõrva müüdi esimese vabariigi ajal igas apteegis kui ravimit. Eesti tökatitootmise õitseajaks oli I maailmasõja järgne periood, mil erinevate toodete, sh tökati import oli katkenud. Olukorra stabiliseerudes aga ilmnes, et soodsam on siiski tökatit Venemaalt sisse vedada, kui seda suhteliselt algelisel moel kohapeal toota. Koduse tõrvaajamise oskused hääbusid aga II maailmasõja lõpus, mil kogu senine ühiskonnakorraldus muutus radikaalselt. 1950. aastatel tõrjus tökati lõplikult välja põlevkivitõrv.
Tänapäevane arstiteadus kasetohutõrvaga ravitsemist reeglina enam ei käsitle ja seetõttu on tema kasutus teaduspõhises meditsiinis pea olematu. Ka tavamajapidamistes enam “tökatitooteid” üldjuhul ei kasutata.
Tökatit on läbi aegade kasutatud:
• kaitsevahendina: puitkatustele, hoone sokliosadele, paatidele;
• immutusvahendina: vihmariietele, köitele;
• määrdena (lisatud rasva): kalavõrkudele, nahkesemetele, saabastele, ratastele;
• ravimina nahavigastuste, nahahaiguste, liigesevalu, rabanduse, hingamisteede haiguste korral, ravinärimiskummina;
• seebi jt pesuainete valmistamiseks;
• tõrjevahendina putukate (parmud, sääsed, puugid), madude, rottide peletamiseks, kärbsepüünisena, aedade taimekaitses;
• teritusvahendi luisu valmistamiseks (tõrva ja liiva segu);
• pigi valmistamiseks – pigitatud niidiga õmmeldi nahkesemeid, hobuseriistu, jalanõusid. Piginööriga tihendati laevaplangutust;
• liimi valmistamiseks;
• naha parkimiseks (Elmar Nugis “Tähtsamate nahaliikide kodune parkimine”).
Kasetõrvaajamine on traditsiooniline oskus, mis hõlmab kasetohu kogumist, tökatiajamist ja toodete valmistamist. See on osa kultuuripärandist, eriti kasepuurikastes piirkondades, kus tökatiajamine on levinud. Teadmised kanduvad edasi põlvkonniti, tavaliselt vanematelt lastele, pereringis, aga ka kohalike kogukondlike tavade kaudu.
Peamine on suuline ja praktiline õpetus – kogenumad kasetõrvaajajad õpetavad nooremaid, näidates kasetohu kogumise, tõrvaajamise ja töötlemise tehnikaid. Teadmisi levitatakse ka raamatute, ajakirjade, veebiplatvormide, töötubade, loodustegevusi-matka-pärandioskusi propageerivatel festivalidel. Huvilised on peamiselt inimesed, kes soovivad säilitada traditsioone; loodusteadlikkuse harrastajad; käsitöömeistrid; terviseteadlikud inimesed (kasetõrva kasutatakse ka rahvameditsiinis) ning kultuurihuvilised. Leidub turismiettevõtteid, mis on samuti tökatitegemisest huvitatud, sest see annab võimaluse pakkuda klientidele autentset kohalikku kultuurikogemust.
Edasiandmist mõjutavad tegurid:
1. hariduse ja info kättesaadavus – kättesaadavad raamatud, veebijuhendid ja töötoad aitavad teadmisi säilitada;
2. tarbimis- ja tervisekultuur – rahvameditsiini ja looduslike toodete populaarsus suurendab huvi kasetõrva vastu.
Laialdasem tökatiajamine on Eestis praktiliselt väljasurnud, leidub väheseid asjaarmastajaid, kes peamiselt oma tarbeks, vähesel määral ka müügiks toodavad. Vanemad tegijad on manalasse varisenud ja kahjuks pole enam leida teenäitajaid ega õpetajaid. Sõna “tökat” ollakse üldjuhul kuulnud, aga mismoodi seda saadakse ja kuidas tökatit kasutatakse, sellest pole tänasel põlvkonnal enam teadmisi. Tökatiajamisega võib kokku puutuda mõnel pärandikoolitusel või eksperimentaalarheoloogia toimingul. Need on aga suhteliselt spetsiifilised valdkonnad ja laiemat levikut pole.
Ohukohana vajaks märkimist ka intensiivne raie Eesti metsades, mille tõttu leidub üha vähem tohukorjeks sobilikke (50–70-aastaseid) kaasikuid. Lisaks on probleem puidutöösturite teadmatuses, mis tingib selle, et kasetohtu ei peeta väärtuslikuks ja see viiakse peamiselt hakke-katlamajja kütteks kui tülikas kõrvalsaadus või jäetakse lihtsalt raielangile vedelema, mis omakorda tingib kvaliteetse kasetohu raskesti kättesaadavuse.
Tökatiajamise edasikandumine sõltub peamiselt sellest, kas leidub entusiaste, propageerijaid, vastavate töötubade korraldajaid, temaatiliste artiklite, raamatute, filmide kirjutajaid ja tegijaid. Oluline on ka, et tökatist valmistatud toodete järgi leiduks nõudlust loodustoodete ja rahvameditsiinihuviliste hulgas. Ja kas meie teadusmaastikul leiduks teadlasi, kes uuriks tökati kasulikke omadusi, selgitamaks välja võimalikke innovaatilisi lahendusi, mida rakendada ühiskonna hüvanguks.
1. Põlvkondade huvi puudumine: noorem generatsioon ei pruugi näha vajadust või huvi kasetõrva kogumise ja töötlemise vastu.
2. Teadmiste talletamise piiratus: kui oskus ei jõua dokumenteeritult raamatutesse, õpetustesse või veebiplatvormidele, võib see kergesti kaduda.
3. Metsatööstuse mõju: metsade üleraiumise tõttu võib kasetohu kogumine olla piiratud, vähendades praktilist kogemust.
4. Majanduslik surve ja globaliseerumine: traditsiooniliste oskuste väärtustamine väheneb, kui inimene eelistab kiiremat ja tulusamat tööd linnas.
5. Tehnoloogia ja moodsate meediavahendite mõju: virtuaalne meedia ja digitaalne meelelahutus vähendavad aega, mida lapsed ja noored võiksid veeta traditsiooniliste oskuste õppimisel.
Kuidas see mõjutab edasiandmist?
Kui teadmisi ei anta teadlikult edasi, väheneb praktiliste oskuste kanduvus. Kaob põlvkondadevahelisel õpetusel põhinev kogemus ja kultuuriline kontekst, mis muudab traditsiooni vähem tuntuks ja lõpuks võib see teadmiste kogum täielikult hääbuda.
Ajakirjanduses on avaldatud mitmeid intervjuusid tökatiajamise ja sellega seotud pärimuse teemal:
Raudla, Merly 2025. Virumaa juurtega mees hoiab elus esiisade pärandit. Virumaa Teataja, 4.06.2025
Väronen, Helerin 2021. Käsitöölane: Tökati vägi ravib ja kaitseb. Raplamaa Sõnumid, 27.04.2021
Ajaleht Sakala nominatsioon Viljandimaa aasta toode 2025 – kasetõrvaseep. Koorep, Sigrid 2025.
Hääletus algas. Anna oma panus Viljandimaa parima toote või teenuse väljaselgitamiseks! Postimees Sakala, 15.10.2025
Sotsiaalmeediasse (Facebook) on loodud lehekülg Liivimaa Kasetõrv (jälgijaid 7000), kus pea igapäevaselt lisatakse mõni kasetökatit või sellest valmistatava toodet propageeriv või hariduslik postitus.
On osaletud korduvalt populaarses ETV saates “Eesti Mäng” OÜ Liivimaa Kasetõrva valmistatud toodetega, mida kirjeldati ja näidati televaatajatele ja mis andis pärandile suure nähtavuse riiklikul tasandil.
Rahvusvahelisse loodustoodete müügikeskkonda www.etsy.com on loodud konto, mille kaudu on müüdud omavalmistatud kasetökatitooteid kõikjale üle maailma Euroopast, Austraaliast, Tiibeti, USA ja Argentiinani.
2021. aastal asutatud osaühing Liivimaa Kasetõrv pakub traditsioonilisel viisil aetud tökatit, sellest valmistatud tooteid ja töötubasid.
2023. aastal sõlmiti pikaajaline leping osaühing Liivimaa Kasetõrva ja Austrias asuva Mamuzi esiajaloo muuseumi vahel, mille tulemusena avanes võimalus eksportida eestimaist tökatit ja sellest valmistatud liimi eelmainitud muuseumi korraldavatesse eksperimentaalarheoloogia töötubadesse.
2024. aastal esitas tökatimeister Gert Kallas taotluse kanda traditsiooniline tökatiajamine Eesti vaimse kultuuripärandi nimekirja.
2026. aastal valmis TalTech-i Keemiatehnoloogiate Kompetentsikeskuses analüüs FTIR spektromeetriga Gert Kallase poolt aetud toor kasetõrvast, mis kinnitab, et tegemist on ehtsa kasetõrvaga, mitte segatud või sünteetilise analoogiga ning mille kasulikud orgaanilised ühendid on säilinud ka peale kuivdestillatsiooni 450–500C juures ilma leekpõlemiseta. Esindatud on fenoolsed ühendid (tugev antiseptiline toime), triterpenoidid (nt betuliin, betuliinhape), pikad süsivesinikahelad (veekindlus), rikkalikud bioaktiivsed ühendid(ensüümide mõjutamine)
See on oluline samm kodumaise pärandoskuse/toote tõendamisel, kaitsmisel ja kvaliteedi hindamisel, võimaldades teadlikult õpetada ja edasi anda oskust mis teaduslikult tuvastatav ja autentne.
Tökatiajamise ja sellega seotud pärimuse taaselustamisel ning tutvustamisel lähtuti kolmest põhilisest eesmärgist:
Pärandi säilitamine ja elustamine
• Säilitada ja edasi anda Eesti eri piirkondadele omast traditsioonilist tökatiajamise oskust, mis oli 20. sajandi teiseks pooleks peaaegu kadunud.
• Koguda ja dokumenteerida vanema põlvkonna teadmisi, mis puudutavad tõrvaahjude ehitamist, materjalide valikut, põletamise tehnoloogiat ja kasutusviise.
• Muuta tökatiajamine tänapäeva inimesele mõistetavaks, nähtavaks ja kättesaadavaks, et pärimusahel ei katkeks.
Teadlikkuse suurendamine ja hariduslik eesmärk
• Tutvustada avalikkusele kasetõrva kultuurilist, majanduslikku ja ökoloogilist rolli Eesti ajaloos.
• Propageerida looduslikke ja jätkusuutlikke käsitööoskusi, mis toetavad rohelist mõtteviisi ja traditsioonilist metsatarkust.
• Pakkuda hariduslikke töötubasid, praktikume, et uutele huvilistele oskust edasi anda.
Päranditehnoloogia sidumine tänapäeva ettevõtluse ja rahvusvahelise huviga
• Arendada traditsioonilisel viisil toodetud kasetökatist kvaliteetseid kaasaegseid tooteid (seebid, salvid, liimid jms).
• Luua Eesti käsitöömaastikule uus nišivaldkond, mis tugineb vanadele teadmistele.
• Viia Eesti traditsiooniline pärand rahvusvahelisse ringlusse, tutvustades seda muuseumides, arheoloogialaborites, messidel ja internetiplatvormidel.
Facebook