Sulge
Maikuu teisel laupäeval, 9. mail kell 11 täitis Kilu Mari laul „Sõua laeva, jõua laeva“ helilooja Vootele Ruusmaa seades vabaõhumuuseumi hooviala. Jutuvestmisfestivali avalavastuses elustusid noorte jutuvestmishuviliste käte all fantastilised mereelukad ja ühes nendega tõmmati merepõhjast välja kaks Jõõpre kooli parimat õpilasjutuvestjat Kirke Tenel Ojala ja Kärolin Mitri, kes esitasid kaks muinasjuttu sügavast ja ohtlikust veemaailmast.
Veelgi sügavamale mere(reisi)maailma rändasid Tiit ja Maris Pruuli, kes kõnelesid oma seiklustest maakera põhjaaladel, kus tuli ette seiklusi nii tigedate jääkarude ja ootamatute loodusnähtustega. Paralleelselt Pruulide loodusvaatlustega sai teisel pool vabaõhumuuseumi rehemaja keerutada jalga noorte jutuvestmishuviliste pillimängu saatel, lisaks sai mängida pärimusmänge.
Pärast maailmameresid liikusime kodumaale, tuntud ja tundmatule Setomaale, kust oli hommikuse Lux Expressi bussiga kohale vuranud jutuvestja Terje Lillmaa, kes kõneles vanaemalt ja vanematelt sugulastelt kuuldud jutte, viies kuulaja seto muinasjuttude kummastavasse maailma. Terje muinasjututuba „Tsirgu jutu´“ keskendus linnu- ja loomamuinasjuttudele, kus peategelasteks olevad linnu- ja loomariigi esindajad kogevad isegi keskmisele muinasjutuloogikale keerulisena tunduvaid sündmusi. Tundub, et need muinasjutud on mõjutusi saanud palju sügavamast, juurtasandil aimatavast kultuurikihistusest.
Paralleelselt seto muinasjutumaailmaga said Viimsi kogukonna liikmed liituda vabaõhumuuseumi direktori Marje Kuusmiku juhitud jututoaga „Kuidas ma rändasin Viimsisse?“. Räägiti, kes on kuidas Viimsisse jõudnud – kes on sinna sündinud, kes töö või armastuse pärast rännanud. Kõneldi ka Kirovi kolhoosi aegsest Viimsist ja kirovlaste privileegidest.
Kell 14.10 suunduti jutuvestmisrännakule „Rannatalu lood ja vaikused“. Viimsi vabaõhumuuseumi ja noorte jutuvestmishuviliste koostöös valmis lavastus Kingu rannatalu ajaloost, Kingu Leenu elukäigust, salapiirituseveost, Viimsi kujunemisest suvituspiirkonnaks, Kirovi kalurikolhoosist ja tänapäevasest elukorraldusest. Rännakul kehastusid nii muuseumitöötajad kui noored Kingu Leenuks ja kodakondseteks, laevakapteniteks, kirovlasteks ja rannakaluriteks.
Pärast rännakut koguneti Reet Hiiemäe loengule „Hingepiinast hingerahuni: hingehädade kujutamisest eesti pärimuses“. Sealt said huvilised muuhulgas teada, millised ravivõtted, -taimed ja tinktuurid on olnud vanarahval meelehädade tohterdamisel kasutuses. Paljud tolleaegsed võtted tekitasid kuulajates spontaanseid naerupurskeid. Hiiemäe loeng endisaegsest maailmast sobis suurepäraselt rustikaalsesse rehemajja.
Hingehädade loengu loomulikuks jätkuks oli laulutuba Greta Liisa Grünbergi ja Jaan Sarve juhtimisel. Greta Liisa juhtimisel laulsime Viimsi piirkonna lauliku Kilu Mari laule ja eestlaulja isiklikke lemmikuid, Jaan seevastu keskendus kõrtsilauludele. Paljud meloodiad osutusid ootamatult keerulisteks, nii oli järele laulmine paras väljakutse. Müüt lihtsast ja monotoonsest regilaulust sai küll kummutatud.
Õhtu lõpetas Oliver Parresti õudusjututuba, kus tulid esitusele tšuktši ja indiaani muinasjutud, mis on veelgi rohkem kui seto muinasjutud, kaugel harjumuspärasest muinasjutuloogikast. Huvitav oli veel muinasjutuvestja kõrvalpilk süžeekäikudele ja tegelaste valikutele.
Tänavuaastasest Ööbikuööde jutuvestmisfestivalist jäid hinge noored pärimus- ja jutuvestmishuvilised, kes üllatasid vaatajaid avalavastuses ja jutuvestmisrännakul, kaunis mereäärne toimumiskoht, mis oma maalilisusega võlus nii mitmeidki külastajaid, lahke muuseumipere ja eripalgelised jutuvestjad!
Vaata meelolukat Ööbikuööde videokokkuvõtet
Helena Käbin
Ööbikuööd 2026
projektijuht
Facebook