Sulge
Sulge
Läbi aegade on Mulgimaa kogukonnad olnud põlvkonniti nii soode külastajad kui turba kasutajad. Soodeks loetakse sellised alasid, kus taimestiku all paikneb vähemalt 30 cm paksune turbakiht. Mulgimaa tuntumad sood on Teringi, Rubina, Saaretsi, Talli, Ikepera, Kure, Õisu ja Pätsi (vt Eesti soode kaart 1:400 000).
Turvas on osaliselt lagunenud taimejäänustest soodes tekkiv ja maapinnale ladestuv suure veesisaldusega orgaaniline aine.
Esialgu kasutati turvast pigem kütteks. Kuivatatud turvast on kasutatud ja kasutatakse loomalautades ka allapanuna. Hiljem lehmasõnnikuga segunenuna saab sellest eriti hea väetis nii põldudele kui aedadesse. Võib isegi öelda, et kasvusubstraadina on looduslik ja kahjulikest ainetest puhas ning humiinainete poolest rikas turvas asendamatu – kõik aiandid Eestimaal kasutavad seda kasvuhoonetes.
Sisalduvate humiinainete tõttu saab turvast kasutada ka nn raviturbana. Euroopas on seda kasutatud raviks üle 200 aasta. Eestis uuritakse raviturvast teaduspõhiselt ja süsteemselt viimased 30 aastat. Selleks kasutatav turvas peab olema hästi lagunenud, kasulike humiinainete sisaldus peab olema üle 20% ning turvas ei tohi sisaldada kahjulikke baktereid ja raskemetalle.
Raviprotseduuri jaoks turvas soojendatakse ning tehakse turbamähis või asetatakse käed turbaga täidetud kotti. Eestis on tuvastatud turba kasulik mõju osteoartriidi põdejatele, peale protseduure paranes neil sõrmede liikuvus ja haaramisvõime.
Lisaks nn raviturbale kasutatakse turvast ka kosmeetikas. Nahaprobleemide ja akne puhul muutub nahk pärast turbamaski korduvat kasutamist puhtamaks ja pehmemaks. Läbi aegade on soolaugastes ka ujutud, sest sealsel nõrgalt happelisel veel arvatakse olevat tervendav ja noorendav toime. Rabavett ka kogutakse ning seda on võimalik kasutada näoveena.
Vaata videot „Raviturvas“!
Raviturvast kaevatakse nagu vanasti – labidaga. Ainult teatud turbakiht on kasutamiseks sobiv ning seda saab tuvastada vaid osava silmaga. Käsitsi turba võtmise protsess pole aja jooksul palju muutunud. See töö pole lihtne ja vajab konkreetseid teadmisi. Raviturba labidaga kaevamine on ka tänapäeval kõige keskkonnasäästlikum viis, sest nii saab turbalasundi keskel paikneva suhteliselt õhukese asuva turbakihi, paksusega 0,8–1,2 m, täpselt kätte.
Ise ei tasu siiski, labidas käes, sohu turvast kaevama minna – seda võib teha spetsialistiga kokkuleppel, jälgides loodushoiu põhimõtteid. Maavarade kaevandamine tuleb kokku leppida keskkonnaameti või kaevandusettevõttega. Turbaettevõtteid on üle Mulgimaa ja rahvas ostabki nende käest oma turvast. Küsima võib minna – on ju maavara meie ühisvara.
Ajalooliselt on turvast majapidamistes kasutatud pikka aega ning esimesed kirjalikud andmed turba kasutamisest Eestis ulatuvad 17.–18. sajandisse. Neil aegadel kasutati turvast nii kütteks kui allapanuks. Turvast kaevandati siis labidaga käsitsi umbes 0,7 m paksusest kihist pätsturbana.
Suuremas ulatuses hakati turvast kaevandama 18. sajandi lõpus. Turba kasutusest Mulgimaal annavad tunnistust kinnikasvanud karjäärid Saaretsi, Ikepera ja Pätsi soos, Teringi ja Kuresoo rabas. Turvast kaevandati enamasti rabaservades, kuhu rajati 1–2 meetri sügavused turbaaugud, mis olid ühendatud vett ära juhtivate kraavidega. Esialgu kasutati turvast pigem kütteks, hiljem seoses põllumajanduse arenguga kaevandati alusturvast väetiseks.
Taluperemehed ehitasid endale sooserva laudadest küüni, kuhu ladustasid suvel kaevatud ja kuivatatud turbapätsid. Väljavedu toimus talvel, kui soo pinnas oli külmunud ja lubas hobust peale. Nüüdseks on paraku pea kõik turbaküünid lagunenud, harva võib tuvastada nende asukohti.
Allapanuturvas peenestati vastava masinaga ja pandi loomadele jalge alla, kus see koos väljaheidetega moodustas sõnniku, mis veeti põldudele väetiseks.
Turba kaevandamise ja kasutamise ajaloost Mulgi vallas on rohkem andmeid 19. sajandi keskpaigast, kui talusid hakati ostma päriseks. Siis hakati parendama põllumuldasid, sest kõik ei saanud viljakate muldadega põllumaid. Selleks sobiski soost talvel kogutud allapanuturvas, mis koos sõnnikuga veeti põldudele.
Neil aegadel kaevandati ja koguti turvast siiski vähesel määral. Turba kaevandamine ja kasutamine sai hoo sisse alates 1918. aastast, kui tekkis Eesti vabariik. Iseseisvumisjärgsel ajal oli turba kaevandamine Mulgi vallas maata meestele tähtis töö ja teenimise allikas. Näiteks Saaretsi soo lähistel asuva maja koos kõrvalhoonetega ehitas kohalik mees turbatööga teenitud raha eest. (Käesoleval ajal elab seal tema lapselaps oma perega, kes on soo serval elamise kogemust jaganud ka kogukonnaga ning pannud kirja eelmiste põlvkondade mälestusi.) Iseseisvumisaja alguses tegutsesid turbaühistud (näiteks Karksi Turbaühistu), mis seoses nõukogude korra kehtestamisega likvideeriti. Turbaühistutesse olid koondunud enamasti soo läheduses paiknevate talude omanikud, kes lõikasid turvast oma talu tarbeks. Tolleaegses Polli vallas (nüüdseks osa Mulgi vallast) kaevati turvast käsitsi kuni 1950. aastateni. Alates 1950. aastatest on Eestis turvast kaevandatud ja kogutud eeskätt freesmeetodil. Sel juhul soo kuivendatakse, turbakihi pealmine 1–2 cm paksune kiht freesitakse lahti, lastakse sel päikese ja tuule käes kuivada ning peale seda kogutakse see enamasti vaakumkogujatega kokku. Aasta jooksul on nii võimalik soost koguda mitu kihti turvast.
Kui turvast kaevati käsitsi karjääriviisiliselt, siis ei muudetud oluliselt soode veerežiimi ning taastaimestumiseks olid looduslähedased tingimused. Vanad karjäärid on täitunud käesolevaks ajaks turbasamblaga. Neil aladel on otstarbekas teha õppepäevi, sest on näha, kuidas turbasammal uuesti kasvab, ning saab mõõta ka selle kasvukiirust.
Ajalooliselt on teada, et reumahaiged, kellel valutasid tihti põlved, kasutasid sookarjääri turvast mähisteks või istusid ka soojendatud turbaseguses vees. Rohkem oli see raviviis levinud naiste hulgas, kelle sõnul oli neil turbast abi. Haiguse leevendamiseks kasutati hästilagunenud (tumedat) turvast.
Teadmised kanduvad eri põlvkondade ja kogukondade vahel edasi eeskätt suhtluse käigus. Olulised on ühised külastused soodesse, sest nii on võimalik pärandkultuuri otseselt kogeda. Teadmised soodest ning turba kui loodusvara säästlikust kasutamisest on vajalikud nii loodushuvilistele kui ka turba kaevandajatele ja kasutajatele.
Teisalt kanduvad teadmised edasi trükiste kaudu, kus iseloomustatakse Mulgi valla soid. Näiteks erinevad maakaardid ning raamatud „Eesti sood“ ja „Eesti turbasood“. 2021. aastal koostati ka Eesti turbauuringute andmebaas: https://turba.geoloogia.info/
Kasulikud on ka õpilaste turbaalased uurimistööd, mida Tallinna Tehnikaülikooli dotsent Mall Orru on juhendanud. Uurimistöödes on uuritud turba kasutamist taastusravis, kosmeetikas, turbavahades, turbafiltrites jm. Suunad turba alternatiivsetele kasutusviisidele on mitmekesised ja põnevad.
Teadmisi saab edasi anda ka seminaride ja töötubade kaudu. Mulgi vallas on plaanitud jätkata raviturba töötubasid.
Turbatootmisaladel tuleks teha koostööd ettevõtetega, kes tutvustavad tehnikahuvilistele õpilastele turbatootmistehnoloogiaid ja turba kasutusalasid. Oluline on anda edasi teadmisi, millise koostisega turvas on sobilik millisteks kasutusaladeks.
Eestist eksporditakse palju kasvuturvast. Toidujulgeolek on praegu maailmas oluline teema. Puhas ja kohalik kasvusubstraat, milles turbale võrdväärset ei olegi, mängib selles olulist rolli.
Kui aastakümneid tagasi oli Mulgi valla soodes marjakorjajaid igal aastal sadu, siis nüüdseks on neid jäänud järele mõnekümne kanti. Siin on väga oluline laste kaasamine nendesse tegevustesse, et nad teaksid, kus Mulgi valla sood asuvad ja mida seal leidub.
Kuna turba kaevandamine tänapäevaste meetoditega mõjutab väga tugevalt veerežiimi (sood kuivendatakse), süsinikdioksiidiheidet (turvas hakkab õhuga kokkupuutel lagunema) ja rabakoosluste mitmekesisuse vähenemist (kaevandamiseks taimkate eemaldatakse), siis vähenevad tulevikus Eestis turba kaevandamise mahud. Seoses sellega on oht, et teadmised turba kaevandamise ja turba omaduste osas võivad hääbuda.
Turvast saab kaevandada ka teiste meetoditega, mis ei mõjutata nii oluliselt veerežiimi. Selliseks näiteks on turba kaevandamine pätsidena. Kui ajalooliselt kaevandati pätsturvast käsitsi spetsiaalsete labidatega, siis praegu saab seda teha ekskavaatorite külge käivate pätsilõikajatega. Ent kuna selline kaevandamine on palju kallim, siis kasutatakse seda väga vähe ja teadmised selle osas võivad hääbuda.
2021. aastal koostati Eesti turbauuringute andmebaas (https://turba.geoloogia.info), kus leidub info Eesti suurematest soodest ning seal tehtud turbauuringutest.
Mulgi valla elanike seas on tehtud mitmeid intervjuusid, kus nad rääkisid soodes käimisest: nii seenel kui marjul kui ka lihtsalt ringi uitamisest.
Mulgis vallas Karksi-Nuias toimunud meepäevade raames viidi 2023. ja 2024. aastal läbi raviturba-alane töötuba. Töötoa alguses tegi Tallinna Tehnikaülikooli dotsent Mall Orru ettekande turbast ja selle kasulikest omadustest. Peale seda said kõik osalejad osaleda protseduuril, kus hoidsid oma käsi soojendatud raviturbas.
Eestis on gümnaasiumiõpilased koostanud mitmeid turba-alaseid uurimistöid, mida on tutvustatud ka uurimistööde avalikel seminaridel.
Koostööd on tehtud turbatootmisettevõtetega, kes on pannud kirja enda teadmised turba kaevandamisest ning otsinud sellekohast ajaloolist materjali.
Facebook