Sulge
Sulge
Peipsiveere vanausuliste külades on tänapäevani laialt levinud samovaritee joomise komme – tegevus, mis võib kesta tunde ning koosneb samovari kütmisest, laua katmisest, tee valmistamisest ja mõnusas seltskonnas tee joomisest koos kõige sinna juurde kuuluvaga – keedusuhkur, barankad, pirukad, mesi, moos jne. Kogu teejoomise protsess – samovariga vee keetmisest kuni valmistee joomiseni – on tseremoonia. Kuna tänapäeval on ka muid veekeetmise võimalusi, pannakse samovar tööle ennekõike erilistel juhtudel, siis, kui koguneb perekond või on oodata külalisi. Vanasti joodi samovariveest tehtud teed mitmel korral päevas, kohe hommikul ja õhtul; enne sööki, söögi ajal ja ka pärast sööki.
Selleks, et korraldada õige samovaritee joomine, peab pererahvas ette võtma mitmeid tegevusi: puhastama samovari, valmistama ette küttematerjali, tooma head värsket vett, hankima kuuma joogi valmistamiseks taime- või muud teed, otsima välja nõud, katma laua hea ja paremaga (keetma valmis suhkru ja moosi, küpsetama pirukad jne), kutsuma kokku külalised või pereliikmed. Kõik need tegevused on perekonniti mõnevõrra erinevad. Mõni eelistab kütta samovari sütega, teine puulaastudega, kolmas männikäbidega. Erinevad ka joogid, mida samovaris keedetud veega valmistatakse, ja toidud, mida tee kõrvale pakutakse. Kostituste valik võib sõltuda ka kirikukalendrist ja paastuajast. Seejuures jääb muutumatuks soe tunne, mida tekitab ühine teejoomine. Vene keeles on tee joomise kohta palju vanasõnu, näiteks „Joo teed, aja kurbus minema“ (Выпей чайку, разгони тоску).
Samovaritee joomine on ennekõike viis võtta aeg maha ja olla koos inimestega, kellest hoolid. Samovari eest hoolitsemine nõuab täielikku keskendumist. Tulega tegelemine, teetseremoonia korraldamine, külaliste kostitamine ja oskuslik vestluse juhtimine aitavad viia mõtted eemale igapäevastest muredest. Samovaritee joomine on tegevus, mis soodustab mõnusat vestlust, muudab inimesi lähedasemaks, avab südameid, loob sideme esivanematega. Samovaritee joomise traditsioon on Peipsiveeres püsinud pea kaks sajandit.
(Vaata lisa 1 – Kirjeldus – Samovaritee joomise traditsioon Mustvee valla vanausuliste külades, uurimistöö ja uurimislugu )
(Vaata lisa 3 – Samovaritee tegemine ja joomine)
Samovaritee joomine on olnud väga populaarne Peipsiveere vanausuliste hulgas. Vanausulised on õigeusklikud, kes põgenesid Venemaalt peale 17. sajandi keskpaigas toimunud patriarh Nikoni kirikureformi. Nad ei leppinud sellega, et võimud otsustasid muuta õigeusu rituaalid, palved ja raamatud sarnasemaks tolle aja Kreeka õigeusu eeskujudele. Vanausulised peavad ennast ehtsa õigeusu esindajateks. Vene võimud kiusasid pikalt vanausulisi taga selle eest, et nad ei nõustunud kirikureformist tulenenud muutusega. Sellepärast kolisid vanausulised raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse Vene impeeriumis või välismaale.
Esimesed põgenikud jõudsid Eesti territooriumile 17. sajandi lõpus. Nende püsiasulad tekkisid 1730. aastate lõpuks. Teadaolevalt vanimad palvelad on pühitsetud Kükita ja Kasepää külas.
Vanausuliste külasid uurinud etnoloog Jelizaveta Richter mainib oma töös: „Keegi ei tea täpselt, millal samovarid külla ilmusid, kuid 1850. aastatel, kui esimene kaunitar Nina abiellus, olid nemad külas ainsad, kellel oli samovar, teised jõid sel ajal kõik potist.“ Kuni 20. sajandi alguseni kuulusid samovarid ainult jõukamatele peredele, kuna olid päris kallid.
Richter (1996) kirjutab ka: „Teejoomine on Peipsi vanausuliste toidukultuuri lahutamatu osa. See kuum jook, mis ilmus palju sajandeid tagasi, võitis tõeliselt kohalike inimeste südamed ja sai osaks nende igapäevaelust. Alkoholi vanausulised ei tarbinud. Teed joodi hommikul ja enne õhtusööki, õhtuti kogunes kogu pere samovari ümber. 19. sajandi lõpus sai teest siinsete elanike jaoks asendamatu jook. Teesordid valiti hoolega. Inimesed ise seletavad oma sõltuvust teest selle raviomadustega.“ Vanasti jõid mehed alati kanget teed. See oli laadalt ja poodidest ostetud, Indiast ja Türgist sissetoodud esimese sordi tee. Mõned jõid klaasist (stakanist), et tee värvi näha. Naised siiamaani joovad lahjat teed ja taimeteed.
Samovaritee joomise traditsioonist saab lähemalt lugeda G. Vilbergi, A. Moora, J. Richteri, S. Ratsevitši ja M. Kuvaitseva töödest. Kõik nad märgivad, et see komme oli Peipsiveere vanausuliste hulgas laialt levinud ja ääretult oluline. Tänapäeval juuakse samovariteed vähem. Inimestel on kiire ja töökorras samovarid jäävad aina haruldasemaks. Vaatamata sellele on külalislahkelt „laulval“ samovaril siiamaani aukoht külapidudel ja perekondade koosviibimistel.
(Vaata lisa 2 – Ajalooline taust)
Samovaritee joomise traditsioon kandub edasi põlvest põlve. Tihti korraldatakse teejoomisi külapidudel, pakutakse seda lisateenusena kohalikes toidukohtades ja muuseumides. See vaatemänguline tegevus on pakkunud huvi ka ajakirjanikele.
Raja Vabaajakeskus korraldas 2022. aastal Teefestivali, kus pakuti külalistele samovariteed, tutvustati erinevate teede raviomadusi, korraldati samovaride müüki ja neid sai näitusel vaadata.
Selle kombe elushoidmine on ennekõike vajalik kohalikule vanausuliste kogukonnale, kelle jaoks on olnud juba sajandeid kõige populaarsemaks joogiks just tee. Vaatamata sellele, et tee valmistamine on tänapäeval oluliselt lihtsam ja kiirem kui sada aastat tagasi, tuleks ikka hoida au sees ka samovariga vee keetmist. See aitab aega maha võtta, nõuab suuremat seltskonda (viieliitrist samovari ei ole mõtet kütta kahele inimesele), soodustab koosolemist ja lähedast suhtlemist. Soe ja särav samovar kaunistab lauda. Tänu oma suurepärasele disainile on ta väga efektiivne (on võimeline 20 minutiga keema ajama 5 liitrit vett).
Samovaritee joomise komme on hääbumas. Sellel on mitu põhjust:
– Peipsimaal elab vähe inimesi, noored kolivad linna;
– inimestel on kiire, samovari kütmine ja teejoomine nõuab aega;
– küladesse on jäänud vähe töökorras samovare;
– vähe on inimesi, kes oskavad ja kellel on huvi kütta samovari;
– tänapäeva majade korstnates ei ole erilisi avasid samovari kütmiseks külmal aastaajal.
Peipsimaale on tekkinud mitu asutust, kust on võimalik tellida samovariteed: Samovarimaja Varnja külas, Peipsi Teemaja Mustvees, Peipsimaa muuseum Tiheda külas jne. 2022. aastal korraldas Raja Vabaajakeskus Teefestivali, mille eesmärk oli tutvustada samovaritee joomise tavasid. Samovariteed on pakutud erinevatel külapidudel Mustvees, Raja ja Tiheda külades.
(Vaata lisa 4 – Üritused)
Katsetasime puhastada vasest samovari vana meetodiga liivaga ja jõhvikaga, ja tõesti, samovar lausa särab ja naerab!
Oma vana samovari peseb Ekaterina Rusak Kükita külas enda maja juures.
23. novembril 2024 esitles Valentina Jazõkova uurimustööd, mille tulemusel valmis käesolev sissekanne.
Filmi tegelased: maja perenaine (viimases episoodis, rohelises kleidis) Ekaterina Rusak, jutustaja Aleksandra Tšurkina (Ekaterina naabrinaine). Filmimine toimus Kükita külas. Filmis Valentina Jazõkova.
Facebook