Leiti, et peame ajama oma, Eesti asja. Suured, „roosad“ väärtused on loomulikult osa tänapäevast, aga oma juuri ja meelust saame ikka ise hoida. Selleks peaksime leidma endas huvi ja jõudu, et uurida ajalugu, rääkida oma vanavanematega, märkama looduses toimuvat, keetma moosi jne. Eks moosikeetmine ole oma toredate nippidega pärand, mida põlvest põlve hoida ja pärandada.
See on eluviis, mida ei tohi mugavuse pärast unustada. Oluline, et meie lastel säiliksid traditsioonid meie kodukandist, põhiväärtused suguvõsast, perest, vanasõnadest. Tõdeti aga seda, et mida vanemaks saame seda olulisemaks muutub esivanemate tarkus ning meie kõigi kohustus on seda traditsioonide rauda taguda, sest kunagi ei tea, millal tekib noorel ise huvi süldikeetmise vastu. Just pärimuse väärtustamine läbi praktiliste tegevuste on noorte jaoks vajalik.
Päeva jooksul sai kuulda ka toredaid ettekandeid ja näpunäiteid. Eesti Rahvakultuuri Keskuse vaimse kultuuripärandi osakonna töötajad Leelo Viita ja Epp Tamm avasid vaimse kultuuripärandi tähendust ning tutvustasid Eesti vaimse kultuuripärandi nimistut kui abilist kogukonnale. Jüri Metssalu näitas ettekandes „Kultuuripärand looduskeskkonna väärtustamisel ja kaitsel: näiteid Juuru kihelkonnast, Lõuna-Harjumaalt ja Eestist laiemalt“, kuidas maastik jutustab.
Mõttetalguid juhtis Eesti Rahvakultuuri Keskuse rahvakultuurispetsialist Raplamaal Anne Ummalas.