Koduõlle valmistamine ja joomine Hiiumaal
ölletegu ja pruukimine (hiidlaste kõnepruugis)
Sulge
Sulge
Head koduõlut Hiiumaal teevad tõelised meistrid. Keegi ei oska täpselt öelda, kuidas tekib õllele see maitseomadus, mis proovijaid kannu juures hoiab. Vanad mehed teadsid rääkida, et õlut tuli teha mereveest, sest soolane tekitab janu ja siis muudkui jood sedasama õlut. Ehk: õlu hoiab juures. Aga see oli jutt jutu pärast. Tegelikult omandatakse tõelised oskused aastatega. Õlletegemise retseptid on küll kirjas, kuid ikka on iga mehe (või ka naise) pruulitud õllel oma eriline maitse. Tuleb see siis kohalikust veest, kadakast, humalast või kukelaulust. Hiiumaal on õlut tehtud peamiselt ainult odrast. Õlletegemine on varasemast siiski mõnevõrra muutunud, sest ise odrakasvatamise asemel toovad õlletegijad linnased mandrilt kohale. Ka pärmi ei hoita ühest õlleteost teiseni, vaid ostetakse igakord uuesti poest. Muidu käib aga õlletegemine tänaseni üsna vanal moel. Pruulimine toimub puust nõudes ja vaid õlle säilitamiseks on tulnud kasutusse uuemaid metallist ning plastmassist anumaid. Tänase eluviisi- ja rütmiga on õlletegemist aga üsna raske sobitada, sest see nõuab muust tööst vaba aega ning sobivaid ruume nii õllevirde jahutamiseks kui valmis õlle säilitamiseks.
Õlletegijad on oma erilisest oskusest teadlikud ja ei soovi seda enam kuigi palju reklaamida. Koduõlut pakutakse/müüakse aeg-ajalt suvistel Hiiumaa suurüritustel nagu käsitöö ja omatoodangu laat Kärdlas, Soera ja Mihkli talumuuseumi talgupäevad või külade jaanipeod. Ka rahvuslikus laadis pulmapidudel, juubelisünnipäevadel ning suguvõsa kokkutulekutel on koduõllel oma koht. See näitab, et kodus õlle valmistamine, sugulastele-sõpradele pakkumine ja töö vaheaegadel joomine on asendumas õlle suurüritustel müümisega.
Koduõlle valmistamise traditsioon Eestis on pikk ja ulatub sajanditetagusesse aega. Hiiumaal on õlut tehtud valdavalt odrast, kuid ka odra ja rukki segust (1:1). Õlut pruuliti veel 19. sajandi Hiiumaa peredes enamasti 4 korda aastas: jõuluks, nelipühiks, jaanipäevaks, mihklipäevaks. Lisaks sellele tehti seda pulmadeks kui suurimaks pere rõõmupeoks. Veel 20. sajandi keskel oskas saarel pea iga mees ise kodus õlut teha, kuid mõnel tuli see ometi paremini välja. Just seetõttu mäletatakse siiani igas kandis oma tublimaid õllemeistreid. Nõukogude ajal, kui riiklik töökohustus muutus üldiseks, külainimesed hakkasid aina rohkem elama kolhoosikeskustesse ehitatud korterites ja väikemajades, muutus kodune õlletegemine harvemaks ja keerulisemaks. Kuna inimestel ei olnud enam oma maad, tuli õlleviligi kusagilt mujalt kui kodupõllult hankida. Olukorda Hiiumaal leevendas “Sõpruse” kolhoosi rajatud õlletehas. Eriti kuulsaks selle toodang siiski ei muutunud ehkki kindlustas mälestuste kohaselt raskelt valutava pea. Iseseisvusaja alguses tegid mõned vanemad mehed küll aeg-ajalt veel kodus õlle valmis, kuid peagi teati ainult ühte ametlikku turustamisõigusega õlletegijat. Enda tarbeks õlletegijaid oli mõni veel, kuid aastasadade pikkune oskus hakkas näitama väljasuremise märke. Mõnevõrra virgutas õlletegijaid Saaremaal toimuva õllefestivali Õlletoober raames läbiviidavad koduõlle testimised, kuid sellest üksi jäi oskuse püsimiseks väheseks. Ka suur vabrikuõlle valik poodides lõi soodsa olukorra koduse õlletegemise väljasuremiseks. Koduõlu, mis veel isegi 40-50 aastat tagasi oli traditsiooniliseks joogiks Hiiumaa pulmades, kokkusaamistel, kolhoosipidudel, on saarerahva elust peaaegu kadunud. Valmistavad seda vaid mõned üksikud pered ning sedagi valdavalt oma tarbeks. Üheks põhjuseks on kindlasti elulaadi ning joogiharjumuste muutus, aga ka tegemisõiguste ja võimaluste riiklik reguleerimine. Viimastel aastatel on ometi märgata olnud huvi kasvu traditsiooniliste jookide vastu. Kohalikule koduõllele pakuvad konkurentsi väikesed käsitöö õlle valmistamise kohad ja pruulikoda Kassaris
Kodusest õlletegemisest on kirjutatud mitmeid artikleid, mistõttu teoreetiline teadmine sellest on enam-vähem olemas või trükisõnast leitav. Praktikas oskab ja tahab õlut vanal moel teha järjest vähem inimesi. Õnneks on olemas päris suur hulk neid, kes on õlletegemist näinud või selles passiivselt osalenud, nii et oskuse aktiivseks muutmine on pigem tahtes kinni. Kõige paremini antakse teadmisi ühelt põlvkonnalt teisele edasi koos õlut tehes. Kui sellist võimalust pole, tulevad appi pärimuspäevad ja konverentsid, töötoad ja õppepäevad.
Õllevalmistamise tutvustamine ajaloopäevadel, laatadel jt ettevõtmistel.
Artiklid kohalikus ajalehes, turismikataloogis
Koduõlle valmistajate tunnustamine
Koduõlle valmistamise oskuste ülekandmine väiketootmisse (Õllekoda Kassaris)
Hariduskäik
Tallinna Pedagoogiline Instituut – algklasside õpetaja
Tartu Pedagoogiline Kool
Palade põhikool
Hellamaa algkool
Teenistuskäik
Kärdla Põhikool – õpetaja
Kärdla Ühisgümnaasium – õpetaja
Kärdla Keskkool – õpetaja
Lühitutvustus
Paljude endisaegsete talutööde oskaja, sh hiiu õlle valmistaja.
Lili on üks neist vähestest hiiu naistest, kes koos oma pere meestega (abikaasa Mati ja poeg Leemet Käär) või ka päris üksinda Hiiumaal koduõlut valmistab. Õlut tehakse selles peres võimalikult vanaaegsel moel ehk siis puunõudes. Linnasekasvatamist küll enam kodus ei toimu, sest neid saab linnast osta nagu ka pärmi ei hoita vana viha küljes ning humal on olemas graanulites. Kõik muu aga toimub ikka endisel moel. Õlut tehakse vähemalt kolm korda aastas (jaanipäevaks, suve lõpuks, jõuluks), peamiselt oma tarbeks ja sõpradega jagamiseks. Kui saarel on erilisi sündmusi, kus soovitakse külalisi üllatada, pöördutakse sageli nende pere poole koduõlle saamiseks.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Lili Kääri isa tegi nooremana nagu tol ajal veel paljud Hiiumaa mehed, kodus õlut. Tema käest õppis õlletegemise ära ka Lili abikaasa, seejärel poeg ja eks nende kõrvalt Lili ise samuti. Iga oskus täieneb iseenda kogemuse ja teiste tegijatega kogemuste vahetamise varal. Varem käisid paljud asjad isegi õlleteo juures tunde järgi, nüüd on kraadid ja kellaaeg hoopis tähtsamad.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Lili Käär koos abikaasa Matiga on oma isa teadmised pojale edasi andnud. Leemet tutvustab õlletegemise saladusi nooremale põlvkonnale uute võimaluste ja vahendite kaudu (pärimuskonverents, Hiiumaa kataloog, powerpoint esitlused jms).
Tootmine/valmistamine: Õlut tehakse oma tarbeks.
Tutvustamine: Pere on õlletegemist tutvustanud õlle saatmisega Saaremaa Õlletoobri raames toimuvatele koduõlle võistlustele. Pärimuskonverentsil esinemine.
Lühitutvustus
Kodukandi tunnustatud õllemeister, puukujude voolija
Praegu teeb Erich õlut veel vaid korra või kaks aastas, kuid nooremana tuli seda sagedamini ette. Siis telliti õlut pulmadeks, kolhoosipidudeks, sünnipäevadeks. Ise on ta ikka heinaajaks ja jõuluks õlle teinud ning külmas keldris jätkub seda kauaks ajaks.
Erich Tõnismaa kirjeldab:
Vili pandi 1-1,5 ööpäevaks puunõusse või kotti likku. Seejärel laotati linnaksekasti või põrandale 6-7 cm paksuse kihina kasvama, niiskusehoidmiseks pandi peale kapsa-või kobrulehti. Kasvamine kestis 6-7 päeva. Kui linnased olid pulkas hõõruti nad käte vahel lahti ja kuivatati kas leivaahjus või päikese käes. Kuivatatud linnased pidid enne jahvatamist seisma, siis nad tuulati ja jahvatati nii, et tera läks kolmeks. Pestud käärinõusse pandi kuum vesi ja sellesse segati linnasejahu. Ka humalavee võis kohe lisada. Segu paksust prooviti liigutamismõlaga (mõnel pool selleks tuber või härk). Linnased ligunesid 4-5 tundi, mille järel tõsteti nad kurnanõusse (kaljaastja), kuhu oli enne tehtud puudest, kadakaokstest ja õlgedest soova. Astja põhjas oleva augu kaudu niristati virre meski- ehk virrekünasse. Saadud magus vedelik jahutati ihusoojuseni ja pandi kääritõrde. Mõnikord kõrvetati enne veel kuumade kividega. Parmijuuretis pandi valmis esimesest kurnaämbritäiest ja valati lõpus kukelaulu saatel nõusse. Käärimine kestis 12-36 tundi, mõnikord kauemgi. Kui õlle vaht alla langes, oli ka jook riistatõstmiseks valmis. Õllenõud ehk riista kutsuti ankruks. Selles toimus järelkäärimine (üks avaus lahti) Ankrud olid 40-80-liitrised. Järelkäärimisest välja tulnud pärm pandi pudelisse ja lasti lahtise kaevu põhja või hoiti lehtedega viha sees kuivalt räästa all.
Nüüd on kohapealne viljakasvatamine lõppenud ja tuleb kasutada valmis linnaseid
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Oskuse omandas Erich oma vanaisalt Peeter Sihverilt, kes olevat olnud ka Kõrgessaare mõisas õlletegijaks.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Oskus on üles kirjutatud.
Tootmine/valmistamine: Teeb õlut oma tarbeks, mõnikord sünnipäevaks või külapeoks.
Facebook