Kihnu kinnaste kudumine ja kandmine
Kihnu kjõnnastõ kuduminõ ning kandminõ (kihnu keel)
Sulge
Sulge
Kandja käes, ka näitustel ning müügilettidel püüavad Kihnu kindad pilke oma värvivaliku, maagiliste mustrite ja tuntud kvaliteediga. Kihnu lapsed kasvavad üles ümbritsetuna nendest mustritest ja teadmistest. Peavad ju nemad olema järgmised, kes teatepulga üle võtavad ja edasi annavad. Kõikidest tüdrukutest ei saa küll kudujaid, kuid teadmised ja oskused jäävad.
Silmuskudumine on Kihnu naiste hulgas kõige levinum käsitööliik. Tüdrukud tänapäeval eriti kududa ei armasta ja ka veimevaka pärast ei muretse. Pulmade lähenedes hakatakse aga sellega tõsisemalt tegelema ja õigeks ajaks saab kõik valmis. Selle kohustuse võtavad enda kanda emad-vanaemad.
Vardakoti, kus sees lõngad ja vardad, võtab Kihnu naine kaasa igale poole, kus tekib võimalus kudumiseks. Tavaliselt on see võimalik kohtades, kus peab pikemalt ootama, näiteks mandrile sõites laevas, bussis, lennujaamas või ametiasutuste ootejärjekordades. Kindaid kootakse oma pere tarbeks, kinkimiseks ja müügiks.
Kihnu kinnast iseloomustab valge sinisega või valge mustaga küüsiline kiri. Kootakse ka mujalt laenatud kirju. Erinevad mustrid on saanud aja jooksul kindla nime. Üheks lemmikkirjaks on kaitsva tähendusega kaheksakand. On kombeks tuua naabri käest uut kirja. Kirja valik ei ole oluline, aga üldplaan peab olema Kihnule omane: lõngade värvivalik ja mustri paigutus, labaosa suurema kirjaga, sõrmed väiksemaga.
Kootakse sõrm- ja labakindaid. Sõrmkindad jagunevad järgnevalt: kirjavad, valgõd, mustad. Kirjavatel, valge-sinise või valge-musta värvi sõrmkinnastel kootakse labaosa ja sõrmed erineva mustriga. Kuigi kindad on oma põhiolemuselt jäänud samaks, armastavad naised katsetada ka uuendusi. Näiteks valged ruõsitud kindad on saanud konkurendi teistsuguste mustritega valgete kinnaste näol, kus ei kasutata enam roosimistehnikat. Musti kirjude vartega sõrmkindaid kootakse põhiliselt meestele, aga vähem.
Labakindaid kootakse samuti kahe lõngaga, valge-sinine või valge-must. Jätkuvalt kootakse, kuigi harvem, muekjõndu – musti värvikirevate mandrilt pärit mustritega kindaid. Labakindaid kannavad meelsasti kõik pereliikmed. Eriti külma ilmaga läheb kätte korraga mitu paari. Seetõttu peavad labakindaid olema mitmes erinevas suuruses. Kaluri kinnas kootakse kõige suurem, siis saab külmetavad käed kiiresti sooja pista. Töökinnasteks kasutatakse vanu paigatud kindaid. Tänapäeval ostetakse ka poest selleks otstarbeks mõeldud tekstiilist ja nahast kindaid. Käsitööd hoitakse.
Kinda vartel on samuti kindlad nimetused, mille järgi kihnlased neid eristavad: endised, ühipidipahupidi, kasvatõtkahandõt, lapilisõd.
Tänapäeval Kihnus väga palju lambaid lõnga saamiseks ei kasvatata. Kudumislõng ostetakse poest või vahetatakse villavahetuses. Üksnes mõni vanem inimene ketrab ise väikese lapse kinnaste jagu lõnga. Praegune trend on kududa peeneid kirjavi kjõndu kvaliteetsest Leedus toodetud lõngast, mis on kohe kudumisvalmis – ei vaja pesemist ega kerimist. Punase puhul, mida kootakse varre sisse, peetakse kõige sobilikumaks ikka madarapunase sarnast tooni, kuigi ise madarat enam ei värvita. Ainult üksikud entusiastid teevad seda sukkade kudumiseks.
Kihnu käsitöö püsimisele on kaasa aidanud pulmakombed, kus kinnastel on oluline koht. Naised koovad neid uhkeid mustreid aastaid, kümneid paare, et pulmade ajal oleks, mida jagada peigmehe sugulastele ja teistele pulma ametimeestele. Veel on Kihnus kombeks anda kindapaar hauakaevajatele, kui lahkunuks on naisterahvas. Nii mõnestki riidekirstust võib leida kindapaari sedelikesega, millelt võib lugeda, kelle matustelt need saadud on. Need kindad jäetakse mälestuseks hoiule või võetakse kohe kasutusse, oleneb vajadusest. Kihnus usutakse, et kinnas käes ei tohi lüüa, siis pidavat lambad ära surema. Samuti ei teretata kinnas käes.
Kihnu igapäevaelus ja kommetes on kinnastel olnud alati oma kindel koht. Kinnastel arvati olevat kaitsev vägi. Mõned neist uskumustest elavad tänapäevalgi edasi.
Aja jooksul on kasutusse tulnud uued mustrid, muutunud on ka materjali saamise viis. Kedrati ju lõngad alles möödunud sajandil kõik käsitsi ja oma lamba villast. Ka värvimiseks olid vaid looduslikud vahendid. Valge kõrvale kooti potisinist, mille saamine oli üks aeganõudev ja tüütu tegevus: lõnga hapendati toas ahju taga uriini sees. See nuhtlus kadus eelmise sajandi keskpaigas, kui Kihnu mehed hakkasid naistele oma merereisidelt keemilisi värve tooma. Punast sai madarajuurtega, kollast putkeõite või kaselehtedega värvides. 19. sajandi esimesel poolel kasutati kudumisel ka teiste kudumite harutamisest saadud lõnga. Sel ajal oli Kihnus palju taaskasutust nii kudumite kui ka kangast toodete valmistamisel – ükski lõngajupp ega riidetükk ei läinud kaotsi.
Varrastel kooti kõndides, kui lehma karjamaale viidi, või hobusega pikemaid sõite tehes. Põhiliselt kootigi väljas olles, kuna toas olid teised tööd: kangakudumine, ketramine, majapidamistööd. Tüdrukud käisid ka üläljõstmas (üksteise juures külas), kus ühiselt tehti käsitööd, lauldi, suheldi külanoortega. Aga see kõik kuulub 20. sajandisse.
Tähtsal kohal on kindad olnud Kihnu pulmakommetes. Pruudi veimevakk sisaldab erinevaid kindaid. Veimevaka kaanele asetatakse kindapaar. Eelmisel sajandil pidid need olema valged ruõsitud, tänasel päeval kindavalik enam oluline pole. Möödunud sajandi alguses pidi pruut veimevaka rahagi kokku pühkima ruõsitud kjõnnastõga, täna pühkimiskommet enam ei näe. Valgeid roositud sõrmkindaid, mida 20. sajandi keskpaigani peeti kirikukinnasteks, kantakse tänapäeval ka mujal. Kalameestele anti merele kaasa mitu paari avaraid labakindaid. Veel möödunud sajandi lõpus kinnitati selleks, et lapsel kindad ära ei kaoks, need säärepaela külge. Pael läks kummastki varrukast läbi ja kindad jäid varruka otstest paistma. Tänapäeval seda enam ei näe.
Kudumine on olnud üheks Kihnu naiste sissetulekuallikaks. 1970.-1980. aastatel kooti kindaid rahvakunstimeistrite koondis Ukule. Veel varem, 19. sajandi teisel poolel müüdi kindaid ja sokke tellimise peale nii mandrile kui ka Lätti ja Leetu, kuhu Kihnu mehed vedasid kive. Sel ajal hakati kuduma maismaakirjadega kindaid – muekjõndu. Kinnaste eest anti raha ja ka vilja või aganaid.
Oskused ja teadmised kinnaste kudumisest kanduvad endiselt põlvest põlve. Iga kuduja räägib oma mustri kohta seda, mida ta teab selle päritolu ja tähenduse kohta. Mustrite maagilisi tähendusi tuntakse üldiselt aga vähe. On üksikud märgid, mida kõik teavad, näiteks kaheksakand, ristimärk, silmusnelinurk.
Igas peres on keegi, kes oskab kududa ning oma teadmisi ja oskusi edasi anda. 12-13-aastastele tüdrukutele õpetatakse kooli käsitöötunnis Kihnu kinda kudumist. Tüdrukud koovad kinda valmis, et head hinnet saada. Juhtub ka seda, et ema või vanaema peavad töö lõpetama. Alles aastaid hiljem otsitakse välja vardad ja lõng, et hakata teadlikult endale või oma perele kindaid kuduma.
Kihnu kindaid kannab kihnlane hea meelega nii saarel kui mandril. Poest saab ju osta igasuguseid kindaid, aga Kihnu omasid peetakse ikka paremaks. On tavaks, et kindad saab jõulu- või sünnipäevakingiks see, kes ise ei koo või kui peres pole mingil põhjusel kudujat.
Kindaid kootakse ka müügiks. Ostjate suur huvi aitab kaasa Kihnu kinnaste püsimajäämisele. Kindaid käiakse müümas laatadel, festivalidel Kihnus ja ka väljaspool. Aastaringi saab endale soetada kindapaari kohalikest poodidest. Juba aastaid pakuvad kihnlased oma käsitööd e-poes Kihnu Kauba Maja. Kihnu käsitöölettidel on kindad üheks populaarsemaks müügiartikliks.
Kihnu kinnastest on välja antud trükiseid ja korraldatud näitusi. Kihnu käsitööd õpitakse koolis käsitöötundides; samuti viiakse läbi käsitöö õpitube. Kihnu Kauba Maja e-pood jt müügivõimalused aitavad kudumisoskuse püsimisele samuti kaasa. Alati märgitakse tootele meistri nimi.
Kihnu kultuuriruum on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. See on toonud positiivset tähelepanu Kihnu käsitöölegi.
Kindad – Kihnu Kauba Maja e-poes müügil olevad kindad
Facebook