Lubjaga kohtume enesele teadmata tavaelus sadu kordi päevas. Lubjakivi sisaldub näiteks klaasis, kiirkeetjas, puutetundlikus ekraanis, ajalehe kriitpaberis ja ka kuldsõrmuses.
Teadaolevalt alustati lubjapõletamist Mõisaküla külas Lümanda vallas 1895. aastal, kui tekkis vajadus lubja järele, sest Lümandasse hakati uut koolimaja ehitama. Kohalikud talumehed olid nõus ise ahju ehitama ja nii sai lubjapõletamine seal alguse. Esimene teadaolev lubjaahi ehitati Lümanda lubjapargi territooriumile Tolmu tallu 1895. aastal. Endise Tolmu talu maadel töötab praegugi Eestimaa ainuke lubjapõletuse maa-ahi. Piirkond on tuntud kui ajalooliselt välja kujunenud lubjakivi kaevandamise ja lubjapõletuse ala. Ligikaudu 10–15 hektaril on loendatud 16 lubjaahju varemed.
Tänane tegevus Mõisaküla lubjapargis sai alguse 1994. aastal, kui põllumajandusteadur Priit Penu oma esivanemate maadel metsatööde käigus esimesed ahju varemed avastas. Lupja polnud nendes ahjudes põletatud umbes 30 aastat. Tänaseks on ta loonud ettevõtte AS Limex ja käivitanud lubjapõletustegevuse esivanemate lubjapõletusahjus. Oma tegevuses on ta kasutanud nii varem lupja põletanud AS Saare Lubi kui ka kohalike endiste lubjapõletajate kogemusi ja mälestusi. Lubja tootmine toimub ettevõttes ligilähedaselt sama tehnoloogia alusel kui 90–100 a tagasi, muidugi mõõdukalt moderniseerituna. Priit Penu hakkas lubjatootmisega tegelema, kuna pidas tähtsaks esivanemate pärandoskuste alles hoidmist ja nende edasiandmist nii kogukonnale kui ka teistele huvilistele. Kohalikud elanikud on uhked, et nende külas on pärandkultuuri ning vanade traditsioonide hoidmise ja kandmise koht.
Põletuse jaoks kobestatakse ahju kõrvalt vanast murrust kivimurru pinnast.
Lubja tootmise esimene etapp on lubjakivi murdmine-kaevandamine maa seest. Selleks eemaldatakse muld ja murtakse lubjakivi väiksemateks tükkideks, kasutades vastavaid kiile, kange ja vasaraid. Kivide lõhkumist nimetatakse käimisetööks. Priit Penu: „Teed kolm ringi ümber kivi ja mõtled välja, kuhu lüüa. Keerad kivi ümber ja teed veel kolm ringi. Kui oled otsusele jõudnud, teed kaks lööki ja kivi on katki. Ettevalmistustöö on oluline.“ Sobiva suurusega lubjakivi tükid sorteeritakse vastavalt kvaliteedile ja põletatakse vajadusel eraldi.
AS Limex lubjaahjus alustatakse ahju kütmist tavaliselt kolmapäeva varahommikul ja lõpetatakse reede hilisõhtul. Tegevusest antakse teada sotsiaalmeedia vahendusel ja igal huvilisel on võimalus lubjapõletust mitme ööpäeva jooksul vaatama minna. Uudistajateks on nii kohalikud elanikud kui ka turistid. Nädalavahetusel ahi jahtub ning esmaspäeval toimub ahju tühjendamine. Põletatud lubjakivi võetakse ahjust välja spetsiaalse kastiga, mis laaditakse täis käsitsi ja tõstetakse kraanaga ahjust välja veokile ning transporditakse kustutusväljale. Lubja kustutamine toimub spetsiaalses vannis, kuhu pannakse 200–300 kg kustutamata lupja, lisatakse ca 2,5 tonni vett ning jäetakse 20 minutiks reageerima ehk kustuma. Seejärel hakatakse tekkinud lahust segama, et põletatud lubjakivi saaks võimalikult täieliku kontakti veega. Reaktsiooni tagajärjel põletatud lubjakivi laguneb ja lahustub vees ning tekib valge vedel lubjapiim, mis sõelutakse ja juhitakse maa sees olevatesse laudadega vooderdatud lubjahaudadesse ehk lubjaaukudesse. Tekkinud keemilist ühendit nimetataks kaltsiumhüdroksiidiks ehk kustutatud lubjaks. Umbes nädala jooksul valgub haudadest üleliigne vesi pinnasesse ja järele jääb hambapastataoline mass, milles vett on ca 50%. Haudades toimub lubja järelkustumine ja laagerdumine, mis võib kesta kümneid aastaid. Mida kauem lubi laagerdub, seda väiksemaks muutuvad lubjaosakesed ja seda kvaliteetsemaks muutub lubi.
Kustutatud lubjapastat müüakse nii kodu- kui ka välismaale. Samuti valmistatakse sellest lubikrohvi ja lubivärve. Seoses tsemendi kasutuselevõtuga oli lubja kasutamise oskus ehitusel juba peaaegu kadumas, kuid praegusel ajal on lubi taas võitmas turuosa tsemendi käest. Lubja eelisteks tsemendi ees on hingavus, elastsus ja looduslähedus. Praegu, mil kõik „ökoloogiline“ müüb hästi, on ka lubjal ehitusmaterjalina uus tõusuperiood. Lisaks on tsemendiga seotud rida probleeme, näiteks on ta jäik ja ei lase ehitisel loomulikult hingata.
Lubja kasutamisel ehitusmaterjalina on tema tsükkel kinnine ehk lõpptulemusena tekib keemiliselt sama ühend, mis oli tsükli alguses. Piltlikult öeldes on kvaliteetselt kivistunud lubivärv maja seinal sama ühend nagu lubjakivi maa sees. Eriti hästi sobib Lümanda lubjapargis põletatud lubi vanade hoonete restaureerimiseks, sest võrreldes tööstusliku lubjaga sarnaneb see rohkem restaureeritava lubjapinnaga.
Lubja põletamine ei olnud Saaremaal rikaste amet. „Nee olid rohkem ikka sõuksed vaesemad mehed, kes lupja põletasid,“ meenutas ERMi küsitluslehes (KV 201) Vassili Küng (sünd 1884). Vanemad lubjaahjud olid mõisates. Mõis põletas lupja enda tarvis, aga müüs ja vahetas ka vilja vastu. Saaremaal oli maa üldiselt vilets, metsa ja kive aga palju. Põllud olid sobilikke kive täis, nii oli nende kokku korjamine ja lubjaks põletamine kasulik nii põllumehele, kes sai kividest lahti, kui ka lubjapõletajale.
Kuni 19. sajandi lõpuni kasutati lupja põhiliselt kirikute, mõisate ja hiljem ka koolimajade ehitamiseks. Alates 20. sajandi algusest olid lubja ostjateks rikkad talumehed, kes omale uusi maju ehitasid, ja asutamisel olevad piimaühistud, mis vajasid uusi meiereisid. Hiljem kasutas lupja Nõukogude Liit sõjaehitiste rajamisel Saaremaale.
Lubja põletamise jaoks tehti lubjaahjud, mis olid 2,5–4 m kõrged ja 1,5–2,5 m laiad. Lubjaahi ehitati majadest eemale põllule või karjamaale – nii kaugele, et tuul ei saaks kirsi (tulesäde) majade peale kanda. Ja kus vähegi võimalik oli, seal kaevati lubjaahi pisikese mäenuki sisse. Ahi pidi olema väga tugev, et hoida koos sinna sisse põletamiseks pandud kivikuhja. Kõigepealt kaevati mäenuki sisse nii suur auk, et tulevane ahi sisse mahuks. Muld visati esialgu ümberringi lasusse (hunnikusse). Sinna külge, kuhu ahjusuu pidi tulema, jäeti sisse sügav tee sisse. See oli ka lubjaahju kõige olulisem osa – esirind ehk esisein. Lubjaahjud ehitati suurtest pae- või raudkividest ning sideainena kasutati kuumakindlat savi, mida saadi Kuusnõmme lahe äärest spetsiaalsest savi võtmise kohast. Sealt toodud savi oli väga hea kuumakindlusega ja moodustas äärmiselt vastupidava glasuurkihi. Pae- või raudkivid asetati ahju müüri korrapäratult segamini saviga.
Ahju müüri ladumine käis mitme mehega. Tollele ajal olid suured pered ja kõik pere täisealised mehed ehitasid ahju koos. Peredes, kus oli ainult üks mees, tehti ahjud mõne teise perega kahasse. Üks mees andis ülalt kive kätte, teine ladus müüri. Ahjusuu ehitati hästi suur, et igasuguse kujuga puukännud sisse mahuks. Ahjul põrandat ega katust ei olnud. Tuli tehti mulla peale ja suits läks lahtisest ahjust taeva poole.
Lupja põletati kevadel ja suvel kuival ajal. Lubjakivid kaevati välja kas maa seest paadeaugust või võeti põllult. Ühises kasutuses olnud maalapid oli ära jaotatud ja iga mees kaevas lubjakive oma august. Kivid, millest lupja põletati, veeti varakult ahju juurde hunnikutesse. Seda tehti siis, kui muid põllutöid ei olnud – hilissügisel ja varakevadel. Kive tulid vedama kõik, kes vähegi jaksasid kivi ree või raami peale vinnata.
Kevadel hakati ahju täitma. Kõigepealt tehti ahju suurematest paekividest võlvid. Võlvid laoti kõverate puude peale valmis, hiljem puud eemaldati. Nende alla jäi kütiruum e tuleruum (ahju kütmise osa). Võlv pidi olema tugev, et jõuaks kogu põlemise aja kive enda peal hoida. Võlvikivid saadi lubjakivi ühest kindlasti kihist, mida nimetatigi võlvikihiks. Võlv laoti nii, et kivide vahele jäid õhuvahed, mida mööda all lõõmav tuli sai üles tõmmata. Mida paremini ahi vädas (tõmbas), seda paremini tuluke põles ja just see põletaski kivid lubjaks. Võlv ise põles ka lubjaks. Mehed tegid võlvi valmis ja siis võis ükskõik kes kivid ahju visata. Ahi visati läbisegi ääretasa kivisid täis.
Kui ahi oli kividega täidetud, siis tehti tuli alla. Kütjateks olid alati kaks vanemat meest. Kui üks neist käis kodus söömas või magamas, siis teine vaatas tule järgi. Kui oli kena soe öö, siis magasid mõlemad mehed ahju juures karge (rohu) peal. Kütmist alustati väikesest kuivade peente puudega tulukesest, et kivid ja ahi soojaks läheks. Tasase tulega köeti ahju kaks päeva. Kui ahi oli juba kuum, visati sisse pikad puud. Lupja põletati umbes 1–2 nädalat järjest temperatuuriga ca 1000–1300 kraadi. Kui tuhka ja sütt ahjupõrandale väga palju kogunes, tõmmati see vana lasnaga (labidalaadne puust abivahend) ahjust välja. Lasnal oli pikk vars taga, sest ahjusuu ääres oli kõrvetavalt kuum. Puhas ahi aeti jälle puid täis. Kütmine lõpetati, kui ahjust paistis sinine tuluke, mis näitas, et kivid on põlema läinud. Kivid ise aga olid muutunud kollakasroheliseks ja kaotanud oma kaalus 30%, kuid kivitükkide kuju jäi samasuguseks. Kütmine lõpetati ja ahi kaeti pealt laiade kividega, et see jahtuks ja vihm peale ei sajaks. Kogu ahju enamasti katta ei õnnestunud, nii et ülemised kihid said vihma korral ikka veekahjustusi.
Ahi hoiti kaks nädalat kinni ja selle ajaga jahtusid kivid maha, siis võis neid välja võtma hakata. Oli neid, kes kustutasid lubja veega kohe ahju juures, kuid enamikul inimestel oli lubjaauk tavaliselt sauna või aida taga maa sees ja lubi kustus seal peamiselt õhuniiskuse ja vihmavee toimel. Kustutamata lupja hoiti ka kodus kividest lubjalaudas või -aidas, kuhu lubjakivid peale põlemist viidi. Peale veega kustutamist pandi saadud pastataoline segu maa sisse, kus see järgnevate aastate jooksul kustus, ligus (ligunes) ja vädis (laagerdus).
Lupja kasutati ehitusel sidematerjalina, seinte värvimisel ja põrandate tegemisel. Lubjaga värviti kirikuid, mõisaid ja hiljem ka koolimaju väljastpoolt ja krohviti seestpoolt.
19.–20. sajandi vahetusel hakati Saaremaal rehetubasid jõulude eel lupjama. Tuba koristati enne ära, pühiti kokku tolm ja ämblikuvõrgud. Lubi segati veega, nii et tekkis piimataoline vedelik. Et vältida riiete määrdumist seina vastu hõõrdumisel, lisati segule soola. Siis võeti tükk kaltsu või hobusesabast tehtud pintsel ja lubjati valgeks nii ahju küljed kui ka saviga krohvitud seinad. Kui aga seinad olid mustast palgist, tehti viirad (triibud) lubjaga ülevalt alla ja ukse peale joonistati kuusk. Niisugune lubjaga kirjuks tehtud rehetuba koos maas oleva põhuga oli jõululaupäeva õhtul päris lõbus ja kena.
Rohkem hakati lupja Saaremaal kasutama peale I maailmasõda (u 1918–1920). Siis hakati uusi lubjaahje ehitama ja kasutati lupja majade, lautade ja õueköökide ehitamisel. Sideainena varem kasutatud savi asemel segati nüüd lubjale liiva juurde ja pandi müüri vahele. Sama seguga valmistati ka põrandaid. Segu tehti kastis valmis ja tõsteti lasnaga põrandale ning siluti pealt kelluga siledaks. Saadi ühtlane ja sile ning vahedeta põrand, mis oli kenam kui kivipõrand.
Lubjaveega värviti maja seinu, nelipühiks korstnajalgu ja valgendati sügiseti loomalautu ning viljaaitu.
Lümanda lubjapark on ka heaks õppekohaks ja uuringute tegemiseks teadlastele. Nii on lubjapargi töödest valminud mitu bakalaureuse- ja magistritööd. Lubjapargi töötajad uurivad ise ja jagavad teadmisi koolitustel lubja kasutusvõimaluste kohta. Priit Penu on Lümanda lubjapargis teinud aastaid tänuväärset tööd, populariseerides vana pärandoskust, tootes kustutatud lupja ja aidates restaureerijaid nii Eestis kui ka välismaal.
Kuna ökoehitus on järjest populaarsem, toimuvad madalhooajal teemapargis ökoehituse alased koolitused. Koolitusel õpetatakse, kuidas kasutada lupja ja lubjatooteid renoveerimisel ja remontimisel, kuidas ise segada kokku lubjavärvid jne.
Renoveeritud on ka Lümanda lubjakoda ehk pargi peamaja, nüüdseks 135 aasta vanune endine palvela. Seal saab korraldada konverentse, koolitusi, seminare, tutvuda lubjaga ja vaadata lubja tootmisest tehtud filme.
Lubja kasutamine ehituses ja muudel elualadel ei ole hääbumas. Käsitsi kaevandatavat ja põletatavat lubjakivi ei töötle just paljud ettevõtted. Saaremaal Lümandas asuv ahi on Eestis ainulaadne, kuna enamik tööst tehakse vanu töövõtteid kasutades käsitsi. Õnneks on saadav lubi väga kvaliteetne ja nõudlus selle järele olemas. Kõige rohkem kasutavad seda restaureerijad, kellele antud lubi just kõige paremini sobib, kuna sarnaneb vana lubjaga.
AS Limex eesotsas Priit Penuga rajas 2014. juunis Saaremaale Lümanda valda Mõisaküla külla lubjapargi. Lubjapark on rajatud Priit Penu eestvõttel, kes avastas metsatööde käigus oma esivanemate maadelt imelikud mügarad. Lähemal uurimisel selgus, et need on vanad lubjaahjud, mis aastate jooksul ära lagunenud. Ta hakkas neid taastama ja nüüdseks on territooriumil välja kaevatud ja konserveeritud kaheksa ahju. Suur uurimistöö on tehtud teada saamaks, kellele ja millal mingi ahi kuulus ja mida just seal tehti ning miks maha jäeti. Kõike seda saab teada giidituuril või stendidelt infot ammutades. Pargis on võimalik tutvuda 70–90 aastat vanade ja konserveeritud lubjaahjudega ning tutvuda nende ahjude baasil sajanditevanuse lubjatootmise tehnoloogiaga. Park on külastajatele avatud juunist augustini, kuid kokkuleppel ka muudel aegadel. Huviliste jaoks on avatud õpperada, kus on kaheksa lubjaahju ja suurtel stendidel piisavalt infot neljas keeles (eesti, vene, soome, inglise), mis võimaldab rada läbida ka giidi kasutamata. Õpperada kulgeb ringikujuliselt vanade ahjude vahel ja igas ahjus on näidatud teatud tehnoloogilist protsessi. Peale õpperaja läbimist on võimalus vaadata ka filmi „Lubjaringis“, kus on kirjeldatud kogu lubjatootmise protsessi ning ka lubja kasutamisvõimalusi. Lubjapargi peamajaks ehk Lubjakojaks on 1879. aastal ehitatud ja aastatel 2011–2013 renoveeritud vennastekoguduse palvemaja. Palkmaja esimesel korrusel asub teemapargi külastuskeskus, kus on pargi infopunkt, näituste ruum (lubjatootmise ajaloost ja selle kasutusest tänapäevani välja), seminarisaal kuni 75 inimesele, töötoad ja väike köök.
Lubjaparki on rajatud ka väike suveniirahi. See on täiesti töökorras ja suve jooksul tehakse seal mitu näidispõletust. Tootmiseks on see liiga väike, aga inimestel on tore lubjapõletusega tutvuda ja põletust vaadata.
Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskus koos ligi 20 partneriga on pühendanud 2022. aasta Eesti rahvuskivi paekivi ja sellest valmistatud lubja kasutusvõimalustele.
Alates aprillist toimub üle Eesti ringkäike, loenguid, seminare, praktilisi koolitusi ja muid üritusi, kus vanade majade omanikud, ehitusala spetsialistid ja kõik huvilised saavad lubja ja paekivi kui ehitusmaterjali kohta teadmisi ja oskusi nende kasutamiseks. Lubja-aasta lõpetab rahvusvaheline konverents ja ilmub raamat. Sellised suurejoonelised üritused aitavad vanade pärandoskuste edasikandmisele kaasa. 2022. aasta juunis toimus õppepäev Lümanda lubjapargis. Huvilised said teadmisi nii lubjakaevandamisest, vanadest lubjaahjudest, lubjapõletamisest, selle kustutamisest kui ka lubja edasistest kasutusvõimalustest.